Meditsiinilised uuringud – raseduse ajal:
- Esimene visiit arsti juurde
- Vaginaalne uuring
- Vereproovid
- WR -Wassermanni test
- Hemoglobiini tase
- Veregrupid
- Vererõhk
- Uriini analüüsid
- Kaal
- Ultraheli Uuring
- Kromosoomi uuringud
- Kardiotokograafia (KTG) -väline
monitooring - AFP (alfafetoproteiin)
- Teised tehnoloogiad
- Kus sa soovid oma lapse sünnitada?
- Sünnitus kodus
- Millal on sünnitusaeg?
- Poiss või tüdruk?
- Nimi
- Loote liigutused
Rase
Raseduse esmatunnusteks on menstruatsiooni ärajäämine, iiveldustunne ja tundlikud rinnad. Sa võid isegi tunda, et oled rase.
Oma rasedusele võid saada kinnitust uriini analüüsides. Võid seda teha ise, ostes testi apteegist. Testida tuleb esimest hommikust uriini ja tester peab olema toatemperatuuril. Uriiniproovi võid edastada ka oma arstile.
Rasedustesti tulemus osutub positiivseks, kui viljastatud munarakk jõuab emakasse ning kinnistub emaka seina külge.
Seejärel hakkab järkjärgult arenema platsenta. Platsentas tekivad hormoonid, mis imenduvad verre ja neerude kaudu uriini. Lisades uriiniproovi hormoonide vastaseid antikehasid, saab kindlaks teha, kas oled rase või mitte.
Rasedustest võib olla positiivne juba paar päeva pärast ärajäänud menstruatsiooni.
Kui rasedustest on küll negatiivne, ent arvad siiski, et oled rase või on su menstruatsioonid olnud väga ebaregulaarsed, tuleks testi nädala pärast korrata.
Vaatamata sellele, et tänapäeval on testi võimalik teha raseduse varajases staadiumis, juhtub siiski harva, et test annab ekslikult positiivse (test on positiivne, ent sa pole rase) või ekslikult negatiivse (test on negatiivne, ent sa oled rase) vastuse.
Rasedust saab kontrollida ka vaginaalsel läbivaatusel ehk tupe kaudu.
Kui naine on esimest korda rase, pole arstil tihti võimalik vaginaalselt rasedust diagnoosida enne raseduse teise kuu lõppu või kolmanda kuu algust.
Juba sünnitanud naiste puhul saab rasedust diagnoosida varem.
Arst uurib, kas tupe limaskest ja emakakael on läbinud vastavad muutused (muutnud värvi).
Kui oled raseduses kindel, kontakteeru oma arstiga leppimaks kokku järgnevate kohtumiste osas ning tegemaks valiku sünnitusmaja suhtes.
Rasedus on nii bioloogiline kui ka psühholoogiline protsess. Samas on see suur ja imeline muutus sinu elus.
Suheldes rasedate või sünnitamas olevate naistega ning vastava ala konsultantidega saad omandatavast informatsioonist palju abi ja rõõmu.
Kas teadsid, et rasestumisvastaste vahenditeta vahekorra puhul rasestub esimesel kuul 25%, 6 kuu jooksul 60%, 9 kuu jooksul 75% ning 18 kuu jooksul 90% naistest?
Meditsiinilised uuringud – raseduse ajal
“Sünnieelne jälgimine” toimub vastavalt väljatöötatud juhendile.
Sul on õigus hulgale tasuta visiitidele nii arsti kui ka ämmaemanda juurde.
Mainitud konsultatsioonide eesmärgiks on tagada sulle kindlustunne raseduse ajal, nõustada sind, kuidas hoida oma tervist ja kanda hoolt, et laps sünniks terve ja eluvõimelisena.
Kui raseduse ajal ilmneb komplikatsioone, saab raviga alustada juba varakult.
Esimene konsultatsioon läbivaatuseks ja rasedusega arvele võtmiseks toimub tavaliselt naistearsti juures.
Kui oled terve, siis võid edaspidi külastada ka ainult ämmaemandat. Siiski peaksid vastavalt juhendile kohtuma naistearstiga veel kaks korda -raseduse teisel poolel ning umbes kuu enne sünnitust.
Vajaduse korral suunab ämmaemand sind arsti konsultatsioonile ka muul ajal.
