12.02.2012

(2012) Munarakudoonori lugu

Munarakudoonor: olen rõõmus, et saan kinkida kellelegi võimaluse lapsi saada

Lehele lisatud 21.02.2012, ilmus Naisteka veebilehel 23. detsembril 2011

Oma loo rääkis 25-aastane munarakudoonor, 1 lapse ema Tartust. Ta on doneerinud kaks korda, kolmas protsess on hetkel pooleli. Naine kirjeldab, miks ta seda teeb, kes sobivad munarakunoonoriks ja kuidas protsess täpsemalt välja näeb.


Idee

Munarakudoonorlusest kuulsin üsna ammu, täpselt ei mäletagi, kuidas selleni jõudsin, aga esmane kokkupuude oli vist internetis. Olin tol ajal ise lapseootel ja vastava info doonorite vajalikkusest leidsin Elite Kliiniku koduleheküljelt, kus olin ka rasedusega arvel. Tol ajal polnud teema minu jaoks aktuaalne ja alles paar aastat hiljem läksin naistearst dr. Svetlana Räime juurde esimesele konsultatsioonile, et sellest rohkem kuulda. Enne otsustamist ma mõtlesin ja pigem olin meelestatud, et ma ei tahaks seda teha. Aga pärast esimest korda ei mõtle enam sellele, et see on just minu munarakk, pigem aga selle peale, et sellest saab keegi midagi head.


Mis see on — munaraku annetamine?

Munarakudoonorlus kui ravimeetod on mõeldud naistele, kellel endal munarakke ei teki või on probleemiks geneetilised haigused. Arst selgitas mulle, mida see kõik endast kujutab, kuidas näeb välja kogu raviskeem ja protsess. Mõnikord vajavad munarakudoonorit ka noored naised. Mind pani mõtlema, et kui doonorlus poleks Eestis lubatud (nagu mõnedes riikides), siis oleksid pered, kuhu ei saakski lapsi sündida.


Piirangud doneerimise ajal

 

Minu igapäevaelu see ei mõjuta, oluline on ainult ravimite kasutamine ja kuupäevadest ja kellaaegadest kinni pidamine. Pean olema ja püsima terve ja endale rohkem tähelepanu pöörama. See on kindlasti minu jaoks olnud positiivne, sageli tulebki enda jaoks selgeks mõelda, et tähtis olen ka ma ise ja minu tervis ja kõikide muude kohustuste kõrval tuleb ka selleks aega leida.


Hirmud

Kuna tegemist on meditsiinilise sekkumisega ja teema polnud minu jaoks varasemalt tuttav, oli mul arstile esialgu palju küsimusi ja pead vaevasid kahtlused-hirmud. Üheks küsimuseks oli, kas minu tervist mõjutab hormoonide kasutamine. Arstilt sain vastuse, et mitte. Et olla päris kindel, uurisin ka ise lähemalt seda teemat ja võtsin ka mõtlemisaja. Veel mõtlesin enda jaoks selgeks, et ka üldnarkoosiga võivad kaasneda tüsistused ja omaette teemaks on hormoonidega mängimine, ei tea, mis sellega kaasneb ja mis võib tulevikus olla — seega polnudki see otsus nii kerge tulema. Mind lohutas, et teaduslikud uuringud on näidanud, et ravimite kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki.


Alustasin esimest protsessi

Kui olin enda jaoks asjad läbi mõelnud ja otsuse teinud, panin uue aja, et analüüse andma. Nimelt doonorid läbivad põhjaliku tervisekontrolli. Pärast analüüside andmist täitsin vajalikud dokumendid.

Minu analüüsid olid korras, kliinikust tuli vastus, et sobin doonoriks. Olin jäänud oma otsusele kindlaks, et tahan proovida munarakudoonorlust ja mind lisati doonorite nimekirja. Doonorite nimekirjas on rida parameetreid ja neid parameetreid nähes teeb perekond otsuse, kelle ta valib endale doonoriks. Seal on näiteks silmade, juuste värv, pikkus, haridustase ja info ka analüüside tulemuste kohta — kõik vastavalt Eesti seadusandlusele. Doonorlus on Eestis anonüümne ning rohkem infot patsient minu kohta ei saa. Ka siis mitte, kui laps saab 18-aastaseks. Pärast nimekirja lisamist järgnes ootamise aeg. Möödus kõigest paar nädalat ja ma osutusin valituks. Arst helistas ja küsis, kas olen nõus ja saan doneerida.

Nõustusin doneerima. Mind kutsuti dr Andrei Sõritsa vastuvõtule, kus ta selgitas kogu protsessi veel kord ja ütles, mis ajal pean olema Tartus ja kliinikut külastama. Andsin oma nõusoleku, et need ajad mulle sobivad. Kogu ettevalmistus võtab u 4-5 nädalat.

Esimesel visiidil tehti ultraheliuuring (analüüsid olid vahetult enne just tehtud, seega polnud vaja analüüse kordama hakata), toimus doneerimisplaani täitmine ja ravimikoguste määramine vastavalt minu tsüklile. Esimesed ravimid sain kaasa, milleks olid vaginaalsed kuulikesed, mida kasutasin nädal aega, et minu tsükkel sobiks retsipiendi tsükliga. Retsipient on naine, kellele ma annetan oma munarakud. Üks ravim on ninaspreina, seda kasutan 3 x päevas ja hiljem 2 x päevas (terve protsessi vältel). Minu jaoks uudne ja esialgu ka hirmutav teema olid süstid. Alguses tegi medõde mulle esimesed süstid ise ning seejärel juba juhendas, kuidas saaksin end ise süstida. Nii et hiljem hakkasingi end ise hommikuti süstima. Alguses oli süstimine väga hirmus, mul polnud ju sellega kunagi kokkupuudet olnud, esimesel korral läks kaua aega ja kartsin, pärast aga harjusin ruttu ära ja nüüd ei valmista see enam üldse probleeme. Seejärel leidis aset veel 3 visiiti, arst vaatab iga kord mind ultraheliga, küsib, kas mul on kõik korras ja vajadusel annab veel ravimeid.

