Munarakudoonorlusest

Kliinik Elite – munarakudoonorlusest

  1. Tingimused munarakudoonorile
  2. Info munarakudoonorluse kohta
  3. Munarakudoonorluse üldskeem
  4. Info munaraku retsipientidele
  5. Kulude hüvitamise kord munarakudoonorluse programmi katkestamise korral
  6. Kompensatsioon munarakudoonorile
  7. Retsipiendi parageneetiline mõju lootele

1. Tingimused munarakudoonorile:

  • vanus kuni 32 eluaastat (k.a.)
  • terve naine, kes ei põe geneetilisi  või infektsioonhaigusi
  • vähemalt keskhariduse olemasolu
  • doonor vanuses 18-32 a (k.a.) peab olema sünnitanud terve lapse
  • viimase tätoveeringu tegemisest peab olema möödas vähemalt üle 6 kuu (enne doneerimisaja lõppu ei tohi tätoveerida)

Doonori isikuandmeid ei avalikustata.
Retsipiendid saavad näha vaid doonorite teatud füüsilisi ja kliinilisi näitajad (kaal, pikkus, silmade ja juuste värv, veregrupp, reesusfaktor), haridust ja rahvuslikku kuuluvust. Doneerimise fakti kusagil haigusloos ei fikseerita – info ei välju Elite kliinikust.
Tagasi üles


2. Info munarakudoonorluse kohta

Munarakudoonorlus kui ravimeetod on välja töötatud nende naiste jaoks, kellel endal munarakke ei teki, ent see meetod sobib ka geneetiliste haigustega naistele, kes kardavad haiguse edasikandumist oma lastele. Keskmiselt 1-3%-l naistest ei ole munasarjad kunagi toiminud või on lakanud toimimast elu jooksul. Selline probleem võib esineda ka noortel naistel.
Vastavalt Eesti seadusandlusele on munarakke lubatud kasutada 18-50-aastaste naiste raviks.
Munarakudoonoriks olles on primaarne võimalus aidata teist inimest – teha kellelegi head, muuta tundmatu abivajaja elu (Donare (ld. k) – annetamine, kingitus, heategevus). Doonori võimuses on kinkida uus elu. Seda eesmärki peavad silmas ka enamus meie munarakudoonoritest. Enamus Elite kliiniku patsientidest on eestlased, on aga ka naisi Balti riikidest, Skandinaaviast ja mujalt Euroopast. Kui munarakudoonorlust ei eksisteeriks, ei oleks teatud peredel üldse võimalust lapsi saada.
Doonorluse eest makstav hüvitis on tasu naise aja ja töölt puudumise eest, samuti kompensatsiooniks võimalike kulutuste eest (transpordikulud jms).

Munarakud ei ole kaup, kompensatsioon ei sõltu munarakkude arvust. Munarakke ei müüda välismaale ega teistele kliinikutele. Vastavalt seadusele on need ette nähtud naiste viljastamiseks, kellel on selleks näidustused.
Dr. Andrei Sõritsa juhtimisel on Tähe ja Elite kliinikus teostatud üle 400 analoogse protseduuri, tüsistusi (nagu näiteks verejooksud, põletikud jne) ei ole kordagi esinenud, 4 doonoril oli keskmise astmega ovarioaalse hüperstimulatsiooni sündroom, mis ei vajanud statsionaarset ravi. Statistika põhjal võib öelda, et tüsistused tekivad harva ja meditsiinilist abi vajab keskmiselt üks patsient tuhandest.
Munasarjades on kümneid tuhandeid munarakke, millest umbes 500 munarakku küpseb elu jooksul. Protseduuri käigus kogutakse doonorilt keskmiselt 10-15 munarakku. Seega on väär arvata, et munarakud võiksid otsa lõppeda. On teada, et naistelt on võetud kehavälise viljastamise jaoks munarakke isegi 40 ja enam kordi.

Doonorlus on vabatahtlik, doonor võib doneerida üks kord, aga ka 3-4 korda aastas. Ühest doonorist on seaduse järgi lubatud eostada mitte üle kuue lapse.

