Archive for the ‘Meist Meedias’ Category

Tere Beebi: Uuringud mida kõik raseduse jälgimiskeskused ei paku

Johanna endometrioosi lugu

Tekst: Kristina Traks

 

Johanna endometrioosi lugu 2020

 

Olen valude ja erinevate terviseprobleemide käes vaevelnud teismeliseeast peale, ütleb Londonis elav Johanna Pikver (31). Oma hädadele sai ta selgust alles hiljuti, kui selgus, et tal on küllaltki haruldane endometrioosivorm, mille puhul haiguskolded on levinud üle kogu keha.

Tüüpiliselt teatakse endometrioosi kui naissuguorganeid kahjustavat haigust, mis võib põhjustada raskusi viljastumisel. Ka Eestis on endometrioos küllalt sage naistehaigus, mida arvatakse põdevat iga kümnes viljakas eas naine ning lausa igal viiendal viljastumisprobleemidega naisel leitakse endometrioos. Lihtsalt selgitades on endometrioos haigus, mille korral emaka limaskesta sarnased rakud kasvavad mitte emakas sees, vaid emakast väljaspool seda ümbritsevatel organitel. Neid vales kohas kasvavaid rakukogumeid nimetatakse endometrioosikolleteks ning nad produtseerivad aineid, mis tekitavad kroonilise põletikulise reaktsiooni.

Johanna mäletab, et juba 11-aastaselt olid tal päevade ajal nii tugevad valud, et ajasid lausa iiveldama ning valuvaigistid lihtsalt ei toiminud. Arst kirjutas juba paar aastat hiljem talle beebipillid, mis valusid leevendasid, kuid tekitasid depressioonisümtomeid. Sellest sai Johanna aru aga siis, kui ta lõpuks 25-aastaselt pillidest loobus – tuju küll paranes, kuid tsükliga seotud mured tulid tagasi. Ta kannatas tugeva premenstruaalse sündroomi all ning enne päevi võisid vihahood vahelduda paanikahoogudega.

 

Pidevad tervisejamad

See polnud aga kõik. Salapärased põieprobleemid olid Johanna pidevad kaaslased. Nii kaua kui ta end mäletab, on selle teemaga kogu aeg olnud mingi häda – pidev vajadus WCs käia, kusjuures testid ei näita, et põies oleks põletikutekitajad. Kooliajal käis ta igal vahetunnil WCs, enne magamajäämist mõnikord lausa 8 korda. Arsti juures on käinud probleemiga pidevalt, kuid abi pole saanud.

Sama lugu on seedimisprobleemidega – kõhukinnisus vaheldub lahtisusega, mis võib tekkida suvalisel ajal nö täiesti tühja koha pealt. Lisaks tugevad kõhuvalud. Uuringutes pole selgunud midagi ning arstid soovitasid toitumist muuta.

Aastaid on Johanna valutanud selga. „Eriti tugev on valu päev enne perioodi algust. Arst ütles, et ju see on midagi hormonaalset ja et ma jälgiks ka oma asendit, kuidas arvuti taga istun,“ ütleb Johanna. Ta on käinud massaažis, osteopaadi juures, saanud nõelravi, füsioteraapiat, teinud harjutusi – miski ei võta ära salapäraseid valusid. Vastupidi – viimase paari aasta jooksul on tekkinud kummalised hingamishäired – mõnikord saaks nagu õhk otsa.

„Kõige selle juurde kuulub tohutu väsimustunne. Olenemata sellest, kui palju ma magan, kui tervislikult toitu ja trenni teen või ei tee, ikka olen üliväsinud,“ kirjeldab ta. „Lausa nii, et võin poole töö pealt laua taga magama jääda. Ema tunneb muret, et äkki on mul narkolepsia, arstid laiutavad käsi – ei oska arvata, millest selline asi.“

 

Selguse saabumine

2018. novembris tekkisid Johannal nii tugevad alakõhuvalud, et ta lausa minestas. Ta otsis abi Inglismaal erakorralise meditsiini osakonnalt ja sai hulga pakkumisi, millest võib probleem olla: põiepõletik, emakaväline rasedus, pimesoolepõletik. Talle kirjutati valuvaigisteid ja saadeti koju tagasi. Eestis käies läks ta ultrahelisse, kus arst avastas, et emakat ei leia, küll aga hulgaliselt tsüste. Kontrolliti vähinäitajaid, mille analüüsid tulid tagasi negatiivsena.

Möödunud kevadel sai Johanna telefonikonsultatsioonis jutule naistearstiga, kes pakkus tema kaebuste põhjal, et ehk on hädade põhjus endometrioos, ning soovitas läbivaatust ultraheliga. Selle teinud arst ütles, et 99-protsendilise tõenäosusega on tõepoolest tegemist endometrioosiga ning asi on päris halb. “Ta nägi, et mul on sisemised organid kokku kasvanud, paistis mitu veritsust, tsüstid siin-seal. Laparoskoopia kinnitas, et endometrioosikolded on mõlemal munasarjal, emakas, seedetraktis, maksal ja ka diafragmal,” kirjeldab Johanna. “Otsustati kolded laseriga eemaldada, kuid minu olukorda see ei parandanud. Valud olid peale operatsiooni nii hullud, et ma ei saanud enam tööl käia. Olin kodus, sügavas depressioonis, mul kestsid päevad kuu aega. Teine operatsioon oli jaanuari lõpus ning kestis plaanitud 1,5 tunni asemel 6 tundi. Pärast operatsiooni ütles arst, et ta oli minu seest lõiganud välja 2×4 cm suurusi haiguskoldeid.”

Kahe operatsiooni vahe oli see, et esimese neist tegi tavagünekoloog, teise aga endometrioosile spetsialiseerunud arst. Erinevad olid ka kasutatud meetodid – esimene kord kasutati kollete eemaldamisel laserit, teisel korral aga eemaldati need kirurgiliselt.

 

Pikk taastumine

Operatsioonist taastumine oli pikk ja keeruline, sest sisemise verejooksu tõttu tekkis suur hematoom. Johanna on siiski positiivselt meelestatud, sest nüüd on vähemalt teada, mis põhjustab salapäraseid tervisehädasid. Tema sõnul oli raske leida endale arsti, sest Suurbritannias on vaid 11 arsti, kes spetsialiseerunud just endometrioosile. “Minu loo teeb keeruliseks just see, et haigus oli nii laialt levinud,” ütleb ta. Paljudest teistest endometrioosilugudest erineb see ka selle poolest, et Johanna ei jõudnud arsti juurde viljastumisprobleemidega. “Mu elukvaliteet on selline, et ma pole isegi mõelnud lapse saamise peale – peaksin kõigepealt iseenda tervisega hakkama saama.”

Mis saab edasi? Suure tõenäolisusega tekivad endometrioosi kolded paari aasta pärast uuesti tagasi ning võimalik, et siis tuleb Johannal uuesti operatsioonile minna. Igapäevaselt hoiab ta end heas vormis – toitub korralikult, liigub piisavalt, tegeleb füsioteraapiaga ja katsub ka vaimselt heas vormis püsida, kuigi tunnistab, et masendus kipub tervisemurede tõttu kergesti peale. Abi on sarnaste muredega inimestega suhtlemisest – Johanna avastas internetist endometrioosigrupi, kus naised üksteise muresid jagavad ja üksteisele toeks on. Ka hoiab ta silma peal endometrioosiga seotud teadustöödel kogu maailmas, lootes, et ehk leitakse lähiajal haiguse vastu tõhus ravi, mis võimaldab seda paremini taltsutada.

 

Haiguse põhjusi katab salapära loor

Naistearst Andrei Sõritsa, kes on aidanud paljusid endometrioosi patsiente, ütleb, et selle haiguse puhul ongi väga tüüpiline, et ei saada kohe aru, mis kaebusi põhjustab ning lõpliku diagnoosi saamine võib võtta aastaid. Keskne kaebus on menstruatsioonivalud, mis algavad juba noores eas, näiteks 16-17-aastaselt. „Mul on olnud patsiente, kes minestasid valude tõttu koolis,“ ütleb dr Sõritsa. Ka teised Johanna välja toodud kaebused viitavad tema sõnul üheselt endometrioosile.

Paraku on enamik selle haiguse nö hingeelust endiselt saladusloori all. Maailma on viimase 20 aasta jooksul tehtud mitmesuguseid endometrioosiga seotud uuringuid, kuid läbimurret haiguse põhjuste väljaselgitamise ja sellest tulenevalt ka tõhusa ravimi osas pole. “Ei teata, miks osadel naistel tekib see haigus ja mis määrab haiguse ägeduse. Arvatakse, et kui ta algab väga noorena, võib põhjus olla geneetikas ning juba geneetiliselt toimib reproduktiivsüsteem vigaselt,” sõnab dr Sõritsa. “Mingi faktor paneb selle süsteemi valesti tööle, kuid mis see täpselt on, pole veel avastatud. Ehk et me tegeleme järeldustega – eemaldame endometrioosi kolded, kuid rohkem me teha ei saa.”

Kuigi endometrioosi teatakse kui naistehaigust, siis, tõepoolest, tema kolded võivad levida üle keha. Vaid põrn on organitest see, mis jääb millegipärast puutumata. “Ülikooli ajal oli mul üks patsient, kellel oli endometrioosikolle silmas – päevade ajal ta ei näinud ühe silmaga, sest see kolle menstrueeris,” sõnab doktor. “Alguse saab probleem aga ikka naissuguorganitest ja esimesed kolded on tavaliselt emaka taga, munasarjadel või emaka sees.”

 

Kogenud arst diagnoosib katsudes

Kahjuks ei ole siiamaani olemas lihtsat analüüsi, millega tuvastada endometrioosi. Viimased paar aastakümmet on räägitud, et haiguse avastamiseks on tingimata vajalik laparoskoopiline operatsioon, kuid dr Sõritsa ütleb, et tegelikult tunneb kolded käega katsudes ära. “Kui on kogemus, siis tunneb kolded kohe ära – need koed on turses ja valulikud,” ütleb ta. “Raviks on kollete eemaldamine, kuid sellega on probleem, et me saame opereerida vaid seda, mida näeme. Samas koldeid võib olla üle kogu organismi.”

Tabletti või süsti endometrioosi vastu pole, kuid dr Sõritsa sõnul leidub üks täiesti looduslik viis, kuidas haigust vähemalt mõneks ajaks taltsutada – rasedus ja sünnitamine. “Teadusuuringud näitavad, et menstruatsioonid on hea pinnas endometrioosi arengule. Seega, kui pole menstruatsiooni, ei saa ka endometrioos edasi areneda,” ütleb ta ning lisab, et kellel on plaanis lapsi saada, ei maksaks seda väga kaua edasi lükata, sest endometrioos rikub aja jooksul rasestumisvõime.

Endometrioos on krooniline haigus, ta ei lähe ise üle ning ka pärast operatsiooni võivad tekkida uued kolded. Rasketel juhtudel eemaldatakse emakas ja munasarjad, kuid on teada ka selliseid juhtumeid, kus haigus sellest hoolimata edasi arenes. Väga oluline on dr Sõritsa sõnul saada asjale jälile enne kui haigus nii hulluks läheb nagu Johanna puhul. Ta koputab ka lapsevanemate südamele: emad – rääkige oma tütardega neist teemadest ja kui lapsel on päevade jooksul väga halb enesetunne, laske tema tervist uurida! “Valud, mis muudavad elu päevade ajal väljakannatamatuks, pole normaalsed ning nende põhjused peab välja selgitama,” lisab ta.

Geneetik Katrin Õunap ja naistearst Andrei Sõritsa 17.09.2019 Kuku raadiosaates “Vahetund Tartu Postimehega”

Kuku raadio saates Vahetund Tartu Postimehega kõnelesid geneetik Katrin Õunap ja naistearst Andrei Sõritsa harvadest geenihaigustest ja võimalusest neist ette hoiatatud saada. Saade on inspireeritud Elite kliinikus Vistara testi abil avastatud rikkis geeniga lapsest. Vistara test on üks esimestest mitteinvasiivsetest testidest, mis on suunatud just monogeensete haiguste uurimisele.

Uus DNA-test hoidis ära raske puudega lapse sünni

Artikli autor: Aime Jõgi, ilmumise kuupäev: 7.september 2019

Elite kliiniku juhatajal, naistearst Andrei Sõritsal on väga hea meel ühe hiljutise tulemuse üle, mis on toonud patsiendile südamerahu, kuna meditsiini saavutused on aidanud perel vastu võtta raske otsuse.

 

Millised on tänapäevased võimalused loote väärarengute avastamiseks?

avaldatud emmedeklubi.ee veebilehel 22. märtsil 2019.

 

Palju õnne, ootad last! Kui paljude naiste jaoks möödub rasedus rahulikus õnnetundes, siis hulgaliselt on ka neid, keda tabab ärevus ja mure – kuidas ma tean, et beebiga on kõik korras?

 

32n+5 4D ultraheli pilt

32n+5 4D ultraheli pilt

 

Esmaseks indikaatoriks, et muretseda pole tarvis ja lapsega on ilmselt kõik korras, on ämmaemanda juurde arvele võtnud naisele tehtavad ultraheliuuringud, vere- ja uurianalüüsid. Kui aga nende testide tulemused viitavad kõrvalekalletele või tahab pere lihtsalt rohkem teavet või suuremat kindlustunnet, on võimalik lasta teha ka mitmeid moodsamaid ja täpsemaid analüüse. Palusime nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke võimalusi loote väärarengute välja selgitamiseks tutvustada Elite kliiniku naistearstil dr Deniss Sõritsal.

“Adekvaatse info saamiseks ja enda rahustamiseks on mõistlik usaldada oma naistearsti ja ämmaemandat,” kinnitab ka Sõritsa. “Siinses artiklis anname aga ülevaate ka nendest testimise võimalustest, mida ämmaemandad ja arstid ei sageli tutvusta. Esiteks on tegemist on niivõrd uute võimalustega. Teiseks ei suuda Eesti riik rasedale kõiki neid võimalusi kinni maksta.”

 

Traditsioonilised uuringud

Lisaks raseduse olemasolule tuvastatakse 6.-7. rasedusnädalal ultraheliuuringus loote südametöö ning välistatakse emakaväline ja peetunud rasedus. Samuti saab juba diagnoosida mõningaid loote väärarenguid.

11.–14. rasedusnädalal tehakse kõigile rasedaile I trimestri kombineeritud sõeluuring ehk OSCAR test, milles hinnatakse ultraheliuuringu (nn kuklavoldi-ultraheli) ja ema vere hormoonuuringu (nn double testi) abil kromosoomhaiguste riske. Mõned haiglad ja kliinikud pakuvad I trimestri sõeluuringu käigus ka raseduskomplikatsioonide (preeklampsia, loote kasvupeetus ja enneaegne sünnitus) riskianalüüsi ehk OSCAR uuringut, Elite kliinikus maksab see 150 eurot.

Kui selgub, et lootel võib olla mõni kromosoomhaigus, on pikka aega olnud järgmiseks sammuks invasiivsed uuringud: koorionibiopsia või amniotsentees. Invasiivne tähendab seda, et nende uuringute käigus viiakse süstlanõel läbi naise kõhukatete ning võetakse proov kas platsentast või looteveest.  Selline protseduur ei kahjusta loodet, kuid kuna tegemist on siiski väikese välise vahelesegamisega, siis suurendab see raseduse katkemise ohtu kuni ühe protsendi võrra.

19.-21. rasedusnädala vahel teeb naistearst või ultraheliarst II trimestri ultraheli skriiningu (looteanatoomia), millega uuritakse põhjalikult loote arengut. Vajadusel tehakse ka III trimestri ultraheliuuring.

Kui raviasutusel on leping haigekassaga, on traditsioonilised uuringud ravikindlustatud naisele tasuta.

 

Uuenduslikud meetodid

Tänapäeval on loote väärarengute varaseks, ohutuks ja täpseks tuvastamiseks olemas ka mitteinvasiivsed testid, mis tuvastavad kõrvalekalde pelgalt ema vereproovist. Erinevalt invasiivsetest meetoditest saab mitteinvasiivsete testidega kõrvalekalded avastada väga varakult, juba alates 9+ rasedusnädalast. Selliseid teste saab teha paljudes Eesti kliinikutes ja haiglates, paraku on testimine täna veel perele tasuline – haigekassa seda ei hüvita.

Panorama testi jaoks võetakse naiselt veeniverd ja veri saadetakse USAs tegutsevasse Natera laborisse. Test annab infot kümne sündroomi (sealhulgas mikrodeletsioonide) kohta, nende seas sarnastest testidest ainsana ka triploidia kohta. Vastus tuleb umbes kümne tööpäevaga. Soovi korral saab teada ka lapse soo. Elite kliiniku vahendusel maksab Panorama umbkaudu 500 eurot.

Kõige uuemaks võib Eestis pidada aga Vistara testi, mis testib loodet haigusseoseliste muutuste suhtes kolmekümnes päriliku haigusega seotud geenis.  Kui teised mitteinvasiivsed testid on suunatud pigem kromosoomimuutuste, näiteks Downi sündroomi kindlaks tegemisele, siis Vistara uurib lisaks ka väikseid muutuseid ja üksikutes geenides tekkinud mutatsioone. Verd on vaja nii lapse emalt kui ka isalt. Analüüsimine toimub taas USA-s. Selle testiga lapse sugu teada ei saa ja vastused tulevad 20 tööpäevaga. Elite vahendusel maksab Vistara 890 eurot.

Kodumaist Niptify testi saab teha nädal hiljem ehk 10+ rasedusnädalal ja infot saab nii lapse soo kui ka nelja sündroomi (Down, Edwards, Patau, Turner) kohta. Verd analüüsitakse Tartus ja vastuse saab 10 tööpäevaga. Testimise hind Elite kliinikus on 250 eurot.

Lisaks saab mõningates Eesti raviasutustes teha sarnaseid mitteinvasiivseid teste, mida Elite kliinik ei vahenda. Harmony hindab tõenäosust Downi, Edwardsi ja Patau esinemisele oodataval lapsel ning soovi korral lapse sugu. Lisaks annab vastuse sugukromosoomide aneuploidiate kohta ja 22 kromosoomi mikrodeletsiooni kohta. Testimine maksab üle 400 euro. Verifi testis oleneb uuritavate kromosoomide/haiguste hulk valitud paketist, kõigis sisaldub ka soovi korral lapse soo teada saamine, pakettide hind on 400-600 eurot. Laiema ulatusega test on MaterniT21 PLUS, mis seisneb ema vere analüüsimises USA laboris. Soovi korral määratakse ka loote sugu. Test maksab ligi 500 eurot.

Tasub mainida, et alates 8. rasedusnädalast saab ema vereproovist (milles leidub ka lapse DNA-d) ja isa süljest tuvastada lapse isaduse – see on varaseim võimalik viis lapse isa teada saamiseks. Kuna proovid edastatakse kiirkulleriga USA-sse DDC laborisse, siis on tegemist päris kuluka testiga, Elite kliiniku kaudu 1500 eurot.

Rasedal on võimalus omal soovil teha ka täiendavaid tasulisi ultraheliuuringuid: näiteks 15. nädalal saab vaadata lapse sugu, raseduse lõpufaasis saab lasta hinnata lapse kaalu. Eelistatavalt 23.–27. rasedusnädalal saab teha 3D/4D ultraheliuuringu. Lisaks sellele, et seegi aitab kontrollida, kas rasedus kulgeb normaalselt, on 3D/4D ultraheli heaks võimaluseks tutvuda oma kõhubeebiga.

Video: Loode raseduse 12.nädalal 4D ultraheliuuringul Elite kliinikus >>

Nii Tartus Sangla tänaval tegutsev Elite kui ka Kalda teel tegutsev Gyne kliinik pakub raseduse jälgimise võimalust. Jälgitakse ka riskirühma kuuluvaid rasedaid. Kõiki rasedaid jälgivad Elite ja Gyne kliinikutes aastatepikkuste kogemustega naistearstid, mitte ämmaemandad. Kõik arstid valdavad nii vene kui ka eesti keelt, enamik arste valdab ka inglise keelt. Vastuvõtu käigus on koheselt võimalik teostada kõik vajalikud analüüsid ja uuringud, k.a ultraheliuuring. Peame oluliseks teha ultraheliuuring ka enne sünnitust. Täpsem info tel. 7409930 (Kliinik Elite registratuur) või info@elitekliinik.ee.

Allergia erinevad avaldumisvormid

Artikkel ilmus 2018. aasta märtsikuu ajakirjas Perearst.

Autor dr Kaja Julge

 

Allergia avaldumine võib olla väga erinev – alates kergest ninasügelusest ja lõpetades eluohtliku anafülaksiaga. Allergiale iseloomulikke sümptomeid võivad põhjustada toiduained, tolmulestad, taimede õietolmud, hallitusseened, koduloomad, putukate mürgid, ravimid ja paljud erinevad ained meid ümbritsevast keskkonnast.

Väikestel lastel on sagedamini toiduallergiat, suurtel lastel ja noortel täiskasvanutel enam ülitundlikkust õietolmude, lemmikloomade suhtes ning vanemas eas reaktsioone ravimitele. Täiskasvanutel on lastega võrreldes tunduvalt sagedamini allergiat mesilase ja herilase mürgi suhtes ning putukaallergia võib olla ka ainus allergia avaldus.

Seoses õietolmuallergia sagenemise ja selle tekkega aina nooremas eas on sagenenud õietolmude ja teatud toiduainete ristallergiast põhjustatud probleemid. Enamasti on selle väljendus vaid oraalne allergiasündroom ja anafülaksiat tekib väga harva. Pikka aega on räägitud nn atoopia marsist, st uute allergiaga seotud kaebuste tekkest nendel, kellel on imikueas atoopiline dermatiit. Ettevaatavad ehk prospektiivsed uuringud on näidanud, et väga paljudel lapsena dermatiidiga kimpus olnutel ei ole hilisemas eas allergiahaigusi ja hingamisteede sümptomitega patsientide grupid on väga heterogeensed.

Varases eas esinevad sagedased haigusnähud ei tarvitse jääda püsima hilisemas eas. Väikelapse mitteallergiline astma võib taanduda ja palju
on neid, kellel lapsena ei ole allergiat ega astmat, kuid need tekivad täiskasvanueas.

 

Allergia diagnostika

Allergiaprobleemidega patsientidega puutuvad kõige enam kokku perearstid, sest kergemaid või raskemaid allergianähte on elu jooksul
kuni 50%-l inimestest.

Atoopiline dermatiit, allergiline nohu, astma, anafülaksia on kliinilised diagnoosid, mis põhinevad haigussümptomitel ja oluline diagnoosi kinnitaja on ravi efektiivsus. Haigusnähtude põhjal tekib küsimus, kas tegemist on üldse allergiaga ja sealt edasi järgmise etapina, mis võiks olla konkreetne põhjusallergeen või allergeenid.

Küllalt sageli selguvad anamneesist haigusnähtude põhjustajad pollinoosikaebuste korral, aga ka ülitundlikkuse olemasolul näiteks kassiallergeenile. Mida suurem on sensibiliseerumise tase, seda tugevamini avalduvad allergeenikontaktil ka haigusnähud, kuid alati ei tarvitse see nii olla.

Suur IgE-antikehade sisaldus veres võib küll olemas olla, kuid allergianähtusid veel ei ole. Võimalik on ka olukord, kus allergiauuringud on veel negatiivsed, kuigi sümptomite tekke alusel on põhjust kahtlustada kindlat allergeeni. See on olukord, kus aasta-paari pärast oleks kaebuste püsimisel põhjust uuringuid korrata.

Põhjusallergeeni on raskem tuvastada mitte-IgE vahendatud allergia korral. Kontaktdermatiidi põhjus on rakulised reaktsioonid ja siin tulevad appi epikutaantestid, mida teevad dermatoloogid.

Eestis tegelevad allergiahaigete, astma ja teiste krooniliste kopsuhaigustega patsientide diagnostika, ravi ja jälgimisega lastearstid-allergoloogid, kelle arv jääb viieteistkümne piiresse.

Täiskasvanueas on allergiahaiged kokku umbes kümne allergoloogi, immunoloogi-allergoloogi või sisearsti-allergoloogi ravida ja jälgida ning astmaga patsientidega tegelevad põhiliselt pulmonoloogid.

Allergoloogi vastuvõtule suunavad patsiente lisaks perearstidele ka dermatoloogid, kurgu-nina-kõrvaarstid, gastroenteroloogid, vähem teiste
erialade spetsialistid. Harvad pole juhud, kus ühe patsiendi raviga tegeleb mitu eriarsti.

Allergoloogi põhiline tööriist põhjusallergeeni kindlakstegemisel on nahatorketestid, kuid väga suureks abiks on ka laboratoorne diagnostika.
Immunoglobuliin E (IgE) testide suur valik on regionaalhaiglate ja keskhaiglate laborites ning lisaks tegelevad allergia diagnostikaga ka
piirkondlike haiglate laborid, eralaborid jmt. Huupi teste teha ei ole mõtet, eelnema peaks põhjalik anamneesi kogumine, kliinilise leiu
hindamine ja toiduallergia korral on eriti oluline testi tulemuste interpreteerimine. Sageli on abi toidupäevikutest ning vajalikuks võivad
osutuda eliminatsiooni-provokatsioonitestid.

Kergemate allergianähtudega patsiendid on põhiliselt perearsti ravida, kuid enamik allergiahaigeid vajab eriarsti tihedamat või harvemat
jälgimist, olgu see siis mõne kuu või mõne aasta järel. Allergia avaldused muutuvad lapseeas küllalt kiiresti, midagi kaob, midagi tekib
juurde ja seetõttu on ka korduvad uuringud vajalikud. Muutuvad ka astmaravimite kasutamise vajadus, inhaleeritavate ravimite manustamise viisid ja seepärast on regulaarne kontroll allergoloogi juures 1-2 aasta järel igati põhjendatud. Paraku on nii, et mõned kergete haigusnähtudega patsiendid külastavad allergoloogi tihedamini kui vaja ning mõne puhul tekib murelik küsimus, miks ta küll varem ei tulnud?

 

Atoopiline dermatiit on krooniline nahahaigus

Esimesed allergia põhjustajad on imikutel toiduained ja see on ka aeg, mil avaldub atoopiline dermatiit. Dermatiidi sümptomid võivad tekkida juba esimestel elukuudel ja enamasti seostatakse neid lapse toiduga ning seetõttu ka rinnapiima kaudu saadavate allergeenidega. Põletikuliste nahalöövete tekke põhjus võib olla toit, kuid atoopiline dermatiit on esmajoones nahahaigus ja seetõttu on oluline naha ravi. Kuivad laigud nahal, mis last ei häiri, ei ole tavaliselt toiduallergia väljendus ning ranged dieedid ja allergoloogilised uuringud ei ole enamasti näidustatud. Küll on aga vajalik nahahooldus, regulaarne niisutavate ja kaitsekreemide kasutamine ning nahaärritajate vältimine.

Allergia tõenäosus on suurem, kui lööve on ulatuslik, see sügeleb, kaasneb teisi allergiale viitavaid tunnuseid ning lähisugulastel on allergiaprobleeme. Lööbe põhjuseks võivad olla tõelised allergeenid, s.o. muna, piim, pähklid ema toidus, kuid tegemist võib olla ka histamiini sisaldavate või vabastavate toiduainete mõjuga. Seega oleks enne piima ja muna elimineerimist õigem jätta menüüst välja kakao, tsitrusviljad, kiivi, maasikad, tomatid, pähklid ja toidulisandid.

Kui atoopiline dermatiit avaldub esmakordselt ühe-kahe aasta vanusel lapsel, ei ole enamasti tegemist tõelise allergiaga. Püsivamad on
dermatiidinähud juhul, kui toiduallergiale lisandub ülitundlikkus aeroallergeenide suhtes ja need tekitavad lisaks hingamisteede sümptomitele ka nahalöövet. Samas on küllalt suur osa atoopilise dermatiidiga patsiente, kellel ei ole allergiat, kuid haigus püsib visalt ka täiskasvanueas ning kulgeb vaibumiste ja ägenemistega ning vajab pikaajalist ravi. Ägestajana tulevad sageli lisaks nahaärritajatele arvesse ka emotsionaalne pinge, stress.

 

Urtikaaria

Ägeda urtikaaria põhjus on suurematel lastel ja täiskasvanutel enamasti ravimid, toidulisandid, infektsioonid, kokkupuude mitmesuguste
keemiliste ühenditega. Sagenenud on nende imikute arv, kes reageerivad piima andmisele urtikaaria ja angioödeemiga. Mitmed ägeda reaktsiooniga haiglasse sattunud imikud on saanud vahetult enne lööbe teket elus esmakordselt piimavalku sisaldavat pakisegust valmistatud putru. Uurida on sel juhul põhjust nii piima kui teraviljade suhtes.

Krooniline urtikaaria on harva allergilise geneesiga, kuid varem allergiaprobleemidega kimpus olnud inimesel võib tekkida näiteks füüsikaline urtikaaria ja sel juhul on tegemist samal inimesel täiesti erinevate patomehhanismidega kulgevate haigustega. Selliste patsientidega tegelevad tavaliselt nii dermatoloogid kui allergoloogid.

 

Allergiline riniit/konjunktiviit

Allergoloogi vastuvõtule allergilise riniidi/konjunktiviidi kaebustega pöördunute arv on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. Esimesel aastal, kui pollinoosikaebused tekivad, ei tarvitse mõte üldsegi selles suunas liikuda, et põhjus võiks olla õietolm. Õietolmuallergia võib tekkida ka nendel, kellel ei ole varem mingeid allergiakaebusi olnud ja nende lähisugulaste hulgas on allergia tundmatu probleem. Samas on suhteliselt lihtne teha kindlaks õietolmust tingitud allergilise rinokonjunktiviidi põhjusi, sest haiguse sesoonsus annab viite, mille suhtes uurida.

Kevadel ja kevad-suvisel perioodil on allergeenid puude õietolm (kask, lepp, sarapuu), suve esimesel poolel heintaimed ja teraviljad (timut, rebasesaba, aruhein, rukis jt) ja suve teisel poolel ning sügisel rohttaimed (sagedamini puju, harvem malts, nõges).

Esimesel kolmel eluaastal ja üle 50-aastastel on õietolmuallergiat harva. Kui kodus on lemmikloomi või reaktsioonid on tekkinud kokkupuutel nendega kodust väljaspool, on küllalt suur võimalus, et ollakse ülitundlik kassi, koera, hamstri, merisea või kanaarilindude  suhtes. Kui kodus on merisiga või küülik, siis on küllalt sageli allergia põhjus lemmikloomale toiduks antav hein, mis sisaldab õietolmuallergeene.

Aastaringsete sümptomite, eriti aga hommikuse nohu, püsiva ninakinnisuse korral oleks esmajärjekorras vaja kahtlustada tolmulestaallergiat.
Lisaks perearstidele on kurgu-nina-kõrvaarstid hakanud ninahingamise takistusega tolmulestaallergiaga patsiente saatma immuunravi tegemiseks allergoloogi vastuvõtule.

