2015. aastal leidis Hispaania suurim viljatusravikeskus, et naised, kes kasutavad doonormunarakku või doonorembrüot, annavad lapsele edasi oma geneetilise pärandi hoolimata sellest, et bioloogiliselt ja geneetiliselt emaüsas kasvav embrüo ei ole selle naise rakkudest.

Paljud naised loobuvad doonormunarakkude kasutamisest, kuna tunnevad, et sellisel juhul ei oleks laps justkui päriselt nende oma. Teadlased ja arstid on pikka aega eeldanud, et last kandev ema mõjutab doonorrakust alguse saanud last ja annab talle edasi oma pärandi, teatud tunnused. Nüüd on see uskumus ka tõestatud, emakas leiduvad eritised mõjutavad last.

Lapse arengut mõjutab teda kandva ema geneetiline informatsioon. Endomeetriumi ja embrüo vahel leiab aset vastastikune vahetus. Mõned viimased uurimustööd on näidanud, et umbes 40% rasedustest liiguvad mõned rakud emalt lapsele. Need vähesed rakud, mis pressivad end läbi platsenta, kannavad tõepoolest ema DNA-d, kuid see on ka kõik. Kui need rakud sinna jäävadki, nimetatakse seda fetomaternaalseks kimäärsuseks. Kimääriks nimetatakse inimest, kellel on mitme inimese geenid (näiteks lapsel on ema poolt päritud nii ema kui ka ema venna geenid), kusjuures erinevates elundites domineerivad erinevad geenid.
Pole teada, kui suur on kimääride osatähtsus inimeste seas, kimääriks olemise saab kindlaks teha vaid mitmete geneetiliste testide abil.

Omaette teema on epigeneetika, mis räägib nn elustiili faktoritest ja nende mõjust lapse geenidele.