Munarakud võetakse munasarjadest. See protsess toimub narkoosi all, et välistada doonoril igasugused negatiivsed emotsioonid seoses võimaliku valuga (kuigi osa programmis osalenud naistest ei soovi narkoosi munarakkude võtmise ajaks – protseduur ei ole traumeeriv ja on piisava rahustava toimega ravimeid, et protseduuri läbi viia). Protseduur on lühiajaline ja kestab 5-10 minutit. Selle järgselt ärkab naine koheselt. Kuna protseduur on lühiaegne, siis meie praktikas ei ole seoses narkoosiga tüsistusi esinenud.

Munaraku võtmine ei kahjusta ega traumeeri emakat. Kui doonor soovib edaspidi ise sünnitada, siis tema võimalus rasestumiseks, lapse kandmiseks ja sünnitamiseks ei kahjustu ega vähene.

Samuti ei ole ohtlikud umbes kuu aja jooksul manustatavad ravimid (manustatakse nina kaudu ja süstides naha alla) – teaduslikud uuringud on näidanud, et nende kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki. Need on naiste enda hormoonid ja vahetevahel võivad need mõjuda isegi positiivselt naise tsükli regulatsioonile.

Munarakudoonoriks olemine ei takista doonoril hiljem sünnitada. Rasestuda võib kasvõi järgmisel kuul. Ka doonorluse ajal võib rasestuda ja kui doonor ei soovi ise rasestuda, tuleb kasutada vahekorra ajal preservatiivi.

Munarakudoonorluse puhul ei ole niivõrd oluline mitte retsipiendi (naine, kellesse siirdatakse doonorilt saadud munarakust tekkinud embrüo) vaid munarakudoonori vanus. Kõige sobilikumaks on osutunud alla 35-aastastelt naistelt saadud munarakud. Kuid meie ootame naisi vanuses kuni 32 eluaastat.

Munarakudoonorlus ei ole lihtne protseduur – munarakudoonorid peavad saama samasuguseid ravimeid ning neid tuleb enne munarakkude kogumist samamoodi jälgida. Sageli on nad patsiendi sugulased.

Kõiki võimalikke doonoreid tuleb ka uurida geneetiliste ja viirushaiguste esinemise suhtes.

Samaaegselt munarakudoonori ettevalmistamisega munarakkude kogumiseks valmistatakse retsipient hormoonravi abil raseduseks ette.

Doonorlus on üles ehitatud aususe printsiibil. Meie jaoks on väga oluline, et munarakudoonorluse abiga sündiv laps on terve, ei põe kroonilisi haigusi ja pere, kuhu ta sünnib on igati rahul, et on pöördunud oma probleemiga meie kliinikusse. Senini pole meil ühtegi pretensiooni seoses doonorluse abil sündinud lastega ette tulnud.
Doonoril on ka moraalne vastutus – oluline on retsipiendile mitte edasi anda sugulisel teel levivaid haiguseid. Seoses sellega ootame me doonoriteks naisi, kellel on ainult üks seksuaalpartner ning kes ei ole põdenud sugulisel teel levivaid haiguseid.

Ka doonorluse programmis osaleval doonoril tuleb omalt poolt toimida õigesti ja vastavalt arsti juhendamisele, sest sellest sõltub tulemus, mida retsipiendi pere väga ootab. Siin ei ole ebaolulisi asju. Sellest, kui täpselt doonor kasutab ravimeid, sõltub munarakkude kvaliteet ja sellest otseselt retsipiendi šanss rasestuda.

Kas saan ise veel lapsi, kui olen doonor olnud?

Teadusuuringud kinnitavad, et doonorlus ei vähenda hilisemat rasestumise võimalust. Doonoriks olemine ei mõjuta doonori viljakust. Munaraku võtmine ei kahjusta ega traumeeri emakat. Kui doonor soovib edaspidi ise sünnitada, siis tema võimalus rasestumiseks, lapse kandmiseks ja sünnitamiseks ei kahjustu ega vähene. Samuti ei ole ohtlikud umbes kuu aja jooksul manustatavad ravimid (manustatakse nina kaudu ja süstides naha alla) – teaduslikud uuringud on näidanud, et nende kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki. Need on naiste enda hormoonid ja vahetevahel võivad need mõjuda isegi positiivselt naise tsükli regulatsioonile. Munarakudoonoriks olemine ei takista doonoril hiljem sünnitada. Rasestuda võib kasvõi järgmisel kuul. Ka doonorluse ajal võib rasestuda ja kui doonor ei soovi ise rasestuda, tuleb kasutada vahekorra ajal kondoomi. Eestis on munarakkude doneerimine ehk annetamine seadusega lubatud ja reglementeeritud. Kui riik oleks arvanud, et doonor võib seetõttu kaotada oma tervist, töövõimet või temal tekivad haigused, näiteks vähk, siis ükski riik ei oleks seda lubanud. Munarakudoonorlus on lubatud praktiliselt igas Euroopa riigis, sealhulgas igas Skandinaavia riigis. Mõnedes riikides, näiteks Leedus, ei ole munarakudoonorlus lubatud religioossetel põhjustel.

