Archive for september, 2014

Elite meeskond osales Baltic Fertility Society iga-aastasel kohtumisel

Baltic Fertility Society logo

 

 

 

 

 

Elite viljatusravi meeskond osales 13. septembril 2014 teisel Baltic Fertility Society iga-aastasel kohtumisel,
mis sel aastal leidis aset Vilniuses, Leedus.

Elite ja Gyne kliinikus töötav naistearst dr Deniss Sõritsa valiti Baltic Fertility Society Eesti esindajaks ja juhatuse liikmeks.

Oih! Poja asemel tuli tütar

Laura silitas rahulolevalt oma äsjasündinud poja suurt
juukse pahmakat. Viis minutit hiljem ütles talle arst
ootamatult: “Palju õnne, teile sündis tütar!”

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


Laura ja Nic koos tütar Miia ja mõne- päevase Oliviaga, kes ootuste järgi pidi olema poiss. Nüüd tuleb ostetud sinised titariided sobitada kokku roosadega.

Laura ja Nic koos tütar Miia ja mõnepäevase Oliviaga, kes ootuste järgi pidi olema poiss. Nüüd tuleb ostetud sinised titariided sobitada kokku roosadega.

  Laura Lillepalu-Scott (29) ja tema inglasest abikaasa Nic (31) leiavad, et parem on mitte teada, kas naine ootab poissi või tüdrukut – see teeb asja huvitavamaks. Esimese raseduse ajal õnnestuski paaril põnevust säilitada. Kui ultraheliarst ka sootunnuseid märkas, jättis ta need enda teada, sest tulevased vanemad ei tahtnud seda kuulda. Laura ja Nic ostsid rohelisi, kollaseid ja valgeid titariideid ning arutasid, kes neid küll varsti rõõmustab.

“Millegipärast oli tunne, et tuleb poiss. Sündis aga hoopis tüdruk ja seda suurem oli üllatus,” meenutab Laura.

Tütar (1,5) sai esimeseks nimeks Miia ja teiseks Krystyna – isa Poola päritolu esiemade järgi.

Kui Laura jäi üheksa kuud hiljem uuesti beebiootele, ei soovinud pere jälle loote sugu teada. “Aga enne, kui jõudsime seda arstile öelda, lipsas talt üle huulte: sootunnused on noormehe omad,” jutustab Nic.

 

Üllatus jääb ära

Kuna lapse sugu oli juba õhku paisatud, soovisid vanemad sellele kinnitust järgmisel visiidil. Arst uuris nüüd titat eriti hoolikalt ja teatas: “See on poiss. Mis ma teile eelmisel korral ütlesin?”

“Ka poiss,” vastas ema. “Noh, siis on kindel,” lausus arst.

Kui ka kolmas ultraheliuuring andis sama tulemuse, leppisid noored tõdemusega, et sünnitusel üllatust ei tule. Samas valdas neid rõõm, et kui paljudel sõpradel on peres ühest soost lapsed, siis neil on varsti ideaalselt nii tüdruk kui ka poiss.Laura jagas Miia väikseks jäänud kleidikesi kottide viisi sõbrannade lastele, märkides, et tagasi pole vaja anda.

“Kuna minu perekonnas on naisi palju rohkem kui mehi, rääkisime ka, et nii tore, et sünnib poiss: Nicil on siis üks mees toeks kõrval,” muigab Laura.

Vanemad ise palju beebiriideid ei varunud, sest teadsid: Inglismaal ostab suguvõsa kokku terve laadungi siniseid asju.

“Seekord olime valmis tõeliseks siniseks pilveks.”

 

Üllatus siiski tuli

Elamiseks mõnus EestiJuba sünnitus kulges Laurale ootamatult. Kuna esimene laps oli sündinud erakorralise keisrilõikega, oli naine veendunud, et nii läheb ka teisega. Ent laps tuli sel korral ilmale loomulikult, 33 tundi kestnud sünnituse käigus.

“Kui suured mehelikud käed ja pikad näpud tal on,” imestas Nic.