Kui kuulud kõrge riskiga rasedate hulka, siis jälgib naistearst sind kogu raseduse aja. Töökorraldus on erinevates tervishoiuasutustes siiski väga erinev ja paljudes kohtades pole ämmaemanda konsultatsioonid veel võimalikud. Sul on aga alati võimalik kohtuda ämmaemandatega perekoolides (vt. Elite perekool), mis valmistavad sind ette sünnituseks ja lapsevanema rolliks.
Teil on õigus käia nii konsultatsioonidel kui ka perekoolis kahekesi, kus võite alati esitada teid huvitavaid küsimusi.
Soovitatav on küsimused enne vastuvõtule minekut kirja panna, sest vastamata küsimustega lahkumine on väga ebameeldiv.
Esimene visiit arsti juurde
Esimesel visiidil räägitakse sulle lapsevanemaks saamisest. Võid rääkida oma õnnest, muredest, kooselust ja seksuaalelust.
Arstil on oluline teada ka suguvõsas esinenud pärilike haiguste olemasolust.
Arst koostab sulle raseda kaardi, märkides sinna su viimase menstruatsiooni ja andmed menstruaaltsükli kohta, eelnevad rasedused, kui neid on olnud ning läbipõetud haigused.
Sind kaalutakse, mõõdetakse pulssi ja vererõhku ning võetakse analüüsid. Enne arsti juurest lahkumist lepitakse kokku järgmise külastuse aeg.
Kui sul on sünnituskoha suhtes eelistusi, peaksid ka neist rääkima.
Võimalik, et su valitud sünnitusmajas on tavasid, millest sa teadlik pole. Erinevused võivad esineda näiteks sünnitusasendite, abivahendite, perega koos olemise võimaluste ning sünnitusjärgselt haiglas viibitava aja osas.
Sa läbid järgmised uuringud:
Vaginaalne uuring
Vaginaalse uuringu viib läbi arst esimesel läbivaatusel. Ta kontrollib tupe kaudu, kas su emaka suurus vastab raseduse kestusele ning kas kõik on korras.
Arst hindab ka vaagna ja sünnitusteede olukorda ning suurust.
Väga harva on vaagen nii kitsas, et lapse sündimine pole sealt kaudu võimalik. Loomulikult oleneb palju ka lapse kaalust ning lõplik tõde selgub tavaliselt alles sünnituse käigus.
Läbivaatusel võetakse ka analüüsid uurimaks võimalike emakakaela või tupe nakkusi (seenhaigused, trihhomonoos, klamüüdia, gonorröa).
Uriin võib vahel näida veidi hägune. See võib olla põhjustatud suurenenud voolusest, mis on raseduse ajal tavaline.
Vereproovid:
WR -Wassermanni test (ka Süüfilise RPR-test)
See on seadusega ettenähtud vereproov, mis tuleb teha kõigil rasedatel kontrollimaks, kas nad põevad või on kunagi varem põdenud süüfilist.
Tänu sellele uuringule sünnib tänapäeval kaasasündinud süüfilisega lapsi haruharva.
Kui rase naine põeb süüfilist, peab alustama kiiret ravi.
Hemoglobiini tase
Hemoglobiin on vere värvaine.
Hemoglobiin asub punastes verelibledes (erütrotsüütides) ning selle ülesandeks on hapniku transportimine kopsudest -koerakkudesse.
Raseduse ajal hemoglobiini protsent tavaliselt veidi väheneb.
Rasedusega kaasnev suurem vedelikuhulk kehas toob kaasa vere lahjenemise ja hemoglobiini languse, kuigi selle kogus jääb tegelikult samaks.
Alates 20. rasedusnädalast võib iga päev võtta 50- 70 mg rauda (vaata ka nõuandeid toidu osas).
Veregrupid
Inimestel on erinevad veregrupid.
Enimtuntud süsteemid on veregrupid (ABO) ja reesus.
Esimesel arstlikul kontrollil tehakse analüüs määramaks nii veregruppi kui ka reesusfaktorit.
Kui su reesusfaktor on negatiivne, uuritakse ka reesusantikehade olemasolu veres.
Tavaliselt antikehi ei leita ja negatiivne reesusfaktor iseenesest sulle ega lapsele probleeme ei põhjusta.
Kui su veres siiski leidub reesusantikehasid, tuleb nende kogust raseduse jooksul jälgida ja teha ka lisauuringuid lapsele, kuna antikehad võivad tekitada tõsiseid häireid just lapse tervisele.
Kui oled reesusnegatiivne, siis määratakse pärast sündi ka lapse veregrupp.