 

Oraalne allergiasündroom

Oraalne allergiasündroom tekib umbes 50%-l õietolmuallergiaga patsientidest. Suurematel lastel ja täiskasvanutel on seda sagedamini kui väikestel lastel ja tõenäosus ristallergia kujunemiseks suureneb õietolmuallergia pikemal kestmisel. Teatud toitude söömisel võib tekkida
huulte, suulimaskesta, neelu sügelus ja turse. Kase õietolmu allergiaga inimesed ei talu sageli toorest õuna, porgandit, luuviljalisi, aga ka sojatooteid, pähkleid, seemneid.

Toiduallergiat on umbes veerandil pujuallergikuist, põhjuseks sagedamini mesi, mis võib sisaldada korvõieliste õietolmu. Ristallergia võib ilmneda selleri-puju-porgandi-maitseainete sündroomina, vallandajaks näiteks aniis, köömned, koriander, karri, pipar, estragon, sinep, seller, petersell, küüslauk, sibul, porgand, paprika, päevalilleseemned, pähklid, melon ja mango. Heintaimede suhtes allergilistel inimestel on väga harva toiduallergiat. Kaebusi võivad tekitada teraviljad, eriti nisu, veel harvem puu- ja köögiviljad.

Tolmulestaallergiaga võib kaasneda ülitundlikkus vähiliste ja molluskite suhtes.

 

Bronhide obstruktsioon väikelapsel

Esimene obstruktiivne bronhiit eelneva allergiaanamneesita lapsel ei ole näidustus allergoloogilisteks uuringuteks. Kui bronhide obstruktsioon tekib esimesel eluaastal atoopilise dermatiidiga või muu allergia avaldusega ja/või allergiapärilikkusega lapsel, on näidustatud uuringudnii toiduainete kui inhaleeritavate allergeenide suhtes. Suur üld-IgE väärtus ja sensibiliseerumine toidu või sissehingatavate allergeenide suhtes viitavad algavale allergilisele astmale. Korduvad obstruktiivsed bronhiidid, aga ka esimene bronhiobstruktsioon üle ühe aasta vanusel lapsel normaalse temperatuuri foonil on näidustus allergiatestideks.

 

Astma

Astmahaigete hulgas on kõige sagedamini allergiat tolmulestade ja kassi suhtes, mõnevõrra harvem teiste koduloomade, kase, timuti ja puju
suhtes. Lapseeas on näidustatud uuringud ka toiduallergia osas, kuigi anamneesist seos astmaga alati väga hästi ei selgu. Eosinofiilse
katioonse proteiini sisalduse määramisega saab kinnitada eosinofiilse põletiku olemasolu ja hinnata selle tugevust. Lihtsam ja kiirem meetod
eosinofiilse põletiku hindamiseks on väljahingatavas õhus lämmastikoksiidi sisalduse (FeNO) mõõtmine. Selle uuringuga ja spirograafiaga saavad hakkama lapsed tavaliselt alates kuue aasta vanusest.

 

Kõhulahtisus, oksendamine, koolikud

Lapseeas on seedetraktisümptomid toiduallergia väljenduseks täiskasvanutega võrreldes sagedamini, kuid IgE-testide informatiivsus
seedetraktisümptomite põhjuse kindlakstegemisel on suhteliselt väike, kui nendega ei kaasne nahalöövet. Varases imikueas avalduv toiduvalgust põhjustatud enterokoliidi ja proktokoliidi sündroom ei ole IgE-vahendatud. Eosinofiilne ösofagiit, gastriit, gastroenteriit võivad
olla nii IgE- kui mitte-IgE-vahendatud allergia väljenduseks.

 

Anafülaksia

Anafülaksiale iseloomulike sümptomite korral on näidustatud trüptaasi sisalduse määramine esimese 2-3 tunni jooksul ja baasväärtuse
hindamiseks tehakse uus uuring sümptomite taandumise järel, kuid mitte varem kui 24-48 tunni pärast. Suured trüptaasi väärtused viitavad
nuumrakkude aktivatsioonist tingitud reaktsioonile. Lisaks toiduainete sõeltestile tehakse uuringud inhaleeritavatele allergeenidele. Astma ja füüsiline koormus on olulised anafülaksia teket soodustavad tegurid.

 

Nahatorketestid

Nahatestide tegemiseks puuduvad vanusepiirangud, neid tehakse ka imikueas ja vajadusel korratakse umbes poole aasta pärast. Hiljem
tehakse nahateste tavaliselt mitte sagedamini kui ühe aasta möödumisel või siis kahtlusel, et on lisandunud uus allergia põhjustaja.
Nahatestidega kontrollitakse ka ülitundlikkuse kadumist. Nahatorketestid teeb vastava ettevalmistuse ja kogemusega medõde ja need tehakse tavaliselt käsivarre painutuspinnale. Enne nahatestide tegemist ei tohiks ühe nädala jooksul kasutada antihistamiinikume ega määrida käevarte sisepinnale hormoonkreemi, sest siis väheneb naha tundlikkus ja testid jäävad valenegatiivseks. Nahateste ei tehta allergiahaiguse ägenemisel, ulatusliku nahalööbe esinemisel testipiirkonnas, ägeda infektsioonhaiguse olemasolul, kroonilise haiguse dekompensatsiooni korral, rasedatele.

 

Üldine IgE ja IgE-antikehade sisaldus vereseerumis

Üld-immunoglobuliin E väärtuse variaabelsus on väga suur – nullist kuni mitme tuhandeni. Suured väärtused viitavad IgE-vahendatud allergiale, väga suured väärtused raskekujulisele allergiale, hüper-IgE sündroomile või parasiitide, näiteks solkmete olemasolule. Kui IgE väärtused on suured, siis on allergeenspetsiifiliste antikehade olemasolu tõenäosus tunduvalt suurem. Täiskasvanutel on IgE väärtuse korral alla 25 kU/l atoopia tõenäosus umbes 15%, IgE väärtuse korral üle 100 kU/l aga 75%.
Laborist antud vastus sisaldab alati informatsiooni ealiste normide kohta. Lastel vanusega normväärtused suurenevad, kuid jäävad enamasti
alla 30-40 kU.

Testitulemuste interpreteerimise juures arvestatakse mitmete asjaoludega.

  • Oluline on testi tulemusi hinnata koos anamneesi ja kliinilise leiuga!
  •  Kui nahatestidega on juba tehtud kindlaks sensibiliseerumine mõne allergeeni suhtes, ei ole IgE määramisel enam olulist tähtsust.
  • Kui üld-IgE väärtused on suured, siis on allergeenspetsiifiliste antikehade olemasolu tõenäosus tunduvalt suurem.
  • Kliiniliselt enam väljendunud allergia korral on üld-IgE väärtused sageli suuremad, kuid see ei tarvitse alati nii olla.
  • Seerumi üld-IgE sisaldus ei tarvitse korreleeruda allergeenspetsiifiliste IgE-antikehade sisaldusega ega haigussümptomite
    ägedusega.
  • Tavaliselt on IgE sisaldus suurim 4-8 nädalat pärast kontakti allergeeniga.
  • Spetsiifilisi IgE-antikehi esineb ka kliiniliselt väljendumata allergia ehk latentse sensibiliseerumise puhul.
  • Vähesed allergianähud või nende puudumine suure IgE väärtuse korral viitavad parasiitide invasioonile ja seega oleks vaja hinnata spetsiifiliste parasiitidevastaste IgE-antikehade olemasolu.

Allergeenspetsiifiliste IgE-antikehade sisalduse suurenemine vereseerumis või plasmas viitab sensibiliseerumisele nende allergeenide
suhtes. Kokkupuutel allergeenidega võivad IgE-antikehad tekkida kõigil, kliiniliselt väljendunud allergiaga isikutel on nende sisaldus suurem
(tavaliselt klassid 2–5).

 

Molekulaarne diagnostika

Molekulaarse diagnostika kasutuselevõtt on muutnud allergia põhjuse kindlakstegemise varasema ajaga võrreldes oluliselt täpsemaks ja seega parandanud allergiliste haiguste käsitlust. Allergeeni ekstraktide asemel kasutatakse puhastatud naturaalseid või tööstuslikult saadud
rekombinantseid allergeenseid molekule.

Molekulaarne diagnostika võimaldab hinnata süsteemse või lokaalse allergilise reaktsiooni tekke riski; teha kindlaks, kas patsiendil on
ülitundlikkus primaarse allergeenikomponendi suhtes või esineb ristreaktiivsus; abistab arsti patsiendi nõustamisel allergeenidest
hoidumise suhtes, et vältida põhjendamatuid dieedipiiranguid; võimaldab täpsemalt rakendada allergia immuunravi (AIR), sest aitab diagnoosida ülitundlikkust juhul, kui allergeeni ekstrakti suhtes on saadud nõrk või negatiivne tulemus.

Kas viljatusravi ajal peab naine füüsilist aktiivsust vähendama?

Avaldati terviseuudised.ee portaalis 09.märts 2018

 

Elite erakliiniku naistearst Deniss Sõritsa uuris Tartu Ülikooli doktorantuuri raames viljatute naiste füüsilist aktiivsust.

Uuringus osales 107 reproduktiivses eas naist, kellele oli tehtud embrüo siirdamine. Eesmärgiks oli objektiivselt mõõta viljatute naiste füüsilist aktiivsust kunstliku viljastamise ajal ja hinnata füüsilise aktiivsuse mõju rasestumisele.

Patsiendid küsivad viljatusravi ajal sageli, kas nad peavad vähendama oma füüsilist aktiivsust.

Füüsilist aktiivsust mõõdeti akseleromeetri ehk väikese vööl kantava seadeldise abil, mis registreerib kandja kõik liikumisintensiivsused kolmel korral – enne kunstlikku viljastamist, selle ajal ja kaks nädalat ka siis, kui naine rasestus.

Tulemused näitavad, et naised vähendavad oluliselt oma füüsilist aktiivsust kunstliku viljastamise ajal ja füüsilisel aktiivsusel ei olnud seost rasestumisega.

Samas oli näha, et füüsiliselt aktiivsematel naistel õnnestus munasarjade stimulatsiooni ajal saada rohkem munarakke (+2 tk) ja embrüoid (+1 tk) võrreldes nendega, kes vähendasid oma füüsilist aktiivsust.

Ainsana Eestist esines 8. märtsil Firenzes toimunud 2018. aasta rahvusvahelisel günekoloogia- ja endokrinoloogiaalasel kongressil (ISGE 2018) ettekandega doktor Deniss Sõritsa, käsitledes seal viljatusravi ja füüsilise aktiivsuse temaatikat.

Terviseuudised: Rase võiks enne päikesereisi arstiga aru pidada

Avaldatud Terviseuudised lehel 14. detsember 2017

Terviseuudised - Enne päikesereisi võiks arstiga nõu pidada

 

Reise planeerides peaks rase arvestama, mis järgus tal lapseootus on ja arsti või ämmaemandaga nõu pidama.

Eesti kõige pimedam kuu november on küll läbi ja Lõuna-Eestis ka lumi maas, kuid ees ootab pikk ja võibolla lumevaene talv, mistõttu tekib lapseootel naistel ikka ja jälle küsimusi, kas, millal ja kuhu võiks reisida. Üldine soovitus on see, et normaalselt kulgeva raseduse puhul võib reisida ja lennata. Alati on aga mõistlik enne reisi nõu pidada oma arsti või ämmaemandaga. Riskirasedatel soovitame reisimist piirata, teatud juhtudel ka vältida.

 

Kõige sobivamaks reisimise ajaks võiks pidada 14.-28. rasedusnädalat. Teise trimestri alguseks on iiveldusehood unustatud ja energiat rohkem, ka raseduse katkemise oht on pärast 12. nädalat väiksem. Viimasel trimestril on aga soovituslik reisimist pigem vältida, suurem kaal mõjutab mugavat liikumist, võib esineda turseid, väsimust jne.

Meeles tuleb pidada aga seda, et pikaajaline sundasend ei ole soovituslik. Mõnikord on vaja arvestada ka tavapärasest sagedama urineerimisega, nii et tuleb mõelda ka sellise pisiasja peale, nagu wc kasutamise võimalus. Hea oleks pika sõidu ajal end sirutada ja liigutada, seepärast tasub ka mõelda, kas on mõistlik ette võtta pikk automatk või bussireis.

 

Kui vaja on lennata raseduse lõppjärgus, tuleks tutvuda lennukompanii tingimustega ja vajadusel küsida oma arstilt tõend. Üldiselt saab ilma arstitõendita lennata kuni 27. rasedusnädalani, mõne lennukompanii puhul ka 32. nädalani. Kaasas peaks aga alati olema rasedakaart. Mitmikraseduse korral võivad kehtida teised reeglid.

Rasedana võiks ka tavapärasest enam pöörata tähelepanu sellele, mida reisil süüa ja juua, et vältida kõhukinnisust või vastupidi mürgituse tõttu kõhulahtisust ja oksendamist. Varuma peaks pudelivett ja tervislikke vahepalasid, puuvilju on vaja kindlasti pesta. Kuigi teatud riikides söövad ka rasedad toorest kala ja muud sellist, siis Eesti arstid soovitavad olla pigem ettevaatlikud.

 

Reisi kavandamisel tuleb meeles pidada, et rase naine võib vajada rohkem puhkepause. Ka riietus peaks olema mugav. Kaasas võiks olla tervislikud suupisted, et ei peaks esimesest ettejuhtuvast kohast saiakese või hotdogi haarama. Ära unusta kaasa võtta ka rasedusega seotud märkmeid või rasedakaarti. Kodus reisi planeerides võiks mõelda ka selle peale, millise riigiga on tegemist, milline on tervishoiukorraldus ja tervishoiuteenuse kättesaadavus ja tase. On hea, kui ravimikott on kaasa pakitud.

 

Kui kõik kriteeriumid on täidetud ja tundub, et tegemist on õige ajaga, siis ei tohi unustada, et raseduse ajal on teatud kindlad nädalad, millal on näiteks õige aeg mõõta loote kuklavolti, teha looteanatoomiat või muid rasedusaegseid uuringuid.

 

Vaktsineerimise osas konsulteeri oma naistearstiga või pöördu reisimeditsiini kabinetti. Terviseameti kodulehelt saab infot erinevate riikide nakkusohu kohta.
Tähelepanu tuleb pöörata ka reisikindlustusele.

 

Naistearst Andrei Sõritsa tuletab meelde, et raseduse ajal kasvab tromboosirisk, kuna lendamisel muutub rõhk ja see soodustab tromboosi. Ta lisab: „ Enne reisile minekut peaks oma arstiga konsulteerima, kas on vajalik reisieelne tromboosiprofülaktika, samuti tuleb arstiga nõu pidada, milliseid ravimeid oleks tarvis kaasa võtta”. Dr Andrei Sõritsa leiab, et raseduse korral, mis on suurem kui 22. nädalat, võiks olla kaasas bandaaž. Ta soovitab tähelepanelikult lugeda ka kindlustuspoliisi ja vajadusel küsida kindlustusseltsilt kommentaare, näiteks tavalised reisikindlustused ei pruugi katta meditsiinilist abi, mis on seotud enneaegse sünnitusega. „Kui on planeeritud nn päikesereis, siis tuleb kasutada päikesekaitsekreeme ja mitte olla liiga palju päikese käes, rohkem tarvitada vett”, lisab dr Andrei Sõritsa.

Mis puutub päevitamisse, siis tuleks meeles pidada, et ultraviolettkiirgus ja hormonaalsed muutused soodustavad pigmendilaikude tekkimist. Pigmendiprobleem esineb kuni pooltel rasedatel. Pigmendilaike võib tekkida ka pärast rasedust. Kui pigmentatsioon on raseduse ajal tekkinud, ei pruugi ta pärast rasedust kaduda. Sellepärast tuleks kasutada ka Eestis kaitsefaktoriga kosmeetikatooteid või päikesekreemi, nn päikesereisil olles on see hädavajalik. Soovitatav on valida mineraalsed päikeseblokaatorid.

 

Naistearst Deniss Sõritsa lisab oma kogemusele tuginedes, et inimene peaks ennast tundma ja mõtlema, kuidas ta käitub olukorras, kui võõras kohas tekib komplikatsioon, kas tal tekib šokk, kui ta peab võõral maal suhtlema arstidega, kes ei pruugi olla hea inglise keele oskusega ja ta jääb oma tervisliku seisundi tõttu lennukist maha või tuleb tegeleda muude ootamatustega või inimene suudab  säilitada kaine pea ja toime tulla negatiivsete emotsioonidega ja olla valmis võimalikeks sekeldusteks seoses raseda teatava eriolukorraga.

Dr Deniss Sõritsa ei soovita reisida nendel rasedatel, kelle jaoks on võimalikud probleemid suureks pinge ja stressi tekitajaks. Ravimitest soovitab ta kaasa võtta drotaveriini toimeainega tablette, magneesiumi, paratsetamooli. Kõrvetiste vastu soovitab ta ravimit, mille toimeaineteks on kaltsiumkarbonaat ja magneesiumkarbonaat.

Rasedus ei ole küll haigus, kuid oma enesetundele ja tervisele tuleb siiski tavapärasest enam tähelepanu pöörata. Võiks meeles pidada ka ütlust: „Parem karta kui kahetseda!”.

Kristina Sõritsa, Kliinik Elite AS

Naistearst Lee Padrik: Kas HPV-d saab ennetada ilma vaktsineerimata?

Artikkel ilmus Postimehe “Tervis” rubriigis  13. veebruar 2018, autor Triin Härm

Justin-Sullivan-pilt-Vaktsiin-aitab-tutarlastel-emakakaelavahki-ennetada

 

Riiklikkusse immuniseerimiskavva lisatud HPV vaktsiini kohta levib erisugust infot. Tartu Ülikooli kliinikumi naistearst Lee Padrik vastab Postimehelugejate HPV-teemalistele küsimustele.

Kui mul on tugev immuunsussüsteem, võtan vitamiine, söön korralikult, magan vähemalt seitse tundi ja vahel treenin ka, kas siis on võimalik, et ma ei saa seda viirust? Ma ei tahaks end vaktsineerida. Kas seda haigust saab teistmoodi ära hoida?

Nakkuse võite ikkagi saada. Immuunsüsteemist oleneb, kas nakkus suudetakse välja tõrjuda. Seda aga individuaalselt prognoosida on tegelikult praktiliselt võimatu. Nakkuse ärahoidmise viisidest on vaktsineerimine ainus. Suguelu mitte alustamine annab ka tulemuse, kuid seda ei saa me ju pidada mõistlikuks soovituseks.

 

Miks peab tütarlapsi just nii vara, 12-aastaselt vaktsineerima? Laps pole veel täisarenenudki, keha kasvab alles. Kas nii noorelt vaktsineerimisest on kasu?

Vaktsineerimise puhul on nii, et nooremal inimesel tekib kõrgem kaitsekehade tiiter kui vanemal inimesel ja see annab võimaluse saavutada kõrgem vaktsiini kaitsevõime just nooremas eas. Kuna inimese papilloomiviirus (HPV) levib peamiselt sugulisel teel, siis ei ole mõtet vaktsineerida väga varakult väikelapsi. Eestis on vanuseks valitud 12 eluaastast, arvestades fakti, et enamik 12-aastastest tütarlastest ei ole veel seksuaaleluga alustanud. Viiruse tüüpidega veel nakatumata tütarlapsed saavad sel moel vaktsineerimisest maksimaalset kasu.

 

Kui vaktsineerida HPV vastu 16-aastast neiut, siis kui mitmest süstist, mis maksumusega ja missuguste vaheaegadega see kuur koosneb?  Kas see kulu jääb sajaprotsendiliselt lapsevanema kanda või on ka mingid soodustingimused?

Vaktsiinikuur koosneb kolmest süstist. Olenevalt valitud vaktsiinist on süstimise aeg veidi erinev. Kahevalentsel 0.,1.,6. kuul, lubatud on skeemi kõikumine: teise annuse võib manustada 1–2,5 kuud pärast esimest annust ja kolmanda annuse 5–12 kuud pärast esimest annust. Ravimiinfo.ee andmetel on apteekides 1 doosi hind 113,20 eurot.

Neljavalentsel ja üheksavalentsel vaktsiinil on ühesugused manustamisskeemid. 0.,2.,6. kuul ja lubatud kõikumine on järgmine: teine annus tuleb manustada mitte varem kui üks kuu pärast esimest annust ja kolmas annus tuleb manustada mitte varem kui kolm kuud pärast teist annust. Kõik kolm annust tuleb manustada ühe aasta jooksul.

Manustamise info on kirjas vaktsiini ravimi omaduste kokkuvõttes, mille saate apteegist vaktsiiniga kaasa ja seda saab jagada ka vaktsiini välja kirjutanud arst. Neljavalentse vaktsiini hind on hetkel apteekides 112,23 eurot ja üheksavalentsel 131,31 eurot. Apteekide hinnad võivad vähesel määral erineda kliinikutes pakutavate vaktsineerimisteenuste hindadest.

Eesti riigi võimalused on praegu sellised, et riigi kulul jõuame vaktsineerida ainult 12–14-aastaseid tüdrukuid ja teistel tuleks soovi korral vaktsiin ise välja osta. Pole välistatud, et kui elujärg Eestis veelgi paraneb, oleme võimelised pakkuma vaktsineerimist laiemale vanusegrupile. Maailmas on riike, kus vaktsineeritakse riigi kulul kõiki kuni 26-aastaseid mehi ja naisi.

 

Lugesin kuskilt, et HPV vastu võib samuti vaktsineerida poisse. Miks? Neil ju emakakaelavähki tekkida ei saa.

Jah, võib vaktsineerida. Poiste vaktsineerimine kaitseb neid HPV-st põhjustatud päraku-, peenise- ja suuõõnevähi ning genitaalkondüloomide eest. Lisaks aitab mõlema sugupoole vaktsineerimine vähendada ringleva viiruse hulka ja nakatumisi. Hetkel esineb HPV-st põhjustatud haigusi meestel vähem kui naistel, seetõttu oleme Eestis ressurssidest lähtuvalt sunnitud tegema valiku, keda riigi kulul esmajärjekorras vaktsineerida.

Terviseuudised: Kiudained hoiavad tervist ja kehakaalu

Postitus ilmus terviseuudised.ee lehel 06.11.2017

Kiudainetel on tähtis roll toidu seedimisel ja toitainete imendumisel ning kiudaineterikas toit aitab kauem hoida täiskõhutunnet, mis omakorda hõlbustab kehakaalu kontrollimist.

 

Samuti on tõestatud kiudainete vähiriski alandav toime ning tähelepanu on saanud nende osa teatud haiguste profülaktikas nagu ateroskleroos, südame isheemiatõbi, diabeet, rasvumine, kõhukinnisus.

Kiudained jagunevad kahte rühma – vees lahustuvad ja mittelahustuvad. Mõlemat tüüpi kiudained on olulised meie tervisele ja seedimisele ning haiguste ennetamisel.

 

Veeslahustuvad kiudained imavad vett muutudes seedimisprotsessis geelitaoliseks massiks. Täiskõhutunne kestab kauem, mis aitab vältida ülesöömist ja kehakaalu paremini kontrolli all hoida. Muutes toidumassi pehmemaks, liigub see kergemini läbi soolestiku.

Veeslahustuvad kiudained alandavad ka veresuhkrutaset, mis aitab kontrollida diabeeti, ning mõjutavad kolesteroolitaset veres.

Veeslahustuvaid kiudaineid leidub näiteks kaunviljades (oad, herned, läätsed), kaeras, odras, linaseemnetes, puuviljades, avokaados.

 

Vees mittelahustuvad kiudained on olulised meie soolestiku tervise hoidmisel. Neid kiudaineid meie organism ei seedi – nad ei lahustu ega lagune seedetraktis. Mittelahustuvad kiudained lisavad toidumassile mahtu ning kiirendavad selle liikumist seedekulglas. Need kiudained hoiavad meie seedimise korrapärase ja toimivad justkui “harjana” meie soolestikus. Neil on lahtistav toime ning nad aitavad vältida kõhukinnisust.

Vees mittelahustuvaid kiudaineid leidub näiteks täisteraviljas, kliides, pruunis riisis, maisis, pähklites, aedviljas (brokoli, suvikõrvits, kapsas, porgand, tomat, seller, tumedad lehtköögiviljad), viinamarjades, rosinates.

 

Ühed ei ole tähtsamad kui teised. Mõlemad – nii vees lahustuvad kui mittelahustuvad kiudained – on meie toidulaual igapäevaselt olulised. Päevaseks üldiseks kiudainete tarbimise normiks soovitatakse 20-35g.

 

Jälgige, et teie menüüs leiduks piisaval hulgal suure kiudainesisaldusega toiduaineid. Kujundage selliste toiduainete söömisest igapäevane harjumus. Jälgige kiudainete sisaldust toidus ka näiteks sageli reisil viibides või väljas süües.

 

Kiudainerikkaid toite süües on oluline tarbida ka piisavalt vedelikku, kuna need seovad vett, mistõttu suureneb toidu mass maos ja täiskõhutunne tekib kiiremini.

 

Kiudainetel on meie igapäevases menüüs (ja võib öelda, igas toidukorras) väga tähtis koht. Need on oluline osa tasakaalustatud toitumisest. Lisage oma menüüsse rohkem kiudainerikkaid toite ning teie seedimine paraneb ja tervis muutub tugevamaks.

 

Artur Minenko, Elite kliiniku toitumisnõustaja

 

toitumisnoustaja Artur Minenko 2017

Merle inspireeriv lugu: olin 99% viljatu, aga kõik uurisid, millal laps tuleb <- Viljatusraviarst dr Svetlana Räime patsient jagab oma lugu.

Viljatusraviarst dr Svetlana Räime patsient jagab oma lugu : “Merle inspireeriv lugu: olin 99% viljatu, aga kõik uurisid, millal laps tuleb

Lugu ilmus Postimehe sobranna.ee lehel 17. oktoober 2017.

Reporter Angela Aavik.


Stecko

 

 

Teekond pereni võib olla vahel nõnda keeruliseks tehtud, et see on lausa julm. Oled leidnud enda kõrvale sobiva inimese, teil on valmisolek ja soov, kuid arst tunnistab sind 99-protsendiliselt viljatuks ning mehe tervisega on teinud üks-null ammu põetud haigus.

 

Merle sai esimest korda enda haigusele diagnoosi, kui oli kõigest 17-aastane. Tugevad krambid ja minestamiseni valutav kõht olid märgid levinud, kuid vähe teadvustatud naistehaigusest endometrioosist. Esmalt määrati valeravi ja kaks aastat pärast diagnoosi oli olukord nii hull, et rasestumine oli peaaegu võimatu, vaid mõni protsent.

 

Kõige kiuste läks pärast operatsiooni vaid paar kuud aega, kuniks Merle pere rõõmsaid uudiseid kuulis – Merle ootas last. Testi uskumata kiirustas ta arstile, kes üritas naise elevust ohjeldada. Isegi kui oli õnnestunud rasestuda, on suur tõenäosus, et rasedus katkeb. Pikad üheksa kuud võitles tol ajal 25-aastane Merle raske rasedusega ning 2006. aasta oktoobris nägi ilmavalgust tütar Lisette.

 

Tütre kolmeaastaseks saamisel tekkis noortel soov perelisaks. Kuna Lisette oli juba peres kasvamas, ei olnud sarnast närvilisust kui esimest oodates. Kuigi varasemaid haigussümptomeid enam polnud, jäi teine laps tulemata. Mõni aeg hiljem läks ka Merle tee lapse isaga lahku.

 

Salalik suguhaigus

Paar aastat hiljem viis elu Merle kokku praeguse mehega. Algusest peale loobuti teadlikult igasugustest rasedust takistavatest vahenditest. Arstil kontrollis käies avastati, et üks munajuha on põletikuline ning moondunud. See eemaldati lõikuse käigus, mis vähendas rasestumisvõimalust veelgi. Kuid see polnud nende jaoks halbade üllatuste lõpp. Selgus, et mure on ka mehel. Ta oli aastaid tagasi nakatunud enesele teadmata klamüüdiasse. Vaevusi polnud, polnud ta ka haiguse edasikandja, kuid mehe tervisega oli see lõpparve teinud. Enamik tema spermatosoide olid vigased, moondunud, ilma peade ja sabadeta, lisaks ujedad. Loomulikul teel rasestumise protsent oli null. Ainsa võimalusena nägi arst kunstlikku viljastamist. 35-aastasena alustas Merle kunstliku viljastamise teekonda.

 

«Paar kuud käis kõik näpuga mööda rida ajades. 14 tabletti päevas, lisaks süstid,» meenutab Merle. Küsimusele, kuidas kogu see protsess käis, Merle vastata ei oska. «Ega ma tegelikult täpselt ei tea, mis rohte ma võtsin ja mida ühel või teisel protseduuril tehti. Leidsin, et liigne uurimine on mõttetu. See ajab ennast vaid rohkem närvi ja see oli viimane asi, mida vaja. Seega lasin asjatundjatel teha, mis vaja. Läksin õigeks ajaks kohale ja võtsin rohtusid nii, nagu vaja.»

 

2017. aasta maikuus nägi ilmavalgust poisslaps Steko. Esimese rasedusega võrreldes Merle suuri muutusi ei täheldanud. Mõlema lapsega oli rasedus raske. Ainus, mida ta oskab välja tuua, on see, et kuigi teise lapsega pidi ta tavapärasest tihedamalt kontrollis käima, siis esimest last oodates oli kontroll tugevam – Merle haigus oli tol ajal haripunktis ja rasedus oli riskantne.

 

Haigus pole häbiasi

Kuigi see on teema, millest paljud rääkida ei taha, arvab Merle hoopis vastupidist. «Oma teekonnast olen avalikult rääkinud alates paberitele alla kirjutamisest, ehk siis kohe, kui selgus, et läheb kunstlikuks viljastamiseks. Olin tüdinenud küsimustest «Millal teine tuleb?», «Millal te lapse saate?» ja nii edasi. Pärast mure avalikustamist olid kõik hoopis teistsuguse lähenemisega ja elasid pigem kaasa. Ei kujutaks ette, et kahekesi salaja seda teha.» Merle tõdeb, et lapse kaotamise protsent on taolisel protseduuril kõrge, kuid õnneks läks temal kohe esimese korraga õnnelikult.

 

Mida soovitab Merle teistele paaridele, kes kogevad raskusi lapse saamisel?

«Alati soovitaks proovida. Minu arvates on kõige tähtsam ikka see, et see ei ole mure, millega üksi olla ja hakkama saada. Muidugi ei pea seda tervele maailmale teatama, nagu mina seda tegin, kuid päris kahekesi seda kadalippu läbi käia tundub ka karm. Arstki ütles, et kunstliku viljastamise juures on kõige-kõige tähtsam ise rahulik olla, mitte üle mõelda ega stressata. Enamik mõtleb, loodab, uurib, ei julge kuskil käia ega midagi teha. Tihti lükkab keha siis ise juba eos kõik välja ja tuleb taas kord uuesti alustada.»

Kui lapsesaamine teeb muret

Ilmus Apotheka ajakirjas Naerata, kevad 2017.
Tekst: Deniss Sõritsa, naistearst, Elite Kliinik. Fotod: Marit Kuusk, Shutterstock.

kui lapsesaamine teeb muret

 

Ülevaatlikud andmed viljatuse probleemi ulatusest Eestis puuduvad, kuid arvatakse, et ligi viiendikul peredest võib laste saamisel esineda meditsiinilisi probleeme.