Oli parasjagu öö ning ema ja isa üsna väsinud, kui nad vaatasid heldinult teineteist ning Laura rinnal lamavat suure juuksepahmakaga beebit.

Tema esimeseks nimeks pidi saama kas Sebastian või Oliver… Siis võttis arst tita, et teda pesta ja kaaluda, pöördus ühtäkki ümber ja sõnas: “Ahjaa, palju õnne, teile sündis tütar!”

Laura ja Nic puhkesid selle peale naerma. “Ah-ah-haa, väga naljakas!” pidi nende reaktsioon tähendama, kuid nüüd olid õed ja arstid, kes beebi ümber askeldasid, segaduses.

“Miks nad küll naeravad?” ei saanud nad aru.

“Kuulge, ärge tehke nalja, me teame, et meil sündis poeg,” ütles Laura.

“Ei, teile sündis tütar,” jäi arst kindlaks.

“Mine vaata!” müksas Laura Nici, ja isa sammus ruttu lapse juurde.

“Ongi tüdruk!” oli mees jahmunud.

“Ma tean, et see on klišee, aga ma olin keeletu. Täiesti keeletu,” meenutab Nic.

Laurale tundus toimuv ebareaalne. “Ma olin šokis. Mõtlesin, et mis ma nüüd temaga teen…”

“Me tahtsime ju üllatust, on ju?” küsib praegu Nic Lauralt lõbusalt.

“Me saime selle,” nõustub Laura.

“Me saime üllatuse,” kordab mees ja mõlemad naeravad õnnelikult.

 

Oliivikarva tita

 

Lapse sünniööl naersid nad samuti. Vaatasid pool tundi teineteisele otsa ja naersid, sest ei suutnud juhtunut uskuda.

Siis raputas Nic end püsti ja läks Laurale kohvi tooma. Laura silitas tütrekese nahka, mis oli Miia omast tumedam, oliivikarva, nagu ütlevad inglased.

“Ja mõtlesin, et Olivia on päris kena nimi.”

Praegu on Olivia juba neljapäevane. Või alles neljapäevane.

“Tegelikult on see siiamaani uskumatu. Kui sa üheksa kuud tead, et sul sünnib poeg, siis nelja päevaga sellest üle ei saa,” tunnistab Laura.

Sünnituse päeval sõitis Londonist Tartusse Nici ema Siula (58), kaasas mitu kotti siniseid sipukaid, mütse ja muid kingitusi.

“Olen ka keeletu ja šokis,” nendib Laura ämm, kes lapse soo ettekuulutust täielikult siiski ei uskunud. Tema kahtlused põhinesid asjaolul, et miniale ei tehtud veretesti, nagu on tavaks Inglismaal ja mis oleks soo kindlalt tuvastanud. Kui Siula Eestisse teele asus, ütles ta abikaasale, kes pidi hiljem järele sõitma, et too ei unustaks osta sinist kaisukaru. Õnneks saab mees nüüd vähemalt ühe teist värvi asja kaasa võtta.

“Tegelikult on see ilus üllatus ja me oleme väga rõõmsad. Kui Londonis on meil väike pojapoeg, siis Eestis kaks iludust, tüdrukut. Kõige tähtsam, et laps on terve, ja Olivia näeb hea välja. Ta on meile väga kallis,”  ütleb vanaema, armunud pilgul beebit kiigutades.

 

Little sister ja  lucky man

 

Paistab, et ka õde Miia on Olivia rahulikult omaks võtnud. Kui beebi nutab, Miia küll korraks ehmub ja tõttab vaatama, kas õekesega on kõik korras.

Ema õpetas tütrele raseduse ajal ütlema: “Little brother.” Nüüd õpib Miia sõnapaari: “Little sister.”

Laura oletab, et kindlasti on kergem, kui koos kasvavad kaks tüdrukut. Nende vanusevahe pole suur ja võib-olla juba aasta pärast saavad nad üksteisest aru ning hakkavad vähehaaval koos mängima.

