Pere ja Kodu, märts 2014 numbris ilmunud artikkel
Teksti autor: Kirsti Vainküla
Kahe poja ema Evelin (36) on üle elanud üheksa raseduse katkemist. Ta räägib, kuidas ta siiski emaduseni jõudis, et julgustada naisi, kel on lapsesaamisega raskusi.
Viiekuune pruunisilmne Tristan siputab hoogsalt oma mänguvaibal ning naerab laialt, igemete välkudes. Tema vend, nelja-aastane Karl, tiirutab toas, kopsides pulgaga vastu plekk-karbi põhja. Mõlemal on nalja laialt.
Need kaks poissi oleksid olemata, kui poleks meditsiini, arste, laboreid ja – mis kõige tähtsam – nende ema ning isa tohutut soovi saada päris oma laste vanemaiks.
Lootusrikas algus.
Evelini pereplaneerimine algas 2005. aastal, mil tollal 27aastane naine jäi ESIMEST korda lapseootele. Viiendal rasedusnädalal kuulis Evelin ultrahelis elus esimest korda, kuidas lööb loote süda. Kuid päev hiljem tekkis verejooks. Ja järgmisel nädalal valitses Evelini kõhus vaikus. Elumärki ei olnud enam.
Miks rasedus katkes? Arst leidis mitu asjaolu, neist üks Evelini miniatuursus – ta on 156 cm pikk ning kaalus tollal vaid veidi üle 40 kilo. Lisaks oli töö väga pingeline ning arst andis mõista, et see on “looduslik valik”.
Evelin vähendas töökoormust, kosus 50kiloseks ning jäi TEIST korda rasedaks. Esimesel arstivisiidil kuulis Evelin tema kõhus kiiresti põksuvat südamekest, kuid nädal hiljem saabus taas vaikus.
KOLMANDA rasedusega vahetas Evelin arsti. Esimesel visiidil nägi Evelin ultrahelis, kuidas tema “täpikese” süda lööb, kuid nädal hiljem oli see lakanud. Arst saatis Evelini abikaasaga geneetiku juurde, et “äkki nende geenid lihtsalt ei sobi”. Nad käisid seal ära, kuid ei saanud teada seda ühte ja ainsat raseduse peetumise põhjust. Siiski tuvastati mõlema, nii mehe kui ka naise vereproovist trombofiilia risk (mõlema geen kandis avaldumata MTHFR C677T geenimutatsiooni), ent seda ei peetud lapsesaamise ebaõnnestumise põhjuseks.
NELJANDAL ja VIIENDAL korral kordus sama stsenaarium. Rasedused katkesid. Vaikus vaikuse otsa.
Evelin otsis nõustamist internetist. Leheküljelt Kliinik.ee hakkas talle silma Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearsti Kristiina Rulli üleskutse, et naised räägiksid oma raseduste varastest peetustest. Artikli all oli arsti mobiilinumber ning Evelin helistaski arstile. Teda innustas tagant teadmine, et “kaotada ei ole ju midagi”.
Rull oli ise jõudnud selleks ajaks lapsehoolduspuhkusele jääda, kuid ta korraldas Evelinile palju analüüse. Ent needki ei toonud vastust küsimusele, miks Evelin pole kolme aasta jooksul ema staatusse astunud. Miks kõik nurjub.
“Hing leppis sellega, et mina lapsi ei saa! Ainuke, mis haiget tegi, oli tunne, et ma ei ole õige naine, sest kõik naised ju sünnitavad lapsi,” meenuvad Evelinile tollased mõtted.
Aga Evelin ei andnud alla.
2008. aastal sisenes ta Tartus Andrei Sõritsa kabinetti. Algatuseks uuris Sõritsa läbi Evelini kõhu – ta tuvastas Evelinil endometrioosi 2.–3. astme. See tähendab, et menstruaalveri kapseldub kõhuõõnde ning põhjustab organismis põletikulisi protsesse. Sõritsa opereeris Evelinil kõhuõõnest nähtavad kolded, millele järgnes kolmekuuline ravi.
“See oli esimene kord, kui tundsin, et ma ei pea enam millegi tõestamiseks võitlema, vaid nüüd olen kõige kindlamates kätes ja meie aastatepikkune üritamine pälvib lõpuks “uhke krooni”,” kirjeldab Evelin lootusi arstile.
Päris lapseootus
Kui Evelin 2009. aasta märtsis taas tuttavat “kahte triipu” nägi, ei suutnud ta isegi nutta. Ta oli oma valus karastunud. Nelja aasta jooksul oli see KUUES kord Evelinil end rasedusega arvele võtta.
Viiendal rasedusnädalal kuulis Evelin ultrahelis jälle loote südametukseid. Kaks nädalat hiljem algas verejooks. Sõritsa määras Evelinile range voodirežiimi ning sõnas: “Palun ärge kartke, et teie laps ära sureb – ta ju hakkab muidu seal kõhus nutma ja on kurb. Aga seda ei ole vaja, eks. Tal olete ju ainult teie, ta ema, seega ärge mõelge nii.”
