Artikkel ilmus med24.ee uudiste rubriigis 28.03.2016

Sotsiaalministeeriumi poole on viimase viie aasta jooksul soovahetuse sooviga pöördunud 13 transseksuaali. Pärast kooseluseaduse vastuvõtmist on poole aasta jooksul avaldanud soovahetuse soovi juba 15 transseksuaali.

Eesti haigekassa ei rahasta soovahetusega seotud operatiivseid sekkumisi. Hormoonteraapiaks vajalike ravimite ostmisel saab tavapärast, 50-protsendilist soodustust.

Sooidentiteedihäire ehk soodüsfooria ja transseksualism on mõisted, mille abil kirjeldatakse isiku soovi elada ja olla ühiskonnas aktsepteeritud vastassoo esindajana. Seisund väljendub rahulolematuses enda fenotüübilise soo ehk geneetilise välimuse suhtes ja soovis saada ravi, mis muudaks keha eelistatud soole vastavamaks. Transseksualismi korral ei lange geneetiline välisilme ja somaatiline ehk kehaline diferentseerumine ühte aju programmeerimisega mehe või naisena. Sooidentiteedi püsiva häirega kaasneb soov kasutada kõiki vastassoost inimeseks olemise kultuurilisi eeliseid. Transseksualism eristub seksuaalsest orientatsioonist ning nagu mittetransseksuaalid, võivad ka transseksuaalid olla hetero-, homo-, bi- või aseksuaalsed.

Patsiendi hindamine

Soodüsfooria on enesediagnoos, mida sageli kinnitavad sõbrad ja perekond ning mida ei ole võimalik kinnitada muude testidega kui düsfooria püsimine vähemalt kahe aasta jooksul ning häire leevendumine vastassoolisena tunnustamisel. Seda on võimalik vähendada hormonaalse ja kirurgilise palliatiivse raviga, kuid oma olemuselt on tegemist ravimatu seisundiga, mis märkimisväärsel osal juhtudest on seotud sotsiaalse isolatsiooni ja suurte hingepiinadega, millele ka kõige kaalutletum medikamentoosne või kirurgiline ravi võib lisada füüsilist ebamugavust ja viljatust. Ravi eesmärk on rehabiliteerida inimene täieõigusliku ühiskonnaliikmena nende eelistatud soorollis, kuid ka kõige täiuslikumal medikamentoossel ja kirurgilisel palliatiivsel ravil ei ole mõtet, kui inimene soovib ikkagi jääda varju.

Patsienti on soovitatav hinnata vähemalt kahel spetsialistil, sageli mitmete kuude jooksul toimuvate tõsiste intervjuude käigus, milles käsitletakse psühhiaatrilist ja psühholoogilist seisundit, isiksuseprofiili, füüsilist ja emotsionaalset arengut, kooli- ja töökogemust, suhteid täiskasvanueas ning sotsiaalse funktsioneerimise hetkeseisundit. See protsess ei vii vältimatute interventsioonideni ning paljud protsessis osalenud patsiendid ei võta ette soomuutumise täielikku kirurgilist ravi. Paljud on rahul võimalusega saada oma äranägemise järgi vajadusele vastavat abi. Ravi eeltingimus on patsiendi teavitamine hormoonravi pöördumatutest toimetest kehakujule ja ametliku nõusoleku saamine.

 

Transseksuaalide kogemused

2004. aastal valminud uuringus „Sexual and Psysical health After Sex Reassignment Surgery“ hinnati 55 transseksuaalse patsiendi (32 mees-naiseks ja 23 naine-meheks) rahulolu ja elukvaliteeti pärast soomuutmise operatsiooni. Sarnaselt teiste uuringutega olid mees-naiseks transseksuaalid märkimisväärselt vanemad kui naine-meheks patsiendid. Vanuse erinevuse põhjuseks võib olla asjaolu, et 43,7% mees-naiseks patsientidest olid mittehomoseksuaalsed, kuid naine-meheks transseksuaalidest olid mittehomoseksuaalsed vaid 8,6%.

Naine-meheks transseksuaalidel esines rohkem raskusi stabiilse suhte loomisel pärast üleminekut. Ühel kolmandikul naine-meheks patsientidest ei olnud pärast ravi ühtegi seksuaalpartnerit, kuigi nende libiido ei olnud kahjustatud. Hoolimata mehelikust välimusest ja suguorganitest vältisid mõned suhteid võimalike partneritega, sest nad olid ärevuses ja ebakindlad oma mehelikkuses. Kui transseksuaalsed patsiendid suudavad luua stabiilseid suhteid, on nad oma seksuaaleluga väga rahul, mis omakorda suurendab nende üldist rahulolu.

Üldiselt ütles enamik transseksuaale, et nende seksuaalelu on pärast kirurgilist ravi parem. Kirjeldatud on seksuaalse rahulolu seost kirurgilise ravi tulemusega. Edukas operatsioon suurendas rahulolu ning ebaõnnestunud vaginoplastika või falloplastika pigem vähendas rahulolu seksuaaleluga.

Transseksuaalid kirjeldavad sageli tervishoiuasutusest saadud halbu kogemusi – alates ükskõiksusest ja teadmatusest kuni diskrimineerimise ja vaenulikkuseni. Arstide suhtumist on kirjeldatud foobilisest kuni halvakspaneva ja aegunud mõtlemiseni. Soodüsfooria häiretega patsientide ravimisel on soovitatav tunnistada transseksuaali identiteeti. Tehnilistele ja meditsiinilistele aspektidele kinnistumise asemel on soovitatav mõista aastaid isolatsioonis elanud ja pidevalt võitlust kogenud isikuid ning pidevalt stigmatiseerituna ühiskonnast eraldatuna elanud inimesi.

Dr Maie Väli kogemus

Nõustan transseksuaalseid inimesi Tartu Ülikooli kliinikumis 1986. aastast. Olin siis Moskvas täiendusel günekoloogilise endokrinoloogia erialal ja Läti kolleeg rääkis, et Lätis on juba kaks soovahetust tehtud.

Sel ajal käis organisatoorne tegevus Moskva tervishoiuministeeriumi kaudu. Sain kolleegi käest kontaktid ja tegevusskeemi, sest ka minu poole oli Eestis paar patsienti pöördunud võimaliku soovahetuse probleemiga.

Oma naiivsel moel soovisin minagi õppida maailma päästma. Ja seetõttu tegevusega Eestis alustasingi.

Protseduuridest või arvudest rääkides kõneleme suuresti aga vaid neist inimestest, kes on arstide vaatevälja jõudnud. Seda ei oska ju keegi öelda, kui palju sama probleemiga inimesi istub kodus. Arvestades meie populatsiooni suurust, võiks Eesti elanike hulgas transseksuaalseid inimesi olla 60 ringis.

(Artikkel ilmus märtsi Perearstis)