Juhul, kui lapse veri osutub reesuspositiivseks, tehakse sulle 72 tunni jooksul anti-D süst.
See süst hoiab ära reesusantikehade tekke ning väldib probleeme su järgmiste raseduste ajal.
Tänu neile protseduuridele on reesushaigus Eestis vähenemas.
Vererõhk
Tavaliselt püsib vererõhk umbes 120/80 piires.
Vererõhu tõus võib olla algava rasedustoksikoosi tunnuseks (vaata “Rasedus ja haigused”).
Uriini analüüsid
Suhkur uriinis võib viidata algavale suhkrutõvele, kuid enamasti on see tingitud sellest, et raseduse ajal eritavad neerud kergemini suhkrut kui tavaliselt. Sel juhul on suhkru sisaldus uriinis üsna kahjutu ja konkreetsed põhjused selgitatakse välja detailsemate uuringute käigus.
Valgu sisaldus uriinis võib olla märguandeks põiepõletikust, mida on kerge ravida.
Raseduse teisel poolel võib see viidata algavale rasedustoksikoosile (vaata “Rasedus ja haigused”).
Uriinis leiduvad bakterid on märgiks põie- või neeruvaagnapõletikust ja sel juhul on ravi vajalik.
Kaal
Raseduse ajal on normaalne kaalukasv 8-12 kg.
Kaalu märgatav tõus võib olla põhjustatud heast isust, ent see võib olla ka vedelikupeetuse tunnuseks (turse).
Vähest turset peetakse raseduse viimases, kolmandas faasis normaalseks.
(Vt. harjutusi vereringe parandamiseks ).
Tugev turse võib olla üheks tekkiva rasedustoksikoosi tunnuseks.
Raseda kaart
Esimesel visiidil arsti juurde koostatakse sulle raseda kaart.
Võta see alati arsti ja ämmaemanda vastuvõttudele kaasa. Nii oled ise toimuvast teadlik ja professionaalid, kes su raseduse arengut jälgivad, saavad alati informatsiooni juba teostatud uuringute kohta.
Raseduskalender
Tavaliselt kestab rasedus 280 päeva ehk 40 nädalat viimase menstruatsiooni esimesest päevast, kusjuures viljastumine on toimunud umbes 14 päeva hiljem.
Tähtsaimad raseduse “verstapostid” leiad raseduskalendrist :
-
Viimase menstruatsiooni esimene päev
-
Ovulatsioon
-
Viljastumine
-
Ärajäänud menstruatsioon
-
Rasedustest positiivne
-
Esimesed Iiigutused
-
Korduvsünnitaja
-
Esmasünnitaja
-
Tõenäoline eluvõimelisus
Skaala kuupäeva muutes on suI võimalik kalendrit seada
vastavusse oma raseduse kuIgemisega.
Esimene ämmaemanda külastus
Tavaliselt on sul võimalik esimene visiit ämmaemanda juurde kokku leppida siis, kui sinu rasedus on jõudnud 12. nädalani.
Esimene kohtumine toimub nõuandlas ja kui vähegi võimalik, siis tegeleb kõigi sinu uuringutega üks ja sama ämmaemand.
Sa tunned end turvalisena teades, et see on “sinu” ämmaemand ja et tema teab kõike sinu kohta.
Sellegipoolest võib olla raske planeerida lapse sündi sellele ajale, kui sinu tuttav ämmaemand parajasti tööl on.
Sageli on see lahendatud nii, et üht rasedat jälgib tavaliselt paar ämmaemandat.
Nii võid loota, et sel ajal, kui sa sünnitama hakkad, on tööl üks neist ämmaemandatest. Õnneks nii see sageli ka juhtub.
Mõnedes kohtades kohtub ämmaemand korraga terve grupi rasedatega. See aitab luua sidemeid, mis võivad osutuda väga kasulikeks pärast lapse sündi.
Esimene teema ja põhieesmärk kohtumisel ämmaemandaga on sinu kogemused raseduse ajal ja lapsevanemaks saamine.
Ta räägib sulle jõuvarudest, eluviisist ja töötamisest raseduse ajal ning vastab ka sinu küsimustele.
Sind kaalutakse, mõõdetakse vererõhku ja võetakse uriiniproov.
Raseduse kulgedes mõõdab ta emaka suurust, kuulab beebi südamelööke ja pärast 28. nädalat mõõdab ka lapse suurust ja kontrollib asendit.
Samuti arutab ämmaemand sinuga võimalusi osaleda sünnituseelsetel kursustel.
