Lehele lisatud 24.05.2005
- Sissejuhatus
- Sähke rakud – raha siia?
- Kohting katseklaasis
- Kahepeale rasedaks jäämine on odavam
- -196 kraadini külmutatud õlekõrs
Tartus paiknev Elite kutsub doonoriks kuni 30 aastasi terveid naisi, kel on vähemalt keskharidus ja kes on sünnitanud terve lapse. Hüvitis 10 000 krooni.
“Alati on tore, kui sulle raha makstakse. Aga see ei olnud peamine motiiv,” ütleb 20. eluaastates munarakudoonor Doris (siin ja edaspidi naiste eesnimed anonüümsuse huvides muudetud).
“Kõige tähtsam oli teha midagi erilist. See oli minu jaoks väga enneolematu. Enesekiituse tunne sinna kõrvale. Tahtsin iseendale tõestada, et ma olen nii terve, et suudan teist inimest oma tervisega ravida.”
Elite Kliinikus saavad abi naised, kel kas haiguste või kõrgema vanuse tõttu õnnestub rasestuda vaid doonormunarakkude abil. Kehavälise viljastamisega tegelevad küll ka kaks riiklikku asutust, kuid kummaski pole seni doonormunarakke kasutatud.
Kõik doonoriga seotud kulutused maksab kinni naine, kes vajab doonormunarakku. Arstidel on vaid vahendaja roll. “Me ei osta siin munarakke,” kinnitab Eesti viljakaim “katseklaasilaste isa”, Elite kliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa. “Kompensatsiooni aktsepteeritakse üle maailma selle eest, et doonorid kaotavad aega ja taluvad teatud ebamugavusi.“
Sähke rakud, raha siia?
Ruttu-ruttu-ruttu, raha mulle, rakud sulle – selline suhtumine pole munarakudoonorluse puhul võimalik.
Esmalt täitis Doris põhjaliku ankeedi. Vanavanemate haigusteni jõudes oli ta rõõmus, et vastusevariantide hulgas leidus ka “ei tea”.
Talle tehti uuringud, et kontrollida, kas ta on suguhaigustest prii ja muidu terve.
Kuus kuud hiljem lappas üks lastetu paar munarakudoonorite ankeete, kus ridamisi kirjas faktipuru: vanus, pikkus, kaal, juuste ja silmade värv, nahavärv, veregrupp, reesusfaktor, rahvus, haridus, perekonnaseis, laste olemasolu. Kõik.
Paar valis välja just Dorise ning algasid ettevalmistused munaraku siirdamiseks.
Esmalt tuli häälestada mõlema naise menstruatsioonitsükkel samale lainele, et munarakkude küpsedes oleks emakas valmis neid vastu võtma.
Dorise ettevalmistus kestis poolteist kuud. “Alguses sõin pool aega oma tavalisi antibeebipille, millega saab kenasti tsüklit nihutada. Teise poole aega tarvitasin ravimeid, et korraga valmiks rohkem munarakke. Alguses pihustasin ninna aerosooli, siis pidin poolteist nädalat iga päev endale mingit rohtu kõhtu süstima,” kirjeldab Doris.
Uuringute ja siirdamiseks ettevalmistuse tõttu käis Doris kliinikus neli korda. Viiendal korral oli aeg “saaki koristada”: arst tõmbas süstlanõelaga välja küpsenud munarakud. Ikka läbi tupe, ei mingeid auke kõhus. Üldnarkoosis magav Doris ei tundnud kogu protseduuri ajal midagi. “Hommikul läksin kliinikusse, lõuna ajal jalutasin omal jalal koju. Pärast narkoosi oli kergelt ebamäärane olek, aga mitte ebameeldiv,” kirjeldab Doris.
Ja edasi? Rohkem Doris ei tea, ei saa kunagi teada.
USAs ja veel mõnes riigis võib lastetu paar näha väljavalitud munarakudoonori fotosid, temaga kokku saada, doonor võib käia isegi lapse sünnipäeval. Eesti seaduste järgi jääb doonor anonüümseks. Erandiks on vaid lähimast lähimad sugulased: tütar võib loovutada munaraku emale ning õde õele.
Doris ei tea sedagi, kui palju munarakke temalt võeti.
( Keskmine „saak“ on 10-15 tükki.)
Doris ei tea, mitu last ilmale tulnud tänu tema antud munarakkudele.
(Eestis tohib ühe doonori munarakke või spermat kasutada kõige rohkem kuue lapse saamiseks.)