Viljatuseks nimetatakse olukorda, kus mees ja naine soovivad saada last, kuid naine pole aasta jooksul rasestunud. Viljatus võib olla nii naise-, mehe- kui ka mõlemapoolne.

 

Viljatuse põhjused

Kliiniliste uuringutega saab viljatuse oletatava põhjuse enamasti kindlaks määrata,
vaid umbes viiendikul juhtudel jääb see selgusetuks.

Naise osa abielupaari viljatuses on umbes 40 protsenti juhtudest, meeste osa teine 40 protsenti. Täpsema põhjuse väljaselgitamiseks tehakse naisele vaginaalne läbivaatus, ultraheliuuring, jälgitakse naisel ovulatsiooni, määratakse munajuhade kvaliteeti ja hormoonide taset, mehel uuritakse spermatosoidide tootmist ehk nende hulka, liikumist ja kuju.

Viljakust saab testida

Mehe viljatuse põhjused on sageli:

  • spermatosoidide väike arv,
  • spermatosoidide halb liikuvus,
  • spermatosoidide halb kuju (morfoloogia),
  • spermatosoidide mittetootmine munandite puudulikkuse tõttu või nende
    puudumine (näiteks seemnejuhade sulguse tagajärjel),
  • raskused suguühtel.

 

Naise viljatuse põhjusteks võivad olla:

  • hormonaalsed häired,
  • kahjustunud või blokeeritud munajuhad, mis takistavad munaraku ja spermatosoidi kohtumist,
  • endometrioos, mille korral emaka kude levib ja kahjustab naabruses asuvat reproduktiivkude,
  • eriti sitke emakakaela lima, mida spermatosoidid ei läbi

 

Viljatusravi

Võimalikud meetodid viljakusravis

Kunstlik viljastamine võib aidata enamiku, ehkki mitte kõigi nende juhtude korral. On ka olukordi, kus korduvate ravitsüklite tulemusena võib viljakus normaaltaseme lähedale taastuda.

Viljatuse raviks kasutatavad meetodid sõltuvad paari tervisenäitajatest, eelkõige naise ja ka mehe reproduktiivse süsteemi toimimisest. Naistel on esmatähtsad  munasarjade, munajuhade ja emaka seisund, meestel seemnevedeliku kvaliteet ja spermatosoidide hulk. Ent viljatusravi meetodid olenevad ka näiteks pärilike haiguste
esinemisest suguvõsas.

Kunstliku viljastamise käigus ergutatakse naises lõpuni arenema tema enda munarakkudest rohkem kui looduses tavapäraselt – sõltuvalt munasarjade seisundist ja hormonaalsele ravile allumise võimest 2 kuni 20 (looduses enamasti vaid üks). Tänu sellele on pärast viljastamist mehe spermatosoididega suurem võimalus kvaliteetsema ja tervema embrüo valimiseks ning naisele tagasi siirdamiseks.

Sealt edasi teeb siiski naise organism lõpliku valiku – kas embrüo pesastub, kas pesastunud embrüo areneb looteks ning kas loode areneb normaalselt lõpuni ning
sünnib elusa ja tervena. Nagu ka loomuliku rasestumise korral sõltub see sellest, missuguses seisundis on emaka endomeetrium ehk kiht, kuhu embrüo peaks kinnituma.

Samuti on olulised platsenta areng ja funktsionaalsus, raseduse loomulik hormonaalne kontroll jm.

 

Viljakust tuleb hoida

Kunstlik ehk kehaväline viljastamine pole viljatuse ravis tavaliselt esmane. Ka teised lahendused, näiteks vahekorra ajastamine, tuleks enne ära proovida. Naine saab oma viljakuse säilimise eest mitmel moel ka ise hoolt kanda.

Tupe mikrofloora seisukord mõjutab ka rasestumist, sest tupe mikrofloorale mõju avaldavad põletikulised protsessid takistavad rasedaks jäämist. Tupe mikrofloora hoidmiseks tuleks õigesti toituda: süüa regulaarselt hapupiimatoite, juua iga päev hapupiima või keefirit, süüa jogurtit.

Hügieen. Viljatusprobleemide korral tuleks hoiduda intiimpesugeelidest, sest kui tupe limaskest on tundlik, kutsuvad need mikroflooras muudatusi esile. Sellisel juhul võiks eelistada lasteseepi. Korduvate põletike korral ei soovitata menstruatsiooni ajal kasutada tampoone. Ka seksuaalhügieen on väga tähtis. Nii enne kui ka pärast vahekorda peavad mõlemad partnerid end pesema. Igasuguse mikrofloora  kontsentratsioon tupes tõuseb vahekorra ajal ning kui oma kaitsesüsteem (laktobatsillid) ei tööta hästi, võib bakterite tasakaal tupes muutuda.
Tupepõletik on sageli seotud partneri vahetusega: eri mikroobide kombinatsioonid satuvad tuppe ning organism ei jõua nende kõigi vastu võidelda. Partnerite vahetuse korral on väga tähtis kasutada kondoomi.

Loobu suitsetamisest. On tõestatud, et suitsetamine muudab tupe mikrofloorat.

Jälgi kaalu. Ülekaal vähendab rasestumise võimalust. Mõju avaldab ka alakaalulisus, sest sellega on seotud hormonaalsed muutused. Oluline on ka meeste kaal.

Külasta õigeaegselt naistearsti.Põletikulise protsessi korral tuleb kindlasti minna õigel ajal arsti juurde. Põletiku tagajärjel võivad toimuda muutused, mis vähendavad rasestumisvõimalust. Kui naine saab õigel ajal ravi, aitab see ära hoida võimalikke probleeme rasestumisega.>

Ravimid võivad samuti mõjutada nii naiste kui ka meeste organismi mikrofloorat. Sageli võivad sellega seoses tekkida muutused bakterite tasakaalus.

Beebi enne ema 30. eluaastat. Loodus eeldab, et naine sünnitab alla 25 aasta vanuselt. Kui naine lükkab sünnituse 30. eluaastatesse, suureneb endometrioosi risk ja seoses sellega väheneb rasestumise võimalus. Kui ka naise emal oli probleeme rasestumisega, võiks lapse saamisele hakata mõtlema varakult. Osas uuringutes on tõestatud, et mõningad lastetusega seotud haigused on pärilikud.

Probleeme võib esineda ka seoses hormonaalsete häiretega. Juba 15-aastastel tüdrukutel peaksid menstruatsioonid olema regulaarsed ning kui see nii ei ole, tuleb pöörduda arsti poole. Sageli on õigel ajal saadud ravi või isegi aegsasti pandud  diagnoos suureks abiks edaspidiste otsuste tegemisel.

 

Mehe tervis

Ka meeste viljakust mõjutavad suitsetamine, hügieeni eiramine ja partnerite vahetamine. Mehed peaksid käima uroloogi juures ja jälgima, et neil poleks haigusi, mis võivad tulevikus mõjutama hakata naise rasestumist. Spermatosoidid  armastavad jahedust, seetõttu pole mehele, kel võib esineda viljatusrisk, soovitatavad kuumad vannid ja väga kitsad püksid.

Kaaluda võiks rakkude säilitamist. Enne ükskõik millist operatsiooni kõhuõõnes tuleks arstiga aru pidada edaspidise viljakuse säilitamise asjus. Näiteks enne operatsioone, keemia- või radioloogilist ravi on võimalik nii meestel kui ka naistel rakud säilitada. See võib olla ainus võimalus oma geneetilise lapse saamiseks. Ka mitteonkoloogiliste operatsioonide korral tuleb sel teemal arstiga nõu pidada.

Samas pole tarvidust liigselt muretseda. Pole mõtet end varakult hakata hirmutama mõttega, kas saad lapsi või mitte. Rasestumiseks on vaja aega. Sajast tervest paarist vanuses kuni 25 eluaastat rasestub naine ühe kuu jooksul 20–25 paaril ja alles aasta jooksul kõigil ülejäänutel. Stress mõjutab nii muna- kui ka spermarakkude produktsiooni ning seega on oluline, et ennast selliste mõtetega ei hirmutataks.

Munarakkude külmutamine annab naistele uue võimaluse

Lugu ilmus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli veebiajakirjas “Tervist!” veebruar 2017 numbris rubriigis “Meil ja Mujal”.

Deniss Sõritsa Elite Kliinikus

Deniss Sõritsa, Elite kliiniku naistearst

Meedikutele ega teistelegi pole enam uudiseks, et sünnitajate vanus muudkui tõuseb. 2014. aastal oli naise keskmiseks vanuseks lapse sünni hetkel 29,6 eluaastat,
Euroopa Liidus on see number ootuspäraselt kõrgem ehk 30,4-30,9. On üldteada fakt, et naised lükkavad sünnitamist edasi nii Eestis kui ka mujal arenenud riikides. Põhjuseid on mitmeid, muutunud on elu ning muutunud on naiste soovid ja vajadused. Meditsiin aga püüab selle kõigega kaasas käia ja käibki.

Kuigi sünnitusiga tõuseb, tahame sellegipoolest saada terveid lapsi. Teadus on jõudnud nii kaugele, et võimaldab nüüd säilitada noored ja terved munarakud, et hiljem need sulatada ja kasutada. Ka Eestis ja lausa meie kodulinnas Tartus pakutakse nüüd munarakkude külmutamise võimalust – esimesed naised on juba jätnud oma munarakud munarakupanka hoiule. Külmutatud munarakkudest on sündinud Eestis ka esimesed lapsed.

Hea uudisena saab välja tuua, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli naabruses tegutsev viljatusravile spetsialiseerunud Elite erakliinik on jõudnud tulemusteni, kus ligi 90% sulatatud munarakkudest jäävad ka ellu. Veel mõned aastad tagasi ei olnud elulemuse protsent sugugi nii kõrge.

 

Munarakkude külmutamine aitab onkoloogilisi haigeid

Munarakkude külmutamine on kasulik naistele, kes soovivad oma viljakust tulevikuks säilitada. Näiteks naistele, kes tahavad või peavad lapsesaamist edasi lükkama. Teatavasti viljakus väheneb vanusega, seega munarakkude külmutamine varases viljakas eas annab parima võimaluse tulevikus lapsi saada. Erinevalt munasarjadest ja munarakkudest emakas ei vanane ning on võimeline rasedust hästi kandma ka vanuses 40-50 aastat. Külmutatud munarakkude kvaliteet ei vähene aja jooksul. Ja sulatamisel jääb lausa 90% munarakkudest ellu.

Munarakkude külmutamist vajavad ka naised, kellel on diagnoositud vähk. Munarakkude külmutamine annab võimaluse säilitada oma munarakke enne operatsiooni, kemoteraapiat või kiiritust. Enamik nendest protseduuridest hävitavad munarakud või põhjustavad viljatust. On ka juhtumeid, kus leidub elujõulisi munarakke peale ravi. Viljakuse säilitamise võimalused sõltuvad vanusest, vähiliigist ja raviplaanist.

Külmutamist võivad vajada ka naised, kes on oma usu tõttu või moraalsetel põhjustel külmutatud embrüode säilitamise vastu.

Külmutamist võiksid vajada need naised, kelle suguvõsas on esinenud varajast menopausi. Mõned varajase menopausi vormid kanduvad geneetiliselt edasi. Munarakkude külmutamine annab võimaluse säilitada munarakke enne, kui need on otsakorral.

 

Munarakku on keerulisem külmutada kui seemnerakku

Erinevalt spermast ja embrüodest, mida on lihtne külmutada, on munarakk suurim rakk naise kehas ja sisaldab palju vett. Külmutades võivad tekkivad jääkristallid raku hävitada. Munarakk tuleb kuivatada ja vesi enne külmutamist asendada antifriisiga, et vältida jääkristallide moodustumist. Kuna munaraku kest muutub külmutades kõvemaks, peab munaraku viljastamiseks pärast munaraku sulatamist sperma nõelaga munaraku sisse süstima. Munarakkude külmutamiseks on kaks võimalust: aeglase külmutamise meetod või kiirkülmutamise protsess (vitriftseerimine).

Enne külmutamist peab naine saama hormoonravi

Patsient peab läbima samasuguse hormoonravi nagu tavalise IVF protseduuri puhul, et munarakke oleks võimalik külmutamiseks võtta. Ainus erinevus on see, et munarakkude võtmise järgselt munarakud külmutatakse teatud perioodiks enne, kui need sulatatakse, viljastatakse ja siirdatakse embrüodena emakasse.

Munarakkude külmutamise protsess võtab aega umbes 4-6 nädalat ja on kooskõlas IVF-i esialgsete protsessidega: 2-4 nädalat peab patsient tegema hormoonsüste ja võtma rasestumisvastaseid tablette, et ajutiselt lülitada välja keha loomulikud hormoonid, 10-14 päeva peab tegema hormoonsüste, et stimuleerida munasarju ja et küpseks mitmeid munarakke.

Kui munarakud saavad küpseks, kogutakse need nõelaga läbi tupe ultraheli jälgimisel. Seda protseduuri teostatakse üldnarkoosis. Seejärel munarakud külmutatakse koheselt.

Kui patsient on valmis rasestuma (näiteks mitu aastat hiljem), siis külmutatud munarakud sulatatakse, nendesse süstitakse seemnerakud, et munarakud viljastada, ning siirdatakse embrüodena emakasse.

 

Külmutatud munarakke võib säilitada nii kaua, kui naine soovib

On teaduslikult tõestatud, et pikaajaline külmutatud munarakkude säilitamine ei vähenda nende kvaliteeti. Eesti seaduse järgi võib munarakke külmutada ja säilitada külmutatuna üksnes kunstlikku viljastamist korraldav eriarstiabi osutaja. Külmutatud munarakkude säilitamise periood ei ole seadusega ajaliselt määratud ega piiratud. Rasestumise tõenäosus sõltub naise vanusest munarakkude külmutamise hetkel ehk mida varem, seda parem. Rasestumise tõenäosus ei sõltu sellest, mis vanuses naine soovib neid külmutatud munarakke kasutada.

Maailmas on sündinud juba üle 10000 lapse külmutatud munarakkudest

Külmutatud munarakkudest sündinud lastel pole tavapärasemast rohkem sünnidefekte

Maailmas on üle 10 000 lapse sündinud külmutatud munarakkudest. Suurim avaldatud uuring, mis käsitleb külmutatud munarakkudest sündinud 900 last, ei näidanud sünnidefektide taseme tõusu võrreldes üldise rahvastikuga. Uuring ei näidanud ka kromosoomdefektide taseme tõusu külmutatud ja värsketest munarakkudest saadud embrüode vahel.

2014. aasta uuring näitas, et rasedusega seotud komplikatsioonid ei ole suurenenud seoses munarakkude külmutamisega. Ülemaailmselt on külmutatud embrüodest sündinud üle 300 000 lapse ilma, et oleks näha tõusu sünnidefektide tasemes.

Vaatamata sellele läheb veel mitu aastat, et jälgida ja veenduda, et lastel, kes on sündinud külmutatud munarakkudest, ei ole kõrgem sünnidefektide määr kui nendel, kes on eostatud muude vahenditega.

 

Elite kliinik korraldas laste fotode ja luuletuste konkursi

Lugu ilmus Tartu Postimehes 12. detsember 2016, autor

Pilt+Luuletus Elite konkursivõitja 2016lapse pilt - Kennet

15-aastane erakliinik Elite korraldas oma sünnipäevale mõeldes jõuluootuse luulekonkursi, kus kliiniku töötajad palusid lapsevanematel saata neile foto oma lapsest koos luuletusega.

“Päris hea tundega luuletusi saadeti,” ütles kliiniku arendusjuht Kristina Sõritsa.

Võiduluuletus on nüüd trükitud Elite kliiniku jõulukaardile, millega tervitatakse kõiki patsiente ning neli viimast rida sellest kõlavad nii:

 

"Oled südamesoojuseks hinge sees,
oled valgus, kui kõikjal on pime…
Oled emmele-issile väikene mees.
Su tulek on imeline!"

 

Luuletuse autor on Liisi Puusalu, luuletus on tema pojast Kennetist.

 

Kristina Sõritsa ütles, et kokku saabus seitse luuletust ja fotot ning huvi korral võib neid igaüks vaatama minna Elite kliiniku Facebooki lehele.

Elite kliiniku jõulukuusk 2016

 

 

2001. aasta detsembris loodud Elite kliinik muudab tänavuse sünnipäeva sündmuseks oma personalile.

17. detsembril asetleidvale peole on oodatud ka pensionile läinud auväärsed doktorid. Näiteks osaleb seal sünnitusosakonna endine juhataja Lea-Mai Mitt.

Kauaaegne laboriarst Pia-Astrid Ott on samuti kutsutud, kahjuks ei ole ta tervis enam piisavalt hea ning ta ei saa tulla. Küll on doktor Otilt Elitesse saabunud kirjalikud tervitused – ta ise tähistas just 90. sünnipäeva.

 

 

Esimene katseklaasibeebi Baltikumis

Elite pakub eriarstiabi, kuid on eelkõige tuntud kui viljatusravikliinik ja naistele mõeldud erakliinik. Elite looja ja juht on Eestis viljatusravi isaks peetud Andrei Sõritsa, tänu kellele sündis 1995. aastal Baltimaade esimene nn katseklaasilaps.

Esimene sünnitus leidis Elites leidis aset aga 2002. aasta augustis.

Elite sünnitusosakonnas on 13 aasta jooksul näinud ilmavalgust 1336 last, nende seas 18 paari kaksikuid. Praegu saab Elites sünnitada ainult plaanilise keisrilõike teel ja ise kõik ravikulud tasudes. Elites käidi sünnitamas kõikidest Eesti linnadest ja maakondadest, ka naaberriikidest.

Tänu Elite viljatusravi meeskonnale on sündinud ligi 1500 last.

15 aasta jooksul on toimunud 270 000 vastuvõttu ja tehtud ligi 100 000 ultraheliuuringut.

Elite eesmärgiks on olnud käia ajaga kaasas ja pakkuda uusi ja efektiivsemaid ravimeetodeid. Praegu ollakse novaatorid lastetute patsientide endometrioosi operatsioonidel.

Viimased paar aastat on külmutatud lisaks spermarakkudele ja embrüodele ka munarakke. Kliinikul on oma laborid ja apteek. Tegeletakse teadustööga, Elite on osa Tervisetehnoloogiate Arenduskeskusest.

 

Nelikümmend arsti

Praegu töötab Elites üle 40 arsti. Paljuski on viljatusraviga tegelev meeskond püsinud muutumatuna. Kõik need aastad on Elite ülemõena töötanud Valentina Katšalova.

Elite on tuntud pere-ettevõttena ning Elitel on filiaalid Tartus Annelinnas (Gyne kliinik) ja Jõhvi linnas (Gyne Jõhvi kliinik).

Kliiniku juht, naistearst Andrei Sõritsa võtab kliiniku olemuse kokku: «Meie jaoks on tähtis pakkuda inimestele valikuvõimalusi, see tähendab tipparste, kvaliteetset arstiabi, uusi tehnoloogiaid, mugavust, personaalsust ja privaatsust. Me tõesti tahame hoolitseda inimeste eest.»

Elite eelkäija on 1998. aasta augustis Tartus Tähe tänaval avatud erakliinik (Tähe erakliinik), kus algselt keskenduti just viljatusravile. Ka nüüd leiavad Tähe erakliinikus aset naistearstide, uroloogi, endokrinoloogi ja ultraheliarsti vastuvõtud. Töötab ka naiste tervisele spetsialiseerunud füsioterapeut.

Viljatusravi jaoks vajaliku aparatuuri ostmist ja ka hilisemat eestlaste viljatusravi on suurel määral toetanud väliseestlasest professor Aino Järvesoo.

Millist rohtu võib võtta rasedana?

Artikkel ilmus ajakirja “Naerata” talv 2016 numbris.

 

Deniss SõritsaKas lapseootuse ajal võib vajadusel kasutada ka mõnd ravimit? Nõu annab naistearst Deniss Sõritsa.

Tekst: Deniss Sõritsa, Kliinik Elite, elitekliinik.ee
Fotod: Marit Kuusk, ShutterStock

 

Rasedus ja ravimid ei käi justkui omavahel kokku. Mõningates olukordades tuleb aga ravimit tarvitada ka lapseootuse ajal – nimelt siis, kui ravimi kasutamata jätmisest tekkida võiv kahju emale ja/või lapsele on suurem. Ravimeid tuleb lapseootuse ajal kasutada siiski ainult juhul, kui see tõesti vajalikuks osutub.

Samuti tuleb tähelepanelikult suhtuda õigesse annustamisse ja kogustesse. Hulka ravimeid peetakse ohutuks nii lapsele kui ka lapseootel naisele ning need toovad kahju asemel ainult kasu. Samas on ka ravimeid, mida raseduse ajal kasutada ei tohi. Teatud ravimite mõju lootele ja raseduse kulgemisele pole selge. Rasedatel ei viida läbi ravimite kliinilisi uuringuid, mis tähendab, et paljude ravimite kõrvaltoimed ja riskid pole teada.

Tänapäeval suhtuvad lapseootel naised ravimite kasutamisse ettevaatlikkusega ja
ootavad alati arsti soovitusi, et olla kindlad enda õigesti toimimises. Esimest last ootavate naiste teadmised on tihti väiksemad ja nad pöörduvad arsti poole ravimite manustamise asjus sagedamini. Tihti küsitakse naistearstilt arvamust ka pärast apteekriga nõu pidamist, sest apteeker soovitab igaks juhuks konsulteerida oma arstiga.

Millist rohtu võib võtta rasedana?

Millal otsustada ravimi kasuks?

Iga inimese organism on erinev ning seetõttu tuleb enne ravimi tarvitamist alati nõu pidada rasedust jälgiva naistearsti või ämmaemandaga. Mida vähem ravimeid kasutada, seda parem. Eriti ettevaatlik tuleks olla raseduse esimesel trimestril.

Krooniliste haiguste korral tuleb ka raseduse ajal tavaliselt raviga jätkata. Ravimite kasutamise asjus peab kindlasti nõu pidama oma raviarstiga, kes saab hinnata riske ning anda konkreetseid soovitusi. Head nõu saab ka apteegist.

Depressiooni ja ärevushäirete ravimitesse suhtuvad arstid täie tõsidusega. Hoolimata sellest, et nende pikaajaline kasutamine ei ole sõltuvuse tekke tõttu soovituslik, tuleb teatud juhtudel nende tarvitamist jätkata, sest terve ja hakkama saava emata pole võimalik ka terve rasedus.

Kui dieet pole andnud tulemusi, peab kasutama ravimeid, mis hoiavad kontrolli all rasedusaegse diabeedi ehk rasedusaegse suhkruhaiguse. See on haigus, kus last ootaval emal tekib veresuhkru taseme mõõdukas tõus. Sellisel juhul kasvab loode liiga suureks ning tekkida võib liigselt lootevett, mis on omakorda enneaegse sünnituse riskifaktoriks.

täiendav ultraheliuuring kui vajaVastsündinu jaoks on tõsine haigus ka herpes, mis võib põhjustada kesknärvisüsteemi kahjustusi või isegi surma. Vastsündinutel esineb herpest siiski harva. Herpesviirust on vaja ravida. Kui rasedal on varem herpes olnud, kaitsevad last ema antikehad. Kui emal tekib korduv herpese lööve raseduse ajal, jõuab seda tavaliselt veel ravida, oht last nakatada on väiksem ning tavaliselt võib sünnitada loomulikul teel.

Allergiaravimite asjus tuleb oma arstiga nõu pidada, eriti kui käsil on raseduse esimene trimester. Üldjuhul on raseduse ajal ohutu kasutada loratadiini sisaldavat allergiaravimit. Löö­vete korral sobib lühiajaliseks kasutamiseks näiteks hüdrokortisooniga kreem­salv.
Millistesse ravimitesse tuleb aga eriti tähelepanelikult suhtuda? Loote väärarenguid võivad põhjustada teatud hormoonpreparaadid, antibiootikumid, rahustid jms. Rasedatele on vastunäidustatud mõned akneravimid.

 

Vaevustele leevendust

Apteegist leiab leevendust ka raseduse ajal ette tulla võivatele vaevustele.
Kõhukinnisuse korral on lubatud laktuloosi kasutamine.
Tupeseene ravimiseks kasutatakse retseptiravimit (ekonasooli). Soovitatakse kasutada ka looduslikke vahendeid, näiteks piimhappebaktereid.
Jalakrambid tekitavad raseduse ajal sageli ebamugavust. Nende vastu aitab hästi magneesiumi manustamine. Eriti kiire tulemuse annab see pulbri kujul, väikese pakendi tõttu on seda mugav ka kaasas kanda.
Iivelduse korral soovitatakse näiteks ingverijuurt või retseptiravimit (metoklopramiidi).
Kõhutoonuste ehk kõhu pingessemineku korral on vajalik kasutada drotaveriini, mis aga ei pruugi anda soovitud efekti raseduse lõpujärgus.
Kas seljavalule on mõistlik leevendust otsida massaažist, selle kohta pole arstidel ühest seisukohta. Paratsetamool annab vaid lühiajalise efekti.

 

Toidulisandite valikul abi spetsialistilt

Rasedusaegseks kasutamiseks mõeldud vitamiinid on vajalikud ja turvalised. Kindlasti tasuks aga iga konkreetse toidulisandi, vitamiini ja ka ravimtaime kohta küsida  kinnitust apteegist või oma raviarstilt või ämmaemandalt.
Kuni 12. rasedusnädalani soovitatakse kasutada foolhapet. Samas tuleks näiteks raseduse ajal vältida suures koguses A­-vita
miini manustamist, kuna see võib olla lootele kahjulik.

Erinevate ürtide, ravimtaimede ja vähem või rohkem looduslike lisaainete mõjust lootele pole palju teada.

Kuidas tõrjuda kurge?


Artikkel ilmus ajakirjas “Naisteleht”. Autor Mari Kukk.

 

Elite kliiniku naistearsti Deniss Sõritsa sõnul pakuvad kõige kindlamat kaitset hormonaalsed rasestumisvastased vahendid. Ent on ka muid võimalusi. Vaatame koos järele.


SÜSTITAV HORMONAALNE VAHEND

Mis see on?

Vahend sisaldab gestageeni ja kollaskehahormooni. Ovulatsiooni ei toimu, emaka limaskest õheneb ja lima emakakaelas pakseneb, muutudes seemnerakkudele raskesti läbipääsetavaks.

Plussid:

  • Kaitsev toime emakavähi, emakavälise raseduse, emaka healoomuliste haiguste vastu.
  • Vähendab menstruatsiooniaegset valu ja krampe.
  • Ühe süsti toime kestab kolm kuud, vahepealsel ajal võib muretu olla.

Miinused:

  • Menstruatsioonid võivad muutuda ebakorrapäraseks või ära jääda. Võib kaasneda mõningane kehakaalu tõus, meeleolumuutused.
  • Depressiooni ja väga raske maksakahjustuse korral ei saa kasutada.
  • Pärast kasutamise lõpetamist võib minna aasta, et taastuks regulaarne menstruaaltsükkel ja võime viljastuda.
  • Seda ei saa eemaldada ja seepärast tuleb pärast süsti ilmnevad kõrvalnähud ära kannatada.


Tõhusus: ligi 100%.
Tagasi üles

MEESTE KONDOOM

Mis see on?

Lateksist või kummist peenise peal kantav kaitse, mis takistab sperma jõudmist tuppe, mis omakorda hoiab ära munaraku viljastamise.

Plussid:

  • Soodne hind.
  • Kõige lihtsam viis hoiduda suguhaigustest.
  • Ei ole vaja retsepti.
  • Üldiselt kõrvaltoimeteta.

Miinused:

  • Saab kasutada vaid ühe korra.
  • Võib puruneda või vahekorra ajal maha libiseda.
  • Mõned inimesed on lateksi vastu allergilised.
  • Sperma võib eemaldamisel kondoomist välja pääseda.


Tõhusus: 98%.
Tagasi üles

FÜSIOLOOGILINE EHK KALENDERMEETOD

Mis see on?

Meetod põhineb ovulatsioonihetke väljaarvestamisel, mis toimub teoreetiliselt 14 päeva enne oodatavat menstruatsiooni. Spermatosoidid on viljastumisvõimelised 72,
munarakk umbes 24 tundi. Tagab rasestumisvastase kaitse väga täpse kasutamise korral 80 protsendil juhtudest.

Plussid:

  • Ei pea kasutama hormonaalseid ega mehaanilisi vahendeid.
  • Saab rasedust planeerida.

Miinused:

  • Üpris suur võimalus rasestuda.


Tõhusus: 80%.
Tagasi üles

KOMBINEERITUD HORMONAALSED VAHENDID

Mis see on?

Rasestumisvastased pillid, plaaster ja tuperõngas on oma olemuselt ühesugused. Need erinevad vaid hormooni manustamise viisi poolest. Ühised on neil nii plussid
kui ka miinused. Need kõik pärsivad ovulatsiooni, aga kui see ikkagi toimub, siis viljastatud munarakk ei pesastu. Pillid neelatakse alla, plaaster kleebitakse nahale, tuperõngas paigaldatakse tuppe.

Plussid:

  • Pille, plaastrit ja tuperõngast võib kasutada nii kaua, kui on vaja rasestumisest hoiduda.
  • Terved naised, kes ei suitseta, kellel ei esine riskitegureid kombineeritud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite suhtes, võivad neid kasutada kuni menopausini.
  • Hoiavad ära emakavälise raseduse.
  • Esineb soodne toime kilpnäärme üle- või alatalitlusele.
  • Oletatavalt positiivne toime reumatoidartriidile.
  • Igakuine veritsus muutub regulaarsemaks, lühemaks ja erituva vere hulk väheneb.
  • Pikaajalisel kasutamisel väheneb risk haigestuda healoomulistesse rinna- ja munasarjakasvajatesse ning emaka- ja munasarjavähki.

Miinused:

  • Ei kaitse suguhaiguste eest.
  • Alguses võib esineda iiveldust, peavalu, kaalukõikumisi ja meeleolumuutusi.
  • Vahel võib esimestel kuudel tekkida ebaregulaarne veritsus.
  • Teatud südame- ja veresoonkonnahaiguste, ägeda maksahaiguse või hormoonsõltuva pahaloomulise kasvaja korral ei sobi, samuti kui esinevad migreenitüüpi peavalud koos nägemishäirega.
  • Kasutamine on vastunäidustatud ka trombiriski korral. Trombirisk on suurem eakatel, suitsetajatel, suhkruhaigetel, kõrgenenud vererõhuga ja
    ülekaalulistel naistel ning päriliku eelsoodumuse tõttu.


Tõhusus: ligi 100%.
Tagasi üles

SPERMITSIIDID

Mis see on?

Spermitsiid on keemiline aine, mis pärsib seemnerakkude liikuvust. Saadaval kreemi, küünla, tableti jm kujul. Soovitud kaitse tagab ainult väga hoolikas kasutamine.

Plussid:

  • Kergesti kättesaadav.
  • Ei mõjuta menstruaaltsüklit.
  • Ei vaja retsepti.