Kas see on valus?

Doonorit stimuleeritakse ravimitega, et tal tekiks tavapärasest rohkem munarakke ja mõned naised tunnevad selle protsessi jooksul kõhus ja alakõhus ebamugavustunnet ja/või puhitustunnet kõhus. Tuleb ka arvestada mitmete ultraheliuuringute ja günekoloogi vastuvõttudega, mõnede naiste jaoks on ka see ebamugav. Munarakud võetakse munasarjadest. See protsess toimub narkoosi all, et välistada doonoril igasugused negatiivsed emotsioonid seoses võimaliku valuga (kuigi osa programmis osalenud naistest ei soovi narkoosi munarakkude võtmise ajaks – protseduur ei ole traumeeriv ja on piisava rahustava toimega ravimeid, et protseduuri läbi viia). Protseduur on lühiajaline ja kestab 5-10 minutit. Selle järgselt ärkab naine koheselt. Kuna protseduur on lühiaegne, siis meie praktikas ei ole seoses narkoosiga tüsistusi esinenud.

Kui kaua see aega võtab?

Kogu protsessi kestuseks on umbes kuu aega.

Kui suur on oht, et oma järeltulijale hiljem tänaval vastu jalutan või et minu laps õe/vennaga suhteid alustab?

See oht on täpselt sama suur, kui tutvuda mehega ja hiljem saada teada, et tegemist on sugulasega. Tuleb meelde jätta, et igast doneerimisest ei sünni laps. Samuti on seadusega paika pandud ja välja arvestatud, mitu last tohib ühe naise doneerimiste abil sündida, et n-ö õde ja vend omavahel suhtesse ei satuks. Ühest doonorist on seaduse järgi lubatud eostada mitte üle kuue lapse. Informatsioon doonorluse kohta säilib kliinikus 29 aastat. Juhul kui patsient on olnud doonor ja tema järglased hakkavad abielluma ja partneriks on kunstliku viljastamise abil saadud laps, siis on võimalik Elite Kliinikust küsida infot ega pole juhtunud, et pärinetakse samast doonorist.

Kuidas neid viimatisi ohtusid minimeerida saab?

Seda ohtu minimeerib seadus. Viljatuskliiniku patsiente on kogu Eestist ja ka välisriikidest, seega ei kasutata ühe doonori rakke alati temaga samas linnas elavatel naistel. Elite kliinikus tegeleb doonori protseduuride ja munasarja stimulatsioonidega riskide minimaliseerimiseks dr Andrei Sõritsa, keda võib pidada kunstliku viljastamise valdkonnas pioneeriks.

Kas vajadusel on doonoritele tagatud ka psühholoogiline nõustamine?

Elite erakliinikus töötab psühhoterapeut Lemme Haldre, kes soovi korral nõustab nii doonoreid kui viljatuid peresid.

Kelle jaoks on doonorlus vastunäidustatud?

Vastunäidustuseks on geenirikked, kroonilised haigused, psüühikaga seotud haigused, alkoholism ja narkootikumide tarvitamine, sugulisel teel levivad haigused, varasemalt põetud sugulisel teel levivad haigused, suur seksuaalpartnerite arv. Kas naine sobib doonoriks, selgub naistearsti vastuvõtul.

Kas doonor saab olla ka mitu korda?

Jah, doonor saab olla mitu korda.

Kuidas on paika pandud vanusepiir, lapsi saavad ju ka 40-aastased, miks nad doonoriks ei sobi?

Kõige sobilikumaks on osutunud alla 35-aastastelt naistelt saadud munarakud. Elite kliinikusse on oodatud naised vanuses kuni 32 eluaastat. Vanuse kasvades väheneb märkimisväärselt munarakkude kvaliteet ja suureneb järglastel väärarengute risk.