Paljudel ämmaemandatel on nädalas kindel aeg, mil nad võtavad vastu telefonikõnesid ja vastavad rasedate küsimustele.
Raseduse ajal tuleb sul külastada ämmaemandat 6 – 7 korda.
Arst pakub eeldatava sünnituse ajaks välja erinevaid kuupäevi.
Kui ka noor isa soovib ämmaemandaga mõne hetke rääkida, teatage sellest talle.
Sünnitusmaja külastus
Arstid ja ämmaemandad annavad sulle informatsiooni erinevatest sünnituskohtadest.
Enamikes sünnitusmajades on võimalik eelnevalt tutvuda nii haigla kui ka selle võimalustega. Vaata ka: Miks sünnitada Elites?
Eriuuringud:
Ultraheli Uuring
Ultraheli lainete tagasipeegeldumise kaudu saadakse lapsest ja platsentast pilt.
Selliselt täpsustatakse eeldatavat sünnitusaega, lapse olukorda ja raseduse kulgu.
Ultraheli saab kasutada ka mitmikute ja ka loote tõsiste arenguhälvete tuvastamiseks.
Ultraheli uuring toimub tavaliselt 18. – 20. rasedusnädalal.
Ultraheli võib teha ka raseduse hilisemas faasis hajutamaks kahtlusi, mis puudutavad loote asendit, kaalu, kasvu ja arengut ning platsenta asendit.
Seni läbiviidud uuringute kohaselt pole ultraheli kasutamise kahjulikku mõju leitud.
Kui on kahtlusi, et loote areng ei ole normaalne, saab ultraheli kasutada loote kaalu ja raseda üldise olukorra hindamiseks.
Uuritakse lootevee mahtu, lapse liigutusi, südame tööd, platsenta verevoolu või veresooni.
Ultraheli kontrolli ajal saab vajadusel võtta analüüsimiseks ka verd loote nabaväädist.
Kromosoomi uuringud
Üle 35-aasta vanustel naistel viiakse läbi erinevaid teste.
Esiteks – vereproov selgitab välja võimalikud kromosoomhaigused ja teatud kõrvalekallete riski lootel.
Teiseks on kromosoomuuring, millega uuritakse eelkõige Downi sündroomi (mongolism).
Uuringuid võib läbi viia ka noorematel naistel, kui selleks on põhjust (pärilikud haigused, haige laps peres, arengupeetus õdedel-vendadel jne).
Kui avastatakse kromosoomides hälbeid või kui leitakse teisi kõrvalekaldeid, pakutakse sulle konsultatsiooni, kus selgitatakse, mil moel see sinu last mõjutab. Seejärel võid otsustada, kas sünnitad või teed abordi.
Lapse kromosoomide uurimiseks kasutatakse lootevee analüüsi.
Lootevee analüüs tehakse tavaliselt 15.-17. nädalal. Vastuse saamine võtab aega ligikaudu 3 nädalat.
Riskirasedatel uuritakse nii kromosoome kui ka alfafetoproteiine.
Meditsiiniliste näidustuste korral on võimalik teha aborti kuni 23. rasedusnädalani. Õigeaegse testi korral on seega võimalik veel reageerida vastavalt Sinu enda otsusele.
Mõlema uuringu puhul on risk raseduse katkemiseks väga väike.
Kardiotokograafia (KTG) – väline monitooring
Uuring registreerib nii lapse südamelöögid kui ka emaka kokkutõmbed. Sellele tuginedes on võimalik saada ettekujutus lapse hetkeseisundist.
KTG-d kasutatakse siis, kui loode liigutab tavapärasest vähem või kui arst kahtlustab platsenta kehva funktsioneerimist ning seega lapse ebapiisavat kasvamist.
Raseduse viimastel nädalatel ja sünnituse alguses tehakse KTG-uuring kõigile rasedatele.
KTG- aparaat registreerib lapse südamelöögid ultraheli abil ja emaka kokkutõmbed rohuanduri abil.
Mõlemad andurid on kinnitatud rihmadega kõhule emaka piirkonda.
KTG-uuring kestab umbes 20 -30 minutit.
AFP (alfafetoproteiin)
See on valk, mida toodab loode ja seda saab määrata raseda vere või lootevedeliku analüüsi teel.
AFP liiga kõrge või madal tase võib olla tingitud kõrvalekalletest loote kesknärvisüsteemis või kromosoomides.