Miinused:

  • Võib esineda allergia komponentide suhtes.
  • Harva põhjustavad tupeärritust.
  • Ainsa meetodina kasutades vähetõhus.
  • Kasutamisel tuleb väga täpselt järgida kasutusjuhendit.


Tõhusus: 74-90%.
Tagasi üles

HORMONAALNE EMAKASISENE VAHEND EHK HORMOONSPIRAAL

Mis see on?

Emaka limaskest muutub viljastatud munaraku kinnitumiseks liiga õhukeseks ja emakakaela lima pakseneb nii, et seemnerakkude pääs emakasse on raskendatud.
Harvemini võib ära jääda ka ovulatsioon. Ligi sajaprotsendine kaitse rasestumise eest.

Plussid:

  • Ei ole mõju edasisele viljakusele.
  • Vahendi saab eemaldada kohe, kui selleks soov tekib.
  • Menstruatsioonid on väga vähese verega või jäävad ära.
  • Ei pea igapäevaselt mõtlema rasestumisvastase vahendi kasutamise peale.
  • Rasestumisvastane toime on väga tõhus ja kestab viis aastat.

Miinused:

  • Esimestel kasutuskuudel võib esineda vähest veritsust.
  • Võib esineda peavalu, depressiooni, turseid, rindade hellust ja nahaprobleeme.


Tõhusus: ligi 100%.
Tagasi üles

SOS-PILLID EHK HÄDAABIPILLID

Mis see on?

Takistab munaraku eraldumist munasarjast, munaraku viljastumist ja/või viljastatud munaraku kinnitumist emaka limaskestale. Mida kiiremini pärast kaitsmata vahekorda SOS-pilli võtta, seda tõhusam on toime.

Plussid:

  • Ei mõjuta edasist viljakust.
  • Sobib kasutamiseks, kui kondoom purunes või igapäevased pillid ununesid võtmata.
  • Saab apteegist retseptita.

Miinused:

  • Palju kõrvaltoimeid, näiteks iiveldus ja oksendamine, peavalu.
  • Allergia ja maksakahjustuse korral ei tohi võtta.
  • See on tõesti häda korral võetav pill.


Tõhusus: 98,5%.
Tagasi üles

MINIPILLID

Mis see on?

Ainult gestageenset hormooni sisaldavad rasestumisvastased suukaudsed tabletid. Toimub ovulatsiooni pärssimine, lisaks muutub emakakaelalima paksuks ja seega spermatosoididele raskesti läbipääsetavaks, emaka limaskest muutub õhukeseks.

Plussid:

  • Saavad kasutada ka need, kellele kombineeritud meetodid ei sobi.
  • Sobib rinnaga toitvatele naistele.
  • Minipille saab võtta nii kaua, kui soovitakse rasestumisest hoiduda.

Miinused:

  • Alguses võib olla rindade valulikkus, ebaregulaarne vereeritus.
  • Ei sobi raske maksahaigusega inimesele.


Tõhusus: ligi 100%.
Tagasi üles

EMAKASISENE VAHEND EHK SPIRAAL

Mis see on?

T-kujuline plastist vahend, mille ümber on spiraalina keeratud vasktraat ja mille arst paigaldab emakasse. Vabanevad vaseioonid takistavad munaraku ja seemneraku
ühinemist või viljastatud munaraku kinnitumist emakasse.

Plussid:

  • Võib jääda emakasse viieks kuni seitsmeks aastaks.
  • Ei mõjuta edasist viljakust.
  • Pole seotud seksuaalvahekorraga ega nõua meelespidamist.
  • Sobib neile, kellele hormonaalsed meetodid on vastunäidustatud

Miinused:

  • Menstruatsioonid võivad muutuda pikemaks ja vererohkemaks.


Tõhusus: 98-99%.
Tagasi üles

STERILISEERIMINE

Mis see on?

Steriliseerimine on rasedusest hoidumise meetod naistele ja meestele, kes ei soovi enam lapsi. Meeste steriliseerimist nimetatakse vasektoomiaks.
Naistel lõigatakse läbi või suletakse munajuhad, meestel seemnejuhad. Rasedaks jäämise võimalus null protsenti.

Plussid:

  • Naistel ei muuda see menstruatsioone.
  • Muretu seksuaalelu, sest rasestumise oht puudub.

Miinused:

  • Tänapäeval on siiski võimalik viljakust taastada, aga protseduur on keerukas, mistõttu tuleb otsus põhjalikult läbi mõelda.
  • Pärast operatsiooni võib tunda ebamugavust

Tõhusus: 100%.
Tagasi üles

Maie Väli transseksualismist – soovahetust soovivate inimeste hulk kasvas

Artikkel ilmus med24.ee uudiste rubriigis 28.03.2016

Sotsiaalministeeriumi poole on viimase viie aasta jooksul soovahetuse sooviga pöördunud 13 transseksuaali. Pärast kooseluseaduse vastuvõtmist on poole aasta jooksul avaldanud soovahetuse soovi juba 15 transseksuaali.

endokrinoloog-naistearst Maie Väli
Eesti haigekassa ei rahasta soovahetusega seotud operatiivseid sekkumisi. Hormoonteraapiaks vajalike ravimite ostmisel saab tavapärast, 50-protsendilist soodustust.

Sooidentiteedihäire ehk soodüsfooria ja transseksualism on mõisted, mille abil kirjeldatakse isiku soovi elada ja olla ühiskonnas aktsepteeritud vastassoo esindajana. Seisund väljendub rahulolematuses enda fenotüübilise soo ehk geneetilise välimuse suhtes ja soovis saada ravi, mis muudaks keha eelistatud soole vastavamaks. Transseksualismi korral ei lange geneetiline välisilme ja somaatiline ehk kehaline diferentseerumine ühte aju programmeerimisega mehe või naisena. Sooidentiteedi püsiva häirega kaasneb soov kasutada kõiki vastassoost inimeseks olemise kultuurilisi eeliseid. Transseksualism eristub seksuaalsest orientatsioonist ning nagu mittetransseksuaalid, võivad ka transseksuaalid olla hetero-, homo-, bi- või aseksuaalsed.

Patsiendi hindamine

Soodüsfooria on enesediagnoos, mida sageli kinnitavad sõbrad ja perekond ning mida ei ole võimalik kinnitada muude testidega kui düsfooria püsimine vähemalt kahe aasta jooksul ning häire leevendumine vastassoolisena tunnustamisel. Seda on võimalik vähendada hormonaalse ja kirurgilise palliatiivse raviga, kuid oma olemuselt on tegemist ravimatu seisundiga, mis märkimisväärsel osal juhtudest on seotud sotsiaalse isolatsiooni ja suurte hingepiinadega, millele ka kõige kaalutletum medikamentoosne või kirurgiline ravi võib lisada füüsilist ebamugavust ja viljatust. Ravi eesmärk on rehabiliteerida inimene täieõigusliku ühiskonnaliikmena nende eelistatud soorollis, kuid ka kõige täiuslikumal medikamentoossel ja kirurgilisel palliatiivsel ravil ei ole mõtet, kui inimene soovib ikkagi jääda varju.

Patsienti on soovitatav hinnata vähemalt kahel spetsialistil, sageli mitmete kuude jooksul toimuvate tõsiste intervjuude käigus, milles käsitletakse psühhiaatrilist ja psühholoogilist seisundit, isiksuseprofiili, füüsilist ja emotsionaalset arengut, kooli- ja töökogemust, suhteid täiskasvanueas ning sotsiaalse funktsioneerimise hetkeseisundit. See protsess ei vii vältimatute interventsioonideni ning paljud protsessis osalenud patsiendid ei võta ette soomuutumise täielikku kirurgilist ravi. Paljud on rahul võimalusega saada oma äranägemise järgi vajadusele vastavat abi. Ravi eeltingimus on patsiendi teavitamine hormoonravi pöördumatutest toimetest kehakujule ja ametliku nõusoleku saamine.

 

Transseksuaalide kogemused

2004. aastal valminud uuringus „Sexual and Psysical health After Sex Reassignment Surgery“ hinnati 55 transseksuaalse patsiendi (32 mees-naiseks ja 23 naine-meheks) rahulolu ja elukvaliteeti pärast soomuutmise operatsiooni. Sarnaselt teiste uuringutega olid mees-naiseks transseksuaalid märkimisväärselt vanemad kui naine-meheks patsiendid. Vanuse erinevuse põhjuseks võib olla asjaolu, et 43,7% mees-naiseks patsientidest olid mittehomoseksuaalsed, kuid naine-meheks transseksuaalidest olid mittehomoseksuaalsed vaid 8,6%.

Naine-meheks transseksuaalidel esines rohkem raskusi stabiilse suhte loomisel pärast üleminekut. Ühel kolmandikul naine-meheks patsientidest ei olnud pärast ravi ühtegi seksuaalpartnerit, kuigi nende libiido ei olnud kahjustatud. Hoolimata mehelikust välimusest ja suguorganitest vältisid mõned suhteid võimalike partneritega, sest nad olid ärevuses ja ebakindlad oma mehelikkuses. Kui transseksuaalsed patsiendid suudavad luua stabiilseid suhteid, on nad oma seksuaaleluga väga rahul, mis omakorda suurendab nende üldist rahulolu.

Üldiselt ütles enamik transseksuaale, et nende seksuaalelu on pärast kirurgilist ravi parem. Kirjeldatud on seksuaalse rahulolu seost kirurgilise ravi tulemusega. Edukas operatsioon suurendas rahulolu ning ebaõnnestunud vaginoplastika või falloplastika pigem vähendas rahulolu seksuaaleluga.

Transseksuaalid kirjeldavad sageli tervishoiuasutusest saadud halbu kogemusi – alates ükskõiksusest ja teadmatusest kuni diskrimineerimise ja vaenulikkuseni. Arstide suhtumist on kirjeldatud foobilisest kuni halvakspaneva ja aegunud mõtlemiseni. Soodüsfooria häiretega patsientide ravimisel on soovitatav tunnistada transseksuaali identiteeti. Tehnilistele ja meditsiinilistele aspektidele kinnistumise asemel on soovitatav mõista aastaid isolatsioonis elanud ja pidevalt võitlust kogenud isikuid ning pidevalt stigmatiseerituna ühiskonnast eraldatuna elanud inimesi.

Dr Maie Väli kogemus

Nõustan transseksuaalseid inimesi Tartu Ülikooli kliinikumis 1986. aastast. Olin siis Moskvas täiendusel günekoloogilise endokrinoloogia erialal ja Läti kolleeg rääkis, et Lätis on juba kaks soovahetust tehtud.

Sel ajal käis organisatoorne tegevus Moskva tervishoiuministeeriumi kaudu. Sain kolleegi käest kontaktid ja tegevusskeemi, sest ka minu poole oli Eestis paar patsienti pöördunud võimaliku soovahetuse probleemiga.

Oma naiivsel moel soovisin minagi õppida maailma päästma. Ja seetõttu tegevusega Eestis alustasingi.

Protseduuridest või arvudest rääkides kõneleme suuresti aga vaid neist inimestest, kes on arstide vaatevälja jõudnud. Seda ei oska ju keegi öelda, kui palju sama probleemiga inimesi istub kodus. Arvestades meie populatsiooni suurust, võiks Eesti elanike hulgas transseksuaalseid inimesi olla 60 ringis.

(Artikkel ilmus märtsi Perearstis)

Kuidas õietolmuallergiat leevendada?

Õietolmuallergia leevendamise artikkel ilmus Õhtulehes 11.03.2016, autor Geidi Raud

 

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ja Elite Kliiniku lastearst-allergoloog Kaja Julge:

 

“Esmane abimees on allergiatablett – antihistamiin, mille väikese koguse saab apteegist retseptita. Kui sellest jääb väheseks ja haigusnähud ei taandu, on võimalik silmade ärrituse vähendamiseks kasutada antihistamiinse toimega silmatilkasid ning riniidi raviks sobib ninahormoon.
Astma ägenemisel tuleb köha vaigistamiseks ja hingelduse vähendamiseks kasutada bronhilõõgasteid (salbutamool), köha raviks sobivad antileukotrieenid (montelukast) ja inhaleeritavad hormoonid.

Allergeenikontakti tuleb vältida – õietolmu on rohkem õhus päikseliste ja tuuliste ilmadega, vähem hommikul ja vihmase ilmaga. Seoses sellega tuleks võimaluse piires planeerida ka õues käimisi. Hädavajalikest käikudest loomulikult ei pääse, kuid sellistel puhkudel oleks mõttekam jalutuskäigule eelistada autosõitu ja metsajooksu asemel valida treening, mida saab teha siseruumides. Õues viibides on abi prillidest ning kui väljas käidud palja peaga, tuleks õhtul juuksed loputada.

Ristallergia olemasolu korral tuleks vältida ka reaktsioone põhjustavaid toiduaineid, sest õitsemise perioodil on reaktsioonid tugevamini väljendunud.”

 

Lastearst-allergoloog Kaja Julge

Kuidas ära tunda ja leevendada allergiaid?

Lugu ilmus Õhtulehes 10. märts 2016, aoutor Geidi Raud

Kuidas ära tunda ja leevendada allergiaid

 

Sümptomeid, mis võivad viidata allergiale, on mitmeid, samas ei ole ühtki haigussümptomi, mis oleks iseloomulik ainult allergiale. Kuidas allergiaid siis ära tunda ja neid leevendada?

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ja Elite Kliiniku lastearst-allergoloog dr Kaja Julge selgitab, et sümptomeid, mis võivad viidata allergiale, on mitmeid. Ei ole aga ühtki haigussümptomit, mis oleks iseloomulik ainult allergiale. Julge nimetab võimalike sümptomitena köha, nohu, silmade punetuse, nahalööve või seedetrakti häired, kuid lisab, et allergia puhul on tavaliselt nendel levinud haigusnähtudel ka mingid lisatunnused.

“Ülitundlikkusest põhjustatud köha on sageli muutuva iseloomuga. Erinevalt infektsiooniga seotud köhast on see kord rögane, siis jällegi kuiv ja paukuv. Nakkuslikul köhal on enamasti kindel algus ja kindel lõpp – algab kuiva köhaga ja lõpeb sekretoorsega,” selgitab allergoloog.

“Allergilise nohuga kaasneb sageli aevastamine, nina limaskesta sügelus ja silmade punetus ning puudub viirusinfektsioonile iseloomulik halb enesetunne ja palavik. Vesist ninaeritist osatakse sageli seostada allergiaga, kuid tihti on nina limaskesta allergilise põletiku väljenduseks hoopiski ninakinnisus ja sellest põhjustatud nohisev hingamine ja nasaalne hääl,” märgib Julge.

Ta lisab, et nagu ka köha ja nohu puhul, tuleb allergiat kahtlustades ka erinevate nahalöövete ja seedehäirete puhul tähele panna, millega seoses need tekivad.

Allergiale iseloomulikke sümptomeid võivad Julge sõnul põhjustada toiduained, tolmulestad, õietolm, hallitusseened, koduloomad, putukate mürgid, ravimid ja veel paljud erinevad ained meid ümbritsevast keskkonnast. “Allergia võib avalduda väga erineva raskusega  – alates kergest nina sügelusest ja lõpetades eluohtliku anafülaksiaga,” ütleb allergoloog.

Allergiline nohu ja astma

Allergia väljenduseks võivad Julge sõnul olla astma, allergiline nohu, kroonilise nahapõletikuna kulgev atoopiline dermatiit, nõgestõbi ja mitme organsüsteemi haaratusega reaktsioon ehk anafülaksia.

“Allergilise nohu ja astma põhjuseks on enamasti kontakt mingi loomaga, õietolmuga, hallitusega, orgaaniliste ühenditega. Nahalööbe vallandavad toiduained, ravimid, aga ka õhuga levivad allergeenid. Väikesesõlmelise nõgeslööbe põhjuseks on enamasti putuka hammustused või toiduained,” räägib allergoloog. “Allergilisele põhjusele viitab see, kui üheaegselt tekivad nohu, köha ja nahalööve ning need haigusnähud kipuvad korduma. Kroonilise urtikaaria ehk üle kuue nädala kestnud nõgeslööbe põhjuseks ei ole reeglina allergia,” lisab ta.

Kui arst kahtlustab haigusnähtude kirjelduse alusel mingit allergiat, suunab ta patsiendi nahatestidele. Selleks tilgutatakse käsivarre sisemisele pinnale allergeeni lahuse tilgad ja iga tilga keskele tehakse nahatorge. “Valu sel puhul on võrreldav sääse torkega,” selgitab allergoloog.

Nahatorketestideks kasutatakse nii tööstuslikult valmistatud kui ka naturaalseid allergeene. “Alati kasutatakse ka positiivset ja negatiivset kontrolltesti. Histamiini lahusega tehtav positiivne kontroll põhjustab nahasügelust ja tekitab kubla ning selle ümber punetuse, negatiivse kontrolli kohale tekib vaid vaevumärgatav torkejälg. Testi tulemust hinnatakse veerand tunni möödumisel,” kirjeldab Kaja Julge allergiatesti tegemise protsessi.

Kui nahatestide tegemine ei ole võimalik ulatusliku nahalööbe, eelnenud raske allergilise reaktsiooni, antihistamiinikumi kasutamise või testiks vajaliku allergeeni puudumise tõttu, määratakse Julge sõnul veeniverest eraldatud vereseerumist allergeenide vastaste IgE klassi kuuluvate antikehade sisaldust. “Kasutatakse nii mitmeid allergeene sisaldavaid allergeenide paneele kui üksikute allergeenide teste. IgE antikehade sisalduse suurenemine allergeenide paneeli testis näitab seda, et uuringuid oleks vaja jätkata täpsustamaks konkreetset põhjusallergeeni,” selgitab Julge ja lisab, et igale testimisele peaks järgnema testi tulemuse asjakohane tõlgendamine.

“Allergia põhjuse kindlakstegemine on kindlasti vajalik juhtudel kui on plaanis teha allergia immuunravi. Taluvuse tekitamiseks konkreetsete allergeenide suhtes tuleb umbes kolme aasta jooksul igapäevaselt sisse võtta selleks spetsiaalselt valmistatud allergeenilahuse tilkasid või teha allergeenilahusega süsteravi,” lisab dr Julge.

Õietolmuallergia ehk heinanohu

Õietolmuallergiale on iseloomulik aevastamise ja nina sügelusega kulgev nina põletik ehk riniit, millega kaasnevad vesine eritis või ninakinnisus. “Sage on silmade ärrituse teke, need hakkavad sügelema, punetama ning tekib pisarate vool. Õietolm võib muuhulgas tekitada ka köhatamist, köhahooge, astmale iseloomulikku vilistavat hingamist, harvem ägestada nahalööbeid ja põhjustada seedetrakti vaevusi, sügelust kurgus või kõrvakäikudes,” räägib Julge.

Allegoloog märgib, et õietolmuallergiaga võib kaasneda oraalse allergia sündroom. “Suurematel lastel ja täiskasvanutel võib õietolmude ja toiduainete vaheliste ristreaktsioonide tõttu kaasneda teatud toitude söömisel huulte, suu limaskesta, neelu sügelus ja turse. Kase õietolmu allergiaga inimesed ei talu sageli õuna, pähkleid, luuviljalisi, porgandit ja sarapuu allergiaga isikud ei saa süüa pähkleid.”

Julge ütleb, et sarnaselt teistele allergiatele ei ole ka õietolmuallergia esmasel avaldumisel alati võimalik aru saada, et tegemist on allergiaga, sest osa haigustunnuseid on üsna sarnased viirusinfektsiooni korral tekkivatega. “Kui aga rohke vesise nohu ja aevastamisega kaasneb silmade ärritus ja palavikku ei ole, on üsna tõenäone, et põhjuseks allergia.”

Lastearst-allergoloog Kaja Julge

 

Tartu PM: Naised tulevad siiski Elite erakliinikusse lapsi ilmale tooma

Artikkel ilmus Tartu Postimehes 23. veebruar 2016 12:29

Reporter Aime Jõgi

Andrei Sõritsa oma kliiniku opitoas. Foto: Kristjan Teedema

Andrei Sõritsa oma kliiniku opitoas. Foto: Kristjan Teedema

Kuigi eelmise aasta aprillist alates on Tartus tegutsev Elite kliiniku sünnitusosakond pidanud hakkama saama ilma riikliku toeta, sünnib seal endiselt lapsi – Elite kliinik jätkab planeeritud keisrilõigetega.

Elite arendusjuht Kristina Sõritsa vaatas statistikat ja ütles, et eelmisel aastal sündis neil 30 last – sünnitusi oli 29, sest sündisid ka ühed kaksikud.

Kui seda numbrit võrrelda varasemate aastatega, siis 2014. aastal sündis Elites 130 last ning aasta enne seda 129 last. Sünnituste arvu langus on ta sõnul otseselt seotud Eesti Haigekassa otsusega lõpetada sünnitusabi rahastamine erasüsteemis, ja seega ka Elite erakliinikus.

Tagantjärele ei kaeble

Kliiniku juht Andrei Sõritsa lisas, et hoolimata läbirääkimistest peaministri, sotsiaalministri ja Eesti Haigekassaga ning hoolimata ka tema patsientide suurest vastuseisust ja petitsiooni kirjutamisest, on ta vaidluse riigiga kaotanud ning ta ei hakka tagantjärele kaeblema, et ta ikkagi soovib sünnitusteenust pakkuda.

“Aga ma pidasin õigeks Elite statistikat inimestele jagada, sest see on avalik info ning kas see meeldib kellelegi või mitte – inimesed meie juurde millegipärast ikkagi tulevad. Ka tänavu on meie kliinikus ilmavalgust näinud 5 beebit,” rääkis ta, mööndes, et jah – alates 2015. aasta aprillist on kõik Elites sündinud lapsed ilmale tulnud plaanilise keisrilõike teel ning patsiendid on sünnitusega seotud kulud pidanud omast taskust kinni maksma ka siis, kui neil on haigekassa kindlustus.

Kliiniku juht Andrei Sõritsa ei jätnud aga lisamata mõtet, et ta südamest loodab, et ükskord jõuab Eestisse patsientide vaba liikumine ning inimene hakkab ise otsustama, mis haiglasse ja millise arsti juurde ta pöördub ning et haigekassa raha liigub koos patsiendiga, mitte haigekassa ametnike voli järgi.

“Riiklike haiglate süsteemi korrastamine ei peaks toimuma erasüsteemi hävitamise kaudu,” ütles Sõritsa. “Konkurentsi kaotamine Eesti meditsiinis ei ole patsientide huvides.”

Kui Elite kliiniku eelmise aasta sünnitusstatistikat veel sirvida, siis tulid Kristina Sõritsa sõnul Elitesse sünnitama eelkõige eestlannad vanuses 21 kuni 45 aastat. Sünnitajate keskmiseks vanuseks oli 33,6 aastat ning lisaks eestlastele sünnitas Elites viis venelannat ja üks lätlanna.

“Kui kümme aastat tagasi oli Elite eelkõige kõrgharidusega naiste valik, siis nüüdseks on seegi muutunud – 14 sünnitajat kolmekümnest olid kõrg- või rakendusliku kõrgharidusega, 14 sünnitajat keskeri- ja keskharidusega ning üks sünnitaja põhiharidusega,” rääkis Kristina Sõritsa.

Elite jätkab keisrilõigetega

Lõpuks kinnitas Andrei Sõritsa, et loomulikul teel sünnitusega ei hakka ta enam tegelema, sest selle tagasiorganiseerimine ja erasüsteemis ülevalpidamine oleks väga-väga kallis. Aga kui rääkida plaanilisest tööst, siis nii nagu Elite kliinik töötab väga paljudel muudel erialadel, nii jätkavad nad ka plaaniliste keisrikõigetega.

Keisrilõike näidustusteks on ta sõnul kas varasemad keisrilõiked, tuharseisus laps, platsenta eesasetsus või ka paaniline hirm sünnituse ees. Ilma näidustuse ja otsese vajaduseta keisrilõikeid ei tehta.

Elites teevad keisrilõikeid naistearstid Andrei Sõritsa, Svetlana Räim, Krista Sitska ja Reet Küüts. Keisrilõike hind on 3500 eurot, mis sisaldab kõike, mida ema ja laps kliinikus olles vajavad.

Elite kliinik on sünnitusabiteenust pakkunud 14 aastat. Nende aastate jooksul on seal ilmavalgust näinud üle 1330 lapse.

Kui tihti peaks tegelikult käima naistearsti juures?

Lugu ilmus Postimehe online rubriigis NAINE >> TERVIS  20. jaanuaril 2016 :”Kui tihti peaks tegelikult käima naistearsti juures?

teksti koostas LINDA PÄRN

kui tihti peaks naistearsti külastama

Millal sa viimati naistearsti juures oma tervist kontrollimas käisid? Kliinik Elite naistearst dr Deniss Sõritsa tuletab meelde, et seda tuleks teha korra aastas.

Sünnitusabi ja günekoloogia on ühtne meditsiinidistsipliin, mis koosneb naissuguelundite haiguste ennetamisest, diagnostikast ja ravist ning günekoloogilisest endokrinoloogiast ja reproduktiivsest meditsiinist.

Kord aastas peavad naistearsti külastama need naised, kes kuuluvad mõnda riskigruppi või kel on kaebused. Kui naine on terve ja kaebusteta, siis võiks külastada naistearsti kord kahe ja poole aasta jooksul. Naistearsti külastamine on oluline, et kontrollida end nii suguhaiguste kui ka põletike osas, oluline on ka regulaarne günekoloogiline läbivaatus.

Levinuim suguhaigus on klamüüdia, mis levib otsesel seksuaalsel kontaktil. Kuna haigustekitaja hävineb kuivamisel, temperatuuri muutudes, ei ole klamüdioosi võimalik nakatuda saunalaval, ühist tualetti kasutades jne. Pooltel juhtudest võib klamüüdia esineda kaebusi tekitamata. Arsti juurde pöördumata võib haigus jääda avastamata. Ka arst ei pruugi alati klamüüdia analüüse kaebusteta patsiendilt võtta, nii võib nakkus olla avastamata aastaid. Klamüüdia infektsioon kulgeb kaebusi põhjustamata 50 protsenti meestest ja 70 protsenti naistest. Kaebused võivad olla ka lühiaegsed, nii et nakkust kandev inimene võib neid mitte oluliseks pidada. Nakkuse saamisest haiguse avaldumiseni kulub  keskmiselt 3-14 päeva.

Korra aastas võiks teha ka põletikuanalüüsi ehk KOH-testi.

Oluline on ka vaginaalne ultraheli, et vaadata emakat ja munasarju, et veenduda, et kõik on normis, emaka struktuur ja asend normipärane, pole anomaaliad ja tsüste. Günekoloogilise läbivaatuse kaudu saab arst hinnata, kas toimunud on muutusi, kas on viiteid haigusele/põletikule.

 

Kui tunned ebatavalist valu või märkad muutusi, pöördu arstile

Iga naine võiks külastada günekoloogi kord aastas ja teha PAP-testi iga kahe aasta tagant, kui arst pole soovitanud teisiti. Naine peaks kontrollima iga kolme aasta tagant ka rindu.

Kui naine tunneb alakõhus valu, tekkinud on valu urineerimisel, menstruatsioonid on vererohked, ebakorrapärased ja valulikud, siis ka need on põhjused, miks kohe pöörduda naistearsti poole.

Kui naine tunneb kipitust, ebamugavustunnet või on muid kaebusi, tuleks samuti pöörduda naistearsti vastuvõtule, kuna need sümptomid võivad viidata suguhaigustele, mis võivad mõjutada ka edasist viljakust ja tekitada lausa viljatust.

Tavapärasemast sagedamini võid vajada naistearsti abi ka siis, kui planeerid rasedust, kahtlustad haigestumist seksuaalsel teel levivasse haigusesse, kui sul on varem olnud haigusi või kui lähisugulane on haigestunud enne menopausi rinnavähki või muusse naisorganitega seotud vähki.

Millal ja miks tuleks minna esimest korda günekoloogi vastuvõtule

Lugu ilmus Postimehe online rubriigis NAINE >> TERVIS  20. jaanuaril 2016 :”Naistearst selgitab: millal ja miks tuleks minna esimest korda günekoloogi vastuvõtule

teksti koostas LINDA PÄRN

Naise esimene visiit naistearsti juurde

 

Iga naine vajab regulaarset kontrolli, et olla terve – nii lihtne see ongi. Tartu Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa räägib lähemalt, millal tuleb noorel naisel esimest korda kontrollida oma naiselikku tervist ning mis vastuvõtul täpsemalt toimub.

Esimene külastus naistearsti juurde võiks toimuda vanuses 13-15 eluaastat. Kui tütarlapsel on ebanormaalseid veritsusi, valulikke menstruatsioone ja muid probleeme, tuleks naistearsti külastada juba varem. Esimese külastuse käigus ei tehta vaginaalset läbivaatust, kui tütarlaps ei ole olnud vahekorras. Kuna esimene visiit naistearsti juurde võib tekitada noores tüdrukus hirmu, piinlikkust ja ärevust, on hea teada, mis on ees ootamas. Kui tütarlaps tunneb ennast hästi ja tal pole kaebuseid, on visiidi eesmärgiks informatsiooni saamine. Ta saab täpsed ja korrektsed vastused oma seksuaalsuse, muutuva keha ja menstruatsioonidega seoses. Lapsele võiks selgitada, et just arst on see inimene, keda saab usaldada ja kelle käest saab õiget infot. Sõbrannad ja Internet ei ole siiski sedavõrd usaldusväärsed allikad.

Teine oluline eesmärk on ennetamine, s.t tütarlaps saab teadmised, kuidas hoiduda soovimatust rasedusest ja seksuaalsel teel levivatest haigustest. Ja muidugi saab noor naine esimese visiidi käigus ka vajadusel esmase ravi, kui tal on probleeme. Jääb veel küsimus, milline arst ja haigla valida. Noorte jaoks on Eestis ka väiksemaid ja mugavamaid võimalusi kui suur riigihaigla. On näiteks  nõustamiskeskused noortele, kuid kindlasti tasuks uurida ka erakliinikute võimalusi, kuna seal on sageli privaatsem ja hubasem keskkond, mis on noorele eriti oluline.

Kindlasti on vajalik külastada naistearsti, kui alustatakse seksuaaleluga. Arst teostab ka ultraheliuuringu, millega saab vaadelda emakat ja munasarju ja veenduda, et kõik on normis. Saab ka vaadata võimalikke anomaaliaid, näiteks, kas on kahesarveline emakas, kas munasarju on kaks vmt.

 

PAP-test ja emakakaelavähi vaktsiin 

Paar aastat pärast seksuaalelu algust hakkab naistearst võtma nn PAP-testi. See on üle maailma tunnustatud emakakaelavähi ja vähieelsete seisundite varase avastamise meetod. PAP-testiga saab avastada neid rakumuutusi emakakaelal, mis võivad viia vähi tekkimisele. Kõik naised peaksid 2-3-aastase vahega andma PAP-testi. Testi teostatakse kuni 70. eluaastani. Emakakaela sõeluuring ehk PAP-test on ainus võimalus avastada emakakaelarakkude muutusi varases staadiumis. Varases staadiumis on neid muutunud rakke võimalik eemaldada, et ennetada emakakaelavähi teket. Emakakaela proovi on kõige parem võtta menstruatsioonitsükli keskel. PAP-testi ei tehta menstruatsiooni ajal.