Ja ta ei tahagi kõike seda teada. Dorisele piisab ettekujutusest, et tänu tema munarakkudele sai tõeks mõne viljatusravi vajanud naise unistus lapsest. “Mina olen oma ravimi andnud ja sellega on kõik,” ütleb Doris.
Kohting katseklaasis
30. eluaastates lastetu Marge esitas munarakudoonorile ainult kaks tingimust: et tal poleks punaseid juukseid ega pruune silmi. “See ei haakuks ei minu ega mehe välimusega, siis oleks laps olnud nagu käopoeg või -tütar,“ seletab Marge.
Nädal enne siirdamist jättis Marge päevapealt suitsetamise maha. Varem tõmbas ta ikka paki päevas, niimoodi kümme aastat.
Marge mees eraldus kliinikus omaette tuppa ja tegi, mis vaja. Mehe seemnest eraldati kõige elujõulisemad spermapoisid ja viidi katseklaasis kokku doonori antud munarakkudega. Hästi läks: munarakud hakkasid jagunema ja tekkisid embrüod.
Mõni päev pärast “katseklaasikohtingut” viidi embrüod tupe kaudu Marge emakasse. Tuimestust polnud vaja, sest see pole valus. “Põhiline ebamugavus on pissihäda: sinna peab minema täis põiega, sest nii tõusevad vajalikud organid paremini esile,” sõnab Marge.
Margel vedas: siirdamine õnnestus kohe esimesel katsel. Hiljem ultraheliaparaadi all lesides sai ta teada lisaboonuse: sündimas on kaksikud, üks neist poiss ja teine tüdruk!
Paraku aga õnnestub vaid 30-40 protsenti munaraku siirdamisest. Nii et 2/ 3 naisi peavad teekonda oma lapseni alustama otsast peale.
Või – kas võõrast munarakust alguse saanud laps ikka tundub päris o m a? “Muud pole teistmoodi kui see, et ma oma geene ei saa edasi anda. Aga ma püüan positiivselt suhtuda. Mida see põdemine annaks? Praegu on meeletu õnn ja rõõm. Panen käe kõhule ja lihtsalt naudin,” ütleb Marge, kes ootab sellelt suvelt kaksikute sündimist.
„ Ta on minu! Esimesest hetkest, kui ma teda ultraheliekraanil nägin. Laps ju kasvas minu sees, mina ta ju sünnitasin, mina teda imetasin,” kinnitab Külli. Alla-kolmekümnene naine, kel ei õnnestunud rasedaks jääda probleemi tõttu, mis tavaliselt tekib üle-neljakümnestel: munasarja reservi langus.
„ Ma olen küllalt tugev inimene, aga teadasaamine, et on vaja doonorit, oli hirmus lööök. Nutsin kangesti. Midagi hullemat enam elus tulla ei saa, kui see on üle elatud. Või… hullem oleks ainult see, kui lapsega midagi halba juhtuks,“ ütleb Külli. Kelle poeg on terve kui purikas ja täpselt issi nägu.
“Kui laps sündis, siis igal õhtul ja hommikul tänasin mõtteis seda inimest, kes mind aitas. Praegu tuleb see harvem meelde, laps on juba suurem. Aga ikka vahel mõtlen, et on ikka häid inimesi,” ütleb Külli.
Munarakudoonor saab olla ka naine, kes vajab ise rasestumiseks arstide abi. Nagu 30 eluaastates Katrin, kelle munarakkudega on kõik korras, kuid need ei jõua emakasse, sest munajuhad on läbimatud.
Loomulikul teel üritas Katrin rasedaks jääda kuus aastat. Muuhulgas otsis ta abi kolmelt sensitiivilt, kes kõik lahkel keelel lubadusi jagasid. “Üks neist luges soolale sõnad peale ja laskis mul soolavanne teha. Sellest oli vähemalt niipalju tolku, et ma võtsin seitse kilo kaalust maha,” muigab Katrin. “Ülejäänud sensitiividest polnud mingit tuge. Nad ei küsinud küll astronoomilisi summasid, midagi sadades kroonides. Lihtsalt ajaliselt läks see palju maksma, kaotasin palju aastaid.“
Nüüd on Katrin ühe lapse ema ning uuesti rõõmsalt rase. Eesti väiksust arvestades võib vabalt juhtuda, et ta satub näiteks vesivõimlemise tunnis kõrvuti sulistama teise rasedaga, kelle kõhus kasvav laps on alguse saanud samuti just Katrini munarakust.
