Kui esiklaps enam hälli ei mahu, peavad paljud pered uue pesamuna soetamise plaani. Alati ei lähe see siiski nii sujuvalt kui esimesel korral.
Tekst: Anu Jõesaar, Fotod: Vida Press, Olivia Tubli
Argo (42) ja Kristiina (41) said Annabeli kaheksa aastat tagasi nagu muuseas. See oli maailma kõige tavalisem lugu – kaks inimest kohtusid, armusid, kolisid kokku ja esimese aasta jooksul jäi Kristiina lapseootele.
Beebi sobis hästi Kristiina karjääriplaanidega. Ta oligi unistanud koduseks jääda, eemalduda kontoritöö rutiinist ja võtta tõsisemalt ette ehete valmistamise hobi, millest tahtis kasvatada lisateenistust andva väikeettevõtte. Seda laste kõrvalt – just mitmuses, laste. Kristiina soovis endale pikka ja hästitasustatud lapsepuhkust.
Kaks, veel parem kolm last pidid sündima maksimaalselt 2,5aastaste vahedega.
Optimistlik algus
Algus läks hea hooga.
Tita alles kõhus, koliti linnast maale suuremasse majja, kus oli ruumi nii tulevasele lasteperele kui ka Kristiina ehtekojale.Valla pääses noore ema loovus ehtekunstnikuna ja tütreke sai värskes õhus priskelt kasvada .
Annabeli sünnist möödus aasta,siis poolteist. Kristiina maalitud ehete värvitoonid muutusid tumedamaks ja nukramaks. Annabelile loodetud vennakest või õekest ei paistnud kusagilt ja paaril tekkis tunne, et aeg hakkab otsa saama.
“Mõlemad pidasime seda ebaõnnestumiseks,” tunnistab Kristiina. “Hinges kriipis, et ühel meist peab viga küljes olema. Tekkis ka majanduslik surve. Vanemahüvitis hakkas lõppema, tõmbasime kulutusi koomale, lugesime kuid ja päevi, üritades teha beebit, kes sünniks kasvõi mõni tund enne Annabeli 2,5 aasta sünnipäeva…”
Argo aga mõtles nagu mees ja hakkas uurima tütre näojooni. Sest kuidas saab olla, et kahel tervel inimesel sündis igasuguste probleemideta esimene laps, aga järgmist last ei tule?
Esitan sama küsimuse tuntud viljatusraviarstile, Elite naistekliiniku juhile Andrei Sõritsale.
Teise hüppe teooria
Viljatusraviarst Andrei Sõritsa võrdleb rasestumist spordiga: kuigi esimene hüpe õnnestus, on järgmise sooritamiseks vaja alustada jälle hoojooksust.
Doktor Sõritsa maalib esmalt pildi kaugushüppajast, kes on hästi sooritanud esimese hüppe ja kavatseb teha ka teise.
“Mida on vaja teha selleks, et teine hüpe õnnestuks? – Täpselt sedasama mis esimese hüppe puhul!”
Sõritsa võrdleb järglaste saamise võimet inimese ükskõik milliste teiste funktsioonidega, olgu nägemine, kuulmine või karvakasv. Kõik need võivad elu jooksul muutuda ja muutuvadki.
“Suur osa inimesi näeb vanana halvemini. Aga on ka neid, kes kaotavad nägemise noorelt ja väga lühikese ajaga. Kui inimesel lööb ootamatult kuhugi valu sisse, imestab ta tavaliselt: kuidas on see võimalik, ma olen ju täiesti terve? Tuleb aga leppida, et organismi seisund on juba teistsugune. Samamoodi võib muutuda viljakusfunktsioon, sõltumata sellest, kas naine on sünnitanud või mitte, kas mees on juba isaks saanud või mitte.”
Naistearst kinnitab, et kord juba sünnitanud naisel on suur tõenäosus uuesti rasestuda. Sünnitus on parim tõestus, et naise süsteem töötab, ja mõjub omakorda hästi ta viljakusele.
“See on nagu proovihüpe – kui sportlane üldse ei hüppa, ei ole teada, kui kaugele ta suudab hüpata.”
Ometi on Sõritsa vastuvõtul käinud palju naisi, kes sünnitasid probleemideta esimese lapse, kuid järelsüsteem enam ei tööta.
“Reproduktiivne funktsioon võib muutuda lausa üleöö,” nendib arst.
Halvimal juhul võib naine täitsa “umbe minna” : munarakud kaovad lühikese ajaga nii ära, et neid ei õnnestu koguda isegi kunstlikuks viljastamiseks. Õnneks on sellised juhtumid sama haruldased kui noore inimese kiire nägemiskadu.
Viljatuse põhjused
Reproduktiivsüsteemi kiire muutuse korral on kõige tavalisemaks lastetuse põhjuseks nakkused. Ka stressi tagajärjed ilmnevad ruttu.
Naise “süsteemis” võib tõrke tekitada veel kehakaalu suur tõus või langus, samuti haigestumine, mis ei ole otseselt seotud reproduktiivorganitega – näiteks kilpnäärme või neerupealise haigustesse.
Muidugi tuleb käia naistearsti juures sünnitusjärgses kontrollis, et välistada eelmise sünnituse tagajärjel tekkinud probleemid.