Emakakaelavähi vastu on olemas vaktsiin. HPV vaktsiiniga soovitatakse vaktsineerida 11–12-aastaseid tüdrukuid ning vaktsineerida võib alates 9. eluaastast. Kuna HPV vaktsiinid on kõige efektiivsemad isikutel, kellel pole veel avastatud HPV tüüpe, siis on soovituslik vaktsineerida enne võimalikku kokkupuudet HPVga, seega enne seksuaalelu algust.

Seksuaalselt aktiivsed naised, kes ei ole nakatunud mitte ühegi vaktsiinis sisalduva HPV tüübiga, võivad saada vaktsineerimisest kuni sajaprotsendilist kasu. Nakatunud naiste vaktsineerimine annab neile kaitse vaktsiinis sisalduvate HPV tüüpide eest, millesse nad veel nakatunud ei ole.

Külmas munarakk lubab sünnitada hiljem

Lugu ilmus lehe “Tartu Postimees” Uudiste rubriigis 09.11.2015 – autor Aime Jõgi aime.jõgi@postimees.ee, pildid Kristjan Teedema.

 Munarakkude külmutamine Elite kliinikus

Naistearst kutsub naisi oma viljakuse vastu rohkem huvi ilmutama

Mõni aeg tagasi helistas kliinikusse 35-aastane naine, kes uuris, kas ta saaks oma munarakke külmutada.

Tal ei olnud esialgu plaanis rasestuda, sest kindel partner puudus.

Patsient kutsuti vastuvõtule, aga ultraheli näitas, et ta mõlemad munasarjad sisaldavad moodustisi, ning ta vajas tõsist ravi.

Arst ütles, et alles pärast operatsiooni saab hinnata munasarjade reservi ning kaaluda võimalust munarakke külmutada.

Teine lugu

32-aastane naine, kahe terve lapse ema, oli nõus annetama munarakke oma lastetusprobleemiga maadlevale õele.

Õe enda munarakud olid kehva kvaliteediga ja rasedust ei tekkinud.

Uuringud aga näitasid, et vaatamata sellele, et oma õde aidata soovival naisel on kaks tervet last ning günekoloogilised haigused puuduvad, ei ole ta munasarjade reserv suur. Kliiniku spetsialistid proovisid talt munarakke saada, kuid need ei kasvanud plaanikohaselt ning nende kvaliteet polnud hea. Nii tuligi naise õel kasutada anonüümset munarakudoonorit.

Naistearst Andrei Sõritsa ütleb, et väga sageli ei ole naised teadlikud sellest, et nende munarakud on kehva kvaliteediga või et neid on vähe. Tema sõnum on, et iga naine peaks laskma end kontrollida ning siis otsustama, kuidas oma elu plaanida.Kui esialgu rasestuda pole kavas, võiks kaaluda munarakkude külmutamist.

Sõritsa selgitab, et see on sama, mis talve saabumine ja libeduseks ettevalmistumine. Kui inimesed täpselt teaksid, millal algab talv, siis vahetaksid nad auto rehvid õigel ajal ning võimalus avariisse sattuda või teelt välja libiseda jääb väikeseks.

Mis naise viljakust puudutab, siis tänapäeval on arstidel tänu hormonaalsetele ja ultraheliuuringutele võimalik öelda küll, kui suur on ühe või teise patsiendi munasarjade reserv, ehk millal saabub talv.

«Kahjuks võib mõne naise puhul selguda, et talv on juba käes või et see on saabunud kolm aastat tagasi,» laiutab Sõritsa käsi.

Ta toob näite oma 32-aastase poja sõprade kohta, kes kõik on edukad, haritud ja ilusad inimesed, kuid kellest paljudel veel lapsi ei ole.

“Selles põlvkonnas on palju neid, kes lükkavad laste saamist edasi,” kirjeldab ta ning nõustub, et tänapäeval ongi elu teine kui 50 aastat tagasi.

“Nüüd on õppimise, reisimise ja karjääri tegemise võimalused teised,” räägib ta. “Disproportsioon asub aga mujal – naiste perspektiiv järglasi saada on paraku palju lühem kui meestel. Mehed võivad lapsi saada ka vanemas eas, ja isegi siis, kui nende spermatosoidid on juba väsinud ja väheliikuvad, saab neid aidata.”

Loodus on paraku seadnud aga nii, et naiste viljakus hakkab pärast 35. eluaastat langema ning näiteks 45-aastaste naiste munarakkudest on väga suur protsent vigased.

Samas inimeste tervelt elatud aastate arv ja eluiga aina kasvavad. 45-aastane naine ei pea olema juba vanaema või veetma aega kodus televiisori ees koos kassiga.

45–50-aastased naised näevad head välja, on aktiivsed ja positsioonikad ning kui neil pole laste jaoks seni aega tekkinud, siis tegelikult jõuaksid nad ka siis veel oma järeltulijad üles kasvatada, räägib Sõritsa.

Munarakkude külmutamise võimalust pakuvad Eestis mitmed kliinikud, Tartus Elite ja Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinik.

Munarakud ekraanipildil Elite kliinikus

Elite kliiniku laboratooriumi vedela lämmastiku konteinerites on hoiul umbes poolesaja patsiendi külmutatud munarakud. Esialgu on see seniste munarakudoonorprogrammide ülejääk, sest terveid, kuni 33-aastasi naisi, kes on sünnitanud terve lapse, on kutsutud munarakudoonoriks juba tükk aega.

Andrei Sõritsa märgib, et tegelikult on ka esimene rasedus ühe doonori külmutatud munaraku kasutamisega Elites saavutatud, last aga ette näidata veel ei ole.

Munarakkude külmutamine on üks võimalus ka näiteks vähidiagnoosi saanud naistele, kes saaksid vähiravi kahjulikust mõjust sel teel oma munarakke tulevikuks säästa.

 

Labori saladused

Elite kliiniku peaembrüoloogil Maarja Kõivul on ühes toas inkubaator, kus kasvavad embrüod, ning töölauad keeruliste mikroskoopidega. Teises toas kolm vedela lämmastiku konteinerit, külmkapp mitmesuguste lahustega ning laud, kus käepärast imepeened tööriistad, millega rakke kinni hoida, neid tõsta ja liigutada.

Munarakk sisaldab väga palju vett ning külmutamisel kisuksid jääkristallid selle lõhki. Enne külmutamist tuleb vesi temast kuidagi kätte saada.

Maarja Kõiv räägib, et selleks kõigeks tuleb rakke täpse protokolli järgi lahusest lahusesse tõsta, lugedes sekundeid.

Üks lahus imeb vee välja – läbi mikroskoobi on siis näha, kuidas munarakud tõmbuvad krimpsu nagu rosinad. Kui need panna teise lahusesse, võtavad nad oma esialgse kuju tagasi. Lahuseid on kokku neli.

Lõpuks tuleb tõsta munarakud imepeene pipetiga ühe plaadikese peale ja sukeldada see plaat vedelasse lämmastikku. Külmutamine on kiire – kolm sekundit.

Munarakkude külmutamise hind Elite kliinikus

Alles siis saab panna munarakud suurde hoiunõusse ootama päeva, mil neid on vaja üles sulatada, ja see käib samamoodi lahuseid vahetades ja sekundeid lugedes. Ülessulatatud munarakku viljastatakse, süstides sellesse nõelaga spermat. Areneb embrüo, mis siiratakse emakasse.

Sõritsa räägib, et munaraku külmutamisega on maailmas tegeldud juba kümmekond aastat ning külmutatud munarakkudest on sündinud üle kümne tuhande lapse. “Inimkonnale on seda väga vaja, sest see annab lisavõimaluse säilitada reproduktsiooni,” lausub Andrei Sõritsa.

 

See on alles algus

Kliinikumi viljatusravi arst Aivar Ehrenberg ütleb, et naistekliinik on samamoodi valmis munarakke külmutama ning külmutamise ajend on vältida eesseisva vähiravi hävitavat mõju.

Ka märkis ta, et külmutatud munarakku kasutades raseduseni jõuda ei ole lihtne. Vaja läheb mitmeid munarakke, sest miski ei taga, et kõik rakud on pärast külmutamist elujõulised. Munarakke võib ühe protseduuriga ühelt naiselt saada kõigest paar, mõnelt teiselt 25–30.

Aga ka viljakal naisel võivad mõned rakud olla kõlbmatud.

Kui munarakke seemnerakkudega võrrelda, siis seemnerakkude külmutamise kogemus on Ehrenbergi sõnul maailmas aastakümnetepikkune ning loomulikult esineb ka selles protsessis kadusid, kuid terve mehe puhul saab rääkida kümnetest miljonitest rakkudest – on, mida kaotada. Ka ei kahjusta vananemine mehe viljakust kaugeltki nii drastiliselt kui naise viljakust.

“Jah, meil on munarakkude külmutamise oskused olemas ning me võime teha kõike väga õigesti, aga millal see meil  kindla tõenäosusega käppa saab, on raske öelda,” tõdeb ta. “See kõik on algus.”

Sünni Ime: Esimene kohtumine

Lugu ilmus Eesti Naise 2015 aasta novembrikuu numbris: TEKST HELINA PIIP FOTOD ALDO LUUD, KRISTJAN LEPP

 

Sünni ime ajakirjas Eesti naine, november 2015

Sünni ime ajakirjas Eesti naine, november 2015

Me ei mäleta omaenese sündi, küll aga oma laste oma. Seda, et sündis ime. Neist kõige-kõige esimestest kohtumistest palusime rääkida seekord meestel – isadel ja vanaisadel.

Esimene kohtumine

DENISS SÕRITSA (32), naistearst, isa

 

Ultrahelipilti titast tullakse tihti vaatama kogu perega. Paljud küll küsivad, kas mees ja lapsed ikka võivad kabinetti kaasa tulla. Vastan siis alati, et see on ju teie pereüritus! Selge see, et kõik tulevad! Mõnikord on kaasas ka vanaemad-vanaisad ja terve ruum saab rahvast täis.

Perele on see oluline sündmus – esimene kohtumine lapsega. Mõni on nii õnnelik, et hõiskab iga tita liigutuse peale. Mõni puhkeb õnnest nutma. Mõni hakkab lapse soo kohta kohe sõnumit saatma. On olnud kordi, kui saabub pere koos kolme poja või kolme tütrega ja neile on väga tähtis, mis soost sünnib neljas laps. Ka pettumusi tuleb ette. Ent on neidki paare, kes ei soovigi teada loote sugu. Proovin siis kiiremini sest piirkonnast üle libiseda, et vanemad ise seda kogemata ei näeks.

3D-ultrahelis on loode näha ruumiliselt nagu reaalses eluski. Et sellist pilti fikseerida, peaks tita olema liikumatult 4–5 sekundit, muidu salvestus ei õnnestu. Kuna selliseid hetki on harva, siis pakume nüüd teist aastat ainult 4D-ultraheli – näitame, mida tita parasjagu teeb, näiteks tõstab kätt, näitab keelt, haigutab vms. Kõik see on hästi näha 23.–27. rasedusnädalal.

Viimase uudisena pakume võimalust vaadata titat kõhus juba ka 11.–14. ning 15.–18. rasedusnädalal. Mõõdan alati lisaks loote kaalu ja südamelöögisagedust, vanemad kuulevad, kuidas tita süda lööb. Kes soovib, võib tellida loote näost 3D-kuju. See pole siiski populaarne, ilmselt on põhjuseks hind.

Mul endal on kaks last – 6aastane poeg ja aastane tütar. Poeg sündis siis, kui me kliinikus ei olnud veel 4D-ultraheliseadet. Teise lapse ootuse ajal see aparaat juba oli ja tütart vaatasin mitmeid-mitmeid kordi. See oli erakordne! Ning mõlema lapse sünni juures oli ka nende vanaisa, minu isa Andrei!
Nad sündisid keisrilõikega, poja puhul isa assisteeris, tütre puhul aga tegi ise operatsiooni. Tema oli esimene, kes mu lapsi süles hoidis!


3D-4D Ultraheliuuringu kohta veel lugemist:

Mitmeid võimalusi, kuidas naine saab oma viljakust hoida

Viljakuse hoidmise artikkel ilmus 6. oktoobril 2015 17:04 naine24.postimees.ee veebilehel, toimetaja Linda Pärn

 

Selleks, et naisel ei tekiks rasestumisega probleeme, on olulised mitmed faktorid. Kristina Sõritsa Elite kliinikust toob välja ohtralt võimalusi, kuidas naine saab oma viljakuse säilimise eest ise hoolt kanda.

 

Esimese faktorina võib välja tuua tupe mikrofloora, mis omab kaitserolli ja on oluline ka selleks, et spermatosoididel oleks koht ja võimalus liikumiseks.

Mikrofloora seisukord mõjutab ka rasestumist. Kõik põletikulised protsessid, mis mõjutavad tupe mikrofloorat, takistavad rasestumist. Kuigi rasestuda võib ka põletiku ajal, on siiski n-ö õnnestumise võimalus sellisel juhul mitmekordselt madalam.

Selleks, et tupe mikrofloora oleks korras, on oluline õige toitumine. Kui vaevavad näiteks teatud kõhuprobleemid, on ka suurem risk, et tupes toimuvad seoses sellega mikrofloora muutused. Teatavasti on võimalik kõhus ja tupes leida sarnaseid mikroobe. Selleks, et toetada tupes happelist keskkonda kindlustavaid laktobatsille, on toitumisel väga oluline osa. Oluline on regulaarselt tarbida hapupiimatoite, iga päev tuleb juua kas hapupiima või keefiri, süüa jogurit.

 

Hoia puhtust!

Teise faktorina võiks välja tuua hügieeni olulisuse.

Tänapäeval soovitatakse pesemiseks väga palju erinevaid intiimgeele. Praktika aga näitab, et kui tupe limaskest on tundlik, kutsuvad intiimgeelid esile kroonilist düsbakterioosi. Sellega seoses soovitatakse vastava murega naistel pesta intiimkehaosi ainult lasteseebiga. Tuppe tohib seestpoolt pesta ainult sooja puhta veega.

Naistel, kellel on korduvalt esinenud tupepõletikke, ei soovitata kasutada menstruatsiooni ajal ka tampoone, mis takistavad vere loomulikku äravoolu.

 

Ära unusta seksuaalset hügieeni!

Kolmandana peaksime rääkima seksuaalsest hügieenist.

See tähendab, et nii enne kui ka pärast vahekorda peavad mõlemad partnerid ennast pesema. Vahekord ei ole steriilne akt ja igasuguse mikrofloora kontsentratsioon tupes sel ajal tõuseb ning kui oma kaitsesüsteem (laktobatsillid) ei tööta hästi, võib see tõsta riski düsbakterioosile tupes.

 

Ole hoolikas, kui sul on uus partner!

Ka partnerite vahetus võib põhjustada vahel vaevusi (ja mitte ainult hingelisi!).

Meeles peab pidama, et igal inimesel on oma mikrofloora. Tupepõletik võib seega sageli olla seotud just partneri vahetusega, mitte tingimata seotud sugulisel teel levivate infektsioonidega. Põhjus on eelkõige selles, et erinevate mikroobide kombinatsioonid sattuvad naisele tuppe ja organism ei jõua nende kõigi vastu võidelda. Partnerite vahetamise puhul on väga oluline kasutada kondoomi.

 

Loobu suitsetamisest!

On tõestatud, et suitsetamine muudab tupe mikrofloorat.

 

Jälgi kaalu!

On tõestatud, et ülekaal vähendab rasestumise võimalust. Mõju avaldab ka alakaalulisus, mis esineb siiski harvemini kui ülekaalulisus, kuid ka see on tähtis, sest sellega on seotud hormonaalsed muutused. Ka meeste kaal on oluline!

 

Ole oma tervise suhtes tähelepanelik ja külasta õigeaegselt naistearsti!

Tupe mikrofloora kõigub tsüklite vältel ja ka mikroflooral on n-ö paremad ja halvemad päevad.

Kui naine tunneb, et tupes ei ole justkui kõik korras ja enesetunne pole kiita, on parem vahekorrast hoiduda. Kui tekib aga põletikuline protsess, tuleb tingimata minna õigel ajal arsti juurde ja saada põletikuvastast ravi. Põletiku tagajärjel võivad toimuda muutused ja suureneb tõenäosus, et väikeses vaagnas tekivad muutused, mis vähendavad rasestumisvõimalust. Seega tuleb arvestada, et kui naine saab õigel ajal adekvaatset ravi, väheneb tõenäosus edaspidisteks probleemideks rasestumisel.

 

Planeeri beebi enne 30. eluaastat!

Probleeme esineb ka seoses hormonaalsete häiretega.

Juba 15-aastastel tüdrukutel peavad käima menstruatsioonid regulaarselt ja kui see nii ei ole, tuleb pöörduda arsti poole. Sageli on just õigel ajal saadud ravi või isegi õigeaegselt pandud diagnoos suureks abiks edaspidiste otsuste tegemisel.

Kui on näha, et munasarjade funktsioon ei ole väga tugev, pole lapse saamist mõtet väga kaugele tulevikku lükata, sest on risk, et munasarjad lihtsalt lõpetavad oma töö. Kuna rasestumine ja sünnitus on seotud vanusega, on oluline sünnitust mitte üha kaugemale lükata. Teatavasti on levinud tendents, et esmasünnitaja vanus järjest tõuseb. Tuleb arvestada sellega, et loodus eeldab, et naine sünnitab alla 25 aasta vanuselt. Kui naine lükkab sünnituse kolmekümnendatesse, tõuseb risk endometrioosile ja seoses sellega väheneb rasestumise võimalus.

Oluline on ka välja selgitada, kas emal oli probleeme rasestumisega ja kui oli, võiks varakult hakata mõtlema lapse saamisele ja kindlasti mitte lükata seda sammu edasi. On tehtud uuringuid, mis on tõestanud, et teatud lastetusega seotud haigused on pärilikud.

 

Jälgi oma mehe tervist!

Meestelgi on rasestumise juures suur roll täita. Sarnaselt naistele on ka meestel suitsetamine, hügieeni eiramine ja partnerite vahetamine need faktorid, mis võivad mõjutada viljakust.

Vaja on ka uroloogi külastada ja jälgida, kas ei ole haiguseid, mis edaspidi võivad mõjutada rasestamist.

Kuna spermatosoidid armastavad jahedust, ei ole mehele, kel võib esineda teoreetiline risk vastavateks probleemideks, soovitatavad kuumad vannid ja väga kitsad püksid.

 

Enne uute ravimite manustamist konsulteeri arstiga!

Ka ravimite kasutamine võib mõjutada nii naiste kui ka meeste mikrofloorat. Sageli võivad sellega seoses tekkida düsbakterioosid. Kuna naistel võib olla ravimite kasutamine seotud düsbakterioosiga tupes, tuleb alati arstiga nõu pidada, kas on mõtet antud ravimit (nagu näiteks tugevad antibiootikumid seente profülaktikaks) manustada.

 

Kaalu rakkude säilitamist!

Tänapäeval on üha rohkem probleeme seoses naiste organite operatsioonidega. Iga kord enne ükskõik millist operatsiooni kõhuõõnes, olgu hea- või pahaloomulised kasvajad, tuleb arstiga aru pidada edaspidisest reproduktsiooni säilitamisest.

Näiteks enne pahaloomuliste kasvajate operatsioone või enne keemiaravi või radioloogilist ravi on võimalik rakud säilitada, seda nii meestel kui ka naistel. See on sageli ainus võimalus geneetilise lapse saamiseks. Sel juhul tuleb aru pidada oma raviarstiga või pöörduda kliinikutesse, mis tegelevad lastetuse probleemidega.

Ka mitteonkoloogiliste operatsioonide puhul tuleb nendel teemadel arstiga nõu pidada, säilitamaks võimalus lapsi saada.

Operatsioonid ei peaks olema traumaatilised ja nende ajal tuleks teha maksimaalset profülaktikat, et kõhuõõnes ei tekiks liitelisi protsesse. Tänasel päeval võimaldavad seda operatiivsed ravimid ja tehnikad, näiteks spetsiaalsed lahused.

 

Lõpeta liigne muretsemine!

Et mitte sattuda lastetute perede rühma, on väga oluline ka psühholoogiline moment – ei ole mõtet end varakult hakata hirmutama mõttega, kas sa saad lapsi või mitte.

Tuleb arvestada sellega, et looduses on rasestumiseks vaja aega. Enne, kui pere on aasta jooksul proovinud rasestuda, ei ole mõtet hirmu tunda, sest 100-st tervest paarist vanuses kuni 25 eluaastat, toimub rasestumine ühe kuu jooksul 20-25 paaril ja alles aasta jooksul kõigil ülejäänutel.

Psühholoogiline stress mõjutab tavaliselt nii muna- kui spermarakkude produktsiooni ja on oluline, et ei hirmutataks ennast selliste mõtetega.

Kui teine tita ei taha tulla…

Kui esiklaps enam hälli ei mahu, peavad paljud pered uue pesamuna soetamise plaani. Alati ei lähe see siiski nii sujuvalt kui esimesel korral.

Tekst: Anu Jõesaar, Fotod: Vida Press, Olivia Tubli

Pere ja Kodu artikkel 2015 - Kui teine tita ei taha tulla
Argo (42) ja Kristiina (41) said Annabeli kaheksa aastat tagasi nagu muuseas. See oli maailma kõige tavalisem lugu – kaks inimest kohtusid, armusid, kolisid kokku ja esimese aasta jooksul jäi Kristiina lapseootele.

Beebi sobis hästi Kristiina karjääriplaanidega. Ta oligi unistanud koduseks jääda, eemalduda kontoritöö rutiinist ja võtta tõsisemalt ette ehete valmistamise hobi, millest tahtis kasvatada lisateenistust andva väikeettevõtte. Seda laste kõrvalt – just mitmuses, laste. Kristiina soovis endale pikka ja hästitasustatud lapsepuhkust.

Kaks, veel parem kolm last pidid sündima maksimaalselt 2,5aastaste vahedega.

 

Optimistlik algus

Algus läks hea hooga.

Tita alles kõ­hus, koliti linnast maale suuremasse majja, kus oli ruumi nii tulevasele lasteperele kui ka Kristiina ehtekojale.Valla pääses noore ema loovus ehtekunstnikuna ja tütreke sai värskes õhus priskelt kasvada .

Annabeli sünnist möödus aasta,siis poolteist. Kristiina maalitud ehete värvitoonid muutusid tumedamaks ja nukramaks. Annabelile loodetud vennakest või õekest ei paistnud kusagilt ja paaril tekkis tunne, et aeg hakkab otsa saama.Argo imestab ja kahtleb

“Mõlemad pidasime seda ebaõnnestumiseks,” tunnistab Kristiina. “Hinges kriipis, et ühel meist peab viga küljes olema. Tekkis ka majanduslik surve. Vanemahüvitis hakkas lõppema, tõmbasime kulutusi koomale, lugesime kuid ja päevi, üritades teha beebit, kes sünniks kasvõi mõni tund enne Annabeli 2,5 aasta sünnipäeva…”

Argo aga mõtles nagu mees ja hakkas uurima tütre näojooni. Sest kuidas saab olla, et kahel tervel inimesel sündis igasuguste probleemideta esimene laps, aga järgmist last ei tule?

Esitan sama küsimuse tuntud viljatusraviarstile, Elite naistekliiniku juhile Andrei Sõritsale.

Teise hüppe teooria

Andrei-Soritsa-Elite-kliinikus-2015

Viljatusraviarst Andrei Sõritsa võrdleb rasestumist spordiga: kuigi esimene hüpe õnnestus, on järgmise sooritamiseks vaja alustada jälle hoojooksust.

 

Doktor Sõritsa maalib esmalt pildi kaugushüppajast, kes on hästi sooritanud esimese hüppe ja kavatseb teha ka teise.

“Mida on vaja teha selleks, et teine hüpe õnnestuks? – Täpselt sedasama mis esimese hüppe puhul!”

Sõritsa võrdleb järglaste saamise võimet inimese ükskõik milliste teiste funktsioonidega, olgu nägemine, kuulmine või karvakasv. Kõik need võivad elu jooksul muutuda ja muutuvadki.

“Suur osa inimesi näeb vanana halvemini. Aga on ka neid, kes kaotavad nägemise noorelt ja väga lühikese ajaga. Kui inimesel lööb ootamatult kuhugi valu sisse, imestab ta tavaliselt: kuidas on see võimalik, ma olen ju täiesti terve? Tuleb aga leppida, et organismi seisund on juba teistsugune. Samamoodi võib muutuda viljakusfunktsioon, sõltumata sellest, kas naine on sünnitanud või mitte, kas mees on juba isaks saanud või mitte.”

Naistearst kinnitab, et kord juba sünnitanud naisel on suur tõenäosus uuesti rasestuda. Sünnitus on parim tõestus, et naise süsteem töötab, ja mõjub omakorda hästi ta viljakusele.

“See on nagu proovihüpe – kui sportlane üldse ei hüppa, ei ole teada, kui kaugele ta suudab hüpata.”

Ometi on Sõritsa vastuvõtul käinud palju naisi, kes sünnitasid probleemideta esimese lapse, kuid järelsüsteem enam ei tööta.

“Reproduktiivne funktsioon võib muutuda lausa üleöö,” nendib arst.

Halvimal juhul võib naine täitsa “umbe minna” : munarakud kaovad lühikese ajaga nii ära, et neid ei õnnestu koguda isegi kunstlikuks viljastamiseks. Õnneks on sellised juhtumid sama haruldased kui noore inimese kiire nägemiskadu.

Viljatuse põhjused

 

Põhjused mis võivad segada uuesti rasestumistReproduktiivsüsteemi kiire muutuse korral on kõige tavalisemaks lastetuse põhjuseks nakkused. Ka stressi tagajärjed ilmnevad ruttu.

Naise “süsteemis” võib tõrke tekitada veel kehakaalu suur tõus või langus, samuti haigestumine, mis ei ole otseselt seotud reproduktiivorganitega – näiteks kilpnäärme või neerupealise haigustesse.

Muidugi tuleb käia naistearsti juures sünnitusjärgses kontrollis, et välistada eelmise sünnituse tagajärjel tekkinud probleemid.

Viljakust võivad mõjutada ka pealtnäha süütud hormonaalsed preparaadid, sealhulgas antibeebipillid.

Sõritsa nimetab ka toidulisandeid ja intiimgeele, mida inimesed kasutavad headel eesmärkidel, kuid mida loodus ise ei ole siiski ette näinud.

“Ühel inimesel on kaitsesüsteem tugevam, teisel nõrgem. Üks võib teha mullaseid aiatöid eluaeg ilma kinnasteta, teine saab juba nädala pärast nahapõletiku. Samamoodi võib organism reageerida väikestele mikrofloora muutustele: organismi happesus muutub ja naine ei rasestu.”

Ka ülemuretsemisega mängitakse ennast ise nurka. Mõnele patsiendile on vaja ainult seda, et arst räägib temaga rõõmsalt, kinnitab, et ta on terve, ning kirjutab retsepti: mine koju ja jää rasedaks.

Sõritsa praktikas on näiteid ka keskkonnamõjude kohta. Üks pere sai esimese lapse linnas ja kolis seejärel maale. Pärast seda tekkisid naisel sageli arusaamatu põhjusega tupepõletikud ja ta ei jäänud enam lapseootele. Kontrolliti ka meest, kellel probleeme polnud. Lõpuks kolis pere linna ja naine rasestus. Ainsa arvatava põhjusena oskab arst nimetada maakodu ümber põldudel kasutatud pestitsiide, mis võisid naise tervisele mõjuda.

Pooled rasestumist takistavad põhjused on mehepoolsed. Ka mehe organism võib paari ­kolme aastaga läbi teha suuri muutusi: põletikud, prostatiit, uretriit, mõni ainevahetusvõi muu haigus, stress, traumad, vale toitumise tagajärjed.

Tundlikud kombinatsioonid

Ei ole nii, et iga kord leidub üks konkreetne põhjus, miks naine ei rasestu. Tihti on tegu faktorite koosmõjuga. Natuke on puudu siit, natuke sealt ja arsti ülesanne on üritada otsad kokku panna. Vahel on see nagu köiel kõndimine.

Näiteks 15 aastat tagasi jõudis Sõritsa kabinetti kehavälise viljastumise sooviga 30aastane lastetu naine, kellele oli vahetult enne seda tehtud munasarjade tööd parandav lõikus.

Sõritsa diagnoosis tal rasestumist blokeeriva haiguse endometrioosi ja leidis, et viljastumiseks on kõigepealt vaja teha uus lõikus.

Naine jäi siiski lootma katseklaasiviljastamisele ja proovis seda kolm korda järjest teises kliinikus. Tulemusteta.

Neli aastat hiljem tuli ta Sõritsa juurde tagasi ja nõustus lõikusega.

Operatsioonile järgnes kuus kuud ravi ning arsti soovitus proovida loomulikku rasestumist. Lõikus toimus mais ja järgmise aasta veebruaris oli naine lapseootel.

Sõritsa jutustab seda aga teise lapse saamise kontekstis, niisiis läheb lugu edasi: “Naine sünnitas ära ja lootis saada ka teise lapse. Aga ta ootas liiga kaua! Kolm aastat pärast esimest sünnitust oli ta meie juures tagasi.”

Inimesed teevad vea, arvates, et arst ravib nad terveks. Arst parandab teatud ajaks organismi funktsiooni, aga ravi ei anna tagatist, et kõik ongi korras ja jääb tööle. Nii juhtus ka selle naisega.

Ta vajas tõenäoliselt korduslõikust, aga juba oli mängus ka vanus, naine oli 37. Ei olnud enam kindel, kas lõikus mõjub, ja Sõritsa pidas nüüd taktikaliselt kindlamaks alustada viljastamisest.

“Operatsioonil riskib patsient alati eluga, viljastamisel riskib ta peamiselt rahakotiga.”

Tehti kaks tulemusteta kunstviljastamist. Siis opereeriti ja seekord oli arsti soovitus pärast kuut ravikuud viljastamist korrata, et mitte kaotada aega.

“Ravi lõppes ja naine ütles, et tahab siiski loomulikul teel proovida. Ta proovis ja sünnitaski varsti teise lapse!”

See lugu pakkus nii arstile kui patsiendile mitu õppetundi, millest üks on selline: samad põhjused, mille pärast naine esimesel korral ei rasestunud, tulevad tihti uuesti mängu,kui ta püüab rasestuda teist korda.

Retsept igaks olukorraks

Nõuanne uuesti mitterasestumise probleemi korralKui kaugushüppaja näite juurde tagasi pöörduda, siis soovitab Sõritsa võtta iga rasestumist kui uut hü­pet.

Teiste sõnadega: kui naine aasta jooksul pärast menstruatsioonide taastumist ja rinnaga toitmise lõppu ei ole katsetele vaatamata uuesti lapseootele jäänud, peaks mõlemad partnerid uuesti arsti poole pöörduma. See soovitus kehtib iga järgmise lapsesoovi korral.