“Olen vaadanud, et sõbrannadel, kellel on kaks tütart, saavad nad omavahel nii hästi läbi.”

Kuidas aga Nic end kahe tütre isana tunneb?

“Ma olen õnnelik mees,” vastab Nic.

“Mõtle, kui palju on naisi, kes sinu eest hoolitsevad,” naerab Laura.

“I’m a lucky, very lucky man!” tunnistab mees uuesti.


Varase kinnituse annab veretest

Deniss SõritsaKui olin soovinud vanematele õnne pisitütre sünni puhul, jäid nad korraks keeletuks. Vastsündinu vanemad arvasid, et ma tegin nalja, kuna neile oli ultraheliuuringus mitmel korral teatatud, et nad ootavad poeglast.

Lapse sugu on võimalik määrata juba 11.–13. rasedusnädalani loote kuklavoldi ultraheliuuringu ajal, kuid tuleb olla väga ettevaatlik, kuna raseduse selles järgus võib tüdrukloodetel olla hüpertrofeerunud kliitor, mis meenutab poeglapse
sootunnuseid.

Olukorra muudab segasemaks nabaväädi paiknemine loote jalgade vahel. Tavaliselt soovitan loote soo osas kinnitust otsida 15.–17. rasedusnädalani või looteanatoomia plaanilise ultraheliuuringu ajal.

Kui rasedus on kaugemale arenenud, on loote sugu lihtsam määrata. Isegi siis, kui nabaväät asub loote jalgade vahel või jalad on sootunnuste ees, tuleks ära oodata hetk, mil loode hakkab liigutama.

Kui tulevastel vanematel on aga väga suur soov võimalikult varakult loote sugu teada saada, siis on Panorama testi abil (raseda veeniverest) võimalik seda määrata juba 10.–11. rasedusnädalal.

Tere emmed ja kõhubeebid – 7 !

Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja seitsmes artikkel.

Tahan ise sünnitada

Last ootab veel ainult Aleksandra, keda ähvardab keisrilõige, sest loode on siiani tuhar seisus. Kristiinal on sünnitus seljataga ja Marge räägib, kuidas möödus beebi esimene elukuu.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


 

Kuidas pääseda keisrilõikest?

AleksandraAleksandra Grinevitšil (27) on jäänud sünnituseni vaid kuu, kuid tita on ikka veel tuharseisus.

 

Aleksandrat, kes on olnud lapseootel veidi üle 35 nädala, kimbutas ka möödunud kuul viirushaigus. Köha läks lõpuks nii tugevaks, et naine pidi võtma kangemat retseptiravimit.

Ka emakas kipub tal jätkuvalt toonusesse. “Kõht on peaaegu iga päev pinges,” kurdab Aleksandra.

Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa soovitab võtta tal No-Spad rohkem: kaks tabletti kolm korda päevas. “Rohkem tuleks ka puhata,” paneb ta naisele südamele.

Eelmisel läbivaatusel oli loode tuharseisus ja arst näitas Aleksandrale harjutusi, mis aitavad beebit peaseisu pöörata. Seekord uurib dr Sõritsa ultraheliaparaadi taga põnevusega loote asendit. “Ai-ai, tita pole ennast ikka veel pööranud. No tita, miks sa nii teed?” vangutab arst pead.

Kliinikusse titat pöörama

“Saadan teid naistekliinikusse tegema loote välist pööramist,” otsustab arst. See on meditsiiniline protseduur, mille ajal naine on voodis pikali, vaagen natuke kõrgemal. Talle manustatakse emakat rahustavat ravimit ja ultraheli kontrolli all proovitakse last pöörata. Arst tõstab ühe käega tita peput ema vaagnast kõrgemale ja teise käega suunab tita pead allapoole. Loote välise pööramise õnnestumise tõenäosus on umbes 45%.

“Kas see lapsele midagi halba ei tee?” küsib Aleksandra.

“Midagi halba pole siiani juhtunud. Võib-olla on teil natuke ebamugav,” vastab dr Sõritsa.