Kas doonoriks olemise protsess segab kuidagi igapäevaelu?

See ei sega igapäevaelu, kuid tuleb arvestada, et ravimite kasutamisel tuleb olla täpne ja kliinikut tuleb külastada kindlatel aegadel. Samas arst saab arvestada doonori soovidega ja valida tema jaoks sobivad vastuvõtuajad.

Kas doonor on ärkvel või narkoosi all?

See sõltub doonori soovist.

Kas narkoosiga kaasneb mingeid ohte?

Kuna narkoos on niivõrd lühiajaline, siis üldiselt sellega probleeme pole esinenud. Elite erakliiniku üle 20 aastase praktika jooksul pole doonoritel olnud mitte ühtegi korda tüsistusi seoses narkoosiga.

Kui suur on saadav hüvitis, mida see katab ja miks hüvitis erinevates kliinikutes erinev on?

Doonorid saavad rahalist kompensatsiooni, mis katab nende osalemise doonorluses: transpordi- ja ajakulu, samuti ravimite võtmise ja protseduuriga seotud ebamugavused. Kompensatsiooni suurus on konstantne ja ei sõltu munarakkude arvust. Hüvitis munarakudoonorile on Elite kliinikus 640 eurot. Tegemist on keerulise, aega ja pühendumist nõudva protsessiga, doonor peab käima terve kuu jooksul umbes 3-5 korda arsti juures, vastuvõtud toimuvad tavapärasel tööajal, seega peab doonor end töölt/koolist vabaks küsima jne. Doonor peab väga täpselt kinni pidama reeglitest, kuidas ravimeid kasutada, peab ohverdama oma aega, energiat ja mõnikord taluma ka ebamugavustunnet, mis ettevalmistusega kaasneda võib. Hüvitis on kompensatsioon naisele tema aja, töölt puudumiste, transpordikulude jms katteks. See on ka kompenseerimaks mõningaid ebamugavusi ja kohustusi, mis protsessiga kaasnevad. Kuna teine pere sõltub 100% doonorist, siis on tegemist väga vastutusrikka ülesandega. Iga kliinik määrab hüvitise suuruse ise. Elite on huvitatud kõrgharidusega doonoritest ja seoses sellega arvestame ka doonori kõrgema kompensatsiooniga.

Mille põhjal munarakkude saajad oma eelistused teevad, st. kas valik on nii väike, et võetakse ükskõik milline või eelistatakse kindlat silma, juuksevärvi?

Tavaliselt tahavad lapsevanemad, et nende lapsed oleksid nende sarnased, seega sageli valitakse munarakudoonor võimalikult enda moodi, aga mõne naise jaoks on laps nii suur igatsus, et doonori silma- ja juuksevärvil pole enam mingit tähtsust. Vähem valitakse ülekaalulisi doonoreid või neid, kes kannavad prille.

Tagasi üles


3. Munarakudoonorluse üldskeem:

Doonoril:

Ravikuur, stimuleerimaks mitmeid munarakke küpsema (GnRH agonistid (suruvad
kõigi teiste hormoonide aktiivsuse alla) tavaliselt 2 nädalat enne gonadotropiinide
manustamist ja gonadotropiinid stimuleerimaks folliikulite kasvu ja kutsumaks
esile ovulatsiooni.

Transvaginaalse ultraheli (2-3 korda tsükli jooksul) ja mõnikord ka veres
hormoonide tasemete määramisega jälgitakse folliikulite kasvu, individualiseeritakse
ravimidoosid ja välditakse tõsiseid kõrvalmõjusid.

Munarakkude aspireerimine, tavaliselt lokaalse anesteesia all olles –
abiks ultraheli ja kogutakse tupe kaudu (32-36 tundi peale viimast hormoonisüsti).

Viljastamine – doonorilt saadud munarakud ja retsipiendi meespartneri
seemnevedelikust puhastatud liikuvad spermatosoidid viiakse üheks ööks kokku
ja viljastumist kontrollitakse järgmisel päeval mikroskoobi all (pronukleuste
ja polaarkehade arvu).

Retsipiendil:

Eelnevad uuringud, mis kinnitavad ovulatsioonide puudumist.

