Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kuues artikkel.
Keskpunktis on sünnitus
Ühel naistest on tita juba käes ja kahe teise mõtted keerlevad samuti sünnituse ümber. “Millal on aeg kliinikusse tulla ja milliseid valutustamise vahendid on võimalik kasutada?”
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Hendrik Osula
Ilus tüdruk ilmus välja!
“Raske oli,” ohkab Marge Pihlik-Jõgi (35) pärast seda, kui beebi temast välja vupsas, kuid mõni
minut hiljem on valu unustatud.
Kõik algab hilisõhtul. Marge tunneb end kummaliselt ja ütleb külla tulnud sõbrannale: “Kõht on toonuses ja läheb vahepeal krampi. Ole valmis, võin sulle öösel helistada.” Tütar Lisett-Marleen (10) pingutab kella üheni öösel üleval olla ja meelitab õekest: “Tule välja, no tule välja.” Kuid õeraas ei tule mitte ja Liisul vajub silm kinni.
Pärast kolme helistabki Marge sõbrannale, kes viib ta autoga Elite kliinikusse. Abikaasa Alarit kõrval pole, sest mees pidi just mõne päeva eest naasma tööle Soome.
Esimesed tunnid mööduvad kliinikus tempokalt. Marge pikutab voodis, kõnnib, laseb end suurele pallile lösakile ja külitab põrandal. Pallil valu hoopis teravneb, kuid põrandal on päris hea olla. “Kui vähegi jaksad, tõuse püsti ka, see kiirendab protsessi,” soovitab sõbranna Gerli Ottep (33).
Marge hingab sügavalt suu kaudu välja ning Gerli teeb talle seljamassaaži. Arst vaatab, et emakakael on juba kuus sentimeetrit avanenud. Kuid kella seitsme paiku tunneb Marge, et ei jaksa enam valu taluda, ja palub valu vaigistit. Kuna sünnitus on lähedal, ei lase arst talle teha epiduraalanesteesiat, mis mõjub pikalt, vaid mini-spinaali, mis toimib lühiajaliselt.
“Uuuuuu,” häälitseb Marge kõvasti ja arst julgustab nii jätkama.
“See on ürgne kutse. Naine peabki tegema häält, mitte suud kinni hoidma. Kui naine teeb häält, siis tupp vibreerib kaasa. Vibratsioon läbib kogu keha ja aitab tital laskuda,” räägib dr Svetlana Räim.
Ta tõstab naise voodis istuvamasse asendisse, et gravitatsioon tita väljutamist soodustaks. Sünnitus aeglustub.
“Praegu on mul hea. Pole enam hullult palav ega hirmsaid valusid,” nendib Marge kümme minutit hiljem.
“Kas survet on tunda?” pärib arst.
“Jah,” vastab Marge. “Emakakael on täitsa lahti ja tita on laskunud,” ütleb arst.
“Aiai,” kurdab naine.
“Ega valu ei saa päris ära võtta, siis ei saa laps sündida. Nii tubli oled,” toetab teda dr Räim.
“Kas see on Marge, kes oigab?” küsib tuppa astudes Marge ema Evi Pihlik (64), kellele sünnituse algusest teatas väimees Soomest. Ema seltsis möödub pool tundi…
Margel on hoopis kergem olla, kuid titat ei paista. “Kas nüüd ei olegi muud, kui ainult oodata?” uurib naine.
“Eks see valuvaigisti võttis hoo maha,” tõdeb arst ja soovitab külalistel minna fuajeesse kohvi jooma.
Ta annab Margele ravimit, mis sünniprotsessi veidi kiirendab.
Tita tuleb!
Elevusega tõttavad mitu naist tagasi sünnitustuppa. Kell on 8.39. Marge on voodis ja pressib, nägu pinges.
Arst jagab kõrval juhiseid: “Väga tubli, pressi-pressi. Nüüd puhka, las tita venitab natuke, ja siis jälle. Lõõtsuta rahulikult… Praegu on natuke ebamugav. Pressi poole jõuga, sujuvalt, ja hinga. Peakest on juba näha.”
Järsku lipsab üsast välja beebi, kelle ämmaemand vastu võtab.