Viljakust võivad mõjutada ka pealtnäha süütud hormonaalsed preparaadid, sealhulgas antibeebipillid.
Sõritsa nimetab ka toidulisandeid ja intiimgeele, mida inimesed kasutavad headel eesmärkidel, kuid mida loodus ise ei ole siiski ette näinud.
“Ühel inimesel on kaitsesüsteem tugevam, teisel nõrgem. Üks võib teha mullaseid aiatöid eluaeg ilma kinnasteta, teine saab juba nädala pärast nahapõletiku. Samamoodi võib organism reageerida väikestele mikrofloora muutustele: organismi happesus muutub ja naine ei rasestu.”
Ka ülemuretsemisega mängitakse ennast ise nurka. Mõnele patsiendile on vaja ainult seda, et arst räägib temaga rõõmsalt, kinnitab, et ta on terve, ning kirjutab retsepti: mine koju ja jää rasedaks.
Sõritsa praktikas on näiteid ka keskkonnamõjude kohta. Üks pere sai esimese lapse linnas ja kolis seejärel maale. Pärast seda tekkisid naisel sageli arusaamatu põhjusega tupepõletikud ja ta ei jäänud enam lapseootele. Kontrolliti ka meest, kellel probleeme polnud. Lõpuks kolis pere linna ja naine rasestus. Ainsa arvatava põhjusena oskab arst nimetada maakodu ümber põldudel kasutatud pestitsiide, mis võisid naise tervisele mõjuda.
Pooled rasestumist takistavad põhjused on mehepoolsed. Ka mehe organism võib paari kolme aastaga läbi teha suuri muutusi: põletikud, prostatiit, uretriit, mõni ainevahetusvõi muu haigus, stress, traumad, vale toitumise tagajärjed.
Tundlikud kombinatsioonid
Ei ole nii, et iga kord leidub üks konkreetne põhjus, miks naine ei rasestu. Tihti on tegu faktorite koosmõjuga. Natuke on puudu siit, natuke sealt ja arsti ülesanne on üritada otsad kokku panna. Vahel on see nagu köiel kõndimine.
Näiteks 15 aastat tagasi jõudis Sõritsa kabinetti kehavälise viljastumise sooviga 30aastane lastetu naine, kellele oli vahetult enne seda tehtud munasarjade tööd parandav lõikus.
Sõritsa diagnoosis tal rasestumist blokeeriva haiguse endometrioosi ja leidis, et viljastumiseks on kõigepealt vaja teha uus lõikus.
Naine jäi siiski lootma katseklaasiviljastamisele ja proovis seda kolm korda järjest teises kliinikus. Tulemusteta.
Neli aastat hiljem tuli ta Sõritsa juurde tagasi ja nõustus lõikusega.
Operatsioonile järgnes kuus kuud ravi ning arsti soovitus proovida loomulikku rasestumist. Lõikus toimus mais ja järgmise aasta veebruaris oli naine lapseootel.
Sõritsa jutustab seda aga teise lapse saamise kontekstis, niisiis läheb lugu edasi: “Naine sünnitas ära ja lootis saada ka teise lapse. Aga ta ootas liiga kaua! Kolm aastat pärast esimest sünnitust oli ta meie juures tagasi.”
Inimesed teevad vea, arvates, et arst ravib nad terveks. Arst parandab teatud ajaks organismi funktsiooni, aga ravi ei anna tagatist, et kõik ongi korras ja jääb tööle. Nii juhtus ka selle naisega.
Ta vajas tõenäoliselt korduslõikust, aga juba oli mängus ka vanus, naine oli 37. Ei olnud enam kindel, kas lõikus mõjub, ja Sõritsa pidas nüüd taktikaliselt kindlamaks alustada viljastamisest.
“Operatsioonil riskib patsient alati eluga, viljastamisel riskib ta peamiselt rahakotiga.”
Tehti kaks tulemusteta kunstviljastamist. Siis opereeriti ja seekord oli arsti soovitus pärast kuut ravikuud viljastamist korrata, et mitte kaotada aega.
“Ravi lõppes ja naine ütles, et tahab siiski loomulikul teel proovida. Ta proovis ja sünnitaski varsti teise lapse!”
See lugu pakkus nii arstile kui patsiendile mitu õppetundi, millest üks on selline: samad põhjused, mille pärast naine esimesel korral ei rasestunud, tulevad tihti uuesti mängu,kui ta püüab rasestuda teist korda.
Retsept igaks olukorraks
Kui kaugushüppaja näite juurde tagasi pöörduda, siis soovitab Sõritsa võtta iga rasestumist kui uut hüpet.
Teiste sõnadega: kui naine aasta jooksul pärast menstruatsioonide taastumist ja rinnaga toitmise lõppu ei ole katsetele vaatamata uuesti lapseootele jäänud, peaks mõlemad partnerid uuesti arsti poole pöörduma. See soovitus kehtib iga järgmise lapsesoovi korral.
Mis sai aga Argost ja Kristiinast? Kummalgi neist läheb hästi ja Annabel on saanud nii venna kui õe. Tõsi, need on talle poolvend ja poolõde. Sest rasestumisel on alati veel rohkem mõõtmeid…