Mitmepäevase kestusega hormoonasendusravi, et retsipiendi emaka limaskest
embrüo kinnitamiseks ette valmistada – manustatakse östrogeeni ja progesterooni,
mis tekitavad organismis normaalset rasedustsüklit imiteeriva olukorra.

Kvaliteetsete embrüode (mitte üle kahe) siirdamine naise emakasse transvaginaalselt
ultraheliga jälgides (ülejäänud kvaliteetsed embrüod tavaliselt külmutatakse
juhuks, kui antud korral naine ei rasestu).

Raseduse tekkimise kontrollimine ja jälgimine.
tagasi üles


4. Informatsioon munaraku retsipientidele

Doonori munarakke vajavad naised juhul, kui enda munasarjad neid ei produtseeri
või esineb munasarjade alatalitlust.

Vajadus doonori munarakkude järele võib tekkida ka seoses kõrgema vanusega. Samuti juhtudel, kui oma munarakkudest ei õnnestu korduvalt saada head embrüot ja rasestuda. Samuti selleks, et
vältida pärilike haiguste ja geneetiliste defektide ülekandmist järglastele.

Meie doonorid on terved naised vanuses 20-33 aastat. Enamikul meie kliiniku doonorikandidaatidest on pere ja lapsed ning stabiilne rahaline sissetulek. Doonorikandidaate uuritakse põhjalikult ja välistatakse pärilike geneetiliste haiguste kandjad.

Me ei kasuta doonoritena naisi, kelle peres on südamehaiguseid,
vähktõbe, alkoholismi, narkootiliste ainete tarbimist ning psühhiaatria
valdkonda kuuluvaid probleeme.

Samuti välistatakse doonorikandidaadid, kellel esinesid abieluvälised seksuaalsuhted ning sugulisel teel ülekantavad haigused. Doonori uuringuid kontrollitakse enne doonorluseprogrammi alustamist – pärast
seda kui retsipient on doonori välja valinud.

Vastavalt Eesti seadustele on munarakudoonorlus anonüümne nii naistele,
kes loovutavad munarakke kui ka naistele, kes saavad munarakke. Fotod, kontaktandmed ja muu isiklik informatsioon ei kuulu avaldamisele. Retsipient saab teada ainult doonori parameetrid (pikkus, kaal, vanus, juuste ja silmade värv, haridustase ning laste olemasolu).

Vastavalt Eesti seadustele loetakse emaks naine, kes sünnitab lapse,
mitte naine, kelle munarakust viljastamine toimub. Seega pole doonoril mingit
õigust tulevasele lapsele.

Doonor ei saa teavet asjade edasisest käigust peale doneerimist.

Retsipiendid ei vastuta doonorite tervise eest peale munarakkude loovutamist.

Doonorid saavad rahalist kompensatsiooni, mis katab nende osalemise doonorluses: transpordi ja aja kulu, samuti ravimite võtmise ja protseduuriga seotud ebamugavused. Kompensatsiooni suurus on konstantne
ja ei sõltu munarakkude arvust.

Munarakkude kasvatamine ja viljastamine toimub analoogselt nende naistega,
kes osalevad kehavälise viljastamise programmis. Doonori munaraku viljastamiseks
kasutatakse vastavalt retsipiendi soovile kas retsipiendi abikaasa või spermadoonori
spermatosoide.

Retsipiendile tehakse embrüode siirdamiseks hormonaalne ettevalmistus
vastavalt vajadusele.

Embrüode siirdamine tehakse kliinikus umbes ühe tunni jooksul (maksimaalselt siirdatakse 2 embrüot), mille järel patsient lahkub kliinikust.

Keskmine raseduse protsent ühe siirdamise kohta on umbes 50%.

Enamikel juhtudel jätkub raseduse tekkimisel hormonaalne toetusravi 8-10-nda rasedusnädalani.
tagasi üles


5. Kulude hüvitamise kord munarakudoonorluse programmi katkestamise korral:

Munarakudoonorluse programmis on Kliinik Elite arst n-ö vahendajaks retsipiendi ja doonori vahel. Vastavalt seadusele on nii retsipiendil kui ka doonoril õigus igal ajal muuta oma arvamust.
Igal ajal on mõlemal osapoolel õigus ka loobuda programmis osalemisest. Seoses sellega on Kliinik Elite töötanud välja kulude hüvitamise korra, mis kehtib võrdselt kõikidele patsientidele.