“Tütrekene sündis, palju õnne!” ütleb dr Räim Margele. Kell on 8.43.
Tita maabub ema rinnale, kus tal on kõige parem maailmaga kohaneda, ja Marge imetleb pisikest roosat beebit.
Ta pistab tütrele rinna suhu ja tita hakkab peagi seda nosima.
Kõik vaatavad heldimusega uut ilmakodanikku ja Svetlana Räim tunnistab: “Kuigi see on meile igapäevane töö, tunnen iga kord meeleliigutust.”
Punnis põsed ja nöbinina
Kuna Margel vajavad kaks väikest haava õmblemist, võtab lastearst tita enda kätte.
Beebile ema juurest lahkuda ei meeldi ja ta pistab kisama. “Oi,” ohkavad kõik ruumis viibivad kaheksa naist.
Dr Galina Kudrjavtseva viib vastsündinu mähkimislauale ja naeratab: “Kui vahva ta on, punnis põsed ja nii väike nina!”
Mõni minut hiljem teatab arst, et tita nahavärv, refleksid ja südametöö on head ning Apgari hinne on üheksa. Nüüd võtab pisikese sülle vanaema Evi, kelle kõrvale tuleb õde Lisett, kes on natuke aega tagasi samutikliinikusse jõudnud.
“Nii armas,” ütleb Liisu õekest vaadates.
Kuni naised titat imetlevad, turgutab dr Räim Marget, kellel hakkas natuke halb. “See on verekaotusest,” tõdeb arst.
Varsti on Margel parem, ja beebi, kes on pidanud ennast lohutama rusika imemisega, saab jälle tissi otsa.
Kui raseduse ajal oli hirm, et tita kasvab liiga suureks, siis õnneks nii ei läinud. Tüdruk kaalub 3750 grammi ja on 51 cm pikk. Marge ütleb, et teine sünnitus oli küll kergem kui esimene, kuid siiski üsna raske.
“Sina, Liisu, olid sündides natuke väiksem,” lausub ema.
“Kui palju mina olin?” uurib Lisett.
“3635 grammi ja 50 sentimeetrit.”
“Aga sina, Marge, olid 3450 grammi ja 48 sentimeetrit,” lisab vanaema Evi ja kõik pahvatavad naerma, et beebi-Marge oli kõige tillem.
Eufooria kasvab
Kristiina Orr (25) ootab juba elevusega raseduse lõppu, milleni on jäänud kõigest kuu.
Kristiinal, kes on 36. nädalat rase, on seljataga rasked ajad. Varsti pärast eelmist visiiti arsti juurde jäi ta kõvasse nohusse, mis kestis pea kaks nädalat.
“See oli päris hull ja väsitav.”
Veidi hiljem tabas Kristiinat kohutav hambavalu, mis viis ta öösel erakorralise meditsiini osakonda. Naisele anti valuvaigistit ja varahommikul kiirustas ta stomatoloogiakliinikusse, kus selgus, et hammas vajas juureravi.
“Praegu on aga enesetunne hea. Kõht hakkab üha rohkem segama ja häirib magamisel. Nii kui keeran küljelt küljele, ärkan üles,” räägib Kristiina.
“Kõht on juba märkimisväärne,” tõdeb Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ja annab naisele rasedust tõendava dokumendi, mis tuleb hambaravihüvitise saamiseks esitada haigekassale.
“28 eurot 77 senti ei ole just väga suur summa,” nendib arst.
“Aga midagi ikka,” leiab Kristiina.
Arst teeb Doppler-uuringu, mis näitab, et loode saab nabaväädi kaudu piisavalt hapnikku. Tita kaalub 2700 grammi.
“Ta on keskmisest pisut väiksem, kuid mahub normi piiridesse. Sündides võib ta kaaluda 3–3,5 kilo, mis on täiesti normaalne. Tita on ilusti peaseisus.”
Kristiina mõtted lähevad juba sünnitusele. “Millal tehakse epiduraal?” küsib ta.