Kui AFP tasemes leitakse kõrvalekaldeid, jätkatakse uuringuid (ultraheli, lootevee analüüs) ja vaid 3-4% juhtudest leitakse lootes tõesti kõrvalekaldeid.
Enamasti on AFP taseme muutusteks muud põhjused, nagu valesti arvestatud eeldatav sünnitusaeg, mitmikud, verejooks või laboris tehtud viga.
AFP testimiseks tehakse 16. rasedusnädalal rasedale vereproov.
Kui AFP tase on liiga kõrge või madal, tehakse veel täiendav uuring.
Kui kontrollanalüüsi tulemus on sama, viiakse läbi ultraheli ja/või lootevee analüüs.
Teised tehnoloogiad
Kaasaegse tehnoloogiaga (ensüümi aktiivsuse määramine ja molekulaarbioloogilise tehnika kasutamine) on võimalik diagnoosida mõningaid kaasasündinud ainevahetushäireid ja avastada haigusi edasikandvaid geene.
Uuringuid saab läbi viia nii vanemate kui ka loote uuringute põhjal (lootevee analüüs/ koorionihattude analüüs).
Informeeri arsti pärilike haiguste olemasolust perekonnas.
Kus sa soovid oma lapse sünnitada?
Aruta arsti ja ämmaemandaga sünnituskoha valikuvõimalusi. Koos on kergem otsustada, milline koht on just sinu jaoks parim.
Maakonnahaiglate sünnitusosakondades on rahulikum ja vaiksem ning see sobib hästi, kui tervis on korras ja rasedus on kulgenud kõrvalekalleteta. Samas saab seal abi ka enamlevinud terviseprobleemide ja rasedustüsistuste puhul ning perekond ja sõbrad on lähedal.
Naised, kellel on eriti tõsised tervisehäired ja kõrgendatud riskioht suunatakse sünnitama III astme raviasutustesse, milleks on Tartu Ülikooli Naistekliinik, Tallinna Pelgulinna Haigla Sünnitusmaja ja Tallinna Keskhaigla Naistekliinik. Nendes keskustes sünnivad ka kõik enne 34. rasedusnädalat sündinud enneaegsed lapsed.
Sünnitusabi on naistele tasuta.
Enamus haiglaid pakub küll lisaks ka tasulisi teenuseid nagu oma ämmaemanda või arsti tellimine sünnituse ajaks, omaette perepalat pärast sünnitust jms., kuid nende võimaluste kohta küsi teavet juba konkreetsest haiglast.
Eestis on ka üks erahaigla, mis pakub tasulist sünnitusabi – Kliinik Elite Tartus. Vaata ka Miks sünnitada Elite kliinikus?
Sünnitus kodus
Kui kodussünnitus on planeeritud ja rasedus on kulgenud komplikatsioonideta, on ema ja lapse psüühilis-füüsiline heaolu parem kui
haiglasünnituse korral.
Võrreldes haiglas sünnitavate naistega vajavad kodus sünnitavad naised vähem sekkumist ja stimuleerimist, samuti vähem valuvaigisteid.
Miks naised valivad kodu?
On palju erinevaid põhjuseid:
- Tuttav keskkond, kus naine tunneb end vabalt, ta on olukorra peremees ja vähem pärsitud;
- Kontakt ämmaemandaga on tihedam. Naine peaks ühe ja sama ämmaemandaga olema seotud raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgsel ajal. Selle aja jooksul areneb nendevaheline side, mis tähendab suurt emotsionaalset toetust, mis on omakorda oluline sünnituse edenemiseks;
- Naisel on teine suhe abistajatega, sest selle asemel, et olla nende poolt juhitud, on nad külalised naise kodus;
- Kodus pole rangeid käitumisjuhiseid, kuidas olla, mida süüa ja juua või kui kaua peab mingi periood kestma. Enesetunne on vabam ja vähem tagantkiirustatud;
- Kodussünnitus on sündmus, millest võtab intiimselt osa kogu pere ja see jääb alatiseks ühiselu osaks nii paarile kui perekonnale;
- Naist ei eraldata hetkekski lapsest.
Näidustused, mille puhul pole kodussünnitus võimalik:
- Kui sünnitus algab enne 37. nädalat;
- Kui looteveed on rohelised;
- Kui on vaja stimuleerida pikaleveninud sünnitust;
- Kui tekib sünnitusaegne verejooks;
- Kui eelmise sünnituse ajal pole platsenta normaalselt irdunud.
Kui kaalud sünnituskoha valikut, siis pea nõu oma ämmaemanda ja naistearstiga.