Kliinik Elite broneerib konkreetse munarakudoonori retsipiendi jaoks maksimaalselt kolmeks kuuks. Pikemaks perioodiks ei ole võimalik munarakudoonorit broneerida, kuna
peame oluliseks, et retsipientidele jääks võimalikult lai doonorite valik, kelle seast valida endale meelepärane ja sobivaim doonor.
Lisaks laiale doonorite valikule on oluline arvestada ka paljude doonorite sooviga, mille kohaselt on nad huvitatud kuni neli korda aastas doneerimisest, s.t sageli ei soovi doonorid oodata kuus kuud. Doonor on samasugune inimene nagu retsipient ja ka temal on oma soovid (millal doneerida, kui palju kordi doneerida, kui sageli doneerida jne). Nii nagu retsipient võib muuta oma arvamust, võib ka doonor oma
arvamust muuta, jääda haigeks, sõita välismaale ja loobuda lubatud ajal oneerimisest, s.t kliinik ei saa doonorit või retsipienti kohustada protseduurist osa võtma.
Vastavalt Kliinik Elite kulude hüvitamise korrale vastutab Kliinik Elite, kui midagi juhtub doonoriga ja ta ei saa/või ei soovi doneerida konkreetsel kokkulepitud ajal. Sellisel juhul toimub uue doonori testimine ja uurimine ning ka ettevalmistus Kliinik Elite arvelt. Retsipient sel juhul kompensatsiooni ei saa.

Kui retsipient tahab midagi muuta, mille osas on juba kokku lepitud, siis see on retsipiendi vastutus. Ka retsipient võib haigeks jääda, võivad ootamatult tekkida perekondlikud põhjused, ajaliste plaanide muutused jne. Sõltuvalt sellest, millal retsipient soovib programmi katkestada, sõltub, missuguse summa ta juba eelnevalt makstud rahast kaotab. Seda informatsiooni palume hoolikalt lugeda hinnakirjast ja vajadusel küsida täiendavat informatsiooni juba enne programmiga alustamist arsti käest.

Kui doonor muudab oma arvamust ja ei saa/ei soovi doneerida retsipiendile sobival ajal või doonori analüüsid pole korras, siis Elite Kliinik teeb kõik endast oleneva, et leida sobiv uus doonor retsipiendile sobivaks ajaks. Kui doonor avaldas soovi doneerida ja retsipient loobub, siis me püüame leida uue retsipiendi doonorile sobivaks ajaks või külmutame munarakud reservi. Tuleb arvesse võtta, et kõik muudatused on seotud ajaga (arst peab uue plaani koostama, otsima uue doonori või retsipiendi, seletama telefoni või e-kirja teel probleemi olemust, tegema vajadusel korduvad analüüsid, muutma ravimite skeeme, vastama lisaküsimustele jne). Kui probleem on seotud doonoriga, siis see kõik toimub Kliinik Elite arvelt. Kui aga retsipiendiga, siis retsipiendi arvelt.

Juhul kui retsipiendile pole võimalik siirdamist teha planeeritud ajal (näiteks vale reaktsioon ravimitele, algas menstruatsioon, jäi haigeks, sattus autoavariisse jne), siis saab teha munarakkude viljastamise spermatosoididega, saadud embrüod külmutada ja teha siirdamise siis, kui retsipient saab terveks. Sel juhul tuleb võtta arvesse, et embrüote külmutamine, säilitamine ja külmutatud embrüote siirdamine on täiendava tasu eest. Selline olukord tekib igal aastal alla 5% retsipientidest.
tagasi üles


6. Kompensatsioon munarakudoonorile

Hüvitis munarakudoonorile on 640 eurot.

Tegemist on keerulise, aega ja pühendumist nõudva protsessiga, doonor peab käima terve kuu jooksul u 3-5 korda arsti juures, vastuvõtud toimuvad tavapärasel tööajal, seega peab doonor end töölt/koolist vabaks küsima jne.

Doonor peab väga täpselt kinni pidama reeglitest, kuidas ravimeid kasutada, peab ohverdama oma aega, energiat ja mõnikord taluma ka ebamugavustunnet, mis ettevalmistusega kaasneda võib. Hüvitis on kompensatsioon naisele tema aja, töölt puudumiste, transpordikulude jms katteks. See on ka kompenseerimaks mõningaid ebamugavusi ja kohustusi, mis protsessiga kaasnevad. Kuna teine pere sõltub 100% doonorist, siis on tegemist väga vastutusrikka ülesandega.