Pööramise teeb kergemaks see, et tita on lihttuharseisus, kuid raskemaks see, et platsenta asub emaka eesseinal ja lootevett on natuke vähe.

“Te peate jooma rohkem vedelikku, 2–2,5 liitrit päevas, et selle arvel võiks suureneda lootevee hulk.”

Arst lisab, et tuharseisus sünnitamine on väga riskantne. Kui beebi jääb tuharseisu, tehakse 39.rasedusnädalal plaaniline keisrilõige.

“Ma ei taha keisrilõiget,” teatab Aleksandra.

“Te olete juba ühe suure lapse ise sünnitanud, ja nüüd teha keisrilõige, kuna tita ei ole ennast keeranud, on tõesti halb variant,” möönab dr Sõritsa. “Proovige palju juua, tita pööramise harjutusi teha ja rahulik olla,” kordab arst üle tähtsamad soovitused.

 


 

Meeletu valu on möödas

Kristiina“Seda valu on võimatu kirjeldada, seda peab naine ise kogema,” ütleb Kristiina Orr (25) kolm päeva  pärast sünnitust.

Kristiina oli enne sünnitus-tähtaega oma vanemate juures Põltsamaal, kui algasid nõrgad valud.

“Sa ei hakka ju veel sünnitama, sul on aega!” lausus tema ema.

“Muidugi mitte. Need on libavalud,” oli Kristiina naerdes päri.

Valud aga ei kadunud, vaid hoopis sagenesid, ja varsti järgnesid iga 3–5 minuti tagant.

Kristiina asutas end koos elukaaslase Enari Sonniga (33) Tartu poole teele ja läks õhtul igaks juhuks Tartu Naistekliinikusse. Emakas oli 3 cm avanenud, kuid naine naasis koju, sest tundis end hästi. Öösel polnud aga võimalik
magada: Kristiina vähkres voodis ja tahtis ringi liikuda. Kolme paiku naasis ta koos kaasaga haiglasse, kus selgus, et avatust oli lisandunud vaid 1 cm.

“Mul tuli juba nutt peale, et nii aeglaselt läheb. Pidin kogu aeg vastu kappi toetuma, sest nii ebameeldiv oli olla,” räägib Kristiina.

Naine juhatati palatisse. Kristiina liikus, oli matil põlvili ja vahepeal vannis. “Vann oli superhea, võttis valud täitsa ära
ja sain magada,” ütleb Kristiina.

“Mina vaatasin üle vanni ääre, et ta sinna päris ära ei “upuks”,” lisab Enari.

Paraku aeglustas veesolemine sünnitust ja arst pidi naisele andma ravimit, mis protsessi kiirendaks. Ta avas ka looteveed ja tegi valuvaigistava süsti emakakaela. Kell oli juba pool üheksa hommikul.

Mees – moraalne tugi

Kristiina pere“Süst pidi valusid leevendama, kuid minul läksid need eriti koledaks. Valud olid väljakannatamatud ja küsisin ämmaemandalt, kas see on ikka normaalne. Ütlen ausalt: ma röökisin kohutavalt,” jutustab Kristiina.

Kuigi elukaaslane teda aidata ei saanud, oli naisel hea meel, et mees kõrval oli.

“Ega ma suurt midagi teha ei saanud. Algul oli naise piinlemist hirmus vaadata. Kui see oli kestnud aga tundide kaupa, harjusin ära,” tunnistab Enari.

Kogu kliinikus oldud aja jooksul vahetus kolm ämmaemandat.

“Ämmaemand ootas väljas ja mina pidin palatis hakkama saama. Viimased tunnid olid väga valusad,” tõdeb Kristiina.

Lõpuks tundis ta, et ei jaksa enam, ja heitis voodisse.

“Hakkame pihta!” ütles ta ämmaemandale, kes tuvastas, et emakas on täielikult avanenud, ja soovitas valu tuleku hetkel
punnitada. Viie-kuue punnituse järel oligi tita vupsti käes. Kell oli 10.55 hommikul.