Need sõnad andsid Evelinile jõudu hirmuga toime tulla.
“Alati, kui hirm naha vahele puges, mõtlesin arsti sõnadele ning tundsin, et suudan endas kasvavat hirmu seljatada,” meenutab Evelin.
Kui katkemisoht möödus, hakkas Evelini rasedust jälgima lapsehoolduspuhkuselt naasnud Kristiina Rull. Tallinnast Tartusse sõitis Evelin koos abikaasaga nii, et mees juhtis ning naine ise oli terve tee tagaistmel pikali.
33. rasedusnädalal leidis arst Evelini uriiniproovist valku, mis viitas algavale rasedustoksikoosile ehk arstide keeles preeklampsiale. Samuti oli naise vererõhk lubatust kõrgem ning üle ta keha tekkisid tursed.
35. nädala algul sõitis Evelin Tartusse arsti juurde. Kui sisearst Anne Kirss Evelini läbi vaatas, ütles ta kohe: “Teist saab juba lähiajal ema!” Evelin kirjutati haiglasse sisse.
“Mu emaks saamine ei olegi mägede taga… Mul oli seda raske uskuda,” tunnistab Evelin, kelle sees keerles tunnete karussell – ühtpidi kauaoodatud soovi täitumine, teisalt meeletu hirm enneaegse lapse pärast.
Arstid hoidsid Evelini rasedust viimase piirini – rasedustoksikoosist põhjustatud krampide tõttu tehti naisele aga 35. nädala lõpul keisrilõige. Laps oli sündides 43,5 sentimeetrit pikk ning kaalus 2380 grammi.
Raviarstiks osutus resident Deniss Sõritsa ning Evelin ei jõua ära imestada, kuidas ühe lapse (ja perekonna) saatuses mängivad rolli arstidest isa ja poeg Sõritsad.
“Keisrilõige tehti spinaalanasteesiaga ning ma olin teadvusel. Minu kõrval oli mees, kelle kohalolek oli erakordselt oluline. Sünnitustoas oli meeldiv õhkkond – pingelanguse tõttu naersin vahepeal nii, et kujutasin ette, kuidas mind lappiv doktoriproua peab niidi ja nõela käest panema ning mind korrale kutsuma.”
Evelin mäletab, et kui ta sünnitustoast välja veeretati, siis anestesioloogi abiline tänas teda meeldiva seltskonna eest. See oli äge!
“Kui avanesid haigla välisuksed, tundsin esimest korda elus, et olen millegi suurega hakkama saanud. Väikene pamp mu kätel kinnitas, et kõik toimub päriselt ning see ei ole uni. Kas tõesti see tillukene vammustesse pakitud inimene on meie kauaoodatud poeg?!?” meenutab Evelin elu helgeimat päeva. “Ma olen õnnelik, et sain emaks. See tunne, mis mind täidab, on jumalik, ja ma ei tea, kuidas ma seda tundmata varem elatud sain.”
Sooviks veel üht last!
Kui poeg oli saanud aastaseks, läks Evelin oma arsti Kristina Rulli vastuvõtule. Evelin ja tema abikaasa soovisid veel ühte last.
“Läksime küsima arvamust, kas tasub veel üks laps “ette võtta”. Rull arvas, et pole probleemi. Öeldakse, et kui sünnitusteed naisel kord juba avatakse, tuleb järgmine märksa kergemini,” lausub Evelin. Kuigi ta tundis, et pole emotsionaalselt valmis teise lapsega taas seda kõike läbi elama, polnud tal pikalt aega mõtiskleda – vanus pressis peale.
Evelin jäi rasedaks. SEITSMENDAT korda elus. Aga rasedus katkes kiiremini kui eelmised. Samuti katkesid KAHEKSAS ja ÜHEKSAS rasedus.
“Nüüd ma ei jõudnud enam arsti juurdegi. Rasedused katkesid peaaegu kohe, kui olin rasedustesti teinud,” kirjeldab Evelin lootusetut olukorda. Siiski ei jätnud ta jonni – ta ei tahtnud end 50-aastaselt süüdistada, et ei teinud teise lapse saamiseks kõike võimalikku.
Evelin pöördus taas Andrei Sõritsa poole. Arst vaatas analüüse ja soovitas kunstlikku viljastamist. Evelinile siirati emakasse kaks viljastatud munarakku ning vereproovid näitasid, et Evelin on KÜMNENDAT korda rase. Aga algas verejooks. Rasedus peetus.
See kõik tähendas Evelinile mõõtmatut kurbust. Lisaks riivas teda tundmus, et ta polegi normaalne. Sest õige naine suudab ju emaks saada. Aga Evelini elu viimased kuus aastat olid käinud taktis, kas läheb korda või katkeb, läheb korda või katkeb…
Nüüd, enne kui minna järgmisele katsele, võttis Evelin käsile oma mõtlemise. Ta hakkas mediteerima. Ta sisendas endale, et “saab hakkama” ning et “on õigel teel”.