Doonorid on tavalised naised meie endi seast, doonoritel on laps(ed) ja töö ja vähemalt keskharidus. Doonorid ei ole eluheidikud ja töötud. Arst hindab vastuvõtu käigus doonorikandidaadiga kohtudes ja teostatud analüüside ja perekonna haigusloo põhjal, kas doonorikandidaat sobib doonoriks. Igaüks ei sobi.

Doneerimise põhjused on erinevad, mõni naine soovib annetada oma munarakke, kuna tunneb end süüdi näiteks oma raseduse katkestamise pärast, mõni soovib teha head ja teisi aidata, mõni teab, kui tähtis on olla naise jaoks ema. Tõenäoliselt on ka naisi, kes doneerivad makstava hüvitise pärast, kuid doonorlus on vabatahtlik ja meie doonorite seas pole neid, kelle jaoks oleks doneerimine nende ainus elatusallikas, kuna iga doneerimise järgselt peab doonor puhkama vähemalt kaks kuud ja seejärel ootama, et ta osutuks viljatu paari poolt valituks ning alles seejärel saab alustada uusi umbes kuu aega kestvaid ettevalmistusi, nii et Eestis doonoriks olemine ei taga stabiilset sissetulekut.

Registreerimine telefonil 7409930.


 

7. Retsipiendi parageneetiline mõju lootele

2015. aastal leidis Hispaania suurim viljatusravikeskus, et naised, kes kasutavad doonormunarakku või doonorembrüot, annavad lapsele edasi oma geneetilise pärandi hoolimata sellest, et bioloogiliselt ja geneetiliselt emaüsas kasvav embrüo ei ole selle naise rakkudest.

Paljud naised loobuvad doonormunarakkude kasutamisest, kuna tunnevad, et sellisel juhul ei oleks laps justkui päriselt nende oma. Teadlased ja arstid on pikka aega eeldanud, et last kandev ema mõjutab doonorrakust alguse saanud last ja annab talle edasi oma pärandi, teatud tunnused. Nüüd on see uskumus ka tõestatud, emakas leiduvad eritised mõjutavad last.

Lapse arengut mõjutab teda kandva ema geneetiline informatsioon. Endomeetriumi ja embrüo vahel leiab aset vastastikune vahetus. Mõned viimased uurimustööd on näidanud, et umbes 40% rasedustest liiguvad mõned rakud emalt lapsele. Need vähesed rakud, mis pressivad end läbi platsenta, kannavad tõepoolest ema DNA-d, kuid see on ka kõik. Kui need rakud sinna jäävadki, nimetatakse seda fetomaternaalseks kimäärsuseks. Kimääriks nimetatakse inimest, kellel on mitme inimese geenid (näiteks lapsel on ema poolt päritud nii ema kui ka ema venna geenid), kusjuures erinevates elundites domineerivad erinevad geenid.

Pole teada, kui suur on kimääride osatähtsus inimeste seas, kimääriks olemise saab kindlaks teha vaid mitmete geneetiliste testide abil.

Omaette teema on epigeneetika, mis räägib nn elustiili faktoritest ja nende mõjust lapse geenidele.


Lisalugemist:

Tagasi üles…


  1. Tingimused munarakudoonorile
  2. Info munarakudoonorluse kohta
  3. Munarakudoonorluse üldskeem
  4. Info munaraku retsipientidele
  5. Kulude hüvitamise kord munarakudoonorluse programmi katkestamise korral
  6. Kompensatsioon munarakudoonorile
  7. Retsipiendi parageneetiline mõju lootele

Meie teised kliinikud

 

gyne_logo2 tahe_logo2 johvi_logo2
Loe lähemalt Loe lähemalt Loe lähemalt
Tartu, Kalda tee 34
Tel. +372 734 3434, +372 58055111
jana@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee/gyne
Tartu, Tähe 95
Tel. +372 734 8145 , +372 55668295
heidi@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee/tahe
Jõhvi, Jaama 32
Tel. +372 55 539 020
johvi@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee/gyne-johvi