Mis sai aga Argost ja Kristiinast? Kummalgi neist läheb hästi ja Annabel on saanud nii venna kui õe. Tõsi, need on talle poolvend ja poolõde. Sest rasestumisel on alati veel rohkem mõõtmeid…

Viljakuse säilitamiseks on võimalik munarakke külmutada

Munarakkude külmutamise artikkel avaldatud 24. september 2015 13:27 naine24.postimees.ee veebilehel, toimetaja Linda Pärn

Kristina Sõritsa Elite kliinikust selgitab, kes võivad vajada munarakkude külmutamist ja kuidas see protseduur toimub.

 

Juba ammu ei ole enam uudiseks, et naised lükkavad sünnitamist edasi. Seda nii Eestis kui ka mujal arenenud riikides. Põhjuseid on mitmeid, muutunud on elu ja muutunud on naiste soovid ja vajadused. Enne lapsi on vaja õppida, leida see õige ja teha tööd. Nimekirja on viimasel viisaastakul lisandunud ka soov rännata ja maailma avastada. Pole enam haruldus, kui noor läheb pärast keskkooli või ülikooli aastaks Austraaliasse ja jääb sinna seiklema ja töötama lausa mitmeks aastaks.

Sünnitusiga aina tõuseb. Terveid lapsi tahaks saada aga sellest kõigest hoolimata ju ikkagi. Teadus on jõudnud nii kaugele, et võimaldab nüüd säilitada noored ja terved munarakud, et hiljem need sulatada ja kasutada. Mõned maailma suurfirmad on lausa teatanud, et katavad oma töötajate munarakkude külmutamise kulud. Eestis pakub munarakkude külmutamise teenust näiteks Tartus tegutsev Elite erakliinik.

 

Munarakkude külmutamist vajavad ka vähidiagnoosi saanud naised

Munarakkude külmutamine võib olla mitmel erineval põhjusel kasulik naistele, kes soovivad oma viljakust tulevikuks säilitada. Näiteks naistele, kes tahavad või peavad lapsesaamist edasi lükkama õpingute, karjääri või muude isiklike eesmärkide tõttu.

On üldteada fakt, et viljakus väheneb vanusega, seega munarakkude külmutamine varases viljakas eas annab parima võimaluse tulevikus lapsi saada.

Erinevalt munasarjadest ja munarakkudest emakas ei vanane ning on võimeline rasedust hästi kandma ka vanuses 40-50 a. Külmutatud munarakkude kvaliteet ei vähene aja jooksul. Munarakkude külmutamist vajavad ka naised, kellel on diagnoositud vähk.

Munarakkude külmutamine annab võimaluse säilitada oma munarakke enne operatsiooni, kemoteraapiat või kiiritust. Enamik nendest protseduuridest hävitavad munarakud või põhjustavad viljatust. On ka juhtumeid, kus leidub elujõulisi munarakke ka peale ravi, viljakuse säilitamise võimalused sõltuvad vanusest, vähiliigist ja raviplaanist.

Külmutamist võivad vajada ka naised, kes on oma usu tõttu ja/või moraalsetel põhjustel külmutatud embrüode säilitamise vastu. Peale standardset IVF protseduuri jääb paljudel naistel/paaridel üle lisaembrüosid. Nende kasutamata jäänud embrüode külmutamine ja säilitamine võib mõnel juhul olla eetiliselt ja religioosselt keeruline otsus – kuidas, kas ja millal neid embrüosid kunagi kasutatakse. Otsus viljastada vaid nii palju munarakke, kui IVF protseduuril kasutatakse, ning ülejäänud viljastamata munarakud külmutada, võib sellisel juhul olla vastuvõetav ja positiivne lahendus.

Külmutamist võiksid vajada ka naised, kelle suguvõsas on esinenud varajast menopausi. Mõned varajase menopausi vormid kanduvad geneetiliselt edasi. Munarakkude külmutamine annab võimaluse säilitada munarakke enne, kui need on otsakorral.

 

Kuidas munarakke külmutatakse?

Erinevalt spermast ja embrüodest, mida on lihtne külmutada, on munarakk suurim rakk naise kehas ja sisaldab palju vett. Külmutades võivad tekkivad jääkristallid raku hävitada. Munarakk tuleb kuivatada ja vesi enne külmutamist asendada antifriisiga, et vältida jääkristallide moodustumist. Kuna munaraku kest muutub külmutades kõvemaks, peab munaraku viljastamiseks peale munaraku sulatamist sperma nõelaga munaraku sisse süstima (standardne ICSI protseduur).

Munarakkude külmutamiseks on 2 võimalust – aeglase külmutamise meetod või kiirkülmutamise protsess (vitrifitseerimine).

 

Enne külmutamist peab naine saama hormoonravi

Patsient peab läbima samasugune hormoonravi nagu tavalise IVF protseduuri puhul, et munarakke oleks võimalik külmutamiseks võtta. Ainus erinevus on see, et munarakkude võtmise järgselt munarakud külmutatakse teatud perioodiks enne, kui need sulatatakse, viljastatakse ja siirdatakse embrüodena emakasse.

Munarakkude külmutamise protsess võtab aega umbes 4-6 nädalat ja on kooskõlas IVF-i esialgsete protsessidega: 2-4 nädalat peab patsient tegema hormoonsüste ja võtma rasestumisvastaseid tablette, et ajutiselt lülitada välja keha loomulikud hormoonid, 10-14 päeva peab tegema hormoonsüste, et stimuleerida munasarju ja et küpseks mitmeid munarakke.

Kui munarakud saavad küpseks, kogutakse need nõelaga läbi tupe ultraheli jälgimisel, seda protseduuri teostatakse üldnarkoosis. Seejärel munarakud külmutatakse koheselt.

Kui patsient on valmis rasestuma (see võib olla mitu aastat hiljem), siis külmutatud munarakud sulatatakse, nendesse süstitakse sperma, et munarakud viljastada ning siirdatakse embrüodena emakasse.

 

Külmutatud munarakke võib säilitada nii kaua, kui naine soovib

On teaduslikult tõestatud, et pikaajaline külmutatud munarakkude säilitamine ei vähenda nende kvaliteeti. Eesti seaduse järgi võib munarakke külmutada ja säilitada külmutatuna üksnes kunstlikku viljastamist korraldav eriarstiabi osutaja. Külmutatud munarakkude säilitamise periood ei ole seadusega ajaliselt määratud ega piiratud.

 

Raseduse saavutamiseks peaks külmutama 10 munarakku

Uuringud näitavad, et kuni 38-aastastel naistel on oodatavad tulemused järgmised: munarakkude sulatamise tõenäosus 75 protsenti ja viljastumise tõenäosus 75 protsenti.

See tähendab, kui külmutatakse 10 munarakku, siis eeldatavalt jääb peale sulatamist ellu 7 munarakku, millest eeldatavalt 5-6 viljastuvad ja kasvavad embrüodeks. Tavaliselt siirdatakse 1-2 embrüot. Seetõttu on soovituslik külmutada ja säilitada 10 munarakku igaks rasestumise katseks. Enamikel alla 38-aastastel naistel on eeldatavalt võimalik ühe tsükli jooksul võtta 10-15 munarakku.

Statistiliselt on sünnitanud lapse 65 protsenti naistest, kes on kasutanud oma külmutatud munarakke.

Rasestumise tõenäosus sõltub naise vanusest munarakkude külmutamise hetkel ehk mida varem, seda parem.

Rasestumise tõenäosus ei sõltu sellest, mis vanuses naine soovib neid külmutatud munarakke kasutada. Kui naine oli munarakkude külmutamise hetkel vanem kui 38 a, siis on tema rasestumise tõenäosus madalam kui noorematel naistel. Ei ole teada, kas üle 40-aastaste naiste munarakud reageerivad külmutamisele samamoodi kui 40-aastaste või nooremate naiste munarakud.

 

Külmutatud munarakkudest ei ole sündinud haigemad lapsed kui muidu

Maailmas üle 10 000 lapse on sündinud külmutatud munarakkudest. Suurim avaldatud uuring, mis käsitleb külmutatud munarakkudest sündinud 900 last, ei näidanud sünnidefektide taseme tõusu võrreldes üldise rahvastikuga. Lisaks ei näidanud uuring ka kromosoomdefektide taseme tõusu külmutatud ja värsketest munarakkudest saadud embrüode vahel.

2014. aasta uus uuring näitas, et rasedusega seotud komplikatsioonid ei ole suurenenud seoses munarakkude külmutamisega. Ülemaailmselt on külmutatud embrüodest (kasutades põhiliselt aeglase külmutamise tehnikat) sündinud üle 300 000 lapse ilma, et oleks näha tõusu sünnidefektide tasemes.

Vaatamata sellele läheb veel mitu aastat, et jälgida ja veenduda, et lastel, kes on sündinud külmutatud munarakkudest, ei ole kõrgem sünnidefektide määr kui nendel, kes on eostatud muude vahenditega.

Elite kliinik lõpetab sünnitusabiteenuse pakkumise

Alates 01.04.2015 lõpetab Eesti ainsaks jäänud erasünnitusmaja sünnitusabiteenuse pakkumise seoses Eesti Haigekassa otsusega mitte rahastada sünnitusabi AS Kliinik Elites.

 Jää jumalaga sünnitusosakond

Elite Kliinik pakkus sünnitusabiteenust 13 aastat.

Elites oli nende aastate jooksul 1290 sünnitust ja sündis 1307 last. Märkimisväärne on asjaolu, et polnud ühtegi lapse surma. Sünnitajad tulid Elitesse kõikidest Eesti piirkondadest, aga ka välisriikidest, sünnitajaid oli nii Venemaalt, Lätist, Leedust, Soomest kui ka näiteks Belgiast. Sageli valisid Elite oma lapse sündimise paigaks ka Eestis elavad välismaalased ja siia tööle tulnud välismaalaste naised.

 

Läbirääkimised Eesti Haigekassa, peaministri ja sotsiaalministriga ei andnud tulemusi ning riik on otsustanud lõpetada erasüsteemis sünnitusabiteenuse pakkumise doteerimise, hoolimata asjaolust, et süsteem toimib, investeeritud on kordi rohkem kui riiklikus sünnitushaiglas, patsiendid on teenusega ülimalt rahul ja on korduvalt pöördunud Haigekassa poole sooviga, et riik toetaks nende eelistust sünnitada erakliinikus.
2015. aastal jätkas Elite erakliiniku sünnitusosakond tegevust ilma riikliku toeta. See tõi patsientide jaoks kaasa hinnatõusu, mille tulemusena vähenes sünnituste arv võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 40% võrra. See kõik viis selleni, et kliiniku juhil ja omanikul dr Andrei Sõritsal ei jäänud üle muud kui kurbusega töötajatele teatada: “Mul on siiralt kahju, et süsteem, mille me oleme kõik koos ehitanud, tuleb nüüd lõhkuda…”.

 

Elite Kliinik tänab kogu sünnitusosakonna personali tipptasemel ja südamega tehtud töö eest. Kõikidel Elite sünnitusabiarstidel on tööstaaži üle 25 aasta ja kõikidel ämmaemandatel üle 15 aasta.
Elite oli ainus Eesti sünnitusmaja, kus igal sünnitajal oli isiklik sünnitusabiarst, ämmaemand ja lastearst. Samuti ainus haigla, kus patsiente toitlustasid linna parimad restoranid.

 

Elite meeskond tänab kõiki sünnitajaid ja nende peresid usalduse eest. Elite erakliinik vabandab südamest kõikide nende naiste ees, kes planeerisid oma lapsed sünnitada just Elites.

Rekordaastal oli sünnitajaid 150.

 

Statistika kohaselt oli Elite keskmine sünnitaja kõrgharidusega eestlanna vanuses üle 30 aastat. Elite poole pöördusid eelkõige naised, kelle jaoks oli sünnituse juures eriti oluline suurem privaatsus, mugavus ja personaalne lähenemine. Väliseestlasest professor ja Eesti suurim eraannetaja Aino Järvesoo tutvus 2002. aastal peatselt avatava sünnitusosakonnaga ning käis välja idee, et sünnitus võiks olla midagi abiellumisega sarnast – pidulik ja meeldejääv. Just see oli ka Elite sünnitusosakonna põhimõte.

 

Dr. Andrei Sõritsa märgib, et perefirmana töötavas Elite Kliinikus on sündinud ka tema lapselapsed ja erilist rõõmu tegi talle see, et paljud naised otsustasid sünnitada ka oma teised ja kolmandad lapsed Elites.

Ta lisab:  “See oli kvaliteedimärk. Mul oli hea meel realiseerida oma teadmised ja unistused, kuidas sünnitus peab toimuma ja mu abikaasa Svetlana tunded, mis tingimustes sünnitaja peab sünnitama. See oli meie jaoks sotsiaalprojekt, mitte äriline projekt. Kui alustasime ambulatoorsete vastuvõttudega, siis paljud küsisid meie juures sünnitamise kohta.
Sünnitusabi on kallis ja riskantne ja oleme uhked oma personali üle tänu kellele saime sellega hakkama.
Igas loos on olemas algus ja lõpp, eelmise sajandi algul olid Tartus erahaigla ja eraülikool. Ajad muutusid ja nad läksid kinni. Nüüd on ka meie aeg panna punkt sünnitusabis. See aasta oli meie “viimane Olümpia”, nagu räägivad sportlased. Edaspidi kontsentreerume eriarstiabis ambulatoorsele tööle ja operatsioonidele naistehaiguste valdkonnas, viljatusravile ja kunstlikul viljastamisele, androloogiale-uroloogiale, ultraheli diagnostikale, kirurgiale, endokrinoloogiale, nahahaigustele, füsioteraapiale, allergilistele haigustele, lastehaigustele, kõrva-nina-kurguhaigustele, neuroloogiale, kardioloogiale, gastroenteroloogiale ja psühhoteraapiale.
Kõige kurvem on aga koondada inimesed, kellega olen töötanud koos nende 13 aasta jooksul. Me soovime, et nendel läheks hästi.”

 

Kliiniku lapsehoolduspuhkusel olev arendusjuht Kristina Sõritsa lisab: “Minu kui Elite töötaja jaoks on see otsus muidugi äärmiselt kurb, kuna kogu meie meeskond on andnud kõik need aastad endast maksimumi, et pakkuda Eesti naistele parimat võimalikku sellisel keerulisel teekonnal, nagu seda on sünnitus. Minu kui naise ja ema jaoks on see samm aga veelgi kurvem, kuna ma tean omast kogemusest, kui oluline on lisaks kvaliteetsele meditsiiniteenusele ka toetav ja soe keskkond enne ja pärast sünnitust ning ka sünnituse ajal.”

 

Esimene laps sündis Elite erakliiniku sünnitusosakonnas 28.08.2002. Sünnitajaks oli 23-aastane üliõpilane, kes sünnitas loomulikul teel. Sünnituse võttis vastu toonane sünnitusosakonna juhataja dr. Lea-Mai Mitt


 

Samal teemal:

 

 

Õhtulehe Tervist24: Kõrvapõletik kiusab sagedamini koolieelikuid

Lugu ilmus 14. märts 2015,  Õhtulehe Tervist24 veebilehel rubriigis Lapsed, autor Katrin Rohtla

Iga lapsevanem on elus vähemalt korra kogenud, kuidas ta pisike õhtul või suisa öösel kõrvavalu kurdab. Kuigi põhjused võivad olla erinevad, on enamasti valu põhjustajaks kõrvapõletik.

Tartu Elite erakliinikus ja Tartu Ülikooli Kliinikumis otorinolarüngoloogina töötav Ene Kivirüüt nendib, et enamasti ei tea vanemad, mida kõrvavalu kurtva lapsega teha.

Küll aga teab ta, et ägeda kõrvavalu põhjuseks on lapsel tavaliselt infitseerunud sekreedi sattumine ninaneelust kuulmetõri kaudu keskkõrvaruumi.

„Kui sekreeti on palju kogunenud, venitab see kuulmekilet ja tekitabki valuaistingu,” täpsustab Kivirüüt.

Öösel ära lapsega valvearsti juurde torma

Arst nendib, et Eesti lapsed ei erine lähikaudsete riikide lastest: 75-90 % kuni 7-aastastest lastest põeb ägedat keskkõrvapõletikku.

“Keskkõrvapõletik saab alguse nohust, kinnisest ninast, neelu ehk kurgu põletikust, mitte külmetamisest,” lausub Kivirüüt.

„Kui lapsel kõrv valutab, siis tuleb esiteks nina lahti teha,” õpetab Kivirüüt. Tavalistest mereveelahustest seejuures ei piisa, juurde tuleks tarbida näiteks apteegis müügilolevaid ninatilku. Kindlasti tuleb nina puhtaks nuusata. Kivirüüdi sõnul on nii, et kui turse alaneb, avab see ka ninaneelu ja kõrv justkui läheb lahti.

Teiseks ei tohi tohtri sõnul unustada valuvaigistit, mida tuleb anda piisavas koguses.

Lastele sobib nii paratsetamool kui ibuprofeen. Suurematele lastele võib lisada ka suukaudse sudafedi. „Kui tegu on allergilise lapsega, siis peaksid kodus olemas olema kindlasti ka allergivastased ravimid,” lausub Kivirüüt.

Kui valu naaseb, tuleb lapsele anda uus kogus parasetamooli või ibumetini.

Kui lapsel ei tõuse kõrget palavikku ja köha ei lisandu, võiks kolmandal päeval minna perearsti juurde, kes vajadusel määrab lisaks antibiootikumid või soovitab jätkata turset alandavate ravimitega.

“Vaid mõned tunnid kestnud kõrvavalu ei vaja mingil juhul antibakteriaalset ravi,” rõhutab Kivirüüt, sest vanematel on reeglina selle kohta vale arvamus ning juba paar tundi kestnud valuga joostakse valvearsti juurde.

“See ei võta lapselt valu ära, valu viib valuvaigisti,” kinnitab ta.

Kivirüüdi sõnul on halvim, mida vanem kõrvavalu käes piinleva lapsega teha saab, rebida väike laps öösel oma soojast voodist välja ja viia haiglasse, võõrasse keskkonda.

“See hirmutab last ja paneb ta karjuma. Lisaks karjub ta ka valu pärast,” manitseb kõrvaarst vanemaid rahulikku meelt säilitama ja lisab, et üldtuntud teadmise kohaselt ägenevadki kõik valud just õhtul ja öösel.

Kui see nii juhtub, tuleks püüda lapsel valu vaigistada ja teda rahustada.

„Andke talle sooja piima meega, sooja kakaod saiaga – see tekitab sooja ja rahuliku tunde. Andke lapsele valuvaigisteid, võtke ta sülle, laulge talle, rääkige, rahustage teda. Ärge tormake haiglasse!” õpetab Kivirüüt.

Perefoorumitest ära ravinõu küsi

Seejuures peab jälgima, et laps saaks valuvaigistit piisava annuse. Oma praktikas on ta kogenud, et sageli antakse lastele ravimit kas liiga vähe või jäetakse kahe ravimidoosi vahele liiga pikk vahe. Ning kui valu naaseb, tuleb anda lapsele uus ravimikogus.

“Vähemalt pooled sellised kõrvapõletikud paranevad ilma antibakteriaalse ravita,” ütleb Kivirüüt kõigile vanemaile, kes arstidelt antibiootikume suisa nõuavad.

Ning kui teinekord kipuvad emad üksteisele oma kogemustest nõu andma, soovitab Kivirüüt eelkõige usalda arste ja tõenduspõhist meditsiini.

„Näiteks ei soovita me ägeda keskkõrvapõletiku puhul soojendamist. See suurendab veelgi enam sekreedi hulka keskkõrvaruumis. Selle tulemusena venitatakse kuulmekile veelgi rohkem ja valu suureneb,” selgitab tohter, et abi pole ka laialt levinud vatitupsude kõrva toppimisest ja kampriõlist.

„Mingil juhul ei tohi kõrva tilgutada küüslaugu kanget vedelikku, see tekitab naha ja kuulmekile põletuse,” manitseb tohter, et sellise tegevuse tulemusena võib lapsel tekkida krooniline nohu. Ometi on eelpoolnimetatud soovitused väikeste laste vanemate seas vägagi levinud.

Hea uudis on see, et kui laps nuuskab ja saab nina lahti, peaks nädalaga turse alanema ja kõrv lahti minema. Kindlasti ei tohiks laps seni aga valu kannatada. Ning kuue-seitsme aastaselt muutub lapse ninakäik reeglina avaramaks, mistõttu võib loota, et siis jäävad ka kõrvapõletikud harvamaks külaliseks.

Mis veel põhjustab kõrvavalu?

Lõuna-Eesti Haigla AS kommunikatsioonijuhi Ave Abeli sõnul võib lastel kõrvavalu põhjustada ka keskkõrvapõletik, kõrva sattunud võõrkeha või trauma, kõrvavaik, hambavalu, barotrauma (nt lennureisil), väliskõrvapõletik.

Doktor Ene Kivirüüt lisab, et väliskuulmekäigu nahapõletikud on need, mis võivad tekkida siseujulates või suvel saastunud väikejärvedes, kus vesi pole puhas.

“Kui mikroob satub kuulmekäigu naha peale, tekib seal sügelus, mistõttu kraabitakse ja vigastatakse nahka ning alguse saab põletik,” kostab ta.

Beebid – kes on pildil?

Pere ja Kodu, jaanuar 2015 numbris, rubriigis Beebi ilmunud artikkel.

Kes on pildil?

Viie lapse vanemad, kes olid näinud loote ultrahelipilti, tundsid oma tita näojooned pärast sündi ära. Vaata, kas ka sina viid kokku õige loote ja beebi.

 

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Elite kliinik, erakogu


3D/4D ultraheli kõhubeebide näopildid3D/4D ultraheliuuring aitab varakult kindlaks teha loote tervisliku seisundi, kuid pakub ka emotsionaalset pinget: vanemad saavad enne beebi sündi kiigata, milline nende laps välja näeb. Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ütleb, et loote näojooned peaksid ju olema samasugused nagu vastsündinul. Küsimus on selles, kas ultraheliseade suudab need selgelt välja tuua. Siinse viie lapse vanemad, kes olid näinud loote ultrahelipilti, tundsid oma tita näojooned pärast sündi ära. Vaata, kas ka sina viid kokku õige loote ja beebi .

 


 

Kerdon
 
Gerhard
 
Agris
 
Marie-Emmily
 
Remi
 

Vilistlaste esseed: Erameditsiin annab hea tunde nii arstile kui ka patsiendile

Essee ilmus Tartu Ülikooli ajakirjas “Universitas Tartuensis” 2014 detsembrinumbris.

 

Elite kliinik

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

www_ajakiri_ut_ee_artikkel_742_2Lõpetasin ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia erialal, kuigi spetsialiseerumine sellele oli juhuslik.
Tegelikult astusin arstiteaduskonda spordimeditsiini erialale, kuna tegelesin vehklemisega.
Õppisime neli aastat üldmeditsiini ja siis saime hakata haiglates praktiseerima.
Mina tegin oma kirurgi-, teraapia- ja sünnitusabipraktika Pärnus, kuna samal ajal töötasin ja osalesin sealses spordilaagris.

 

Tol ajal suhtuti kirurgiapraktika tudengitesse pigem halvasti, sest me segasime tööd, ka polnud eriti operatsioone.
Samuti ei huvitanud mind teraapia, kuna tegu on pikaajalise raviga ja muutuste nägemine võtab kaua aega.
Sünnitusabis oli aga hea tiim ja saime palju ise teha. Hakkasin tundma, et see on huvitav ja pakub palju emotsioone. Just seal võtsin vastu oma esimese sünnituse.

 

Tartusse tagasi tulles algas meil günekoloogiatsükkel ja hakkasin dotsent Uno Leisneri juures teadustööd tegema.
Tänu kateedri juhataja professor Kadri Grossi tutvustele ja dotsent Leisneri asjaajamistele oli kateedris ka uut aparatuuri. Nii saime kasutada uusi masinaid, mida igas liiduvabariigis ei olnud, saime näiteks esimestena Eestis ultraheliaparaadi.
Kuigi alguses ei lubatud mul spordimeditsiinist lahkuda ja ka günekoloogias polnud vaba õppekohta, jõudsid kateedrid omavahel lõpuks kokkuleppele. Noortest, kes tõesti mõnel erialal töötada tahavad, olid nad väga huvitatud.

 

Teadmised tuleb tööle panna

 

Kui Eesti iseseisvus, tekkis võimalus tutvuda lääneriikides toimuvaga.
1992. aastal olin kaks kuud Soomes assistent ja nägin seal kehavälist viljastamist.
See hakkas mind kohe huvitama ja tagasi jõudes hakkasin selles suunas katsetusi tegema. Käisin ka kongressidel Aafrikas, Ameerikas ja Skandinaavias, et kogemusi saada ja neid teadmisi Eestis rakendada.

 

Esimesel Balti kongressil tutvusime Saksa professoritega Kieli ülikoolist.
Kuna olin ülikoolis õppinud saksa keelt, uurisin, kas saaks nende juures mõnda aega õppida. Sain Tempuse fondist pooleks aastaks stipendiumi ja avastasin Kielis, et saan õppida arstiteaduse absoluutsetelt tippudelt maailmas.
Professor Kurt Semm oli olnud laparoskoopia meetodi väljatöötamise juures algusest peale, professor Liselotte Mettler oli aga kunstliku viljastamise ekspert, nende esimene katseklaasilaps sündis 1982. aastal.
Kui tagasi Eestisse tulin, olid mul väga head kogemused mõlemas vallas, peale selle sain kaasa ka mõned arstiriistad, mida meil ei olnud. See andis võimaluse aidata Eestis inimesi, kes varem jäid abita.

 

Baltimaade esimene katseklaasilaps sündis 1995. aasta augustis, kui töötasin veel ülikooli kliinikus.
See suurendas teema vastu huvi ja meile tuli inimesi ka Lätist ja Leedust. Kahjuks olid tingimused haiglas üsna kurvad, lagi oli peaaegu kaela kukkumas. Olin riiklikus meditsiinisüsteemis töötanud oma 20 aastat ja teadsin, et areng võtab väga kaua aega. Juhtkonnal polnud tollal raha ei remondiks ega uue aparatuuri soetamiseks. Hakkasin mõtlema, et inimestele kvaliteetse abi pakkumiseks tuleb minna erameditsiini.

 

Iga laps on Eestile tähtis

 

1998. aastal alustasime Tähe erakliinikus ambulatoorsete vastuvõttude, günekoloogia ja kehavälise viljastamisega.
Patsiendid tahtsid meie juures ka sünnitada, kuna riigi pakutavad tingimused ei olnud head.
Pärast kahte aastat otsustasime, et tuleb ehitada statsionaarne erakliinik.
Elite on esimene ja seni ka ainus selline Lõuna-Eestis.
Tegutseme põhiliselt sünnitusabi ja günekoloogia alal, aga meil on ka naha-, laste- ja LOR-arstid, kirurgid, allergoloog, endokrinoloog, neuroloog ja psühholoog, et patsientide suurenevatele vajadustele vastu tulla.
Ka minu kaks lapselast on siin sündinud. Ma olen selle üle uhke, et olen oma elus teinud süsteemi, mis on kindel ka lastelastele.

 

Eestis on väike populatsioon. Selle hoidmine ja säilitamine on keeruline, paratamatult toimub segunemine teiste rahvustega. Väikese rahva jaoks on suure tähtsusega küsimus, mida teha, et teiste rahvaste sees ennast mitte kaotada. Tänapäeval on haruldane, et keegi sünnitab 5–10 last. Inimesed tahavad reisida, õppida, töötada. Kasutatakse palju rasedusvastaseid vahendeid. Eestis sünnib lapsi vähem kui võiks. Meie sünnituskordaja on alla 1,5 – taastumiseks peaks see olema vähemalt 2,1. Siin on iga laps kulla hinnaga. Õnneks on riigis pööratud suurt tähelepanu peredele, kes sooviks last saada, kuid seda meditsiinilistel põhjustel ei saa. Eestis on viis keskust, kus tegeletakse viljatuse ja kehavälise viljastamisega. Ja laste arv, 3–4% sündidest aastas, on Euroopa üks parimaid.

 

Laste sündide vähesus ja viljakusprobleemid on mure terves Euroopas. Eestis on intiimseid küsimusi raske küsida, aga tõenäoliselt 15% peredest vajab lapse saamiseks kliinilist abi. Huvitav, et kuigi eluiga on saja aasta taguse ajaga võrreldes ligi kaks korda pikem, esineb endiselt 42–45-aastaselt sünnitamist üsna harva. Juba pärast 35-aastaseks saamist väheneb oluliselt tõenäosus esimest last sünnitada. Sellega aga ei arvestata ja lapsesaamist lükatakse edasi. Seepärast on vaja ka rohkem kunstlikku viljastamist ja viljatusravi.

 

Kui last sooviva paari regulaarse suguelu puhul aasta jooksul rasestumist ei toimu, on mõtet uurida, mis võib olla põhjus. Viljakusprobleemid puudutavad nii naisi kui ka mehi, looduses on viljatus jaotatud nende vahel pooleks. Hormonaalseid põhjuseid saab ravida hormoonraviga, põletikku põletikuraviga, põletikust tingitud tüsistuste puhul võib aidata operatiivne ravi. Kinniste munajuhade puhul kehaväline viljastamine. See aga ei lahenda kõiki probleeme. Iga faktoriga tuleb tegeleda ja vastavalt probleemile valida lahendus. Kui üks hormoon on organismis rivist väljas, siis kunstlik viljastamine ei toimi. Süsteem peab töötama, alles siis saab see aidata. Lähtume sellest, et loodusesse võimalikult vähe sekkuda.

 

Inimesed mõtlevad sageli, mis on erakliiniku plussid, mida erameditsiinilt oodata. Esiteks on erameditsiinis tähtis erainvesteering. Ükskõik kui palju on riigil raha, sellest ei piisa. Raha avab ravis uusi võimalusi. Teiseks on arengu kiirus. Riiklik meditsiin sõltub maksumaksjast. Riigi raha on piiratud hulgal, seda tuleb jagada igale poole. Need otsused tehakse pika aja peale, analüüsidele tuginedes. Maksumaksja raha ei saa kasutada spontaanselt. Meditsiin areneb aga kogu aeg. Me tahame kasutada uusi meetodeid, ravimeid, aparatuuri, et inimesi paremini ravida. Eraettevõtluses on võimalus vastu võtta kiireid otsuseid. Kui mingi uus asi on kasulik ja inimesed on nõus selle eest maksma, saab kohe midagi teha. Muidugi kaasneb vabadusega ka suur vastutus. Kui uus ja kallis asi on kasutu, lähed pankrotti. Riik saaks ebaõnnestunud ostu maha kanda.

 

Erasüsteem annab lisahoolitsust

 

Kolmandaks on olulised tingimused. Riiklikus süsteemis on standardsed tingimused. Süsteem peab olema võimalikult optimaalne. Ilus tapeet, maalid ja mugavused ei aita operatsioone teha, aga inimene võib sellele hoopis teistmoodi reageerida. Kui kõht on täis, tahab ta midagi rohkem. Et söögi kõrvale mängiks muusika, laual oleksid lilled. Et oleks emotsioon. Erasüsteem annab inimestele, kes tahavad, et nende eest rohkem hoolitsetaks, selle võimaluse.