Ent Katrin kinnitab, et ta ei mõõda sellise otsiva pilguga ei teisi rasedaid ega ka väikelapsi. “See võimalus on kaduvväike, et ma ennast mingis võõras lapses ära tunnen. Vahel olen mõelnud, missugune ta võiks välja näha. Mingi ebaterve uudishimu korraks tekib, aga kaob kohe. “
Kahepeale rasedaks jääda on odavam
„Ma ei müü raha pärast seda rakku,” kinnitab Katrin. “Esimene põhjus on see, et ma tean, kui kurb tunne see on, kui tahad hirmsasti last, aga ei saa. Alles teine põhjus on raha, et see teine naine aitab kinni maksta minu kunstlikku viljastamist.“
Kui esimesel kunstliku viljastamise korral õnnestus Katrinil kohemaid rasedaks jääda, siis teise lapse ootele jäi ta alles kolmandal katsel. Kõigil neljal korral leidus alati ka mõni naine, kes soovis saada tema munarakke. Nii kulus Katrinil endal iga kord “vaid” 18-19 000 krooni, et maksta siirdamise ning sellele eelnenud ja järgnenud ravi eest. Täpset summat pole Katrin kokku löönud, meelega ei ole.
Seda ei ole teinud ka Marge, kes põhjendab: “Mis see teadmine mulle annab, nagu paneks lastele hinnasildi külge.“ Umbkaudset summat Marge siiski teab: kunstlikule viljastamisele eelnenud kolme aastaga kulus tal 100 000 krooni ringis erinevate naistehädade raviks. Üks raviti välja, teine-kolmas tulid asemele. Kui viimaks selgus, et Marge enda munarakud ei ole eriti elujõulised, otsustas ta kasutada doonorrakku.
Elite kliinikus maksis Marge doonormunaraku, enda ettevalmistuseks kasutatud ravimite ja siirdamise eest kokku 30 000 krooni. “Oleks võinud ka 70 000 minna, kui ma oleksin võtnud doonori, kes ei tee endale kunstlikku viljastamist. Selliseid oli Sõritsal kohe kaks tükki. Aga koos mehega otsustasime oodata ja võtta programmis osaleja, siis kulutused jagunesid. See oli odavam variant,” seletab Marge.
Jooksvalt suutsid Marge ja tema mees ise maksta, vaid siirdamiseks pidid nad laenama osa summast Marge emalt. Nüüd on võlg makstud.
-196 kraadini külmutatud õlekõrs
Munarakudoonorluse teeb keerukamaks, et kui emb-kumb naine jääb haigeks, tuleb kõike otsast alata. Kuna kord külmutatud munarakud enam ei viljastu, ei saa neid sama lihtsalt “panka panna” nagu spermat.
Doonorspermat võib rahumeeli hoida kuus kuud külmutatuna “karantiinis” ning seejärel teha doonorile uuesti suguhaiguste uuringud. Kui HIV-test on jätkuvalt negatiivne ja muudki näitajad korras, võib sperma üles sulatada ja kasutusele võtta.
Tavaliselt siirdatakse korraga kaks embrüot, et suurendada õnnestumise tõenäosust, kõige rohkem kolm. Kui mõni veel üle jääb, pannakse see küll tavaliselt külma. Täpsemalt: embrüod pistetakse plastikust kõrre sisse, kõrs omakorda suurde piimaplekile sarnanevasse termosesse, mis on täidetud -196 kraadini jahutatud vedela lämmastikuga.
Külmutatud embrüote sulatamine ja kasutamine uueks siirdamiseks on lihtsam ja odavam kui uuesti nullist alustamine. Kuid just parema tõenäosuse nimel otsustas kolmandale kunstliku viljastamise katsele läinud Riina (44) valida uue doonori, kellelt võeti värsked munarakud. „Aga kui sõitsime siirdamisele, siis doktor ütles, et pean teid kurvastama: embrüod ei arene. Ma olin nii kurb!“
Nii soostuski Riina haarama kõrrest, kus olid eelmisest siirdamisest üle jäänud embrüod.
„Jalutage 3-4 tundi, me sulatame teie embrüod üles,“ soovitas arst.
Jalutuskäigult naastes kuulis Riina: kõrres olnud kahest embrüost on üks sobilik. „See mulle istutatigi ja nüüd on ta mul vankris!“ rõõmustab Riina oma esiklapse üle. “See on niisugune ime!”
Paarikuine roosa ime lisab oma eksperthinnangu: “ÄÄÄÄÄ!”