Millal on sünnitusaeg?
Rasedus kestab alates viljastumise hetkest keskmiselt 266 päeva ehk 38 nädalat.
Kuna viljastumise täpset aega on raske määrata, arvutatakse eeldatavat sünnitusaega viimase menstruatsiooni esimesest päevast.
Keskmiselt on viimase menstruatsiooni esimesest päevast sünnituseni 280 päeva ehk 40 nädalat.
Täpne sünnituskuupäev sõltub sinu menstruatsioonitsükli pikkusest. Kui see on pikem kui 28 päeva, nihkub vastavalt ka sünnitusaeg.
Märkimisväärne on fakt, et esmarasedad kannavad tavaliselt nädal aega “tähtajast üle”.
Poiss või tüdruk?
Nii munarakk kui seemnerakk sisaldavad kromosoome (kumbki 23 üksikut kromosoomi). Seega on viljastatud munarakus kromosoomide arvuks 46.
Nendesse kromosoomidesse on kätketud meie tunnusjooned.
Igas munarakus on 22 tavalist ja üks niinimetatud X-kromosoom.
Seemnerakkudes on 22 tavalist ja lisaks umbes pooltel X-kromosoom ja pooltel Y- kromosoom.
X ja Y kromosoomide omavaheline kombinatsioon määrabki loote soo.
Kui Y -kromosoomiga seemnerakk ühineb munarakuga, siis viljastamisjärgne kromosoomide kombinatsioon 23,XY tähendab seda, et sünnib poiss.
Kui X-kromosoomiga seemnerakk ühineb munarakuga, siis viljastamisjärgne kombinatsioon on 23,XX, mis tähendab seda, et sünnib tüdruk. Seega määratakse lapse sugu viljastumise hetkel.
Esimese kümne nädala jooksul arenevad nii poisi kui tüdruku looted sarnaselt. Moodustuvad ühesugused sugunäärmete ja -organite alged, ent pärast kümnendat rasedusnädalat määravad edasise arengu sugukromosoomid.
Kromosoomide uurimise abil on võimalik määrata, kas oodatav laps on poiss või tüdruk. Neid uuringuid tehakse lootevedeliku või platsenta rakke kasutades.
Tegelikkuses tuvastatakse kromosoomide uuringuga eeskätt geneetilisi kõrvalekaldeid nagu Downi sündroom ehk mongolism jt.
Nimi
Nime valimine on kindlasti keeruline, eriti algul, kui ei ole veel teada, kas sünnib poiss või tüdruk.
Õnneks on sul nime valimiseks aega terve kuu pärast lapse sündi. Kindlasti on nii sinul, sinu vanematel ja ka sõpradel valmis mõeldud hulk nimesid, mis võiksid lapsele sobida.
Kirjuta nimed koos kommentaaridega (näiteks kes soovitas ja miks) üles. Saad endale ilusa mälestuse, mida on tulevikus lapselgi huvitav lugeda!
Loote liigutused
Alguses tunduvad loote liigutused nagu oleks gaasid, ent liigutused muutuvad loote kasvades jõulisemaks.
Raseduse lõpustaadiumis võib tunduda, et loote liigutused muutuvad sujuvamaks ja raskemaks, mis on tingitud ruumipuudusest.
Alguses toimuvad loote liigutused teatud ajaliste intervallide järel. Seega võivad mööduda tunnid ja päevad, enne kui jälle loote liigutusi tunnetad.
Naised kes sünnitavad teist või enamat korda , suudavad uut elu oma üsas tunnetada umbes 18.nädalal.
Esmassünnitajad, kellel puudub varasem kogemus, tunnevad loote liigutusi umbes 20. nädalal.
Kui sa pole loote liigutusi tunnetanud enne 20.nädala lõppu, võib see olla tingitud platsenta paiknemisest emaka eesmisel seinal, või sinu kaalu kasvust.
Märgi ära aeg, millal sa tundsid esmakordselt loote liigutusi.
Loote liigutused muutuvad, kui ta magab või on kasvanud nii suureks, et “täidab” kogu emaka.
Sa võid loodet äratada teda õrnalt puudutades, silitades või lebades ja puhates temast armastavaid mõtteid mõeldes. Tõenäoliselt võid ta äratada, kui jood kiiresti klaasi külma vett.
Kui loote liigutused erinevad tavapärasest märgatavalt, informeeri sellest kohe oma arsti või ämmaemandat, kes kuulab siis lapse südamelööke.