 

Töötasin 20 aastat riiklikus süsteemis. Nägin seal palju asju, mis mulle ei meeldinud. Mulle ei meeldi süsteem, mis üritab väheste vahenditega kõike teha. Aga ma saan sellest aru. Riiklik standard peab olema, et inimestele abi pakkuda. Erasüsteemis meeldib mulle suur vastutus ja personaalsus. Seda, et erasüsteemis on paremad arstid, ei saa öelda. Mõlemas süsteemis teeb arst sama tööd. Aga kui sul on võimalus patsiendile pühendada rohkem aega, teda tundma õppida, siis on ka vigade arv väiksem. Näiteks mulle saavad patsiendid ka öösel helistada, see annab neile mugavuse, hea tunde. Me kasutame lisaressurssi, mida patsient saab ise oma tervisesse ja mugavusse investeerida. Riik ei peagi seda tegema, tema ülesanne on tagada hea arstiabi kättesaadavus. Aga inimesel ei ole hea tunne, kui on pikad järjekorrad ja palju inimesi. Erasüsteem peab tegelema sellega, millega riik ei jõua: privaatsuse, mugavusega.

 

Eestis toetatakse õnneks ettevõtlust, uute firmade alustamist. Start-up-ettevõtteid ergutatakse, et inimesed midagi ise teeks. Konkurents stimuleerib arengut. Esimestel taasiseseisvumise aastatel oli ka meditsiini võimalik nii arendada. Praegu tundub aga, et riik ei taha erameditsiini investeerida. Selle aasta alguses teatas riik, et lõpetab erakliinikutele sünnitusabi finantseerimise. Meie oleme oma süsteemi üles ehitanud viimased 13 aastat. Nüüd, mil riigihaiglad on renoveeritud, antakse signaal, et meid ei ole enam vaja. Erasüsteemi äralõikamine ei ole mõistlik, see puudutab väga paljusid inimesi. Patsientidel peab olema valikuvõimalus. Erameditsiinis ei saa ilma riigi toetuseta sünnitusabi anda – inimene ei jõua kogu kulu ise kinni maksta. Maailma kogemus on näidanud, et kui miski turumajandusele ei allu ja konkurentsi ei ole, siis see ka ei arene. Kõik otsused, mida riik vastu võtab, mõjutavad kedagi. Eks elu näitab, kuidas täpselt.

 


 

*Artikkel on kokku pandud intervjuu põhjal.

Andrei Sõritsa, Elite erakliiniku juhataja, TÜ vilistlane, sünnitusabi ja günekoloogia (1984)

 

Tere emmed ja kõhubeebid – 8 !

Pere ja Kodu, oktoober 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kaheksas viimane artikkel.

Valik langes keisrilõikele

Kolm naist, kelle rasedusele kaasa elasime, on õnnelikult sünnitanud. Viimasena seadis sammud Elite kliinikusse Aleksandra.

 

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Joonas Ohakas, Hanna Odras


Valik langes keisrilõikele“Kas sünnitada tita tuharseisus või keisrilõike abil?” seisis Aleksandra Grinevitš (27) raske valiku ees.

Aleksandra lootis, et Tartu Naistekliinikus pööratakse tema tita tuharseisust peaseisu, kuid paraku ei hakatud seda üldse tegema, sest lootevett oli liiga vähe.

Naine, kes kolm aastat tagasi sünnitas kenasti suure poja, pidi nüüd kaaluma, mida edasi teha: kas võtta risk ja sünnitada seekord beebi tuharseisus või kasutada arstide abi ja eelistada keisrilõiget?

“Dr Deniss Sõritsa ütles, et ise sünnitada oleks liiga riskantne. Olin küll natuke pettunud, et selline olukord tekkis, kuid kodus mehega arutades leidsime, et ei taha, et meie laps sünnib, jalad ees,” räägib Aleksandra.

Nii otsustas pere keisrilõike kasuks ja operatsiooniaeg pandi paika.

Beebi

Beebi tahtis varem välja

Aleksandra sõitis parajasti Tallinnast õe juurest Tartu poole, kui bussis tundis end teistmoodi: valu ei olnud, kuid kõht tõmbus pidevalt pingesse.

“Kuna mul on lootevett vähe, tekkis lapse pärast mure ja mõtlesin, et tulen Tartusse jõudes igaks juhuks kliinikust läbi,” räägib Aleksandra, kes praegu lamab Elite pehmes voodis, sest koju teda enam ei lastudki.

Sünnitegevus oli tõesti alanud ja naist valmistatakse ette keisrilõikeks.

“Natuke kõhe tunne on, sest ma pole kunagi lõikusel käinud,” tunnistab Aleksandra.

 

Kiire sünnitus

Naisele tehakse kohalik tuimastus, mitte üldnarkoos, mis tähendab, et ta on keisrilõike ajal ärkvel. Kuid tema ette on tõmmatud kardin, mistõttu lõikust ta ei näe. See on ka igati mõistlik, sest kui dr Reet Küüts teeb skalpelliga kõhule kiire lõike, eraldub palju verd.

Kaks naistearsti askeldavad umbes viis minutit kõhu kohal ja juba sikutabki dr Küüts jõuliste liigutustega sealt välja pisikest inimest.

Toas, kus seni valitses pingeline vaikus, kõlab järsku beebi kõva hääl.

“Palju õnne, ilus tita sündis!” õnnitleb dr Andrei Sõritsa vanemaid.

Beebi puhastatakse kiiresti ära, teda näidatakse korraks emale ja antakse edasi lastearst Anne Antsonile, kes varsti teatab: “Lapse seisund on väga hea, Apgari hinne on 9/10. Nüüd läheb ta issile kaissu.”

“Kui palju ta kaalub?” küsib äsja tütrekese isaks saanud Mario Karro (27).

“Kaal ja pikkus ei olegi praegu nii olulised, talle on praegu olulisem lähedus, sest ta on üle elanud suure muutuse,” vastab dr Antson.

Isa ja ämmaemand lähevad koos beebiga perepalatisse.

Naistearstid võtavad välja platsenta ja õmblevad ema haava kinni. Kui Aleksandra esimene sünnitus kestis 6 tundi, siis seekord piisas napist 25 minutist.

Kõhu pealMario lamab voodis, tita kõhu peal, ja räägib liigutatult: “Ta on ikka väikene küll, võrreldes poisiga, kes kaalus sündides neli kilo.”

Beebi ägiseb ja nohiseb, teeb vahepeal silmadki lahti, ja hakkab lõpuks nutma.

“Nii väike,aga juba pahandab. Räägi nüüd ilusti, mis sul häda on, miks sa karjud?” sõnab Mario.

Tüdruk puhkab natuke, tõstab siis uuesti kisa, ja nii mitu korda järjest.

“Kas on juba kõht tühi? Varsti saad,” lohutab isa teda õrnalt.

Kolmveerand tunni pärast saabub ämmaemand, kes kaalub-mõõdab beebit ja paneb ta riidesse.

Tüdruk kaalub 3034 g ja on 48 cm pikk.

“Ei olegi nii väike, poiss oli 51,” nendib isa.

Abiks imetamisel

Koos siirdutakse operatsioonijärgsesse tuppa, kus ämmaemand sätib vastsündinu ema kaissu.

Beebi võtab emme tissi suhu ja rahuneb kohe.

“Ta ei söö, mõnuleb niisama,” naeratab Aleksandra.

Ema tunneb ennast nõrgana ega julge eriti liigutada. Haav valutab, ja kuigi tal on kange janu, tohib ta süüa-juua alles  järgmisel päeval.

“Aga kõige tähtsam, et lapsega on kõik korras, küll mina taastun,” ütleb Aleksandra.

Tita ei taha aga ikka hästi sööma hakata.

Ämmaemand toob emale nibukaitsed ja õpetab, kuidas last imema utsitada. Lõpuks saab pisike tüdruk asjale pihta.

“Poeg Martin ei tahtnud ka imeda, pidin piima pumpama ja teda pudeliga söötma. Siis ei aidanud mind haiglas keegi, olin omapead. Võib-olla oleks muidu ka tema sööma saanud,” arutleb Aleksandra, kelle sõnul on suhtumine erakliinikus siiski teistsugune.

“Kõik jooksevad siin kohe appi ja on väga soojad,” rõõmustab ta.

 

— Riskid kallutavad lõikusele —

Kuna tänapäeval on tähtis lapse elukvaliteet, ei otsustata riskide korral mitte loomuliku sünnituse, vaid keisrilõike kasuks.

Muidugi on nii naisele kui ka lapsele kõige parem, kui naine sünnitab loomulikul viisil.

“See on valik number üks,”  kinnitab dr Andrei Sõritsa.

Kui ei teki probleeme, võib naine sünnitada kas või põllul ja ilma igasuguse abita.

Kui tekivad aga takistused, vajab ta abi. Loote tuharseisu korral on võimalik, et naine sünnitab ise, kuid teda tuleb abistada.

Paraku kaasnevad ikkagi riskid.

Kõigepealt väljuvad lapse väiksemad osad, millega pole probleemi, ja alles lõpus pea.

Kui siis tekib emakaspasm, mis hoiab pead kinni, ja arstid peavad hakkama last tõmbama, võib see lapsele põhjustada kaelapiirkonna trauma.

Sünnituskanalit läbides võivad kahjustada saada ka poisslapse munandid.

“Sellepärast leitakse, et poiste puhul tuleb tingimata teha keisrilõige.”

Kui veel sajand tagasi sünnitas naine 8–10 last, kellest viis võis sünnitamisel või hiljem surra, siis nüüd sünnitatakse keskmiselt 1–2 last.

“Praegu on kõige tähtsam, et laps oleks terve.

Sellepärast kasvab keisrilõikuste protsent paratamatult kogu maailmas,” tõdeb arst.

1980ndatel moodustasid keisrilõikega sünnitused Tartu Naistekliinikus 4% sünnituste hulgast. Praegu on nende osakaal seal üle 20% ja Elite Kliinikus läheneb 40%-le.

Dr Sõritsa lisab, et Tartus paiknev Elite kliinik on Eesti erakliinikutest praegu ainuke, kus naised saavad sünnitada.

Siin on neil mugav ja nad võivad olla kindlad, et sünnituse juures on väga kogenud naistearst, ämmaemand ja lastearst.

Paraku alates selle aasta aprillist Haigekassa enam erakliinikusse sünnitama tulijatele kompensatsiooni ei maksa.

“See pole õiglane, sest kui naine läheb sünnitama näiteks Riia või Helsingi erakliinikusse, siis Haigekassa maksab, aga kui tuleb Elitesse, siis ei maksa. Kahju, et riik lammutab meie juba hästi töötavat süsteemi.”

 


 

Poiss nagu Kalevipoeg

Poiss nagu Kalevipoeg

 

 

 

Kristiinat ja Enarit tabas üllatus: nende poeg kasvab mühinal nagu väike Kalevipoeg.

 

Kristiina Orr (26) käis ühekuuse pojaga arsti juures ja kuulis, et nad on teinud rekordi: ükski teine tita pole ühe kuuga kaalus juurde võtnud kaks kilo.

“Ei arvanud, et ta niimoodi viskab, aga mis teha, ta on hea toidu peal. Sinust tuleb Kalevipoeg, on nii, väikemees?” vaatab ema naeratades poega.

Noored vanemad on omandanud tita hooldamise nipid.

Näiteks lapse vannitamine käib nii: isa Enari Sonn (33) hoiab ja Kristiina peseb last.

“Kahekesi on hea lihtne. Vaatasin küll YouTube’ist, kuidas seda üksinda teha, aga milleks, kui on kaks inimest olemas,” räägib Enari.

Pärast vanni järgneb kuivatamine ja kreemitamine, mis poisile sugugi ei meeldi ja paneb ta jorisema.

“Kui algul mõtlesin, mis ma küll teen, kui ta karjuma hakkab, siis nüüd proovin eri variante ta rahustamiseks ja midagi ikka sobib,” nendib Kristiina.

Vaid kahel korral, kui laps oli väga rahutu ja kaua nuttis, oli raske.

“Olen kannatamatu ja kui nutt kuidagi ei vaibu, hakkan ise nutma.

” Suuremat nuttu põhjustas gaasivalu, mille leevendamiseks on vanemad katsetanud kolme ravimit. Eriti meeldis poisile banaanimaitseline Espumisan.”

 

Juba gaasivalud

Vanemad korraldasid esimesel elukuul ka tita katsikud ja panid talle nime.

Kristiina märkas kord Põltsamaal STOP-liiklusmärgile soditud nime “Kerdon”.

“Oh, kui kihvt nimi! Pakkusin selle välja ja kõigile meeldis.”

Väike Kerdon avab silmad hommikul kell 7, kui isa end tööle asutab ja ema veel heameelega natuke magaks.

“Suurt väsimust mul tekkinud ei ole. Päeval olen tänulik, kui saan vahepeal juukseid pesta. Praegu katsun lapse gaasivalude pärast oma söömist piirata, kuigi mul tekkis kohutav magusaisu ja võiksin terve karbi Raffaellosid korraga sisse kihutada. Näen isegi unes koogikesi,” naerab ema.

 


 

Plika kilkab ja laliseb

2014-10-15_120609Kahekuune Crisette-Victoria avastab järjest rohkem maailma.

Marge Pihlik-Jõgi (36) imestab, kui kiiresti läheb aeg.

“Alles see oli, kui käisin suure kõhuga ringi, nüüd juba tita  kahekuune.”

Viimase kuu jooksul on Crisette-Victoria hakanud palju naeratama ja oma sõrmi-varbaid silmitsema.

Hommikul pärast ärkamist on tüdruk eriti lõbusas tujus ja pistab kohe jutustama.

“Suu tal siis kinni ei püsi, ainult laliseb,” ütleb õde Lisett-Marleen (10).

Kõhugaasidega saab laps juba ise hakkama ja ema võib julgemalt süüa.

“Korra käisin maal ja mõtlesin, et teen patupäeva: söön herneid ja ube. Aga ei olnud midagi hullu, titale see halvasti ei mõjunud,”  jutustab Marge.

 

Isale Soome külla

Krissu oli kõigest kuuvanune, kui sõitis juba Tartust rongi ja laevaga isale Helsingisse külla.

Enamiku reisiajast tita magas.

Soomes oli hästi palav, kuid korteris ei töötanud puhur. Isa Alar Jõgi (28) lehvitas kuumuse leevenduseks tütrele lehvikuga tuult ja väike Crissu sai ruttu aru, et nii on palju lahedam olla.

Kuigi hammaste ilmumiseni peaks olema veel aega, tuleb tital juba praegu palju ila.

“Sa oled väike mullitaja,” naljatleb Lisette, pühib õe suu kuivaks ja annab talle musi.

Paraku saavadki praegu Crissust kõige rohkem rõõmu tunda ema ja õde, sest isa pääseb vaid kord kuus beebi juurde.

“See on ikka jama, et isa näeb last nii vähe. Praegu uurime, kas meil õnnestuks samuti Soome kolida,” lõpetab Marge.


lugege ka: eelmist osa

Oih! Poja asemel tuli tütar

Laura silitas rahulolevalt oma äsjasündinud poja suurt
juukse pahmakat. Viis minutit hiljem ütles talle arst
ootamatult: “Palju õnne, teile sündis tütar!”

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


Laura ja Nic koos tütar Miia ja mõne- päevase Oliviaga, kes ootuste järgi pidi olema poiss. Nüüd tuleb ostetud sinised titariided sobitada kokku roosadega.

Laura ja Nic koos tütar Miia ja mõnepäevase Oliviaga, kes ootuste järgi pidi olema poiss. Nüüd tuleb ostetud sinised titariided sobitada kokku roosadega.

  Laura Lillepalu-Scott (29) ja tema inglasest abikaasa Nic (31) leiavad, et parem on mitte teada, kas naine ootab poissi või tüdrukut – see teeb asja huvitavamaks. Esimese raseduse ajal õnnestuski paaril põnevust säilitada. Kui ultraheliarst ka sootunnuseid märkas, jättis ta need enda teada, sest tulevased vanemad ei tahtnud seda kuulda. Laura ja Nic ostsid rohelisi, kollaseid ja valgeid titariideid ning arutasid, kes neid küll varsti rõõmustab.

“Millegipärast oli tunne, et tuleb poiss. Sündis aga hoopis tüdruk ja seda suurem oli üllatus,” meenutab Laura.

Tütar (1,5) sai esimeseks nimeks Miia ja teiseks Krystyna – isa Poola päritolu esiemade järgi.

Kui Laura jäi üheksa kuud hiljem uuesti beebiootele, ei soovinud pere jälle loote sugu teada. “Aga enne, kui jõudsime seda arstile öelda, lipsas talt üle huulte: sootunnused on noormehe omad,” jutustab Nic.

 

Üllatus jääb ära

Kuna lapse sugu oli juba õhku paisatud, soovisid vanemad sellele kinnitust järgmisel visiidil. Arst uuris nüüd titat eriti hoolikalt ja teatas: “See on poiss. Mis ma teile eelmisel korral ütlesin?”

“Ka poiss,” vastas ema. “Noh, siis on kindel,” lausus arst.

Kui ka kolmas ultraheliuuring andis sama tulemuse, leppisid noored tõdemusega, et sünnitusel üllatust ei tule. Samas valdas neid rõõm, et kui paljudel sõpradel on peres ühest soost lapsed, siis neil on varsti ideaalselt nii tüdruk kui ka poiss.Laura jagas Miia väikseks jäänud kleidikesi kottide viisi sõbrannade lastele, märkides, et tagasi pole vaja anda.

“Kuna minu perekonnas on naisi palju rohkem kui mehi, rääkisime ka, et nii tore, et sünnib poiss: Nicil on siis üks mees toeks kõrval,” muigab Laura.

Vanemad ise palju beebiriideid ei varunud, sest teadsid: Inglismaal ostab suguvõsa kokku terve laadungi siniseid asju.

“Seekord olime valmis tõeliseks siniseks pilveks.”

 

Üllatus siiski tuli

Elamiseks mõnus EestiJuba sünnitus kulges Laurale ootamatult. Kuna esimene laps oli sündinud erakorralise keisrilõikega, oli naine veendunud, et nii läheb ka teisega. Ent laps tuli sel korral ilmale loomulikult, 33 tundi kestnud sünnituse käigus.

“Kui suured mehelikud käed ja pikad näpud tal on,” imestas Nic.

Oli parasjagu öö ning ema ja isa üsna väsinud, kui nad vaatasid heldinult teineteist ning Laura rinnal lamavat suure juuksepahmakaga beebit.

Tema esimeseks nimeks pidi saama kas Sebastian või Oliver… Siis võttis arst tita, et teda pesta ja kaaluda, pöördus ühtäkki ümber ja sõnas: “Ahjaa, palju õnne, teile sündis tütar!”

Laura ja Nic puhkesid selle peale naerma. “Ah-ah-haa, väga naljakas!” pidi nende reaktsioon tähendama, kuid nüüd olid õed ja arstid, kes beebi ümber askeldasid, segaduses.

“Miks nad küll naeravad?” ei saanud nad aru.

“Kuulge, ärge tehke nalja, me teame, et meil sündis poeg,” ütles Laura.

“Ei, teile sündis tütar,” jäi arst kindlaks.

“Mine vaata!” müksas Laura Nici, ja isa sammus ruttu lapse juurde.

“Ongi tüdruk!” oli mees jahmunud.

“Ma tean, et see on klišee, aga ma olin keeletu. Täiesti keeletu,” meenutab Nic.

Laurale tundus toimuv ebareaalne. “Ma olin šokis. Mõtlesin, et mis ma nüüd temaga teen…”

“Me tahtsime ju üllatust, on ju?” küsib praegu Nic Lauralt lõbusalt.

“Me saime selle,” nõustub Laura.

“Me saime üllatuse,” kordab mees ja mõlemad naeravad õnnelikult.

 

Oliivikarva tita

 

Lapse sünniööl naersid nad samuti. Vaatasid pool tundi teineteisele otsa ja naersid, sest ei suutnud juhtunut uskuda.

Siis raputas Nic end püsti ja läks Laurale kohvi tooma. Laura silitas tütrekese nahka, mis oli Miia omast tumedam, oliivikarva, nagu ütlevad inglased.

“Ja mõtlesin, et Olivia on päris kena nimi.”

Praegu on Olivia juba neljapäevane. Või alles neljapäevane.

“Tegelikult on see siiamaani uskumatu. Kui sa üheksa kuud tead, et sul sünnib poeg, siis nelja päevaga sellest üle ei saa,” tunnistab Laura.

Sünnituse päeval sõitis Londonist Tartusse Nici ema Siula (58), kaasas mitu kotti siniseid sipukaid, mütse ja muid kingitusi.

“Olen ka keeletu ja šokis,” nendib Laura ämm, kes lapse soo ettekuulutust täielikult siiski ei uskunud. Tema kahtlused põhinesid asjaolul, et miniale ei tehtud veretesti, nagu on tavaks Inglismaal ja mis oleks soo kindlalt tuvastanud. Kui Siula Eestisse teele asus, ütles ta abikaasale, kes pidi hiljem järele sõitma, et too ei unustaks osta sinist kaisukaru. Õnneks saab mees nüüd vähemalt ühe teist värvi asja kaasa võtta.

“Tegelikult on see ilus üllatus ja me oleme väga rõõmsad. Kui Londonis on meil väike pojapoeg, siis Eestis kaks iludust, tüdrukut. Kõige tähtsam, et laps on terve, ja Olivia näeb hea välja. Ta on meile väga kallis,”  ütleb vanaema, armunud pilgul beebit kiigutades.

 

Little sister ja  lucky man

 

Paistab, et ka õde Miia on Olivia rahulikult omaks võtnud. Kui beebi nutab, Miia küll korraks ehmub ja tõttab vaatama, kas õekesega on kõik korras.

Ema õpetas tütrele raseduse ajal ütlema: “Little brother.” Nüüd õpib Miia sõnapaari: “Little sister.”

Laura oletab, et kindlasti on kergem, kui koos kasvavad kaks tüdrukut. Nende vanusevahe pole suur ja võib-olla juba aasta pärast saavad nad üksteisest aru ning hakkavad vähehaaval koos mängima.

“Olen vaadanud, et sõbrannadel, kellel on kaks tütart, saavad nad omavahel nii hästi läbi.”

Kuidas aga Nic end kahe tütre isana tunneb?

“Ma olen õnnelik mees,” vastab Nic.

“Mõtle, kui palju on naisi, kes sinu eest hoolitsevad,” naerab Laura.

“I’m a lucky, very lucky man!” tunnistab mees uuesti.


Varase kinnituse annab veretest

Deniss SõritsaKui olin soovinud vanematele õnne pisitütre sünni puhul, jäid nad korraks keeletuks. Vastsündinu vanemad arvasid, et ma tegin nalja, kuna neile oli ultraheliuuringus mitmel korral teatatud, et nad ootavad poeglast.

Lapse sugu on võimalik määrata juba 11.–13. rasedusnädalani loote kuklavoldi ultraheliuuringu ajal, kuid tuleb olla väga ettevaatlik, kuna raseduse selles järgus võib tüdrukloodetel olla hüpertrofeerunud kliitor, mis meenutab poeglapse
sootunnuseid.

Olukorra muudab segasemaks nabaväädi paiknemine loote jalgade vahel. Tavaliselt soovitan loote soo osas kinnitust otsida 15.–17. rasedusnädalani või looteanatoomia plaanilise ultraheliuuringu ajal.

Kui rasedus on kaugemale arenenud, on loote sugu lihtsam määrata. Isegi siis, kui nabaväät asub loote jalgade vahel või jalad on sootunnuste ees, tuleks ära oodata hetk, mil loode hakkab liigutama.

Kui tulevastel vanematel on aga väga suur soov võimalikult varakult loote sugu teada saada, siis on Panorama testi abil (raseda veeniverest) võimalik seda määrata juba 10.–11. rasedusnädalal.

Tere emmed ja kõhubeebid – 7 !

Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja seitsmes artikkel.

Tahan ise sünnitada

Last ootab veel ainult Aleksandra, keda ähvardab keisrilõige, sest loode on siiani tuhar seisus. Kristiinal on sünnitus seljataga ja Marge räägib, kuidas möödus beebi esimene elukuu.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


 

Kuidas pääseda keisrilõikest?

AleksandraAleksandra Grinevitšil (27) on jäänud sünnituseni vaid kuu, kuid tita on ikka veel tuharseisus.

 

Aleksandrat, kes on olnud lapseootel veidi üle 35 nädala, kimbutas ka möödunud kuul viirushaigus. Köha läks lõpuks nii tugevaks, et naine pidi võtma kangemat retseptiravimit.

Ka emakas kipub tal jätkuvalt toonusesse. “Kõht on peaaegu iga päev pinges,” kurdab Aleksandra.

Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa soovitab võtta tal No-Spad rohkem: kaks tabletti kolm korda päevas. “Rohkem tuleks ka puhata,” paneb ta naisele südamele.

Eelmisel läbivaatusel oli loode tuharseisus ja arst näitas Aleksandrale harjutusi, mis aitavad beebit peaseisu pöörata. Seekord uurib dr Sõritsa ultraheliaparaadi taga põnevusega loote asendit. “Ai-ai, tita pole ennast ikka veel pööranud. No tita, miks sa nii teed?” vangutab arst pead.

Kliinikusse titat pöörama

“Saadan teid naistekliinikusse tegema loote välist pööramist,” otsustab arst. See on meditsiiniline protseduur, mille ajal naine on voodis pikali, vaagen natuke kõrgemal. Talle manustatakse emakat rahustavat ravimit ja ultraheli kontrolli all proovitakse last pöörata. Arst tõstab ühe käega tita peput ema vaagnast kõrgemale ja teise käega suunab tita pead allapoole. Loote välise pööramise õnnestumise tõenäosus on umbes 45%.

“Kas see lapsele midagi halba ei tee?” küsib Aleksandra.

“Midagi halba pole siiani juhtunud. Võib-olla on teil natuke ebamugav,” vastab dr Sõritsa.

Pööramise teeb kergemaks see, et tita on lihttuharseisus, kuid raskemaks see, et platsenta asub emaka eesseinal ja lootevett on natuke vähe.

“Te peate jooma rohkem vedelikku, 2–2,5 liitrit päevas, et selle arvel võiks suureneda lootevee hulk.”

Arst lisab, et tuharseisus sünnitamine on väga riskantne. Kui beebi jääb tuharseisu, tehakse 39.rasedusnädalal plaaniline keisrilõige.

“Ma ei taha keisrilõiget,” teatab Aleksandra.

“Te olete juba ühe suure lapse ise sünnitanud, ja nüüd teha keisrilõige, kuna tita ei ole ennast keeranud, on tõesti halb variant,” möönab dr Sõritsa. “Proovige palju juua, tita pööramise harjutusi teha ja rahulik olla,” kordab arst üle tähtsamad soovitused.

 


 

Meeletu valu on möödas

Kristiina“Seda valu on võimatu kirjeldada, seda peab naine ise kogema,” ütleb Kristiina Orr (25) kolm päeva  pärast sünnitust.

Kristiina oli enne sünnitus-tähtaega oma vanemate juures Põltsamaal, kui algasid nõrgad valud.

“Sa ei hakka ju veel sünnitama, sul on aega!” lausus tema ema.

“Muidugi mitte. Need on libavalud,” oli Kristiina naerdes päri.

Valud aga ei kadunud, vaid hoopis sagenesid, ja varsti järgnesid iga 3–5 minuti tagant.

Kristiina asutas end koos elukaaslase Enari Sonniga (33) Tartu poole teele ja läks õhtul igaks juhuks Tartu Naistekliinikusse. Emakas oli 3 cm avanenud, kuid naine naasis koju, sest tundis end hästi. Öösel polnud aga võimalik
magada: Kristiina vähkres voodis ja tahtis ringi liikuda. Kolme paiku naasis ta koos kaasaga haiglasse, kus selgus, et avatust oli lisandunud vaid 1 cm.

“Mul tuli juba nutt peale, et nii aeglaselt läheb. Pidin kogu aeg vastu kappi toetuma, sest nii ebameeldiv oli olla,” räägib Kristiina.

Naine juhatati palatisse. Kristiina liikus, oli matil põlvili ja vahepeal vannis. “Vann oli superhea, võttis valud täitsa ära
ja sain magada,” ütleb Kristiina.

“Mina vaatasin üle vanni ääre, et ta sinna päris ära ei “upuks”,” lisab Enari.

Paraku aeglustas veesolemine sünnitust ja arst pidi naisele andma ravimit, mis protsessi kiirendaks. Ta avas ka looteveed ja tegi valuvaigistava süsti emakakaela. Kell oli juba pool üheksa hommikul.

Mees – moraalne tugi

Kristiina pere“Süst pidi valusid leevendama, kuid minul läksid need eriti koledaks. Valud olid väljakannatamatud ja küsisin ämmaemandalt, kas see on ikka normaalne. Ütlen ausalt: ma röökisin kohutavalt,” jutustab Kristiina.

Kuigi elukaaslane teda aidata ei saanud, oli naisel hea meel, et mees kõrval oli.

“Ega ma suurt midagi teha ei saanud. Algul oli naise piinlemist hirmus vaadata. Kui see oli kestnud aga tundide kaupa, harjusin ära,” tunnistab Enari.

Kogu kliinikus oldud aja jooksul vahetus kolm ämmaemandat.

“Ämmaemand ootas väljas ja mina pidin palatis hakkama saama. Viimased tunnid olid väga valusad,” tõdeb Kristiina.

Lõpuks tundis ta, et ei jaksa enam, ja heitis voodisse.

“Hakkame pihta!” ütles ta ämmaemandale, kes tuvastas, et emakas on täielikult avanenud, ja soovitas valu tuleku hetkel
punnitada. Viie-kuue punnituse järel oligi tita vupsti käes. Kell oli 10.55 hommikul.

“See oli uskumatult piinarikas, aga lõpptulemus on seda muidugi väärt. Kui rinnale pandi tulnukalaadne lillakas-sinakas
olevus, läks eelnev kõik meelest ära,” ütleb Kristiina.

“Kohe, kui poiss välja tuli, tegi ta kisa ja andis endast märku,” räägib rahulolevalt Enari, kes lõikas läbi nabanööri.

Beebi tervis oli korras ja Apgari hinne algul üheksa, hiljem maksimaalne kümme. Poiss kaalus 3140 g ja oli 49 cm pikk.

Ehkki Kristiinale tehti ka paar väikest õmblust, pole tal kuigi valus istuda ja ta saab tita eest kenasti hoolt kanda. Lapsega askeldab palju ka Enari. Täna panevad nad pisipoja esimest korda vanni.

 


 

Palju õnne, Crisette-Victoria!

Palju õnne Crisette-Victoria!Marge ja Alari tütar on esimese elukuu jooksul saanud endale nime ja ID-kaardi. Nüüd võib tähistada tema esimest sünnipäeva.

Tita õele Lisett-Marleenile (10) anti õigus panna lapsele esimene nimi juhul, kui tuleb tütar. Lisett soovis enda kõrvale väga väikest õde, kelle ta suureks rõõmuks saigi.