“Kui esimese kunstliku viljastamise ajal pelgasin endale emaks saamise võimalust tunnistada, sest kartsin, et niipea kui seda teen, kaotan lapse, siis teine rasedus oli tänu meditatsioonile palju lihtsam. Kui läksin teisele katsele, oli mu sees palju positiivsust ning head tunnet. Ma olin rahulik,” ütleb Evelin. Ta üllatus, kui avastas, et seesama rahu säilis ka pärast teist kunstlikku viljastamist. See oli ÜHETEISTKÜMNES kord olla lapseootel.
Ultrahelis käis Evelin Tallinnas Marek Šoisi juures. Kõik näitajad olid korras, loode kasvas ning dr Šois uskus, et varajase preeklampsia ohtu ei tohiks tekkida.See tähendas, et alles 20. nädalal julges Evelin oma vanema poja ultrahelisse kaasa võtta, et talle kõhuvees sulistavat “väikevenda” näidata.
Evelin võrdles päevhaaval oma teist edukat rasedust esimesega. Kui esimese raseduse ajal tekkis valk uriini 33. nädalal, siis nüüd “ilmutas” valk end 36. nädalal. See oli hea märk, kuid juba kolm päeva hiljem oli Evelinil talumatu migreen, ta käis seintest kinni hoides, tasakaalu polnud.
Evelinile tehti erakorraline keisrilõige, sest ta seisund muutus tundidega – preeklampsia tõttu tõusis vererõhk eluohtlikult kõrgele.
“Nii lootsin last 37. nädalani kanda, ent see ei õnnestunud jälle,” ütleb Evelin, kes unustas need mõtted kohe, kui “pisike vastsündinud soe pamp vastu ihu pandi”. Teine laps kaalus 2700 grammi ning oli 47 cm pikk. Selle päevaga lõppes kaheksa aastat kestnud valu ja omamoodi lein.
Täna oma kahte põnni vaadates ei kahetse Evelin ühtegi üleelamist. “Kui oleksin taas sama tee alguses, teeksin selle uuesti läbi, kuigi dr Sõritsa juurde võiks jõuda kiiremini kui kuuenda raseduse ajal. Tagantjärele teeb hingele haiget just see, et mulle anti korduvalt mõista, et minu raseduste katkemised on looduslik valik ja embrüo ei ole piisavalt elujõuline. Mõlemad lõpuni kantud rasedused olid ju algusest peale verejooksudega, kuid tänu voodirežiimile ning õigele ravile on mul kaks imearmast poega,” võtab Evelin kokku.
Evelin soovitab
- Ära esita endale küsimusi, miks minuga nii juhtus, vaid küsi: kes saaks aidata?
- Kui loomulikul teel ei õnnestu last saada, leia julgust pöörduda viljatusravi arstide poole. Eestis tegelevad IVF ehk kunstliku viljastamisega Ida-Tallinna Keskhaigla, Pelgulinna haiglas asuv reprodutsiivmeditsiini keskus, Nova Vita, Tartu Ülikooli Kliinikum ning Elite.
- Kui ühes kliinikus on tehtud mitmeid ebaõnnestunud katseid, vaheta kliinikut, et teine arst raviloo värske pilguga üle vaataks.
- Paarid võiksid küsida raseduskriisi nõustamist, nii saab kõige paremini enda sisse kogunenud valu n-ö maha laadida. Evelin on kindel, et kui ta oleks osanud sellele tähelepanu pöörata, oleks esimene tulemuslik ootusaeg olnud emotsionaalselt rahulikum ning esimese lapse elu algus palju hirmuvabam.
- Raseduste peetumistesse ja katkemistesse võiksid haiglad tõsisemalt suhtuda.
Endometrioos – noorte naiste haigus:
Evelini raseduste katkemise põhjustena pakuti välja verehüübivushäireid (MTHFR geenimutatsiooni), immunoloogilist häiret (immuunsüsteem lükkab võõra valgu välja) ja endometrioosi.
Endometrioos on sage haigus mida põeb 10% sünnitamisealistest naistest. Enim esineb seda 25-30 aastastel naistel.
Haiguse korral asetseb emaka limaskesta (endomeetriumi) sarnane kude väljaspool emakat. Kõige sagedamini on haiguskolded väikevaagnas ja munasarjades.
Endometrioos võib kulgeda kaebusteta, kuid võib esineda ka tugevat valu alakõhus ja ristluupiirkonnas, eriti enne “päevi”. Samuti võib esineda vahekorraaegset kõhuvalu ja menstruatsioonile eelnevat pruunikat määrivat voolust. Haigusega kaasneb tihti viljatus. Paljudel naistel, kellel uuritakse lastetuse põhjusi, leitakse endometrioos, kuid samas ei ole kõik endometrioosi põdevad naised lastetud.
Kuigi endometrioosi kirjeldati juba 19. sajandil, pole haiguse tekkemehhanism täpselt teada. Rolli mängib pärilikkus: kui emal või õel on endometrioos, on inimesel 10 korda suurem oht samamoodi haigestuda.
Täpsemalt: www.endometrioos.ee