Rohtude kasutamine ei mõjuta mu enesetunnet. Kõrvaltoimete kohta olen alati esitanud küsimusi ja ise lugenud läbi infolehed, kuid minul pole kõrvaltoimeid esinenud.


Ja siis see tähtis päev, mil munarakud võetakse munasarjadest

Umbes 9-10 paiku lähen söömata-joomata kliinikusse, täidan dokumendid, milles kinnitan, et minul ega mu peres pole teatud haigiseid ning kohe pärast seda on protseduur üldnarkoosis. Tavaliselt ärkan kaua ja puhkan ja magan, sel ajal mulle ei meeldi kiirustada. Munarakkude võtmine munasarjadest toimub narkoosi all, et välistada doonoril negatiivseid emotsioone seoses võimaliku valuga (kuigi arsti sõnul osa doonoreid ei soovi narkoosi munarakkude võtmise ajaks). Protseduur kestab 5-10 minutit. Oluline oli ka minu jaoks arsti selgitus, et munaraku võtmine ei kahjusta ega traumeeri emakat ning kui peaksin soovima ise sünnitada, siis ka selles küsimuses on kõik endine.


Aeg pärast doneerimist

Esimesel päeval ei tunne midagi, kõik on tavapärane, pärast seda on kõht õrnalt punnis, 5-7 päeva on taastumisaeg, mil kõht on veidi valulik ja võib esineda õrna ebamugavustunnet, mis aga läheb kiiresti üle. Sel ajal on füüsiline raskem tegevus ja seks keelatud. Seejärel läheb kõik vanaviisi edasi. Doneerida võib soovi korral mitmeid kordi, aga kohustuslik on puhkeaeg 2-3 kuud.


Hüvitis

Hüvitis on minu jaoks teisejärguline, sest see on teise naise elus nii suur sündmus. Ainult raha nimel ei tasu seda protsessi ette võtta, kuna see protsess nõuab üsna palju tähelepanu ja pühendumust. Nt ninarohu kasutamine eeldab kindlatel kellaaegadel kasutamist, vaja on täpsust ja tähelepanu. Viimased süstid peavad olema minutilise täpsusega jne — see ei ole naljaasi ja doonoril on suur vastutus. Mul on vastutus kliiniku ees ja vastutus teise perekonna ees. Olen sõitnud ka teisest linnast koju, sest unustasin ravimid kaasa võtta. Ikkagi on kogu aeg meeles, et see on suur tegu ja abi teise inimene jaoks ja tema elus samm, mis võib muuta kogu elu ja tuleviku. Kõigile ei pruugi munarakudoonoriks olemine sobida süstide jm tõttu. Peab olema täpne ja hoolikas.

Doonori ajakulu, transpordi ja vaeva hüvitamiseks on ette nähtud tasu suuruses 640 eurot.


Mul on hea tunne!

Mul on hea tunne, et ma olen aidanud inimest ja kuigi ma ei tahaks võrrelda heategusid, sest iga heategu on oluline ja märkimisväärne, siis kinkida uus elu, see pole võrreldav millegi muuga siin maailmas. Olen ise ema ja tean, mida tähendab armastada oma last ja hoolitseda tema eest. Lisaks sellele sain ka enda tervise kohta teada, mida näiteks varem ei teadnud, sain nimelt infot, et mul ainult üks munasari töötab. Sellist põhjalikku günekoloogilist infot mul varasemalt enda kohta polnud, kuigi olin juba olnud rasedusega arvel ja sünnitanud ka lapse. Muidugi on mul palju uusi teadmisi sel teemal ja kogemus.


Tahan aidata

Ma ei tea, mis on minu doneerimiste tulemus, kas on sündinud mõni laps või tekkinud mõni rasedus. Tean aga, et kui on näha, et doonoril on halvad rakud või ta ei suuda kinni pidada raviplaanist, järgida instruktsiooni, siis tal enam uuesti doneerida võimalust pole, seega olen oma panuse andnud ja sobin doonoriks, järelikult olen ka ise terve ja tugev ja täisväärtuslik noor naine. Nimelt pole võimalik ette prognoosida, millisel naisel on head rakud.


Elite Kliiniku kommentaar:

Täname kõiki munarakudoonoreid, kes on sel aastal aidanud teistel naistel saada emaks ja kogeda ammusoovitud unistuse täitumist. Oleme teile kõigile väga tänulikud ja soovime rahulikke pühi ja ilusat aasta lõppu!

Uusi doonoreid vajame ka 2012. aastal! Praegu on just õige aeg mõelda, kuidas saaksid Sina aidata teist inimest, võibolla sobid munarakudoonoriks ja saad tuua ühe naise ellu suurima ime — lapse. Täpsema info leiad Elite kliiniku kodulehelt.


Meie teised kliinikud

 

gyne_logo2 tahe_logo2 johvi_logo2
Loe lähemalt Loe lähemalt Loe lähemalt
Tartu, Kalda tee 34
Tel. +372 734 3434, +372 58055111
jana@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee/gyne
Tartu, Tähe 95
Tel. +372 734 8145 , +372 55668295
info@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee/tahe
Jõhvi, Jaama 32
Tel. +372 55 539 020
info@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee/gyne-johvi