“Epiduraalanesteesia tehakse siis, kui emakakaela väikese avanemise korral on naise valud väljakannatamatud. Kui juba algul on näha, et ta tõesti ei suuda neid taluda. Sünnituse lõpul saab naine ikka hakkama, kuigi ka siis ütlevad kõik: ma olen väsinud, tehke midagi, ärge seiske siin niisama,” vastab dr Sõritsa.
“Ma ei karda valu, aga loodan, et see on talutav,” arutleb Kristiina.
“Seda näeb sünnituse käigus. Võibolla te ei vajagi midagi. Arst soovitab valuvaigistit vastavalt sellele, kui suured on valud. On ka muud variandid: näiteks naerugaas ja seljanaha alla tehtavad füsioloogilise lahuse süstid, mis võtavad seljavalu ära. Kohe uksest sisse astudes endale epiduraali tellida ei saa,” naeratab arst.
Kui Kristiina vanematel on maale titakäru ja voodi juba ostetud, siis noored pole selleks veel mahti leidnud. Alles eelmisel nädalal sooritas naine Olustvere Põllumajanduskoolis lõpueksami. Nüüd on ta 5. kategooria põllumajanduse tootja, kes oskab nii ettevõtet kui ka traktorit juhtida.
“Olen maru rahul. Eksami järel oli suur pingelangus ja tahtsin ainult puhata. Nüüd tunnen endas energiat, et tuhlata poodides ja osta pisipõnnile vajalikke asju.”
Kristiina sünnitustähtajani on jäänud napp kuu, kuid naine võib vabalt sünnitada ka mõne päeva pärast. “Päris põnevaks hakkab minema. Oleme elukaaslasega mõlemad elevil ja ootame pisikest. Eufooria võtab maad.”
Väike pööre peaseisu
Aleksandra Grinevitš (27) saab arstilt nippe, kuidas aidata beebil end peaseisu pöörata.
31. nädalat titat ootaval Aleksandral on viimastel päevadel valutanud parem jalg.
“Siin aitab asendivahetus. Kui midagi surub närvide peale, tuleb asendit muuta,” ütleb dr Deniss Sõritsa.
Hommikuti tunneb naine aga tihti nõrkust. Selle vastu on parimaks rohuks toit.
Kuigi Aleksandra rasedus algas kolmest naisest kõige hiljem, on temagi jõudnud peaaegu lõpusirgele. Arst vaatab beebit ultraheliuuringus ja näeb, et pisike tüdruk mõnuleb ikka tuharseisus.
“34.–35. nädalaks võiks ta end ikkagi peaseisu pöörata,” räägib arst. “Soovitan teha harjutusi, mis pööramist soodustavad.” Millised need harjutused on?
Praegu on beebi selg ema paremal pool. Tõenäoliselt pöörab ta end nii, et pea liigub vasakule küljele ja siis alla. Et pööramisele kaasa aidata, peaks naine heitma vasemale küljele, panema tuharate alla suure padja ja silitama kõhtu vasaku külje suunas. Põhimõte on lihtne: kui naise tuharad on kõrgemal kui pea, võib tita üh el hetkel lupsti alla pöörduda.
“Seda naine kindlasti tunneb. See on küllaltki ebameeldiv, kuid mitte valus,” selgitab arst.
Aleksandra räägib, et tal on ka jalad natuke turses, ja mitte ainult kuuma ilmaga. Spasmide ehk kõhuvalu leevenduseks võtab ta aga NoSpad.
“Kuna uriinis valku pole ja vererõhk on korras, pole praegu põhjust muretseda,” nendib dr Sõritsa.
Ka Aleksandra mõtiskleb juba sünnituse üle.
“Mis saab siis, kui tulen kliinikusse, aga on valehäire?” küsib ta.
“Pole vaja karta. Kui on valehäire, siis ei ole midagi teha. Te ei ole arst, kes oskab seisundit täpselt määrata,” julgustab tohter.
Ta selgitab, kuidas sünnituse algust lihtsalt ära tunda: sellest annavad märku emaka regulaarsed kokkutõmbed 3–5 minuti tagant tunni aja jooksul. Sel juhul tasub hakata liikuma kliiniku poole, samuti siis, kui on puhkenud looteveed.
lugege ka: eelmist osa