“See oli uskumatult piinarikas, aga lõpptulemus on seda muidugi väärt. Kui rinnale pandi tulnukalaadne lillakas-sinakas
olevus, läks eelnev kõik meelest ära,” ütleb Kristiina.

“Kohe, kui poiss välja tuli, tegi ta kisa ja andis endast märku,” räägib rahulolevalt Enari, kes lõikas läbi nabanööri.

Beebi tervis oli korras ja Apgari hinne algul üheksa, hiljem maksimaalne kümme. Poiss kaalus 3140 g ja oli 49 cm pikk.

Ehkki Kristiinale tehti ka paar väikest õmblust, pole tal kuigi valus istuda ja ta saab tita eest kenasti hoolt kanda. Lapsega askeldab palju ka Enari. Täna panevad nad pisipoja esimest korda vanni.

 


 

Palju õnne, Crisette-Victoria!

Palju õnne Crisette-Victoria!Marge ja Alari tütar on esimese elukuu jooksul saanud endale nime ja ID-kaardi. Nüüd võib tähistada tema esimest sünnipäeva.

Tita õele Lisett-Marleenile (10) anti õigus panna lapsele esimene nimi juhul, kui tuleb tütar. Lisett soovis enda kõrvale väga väikest õde, kelle ta suureks rõõmuks saigi.

“Valisin talle nimeks Crisette, sest see läheb minu nimega hästi riimi,” räägib Lisett kavalalt. Koos vanematega nuputas Liisu titale ka teise nime: Victoria.

Väikesel Crisette-Victorial on olemas isegi ID-kaart, millelt ta punnis põskedega vastu vaatab.

“Sellise beebinäoga on ta isikutunnistusel kuni 5. eluaastani!” naerab ema Marge Pihlik-Jõgi (36).

Marge räägib, et Crissu ilmaletulek oli küll valurikas, kuid pärast sünnitust oli piin peast pühitud.

“Samas oli mul sünnitades mõnus olla, sest ümberringi kõik hoolitsesid minu eestja aitasid sõbralikult,” kiidab Marge Elite ämmaemandat, arste ja õdesid.

“Olen neile väga tänulik ja kui nad varsti puhkuselt tagasi tulevad, viin neile enda tehtud tordi.”

Ka praegu on laual üks väike küpsisetort, mille ema ja õde meisterdasid tita esimese elukuu sünnipäevaks.

Väike lapsehoidja

Kuidas on siis beebi elu seni möödunud?

Marge ütleb, et tütrel hakkasid üsna ruttu gaasivalud, mis kiusavad teda eelkõige päeval. “Kui gaasid tulevad, siis ta karjub meeletult. Siis on nii kurb.”

Ema nõutas apteegist mitut sorti gaase lahustavaid ravimeid ning ristiköömne-apteegitilli teed. Mitu korda päevas, ka beebile rinda andes, masseerib ta õrnalt lapse kõhtu.

“Praegu vaatan, et puuksud ja krooksud tulevad päris hästi välja.”

Kui raseduse lõpul tundis Marge tüdimust, sest midagi polnud kodus teha, siis nüüd on vastupidi: titaga on nii palju tegemist, et muud asjatoimetused jäävad unarusse. Kui öösiti on tulnud rohkem üleval olla, surub päeval ka väsimus peale. Õnneks saab Marge jätta siis beebi natukeseks Liisu hoolde ja lasta silmad kasvõi pooleks tunniks kinni. Kuid vanem õde Liisu ei taha mitte iga kell väikese õe eest hoolitseda.

“Te kujutage ette, mina veel magan hommikul ja ema tuleb minu tuppa ja paneb lapse mu kõrvale! Ükskord veel ütles kõva häälega: “Õde magab.” Ma pean ju siis üles ärkama!” jutustab Lisett.

“Õde tahtis lihtsalt kaissu tulla,” naerab selle peale ema.

 


lugege ka: eelmist osa