“Valisin talle nimeks Crisette, sest see läheb minu nimega hästi riimi,” räägib Lisett kavalalt. Koos vanematega nuputas Liisu titale ka teise nime: Victoria.

Väikesel Crisette-Victorial on olemas isegi ID-kaart, millelt ta punnis põskedega vastu vaatab.

“Sellise beebinäoga on ta isikutunnistusel kuni 5. eluaastani!” naerab ema Marge Pihlik-Jõgi (36).

Marge räägib, et Crissu ilmaletulek oli küll valurikas, kuid pärast sünnitust oli piin peast pühitud.

“Samas oli mul sünnitades mõnus olla, sest ümberringi kõik hoolitsesid minu eestja aitasid sõbralikult,” kiidab Marge Elite ämmaemandat, arste ja õdesid.

“Olen neile väga tänulik ja kui nad varsti puhkuselt tagasi tulevad, viin neile enda tehtud tordi.”

Ka praegu on laual üks väike küpsisetort, mille ema ja õde meisterdasid tita esimese elukuu sünnipäevaks.

Väike lapsehoidja

Kuidas on siis beebi elu seni möödunud?

Marge ütleb, et tütrel hakkasid üsna ruttu gaasivalud, mis kiusavad teda eelkõige päeval. “Kui gaasid tulevad, siis ta karjub meeletult. Siis on nii kurb.”

Ema nõutas apteegist mitut sorti gaase lahustavaid ravimeid ning ristiköömne-apteegitilli teed. Mitu korda päevas, ka beebile rinda andes, masseerib ta õrnalt lapse kõhtu.

“Praegu vaatan, et puuksud ja krooksud tulevad päris hästi välja.”

Kui raseduse lõpul tundis Marge tüdimust, sest midagi polnud kodus teha, siis nüüd on vastupidi: titaga on nii palju tegemist, et muud asjatoimetused jäävad unarusse. Kui öösiti on tulnud rohkem üleval olla, surub päeval ka väsimus peale. Õnneks saab Marge jätta siis beebi natukeseks Liisu hoolde ja lasta silmad kasvõi pooleks tunniks kinni. Kuid vanem õde Liisu ei taha mitte iga kell väikese õe eest hoolitseda.

“Te kujutage ette, mina veel magan hommikul ja ema tuleb minu tuppa ja paneb lapse mu kõrvale! Ükskord veel ütles kõva häälega: “Õde magab.” Ma pean ju siis üles ärkama!” jutustab Lisett.

“Õde tahtis lihtsalt kaissu tulla,” naerab selle peale ema.

 


lugege ka: eelmist osa

Tere emmed ja kõhubeebid – 6 !

Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kuues artikkel.

Keskpunktis on sünnitus

Ühel naistest on tita juba käes ja kahe teise mõtted keerlevad samuti sünnituse ümber. “Millal on aeg kliinikusse tulla ja milliseid valutustamise vahendid on võimalik kasutada?”

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Hendrik Osula


 

Ilus tüdruk ilmus välja!

Marge sünnitas tütre“Raske oli,” ohkab Marge Pihlik-Jõgi (35) pärast seda, kui beebi temast välja vupsas, kuid mõni
minut hiljem on valu unustatud.

 

Kõik algab hilisõhtul. Mar­ge tunneb end kummali­selt ja ütleb külla tulnud sõbrannale: “Kõht on toonuses ja läheb vahe­peal krampi. Ole valmis, võin sulle öösel helistada.” Tütar Lisett-Marleen (10) pingutab kella üheni öösel üleval olla ja meelitab õekest: “Tule välja, no tule välja.” Kuid õeraas ei tule mitte ja Liisul vajub silm kinni.

Pärast kolme helistabki Marge sõbrannale, kes viib ta autoga Elite kliinikusse. Abikaasa Alarit kõrval pole, sest mees pidi just mõne päeva eest naasma tööle Soome.

Esimesed tunnid mööduvad klii­nikus tempokalt. Marge pikutab voo­dis, kõnnib, laseb end suurele pallile lösakile ja külitab põrandal. Pallil valu hoopis teravneb, kuid põrandal on päris hea olla. “Kui vähegi jaksad, tõu­se püsti ka, see kiirendab protsessi,” soovitab sõbranna Gerli Ottep (33).

Marge hingab sügavalt suu kaudu väl­ja ning Gerli teeb talle seljamassaaži. Arst vaatab, et emakakael on juba kuus sentimeetrit avanenud. Kuid kel­la seitsme paiku tunneb Marge, et ei jaksa enam valu taluda, ja palub valu­ vaigistit. Kuna sünnitus on lähedal, ei lase arst talle teha epiduraalanestee­siat, mis mõjub pikalt, vaid mini­-spinaali, mis toimib lühiajaliselt.

“Uu­uu­uu,” häälitseb Marge kõvasti ja arst julgustab nii jätkama.

“See on ürgne kutse. Naine peabki te­gema häält, mitte suud kinni hoidma. Kui naine teeb häält, siis tupp vib­reerib kaasa. Vibratsioon läbib kogu keha ja aitab tital laskuda,” räägib dr Svetlana Räim.

Ta tõstab naise voo­dis istuvamasse asendisse, et gravitat­sioon tita väljutamist soodustaks. Sünnitus aeglustub.

“Praegu on mul hea. Pole enam hullult palav ega hirmsaid valusid,” nendib Marge kümme minutit hiljem.

“Kas survet on tunda?” pärib arst.

“Jah,” vastab Marge. “Emakakael on täitsa lahti ja tita on laskunud,” ütleb arst.

“Ai­ai,”  kurdab naine.

“Ega valu ei saa päris ära võtta, siis ei saa laps sündida. Nii tubli oled,” toetab teda dr Räim.

“Kas see on Marge, kes oigab?” küsib tuppa astudes Marge ema Evi Pihlik (64), kellele sünnituse algusest teatas väimees Soomest. Ema seltsis möödub pool tundi…

Margel on hoopis kergem olla, kuid titat ei paista. “Kas nüüd ei olegi muud, kui ainult oodata?” uurib nai­ne.

“Eks see valuvaigisti võttis hoo maha,” tõdeb arst ja soovitab küla­listel minna fuajeesse kohvi jooma.

Ta annab Margele ravimit, mis sünni­protsessi veidi kiirendab.

 

Tita tuleb!

Elevusega tõttavad mitu naist tagasi sünnitustuppa. Kell on 8.39. Marge on voodis ja pressib, nägu pinges.

Arst jagab kõrval juhiseid: “Väga tubli, pressi­-pressi. Nüüd puhka, las tita venitab natuke, ja siis jälle. Lõõt­suta rahulikult… Praegu on natuke ebamugav. Pressi poole jõuga, suju­valt, ja hinga. Peakest on juba näha.”

Järsku lipsab üsast välja bee­bi, kelle ämmaemand vastu võtab.

“Tütrekene sündis, palju õnne!” ütleb dr Räim Margele. Kell on 8.43.

Tita maabub ema rinnale, kus tal on kõige parem maailmaga kohaneda, ja Marge imetleb pisikest roosat beebit.

Ta pistab tütrele rinna suhu ja tita hakkab peagi seda nosima.

Kõik vaatavad heldimusega uut ilmakodanikku ja Svetlana Räim tun­nistab: “Kuigi see on meile igapäevane töö, tunnen iga kord meeleliigutust.”

Punnis põsed ja nöbinina

Kuna Margel vajavad kaks väikest haa­va õmblemist, võtab lastearst tita enda kätte.

Beebile ema juurest lahkuda ei meeldi ja ta pistab kisama. “Oi,” ohka­vad kõik ruumis viibivad kaheksa naist.

Dr Galina Kudrjavtseva viib vastsündinu mähkimislauale ja naera­tab: “Kui vahva ta on, punnis põsed ja nii väike nina!”

Mõni minut hiljem teatab arst, et tita nahavärv, refleksid ja südametöö on head ning Apgari hinne on ühek­sa. Nüüd võtab pisikese sülle vana­ema Evi, kelle kõrvale tuleb õde Lis­ett, kes on natuke aega tagasi samutikliinikusse jõudnud.

“Nii armas,” ütleb Liisu õekest vaadates.

Kuni naised titat imetlevad, turgu­tab dr Räim Marget, kellel hakkas natu­ke halb. “See on verekaotusest,” tõdeb arst.

Varsti on Margel parem, ja beebi, kes on pidanud ennast lohutama rusika imemisega, saab jälle tissi otsa.

Kui raseduse ajal oli hirm, et tita kasvab liiga suureks, siis õnneks nii ei läinud. Tüdruk kaalub 3750 gram­mi ja on 51 cm pikk. Marge ütleb, et teine sünnitus oli küll kergem kui esimene, kuid siiski üsna raske.

“Sina, Liisu, olid sündides natu­ke väiksem,” lausub ema.

“Kui palju mina olin?” uurib Lisett.

“3635 grammi ja 50 sentimeetrit.”

“Aga sina, Marge, olid 3450 gram­mi ja 48 sentimeetrit,” lisab vanaema Evi ja kõik pahvatavad naerma, et beebi-Marge oli kõige tillem.


 

 Eufooria kasvab

Eufooria kasvabKristiina Orr (25) ootab juba elevusega raseduse lõppu, milleni on jäänud kõigest kuu.

Kristiinal, kes on 36. nädalat rase, on seljataga rasked ajad. Varsti pärast eelmist visiiti arsti juurde jäi ta kõ­vasse nohusse, mis kestis pea kaks nädalat.

“See oli päris hull ja väsitav.”

Veidi hiljem tabas Kristiinat kohutav hamba­valu, mis viis ta öösel erakorralise meditsiini osa­konda. Naisele anti valuvaigistit ja varahommikul kiirustas ta stomatoloogiakliinikusse, kus selgus, et hammas vajas juureravi.

“Praegu on aga enesetunne hea. Kõht hakkab üha rohkem segama ja häirib magamisel. Nii kui keeran küljelt küljele, ärkan üles,” räägib Kristiina.

“Kõht on juba märkimisväärne,” tõdeb Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ja annab naisele rasedust tõendava dokumendi, mis tuleb hambaravihüvitise saamiseks esitada haigekassale.

“28 eurot 77 senti ei ole just väga suur summa,” nendib arst.

“Aga midagi ikka,” leiab Kristiina.

KristiinaArst teeb Doppler­-uuringu, mis näitab, et loo­de saab nabaväädi kaudu piisavalt hapnikku. Tita kaalub 2700 grammi.

“Ta on keskmisest pisut väiksem, kuid mahub normi piiridesse. Sündides võib ta kaaluda 3–3,5 kilo, mis on täiesti normaalne. Tita on ilusti peaseisus.”

Kristiina mõtted lähevad juba sünnitusele. “Millal tehakse epiduraal?” küsib ta.

“Epidu­raalanesteesia tehakse siis, kui emakakaela väi­kese avanemise korral on naise valud väljakan­natamatud. Kui juba algul on näha, et ta tõesti ei suuda neid taluda. Sünnituse lõpul saab naine ikka hakkama, kuigi ka siis ütlevad kõik: ma olen väsinud, tehke midagi, ärge seiske siin niisama,” vastab dr Sõritsa.

“Ma ei karda valu, aga loodan, et see on talutav,” arutleb Kristiina.

“Seda näeb sünnituse käigus. Võib­olla te ei vajagi midagi. Arst soovi­tab valuvaigistit vastavalt sellele, kui suured on valud. On ka muud variandid: näiteks naerugaas ja seljanaha alla tehtavad füsioloogilise lahuse süstid, mis võtavad seljavalu ära. Kohe uksest sisse astudes endale epiduraali tellida ei saa,” naeratab arst.

Kui Kristiina vanematel on maale titakäru ja ­voodi juba ostetud, siis noored pole selleks veel mahti leidnud. Alles eelmisel nädalal sooritas naine Olustvere Põllumajanduskoolis lõpuek­sami. Nüüd on ta 5. kategooria põllumajanduse tootja, kes oskab nii ettevõtet kui ka traktorit juhtida.

“Olen maru rahul. Eksami järel oli suur pingelangus ja tahtsin ainult puhata. Nüüd tun­nen endas energiat, et tuhlata poodides ja osta pisipõnnile vajalikke asju.”

Kristiina sünnitustähtajani on jäänud napp kuu, kuid naine võib vabalt sünnitada ka mõne päeva pärast. “Päris põnevaks hakkab minema. Oleme elukaaslasega mõlemad elevil ja ootame pisikest. Eufooria võtab maad.”

 


 

Väike pööre peaseisu

AleksandraAleksandra Grinevitš (27) saab arstilt nippe, kuidas aidata beebil end peaseisu pöörata.

31. nädalat titat ootaval Alek­sandral on viimastel päevadel valutanud parem jalg.

“Siin aitab asendivahetus. Kui midagi surub närvide peale, tuleb asendit muuta,” ütleb dr Deniss Sõritsa.

Hommikuti tunneb naine aga tihti nõrkust. Selle vastu on parimaks rohuks toit.

Kuigi Aleksandra rasedus algas kolmest naisest kõige hiljem, on temagi jõudnud peaaegu lõpu­sirgele. Arst vaatab beebit ultraheliuuringus ja näeb, et pisike tüdruk mõnuleb ikka tuharseisus.

“34.–35. nädalaks võiks ta end ikkagi peaseisu pöörata,” räägib arst. “Soovitan teha harjutusi, mis pööramist soodustavad.” Millised need harjutused on?

Praegu on beebi selg ema paremal pool. Tõenäoliselt pöörab ta end nii, et pea liigub vasakule küljele ja siis alla. Et pööramisele kaasa aidata, peaks naine heitma vasemale küljele, panema tuharate alla suure pad­ja ja silitama kõhtu vasaku külje suunas. Põhi­mõte on lihtne: kui naise tuharad on kõrgemal kui pea, võib tita üh el hetkel lupsti alla pöörduda.

“Seda naine kindlasti tunneb. See on küllaltki ebameeldiv, kuid mitte valus,” selgitab arst.

Aleksandra räägib, et tal on ka jalad natuke turses, ja mitte ainult kuuma ilmaga. Spasmide ehk kõhuvalu leevenduseks võtab ta aga No­Spad.

“Kuna uriinis valku pole ja vererõhk on korras, pole praegu põhjust muretseda,” nendib dr Sõritsa.

Ka Aleksandra mõtiskleb juba sünnituse üle.

“Mis saab siis, kui tulen kliinikusse, aga on vale­häire?” küsib ta.

“Pole vaja karta. Kui on vale­häire, siis ei ole midagi teha. Te ei ole arst, kes oskab seisundit täpselt määrata,” julgustab tohter.

Ta selgitab, kuidas sünnituse algust lihtsalt ära tunda: sellest annavad märku emaka regulaarsed kokkutõmbed 3–5 minuti tagant tunni aja jook­sul. Sel juhul tasub hakata liikuma kliiniku poole, samuti siis, kui on puhkenud looteveed.

 


lugege ka: eelmist osa

Tere emmed ja kõhubeebid – 6A!

Pere ja Kodu, juuli 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kuues artikkel.

Kuidas elad kõhutita

Rasedad pööravad pilgu oma titale: kui suur ta juba on? Millal võiks ta end keerata tuharseisust peaseisu? Kas banaanide söömine muudab tema pea kõvaks?

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Elite kliinik


 

Meeletu puuviljaisu!

Kristiina juulisKristiina Orr (25) toitub tervislikult ja armastab süüa palju puuvilju, eriti banaane.

32. nädalat lapseootel Kristiina ei saa enam selili magada, sest tita surub kõvasti peale.

“See on häiriv, sest mulle meeldib väga magada selili ja kõhuli. Nüüd saan ainult külje peal olla. Öösiti tuleb ka tihedalt vetsu vahet joosta ja uni jääb poolikuks. Ei saa päris välja puhata.”

Tita, kelle sünnini on jäänud veel kaks kuud, on läinud palju aktiivsemaks ja tegutseb-müksab vahel päris kõvasti.

“Muidugi on tore tunda tema liigutamist. Kui ta aga vahel ribidesse lööb, on üsna ebameeldiv.”

Kristiina on kaalus kuu aja jooksul hoopis 900 grammi alla võtnud.

“Kas ei ole söögiisu?” küsib Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.

“On küll isu, kuid ma jalutan ja toitun tervislikumalt. Tahan hullult puuvilju süüa. Seoses sellega tahtsingi küsida: kas on õige, et banaanid teevad lapse pea kõvaks, sest neis on palju kaltsiumi? Lugesin seda foorumist.”

“See on müüt. Ärge seda uskuge,” vastab arst.

“Teil ei ole tervise riskifaktoreid. Tita pole kaalus liiga palju juurde võtnud ja teie veresuhkur on korras. Jätkake samas vaimus ja see, et tita tuleb kõva peaga… Tahaks näha! Ma pole kordagi veel kõva peaga titat näinud,” naerab tohter.

juulis 2014Eelmisel korral palus dr Sõritsa uurida, kui palju kaalus Kristiina ja tema mees sündimisel.

“Huvitav, et olime mõlemad samas kaalus, 3600 g, ja täpselt ühepikkused, 51 cm,” teatab Kristiina.

“Laps on kasvanud kuu ajaga sama palju kui eelmine kord. Ta on normkaalus, kuid lihtsalt keskmisest pisut väiksem,” ütleb arst.

“Mis on alamõõt sündides?” pärib naine.

“Alla 2,5 kg. Aga ma ei usu, et teil liiga väike laps tuleb. Selleks peab olema mingi põhjus, näiteks enneaegne sünnitus,” arutleb doktor.

Kristiinal on veel üks küsimus. Ta nägi apteegis müügil lahklihaõli, mida soovitatakse kasutada alates 34. rasedusnädalast. Õli pidi muutma lahkliha elastsemaks, mis omakorda kergendab sünnitust.

“Kas te soovitate seda õli kasutada?” küsib ta.

“Ma ei tohiks võib-olla nii öelda, aga ärge tegelege jamaga. Vahepeal müüdi ka geeli, mis teeb sünnituse libedamaks. Seda katsetati sünnitusel, kuid siis lõpetati ära. Midagi ei läinud libedamaks,” vastab dr Sõritsa.

“Kui tulete sünnitama ja tita pea ei mahu läbi, tehakse väike lõige, et vältida rebendi teket pärasoole suunas. Muidu on oht, et rebendite pärast tekib soolepidamatus. Teie mõtelge pigem sellele, mis poosis on teil parem sünnitada ja kas soovite valuvaigistit.”

“Mulle meeldiks väga vette sünnitada. Vesi pehmendab ja muudab keha kergemaks,” arutleb Kristiina.

“Kui kõik on hästi, miks mitte. Vette sünnitades on ainult üks miinus. Me ei saa hästi kontrollida tita südametegevust. Kui sünnitajal tekivad aga esimesed emaka kokkutõmbed, soovitame minna kuuma duši alla või vanni. Ühele naisele sobib see superhästi, teisel hakkab paha. See on individuaalne,” räägib dr Sõritsa.

 


 

Kõht läheb pingesse

Aleksandra juulisAleksandra Grinevitši (27) rasedus annab endast järjest rohkem märku: naisel läheb toonusesse kõht ja krampi jalad.

 

Aleksandra, kelle rasedus on kestnud 27 nädalat, on viimased paar kuud olnud kimpus viirushaigustega.

“Vahepeal saan terveks ja siis jälle haige. Selle nädala algul haigestusin jälle.”

Rasedusega seoses on alanud uued hädad.

“Mu kõht läheb toonusesse, kõvaks, mitu korda päevas. Kas see on normaalne?” küsib naine arstilt.

Dr Deniss Sõritsa küsib vastu: “Kas valus on ka?”

“Valus ei ole, aga on ebamugav,” selgitab Aleksandra.

“Kas see juhtub spontaanselt või siis, kui ennast koormate?” uurib arst.

“See juhtub niisama, kuid eriti siis, kui sõidan autoga,” vastab naine.

Dr Sõritsa soovitab tal võtta NoSpad, mida Aleksandra on juba veidi tarvitanud.

“Emaka kokkutõmbeid on rohkem saledatel inimestel,” nendib arst.

Öösiti ehmatab Aleksandra üles teine ebameeldiv asi: üks jalg läheb krampi.

Arst soovitab süüa magneesiumi, mis vähendab nii krampe kui ka emakatoonust.

2014-10-21_121619

Seejärel vaatab ja mõõdab tohter loodet ultraheliuuringul.

“Tita on keskmisest pisut väiksem, kaalub 955 grammi, kuid mahub normi piiresse. Ta kasvab kenasti sümmeetriliselt ja mõõ tude pärast pole põhjust muretseda.
Praegu on ta tuharseisus.”

“Millal ta peaks ennast keerama?” küsib naine.

“Laps võiks keerata end peaseisu 34.–35. nädalaks. Kui seda ei juhtu, võib teda väljastpoolt pöörata. Kuid praegu pole mõtet sellest rohkem rääkida, sest teil on aega veel palju.
Tavaliselt pöörab tita end ikka ise,” selgitab dr Sõritsa.

 

 

 


 

Tita on pirakas

Marge juulisMarge Pihlik-Jõgil (35) on jäänud sünnituseni üks kuu, kuid tita on juba üle kolme kilo raske.

 

36. rasedusnädalal on Margel samad mured mis kuu varemgi: selg teeb valu ja uni ei taha tulla.

“Muidu on enesetunne hea. Tita on hakanud päris kõvasti luksuma, umbes kolm korda päevas, vahel kohe 15 minutit järjest. Hästi lahe on seda tunda.
Enam ta ei põtki, vaid jõuliselt surub, nii et kõhul on näha muna. Annab täiega märku, et on nii kitsas ja tahab välja.”

Raseduse ajal on normaalne, et vooluse hulk natuke suureneb, kuid Margel oli seda ühel öösel väga palju.

“Mõtlesin: kas juba tulevad veed?” mainib ta.

“Kas seda on olnud ainult üks kord?” küsib dr Deniss Sõritsa.

“Jah,” vastab Marge.

“Jälgige hoolikalt ja kui midagi sarnast jälle juhtub, andke teada.”

Dr Sõritsa vaatab naise dieedipäevikut, sest Margel on viimasel kolmel kuul olnud veresuhkrunäitajad liiga kõrged. Vahepeal läksid näidud juba normi lä hedale, kuid viimastel päevadel on need jälle tõusnud.

 

2014-10-21_121814

Naine piirab rangelt oma toitumist ja võtab kolm korda päevas ravimit.

Kui raseda veresuhkrusisaldus on kõrge, ohustab see otseselt loodet. Tita võib kasvada liiga suureks ning teda võivad pärast sündi vaevata madal veresuhkru- ja kõrge bilirubiinitase.

Dr Sõritsa uurib loodet ultraheliaparaadi abil. “Ta on praegu juba nii suur, et pilte temast ei saa,” ütleb arst.

Mõõtude poolest on beebi keskmisest suurem, kuid mahub normi piiresse. Oma kaalu, 3219 grammi poolest on ta aga kaks nädalat arengust ees.

“See ongi kõrge veresuhkru mõju,” tõdeb dr Sõritsa.

“Reegel on selline, et kui rasedust on 38 nädalat ja loode kaalub 3,8 kg, on see näidustus sünnitus esile kutsuda. Muidu läheb tita liiga suureks ja sünnitamisega võib tekkida probleeme.
Kui te olete 3,6 kilogrammise lapse sünnitanud, siis tõenäoliselt saate neljakilosega ka hakkama, kuid 4,5-ga võib tekkida raskusi,” seletab arst.

Dr Sõritsa kutsub Marge tagasi juba kahe nädala pärast ja loodab, et loode kosub vahepeal vähem kui 600 g.

“Siis vaatame, mis edasi. Tuleb teha kõik selleks, et naine sünnitab ise. Ema on võimeline siis juba paari tunni pärast liikuma ja lapse eest hoolitsema.
Kui tehakse keisrilõige, on ta esimesed 24 tundi väga kehvas olukorras.”

Marge ütleb, et beebiasjad on ostetud, sünnitusele mineku kott koos ja varsti panevad nad ka titavoodi üles.

“Oleme tema tulekuks valmis.”

 

 


lugege ka: eelmist osajärgmist osa

Teadlik Vanem: Kogenud naistearst – on teaduslikult tõestatud, et pidev planeerimine ja testimine hoopis pidurdavad rasestumise tõenäosust

Posted on 18. juuni 2014 by in Tervis ja toitumine, Vanemad

Tere emmed ja kõhubeebid – 5 !

Pere ja Kodu, juuni 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja viies artikkel.

Päike meelitab liikuma!

Kevadel tahavad ka last ootavad naised rohkem värskes õhus askeldada. “Kas rattaga sõita ja maal tööd rügada ikka tohib?” pärivad nad arstilt. Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


 

Mõnus maatöö ootab

1aKristiina Orr (25) kibeleb vanematekoju Põltsamaale,kus aia- ja põllutööde hooaeg on alanud.   28. nädalat rase Kristiina läheb nädalavahetusel Põltsamaale, sest vanemate juures on alati palju tööd teha. “Mulle hullult meeldib seal askeldada. Kas ma ikka võin rehitseda ja raskusi tõsta? Kui ma tunnen end hästi,siis ma ju võin?” küsib ta arstilt. Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ütleb, et rasedus ei ole haigus, kuid naisel tasub ennast siiski koormata vaid mõõdukalt. “Kui pingutate üle, hakkab emakas kokku tõmbama, ja see pole hea. Siis tuleb lõpetada. Halvimal juhul võib tekkida veritsus – ja mitte samal päeval, vaid järgmisel hommikul. See valmistab teile šoki ja paneb muretsema.” Kristiina lubab jälgida, et ta üle ei töötaks: “Endal on mul askeldades mõnus, aga võib-olla beebi ei tunne end sel ajal hästi.” Liikumine on naisele tähtis ja ka rasedana on ta iga päev sooritanud tempoka jalutuskäigu. “Eile käisin kaks pooleteisetunnist tiiru. Aga pean võtma ka jalutades rahulikumalt, sest emakas läheb vahel pingesse.” Kristiina on viimase kuu jooksul hakanud märgatavalt tihedamini tualetti külastama, kolm-neli korda öö jooksul. Teinekord surub tita ka rinna alt nii tugevalt, et tuleb ruttu asendit vahetada. “Muidu on selline tunne, et tahaks sealt lihase läbi lõigata, et ei suruks peale. Maru ebamugav on.” Vahel ärkab Kristiina öösiti selle pärast, et jalad tõmbavad krampi. “Need on hullud krambid,” kurdab ta arstile. “Kas te magneesiumi võtate?” küsib dr Sõritsa. “Võtan raseda toidulisandit, kus see peaks sees olema,” vastab naine. “Võtke magneesiumi veel lisaks.” soovitab arst. 2aDr Sõritsa mõõdab tita kaaluks 956 g, mis jääb normi piiridesse, kuid on keskmisest väik-sem. “Mis oli teie ja mehe sünnikaal?” pärib ta. “Mul pole õrna aimugi,” vastab Kristiina. “Uurige järele. Võib-olla on geneetiliselt määratud, et tita on pisut kergem. Arvan, et ta võib sündides jääda 3–3,5 kilo piiridesse. Aga vaatame seda järgmine kord uuesti,” räägib arst. Naisel on veel viimane küsimus. Tema titat ootav sõbranna oli hädas vähese looteveega. “Kui suur see kogus peab olema ja kui seda on vähe, kas siis tekivad komplikatsioonid?” küsib Kristiina. Dr Sõritsa ütleb, et ultraheliuuringul oli näha, et Kristiinal oli lootevett piisavalt. Kui paistab, et seda on vähe, mõõdetakse selle hulk täpselt ära ja vaadatakse tabelist, kas see jääb normi piiridesse. “Kui on vähe, peab arutama, mis on selle põhjus. Näiteks võib naisel olla mõni haigus. Teil on see korras, pole põhjust muretseda.”


 

 Kõhukene kasvab

3aÕblukese Aleksandra Grinevitši (27) kõht varem rasedust ei  reetnud, kuid nüüd on see juba märgatavalt suurem.   Aleksandral on käes 23. rasedusnädal ja vahel ta märkab isegi, et on nagu natukene ümaram. “Äkki sa oled rase?” küsib seepeale elukaaslane Mario (27) naljatades. Poeg Martin (3) käib viimasel ajal aga titaga juttu puhumas. “Ma tulin lasteaiast ja hakkan nüüd mängima,” patsutab ta emme kõhu peale. Aleksandra on nüüd ikkagi haiguslehel, sest Maxima kauplusekett ei tahtnud teda tööle lubada, kuna kartis vastutust, kui rasedaga peaks midagi juhtuma. Kuid teistpidi on see hea, sest naine saab kodus puhata ja poja eest hoolitseda. “Kas ma rattaga sõita võin?” küsib Aleksandra. “Ettevaatlikult võib ikka,” vastab dr Deniss Sõritsa. “Aga kui laps istub taga toolis?” uurib naine. “Siis ei või. Tuul puhub ja kukute peaaegu kolmekesi,” ütleb arst. “Teine küsimus: kui kõrged võivad olla kontsad?” pärib naine. “Arvan, et mida kõrgemad, seda ilusamad,” muigab dr Sõritsa. 4a “Kas rasedale need halba ei tee?” imestab Aleksandra. “Sõltub sellest, kuidas te end tunnete. Kui jalad ei valuta, siis arvan, et tunnete end kõrgete kontsadega hästi. Peaasi, et te ei komista ega kuku,” ütleb arst. Aleksandra tita kaal vastab raseduse arengujärgule. “Kas teie kõht ei lähe väga pingesse?” küsib arst. “Vahel üks külg valutab,” vastab naine. “Kas torkab pidevalt?” jätkab tohter. “Valutab umbes 10 minutit järjest. Heidan pikali ja siis läheb üle,” räägib Aleksandra. “See tuleneb emaka kasvamisest ja ei tähenda midagi halba,” nendib dr Sõritsa.


 

 Selg teeb valu

Marge Pihlik-Jõgi (35) tita surub nii tugevalt ema seljale, et viimasel on raske magada.

5b“Selg on hakanud hullult valutama ja jalad väsivad ära. Peaks vist ujuma minema, äkki see aitab,” räägib Marge, kes on 32.nädalat rase. Ka magamisega on naisel probleeme. Kuigi ta on õhtuti väga väsinud, on uinuda raske. “Siplen küljelt küljele, kuid külili on nii paha olla. Siis üritan olla selili, aga seljale surub ka ja valutab.” “Tõenäoliselt on see sellepärast, et kõht on suur,” nendib dr Deniss Sõritsa. “Teie kaal on aga vähenenud 1,7 kilo. Kas teil pole isu?” küsib ta Margelt. “Olen ka ise tähele pannud – sääred on palju peenemad ja püksid suured. Ilmselt on see dieedist,” vastab naine. “Kas nüüd tunnete dieedi mõju? Kas sööte magusat vähem?” uurib arst. “Nojah, jälgin söömist, aga vahel tahan ikka natuke seda, mida ei tohi. Näiteks vorsti või koogitükki. Ei saa ju olla täiesti ilma magusata.” Arst vaatab Marge dieedipäevikut, kus veresuhkrunäitajad tugevalt kõiguvad. “Imelik, et kaks päeva on korras, kaks ei ole. Siiski on veresuhkrutase läinud madalamaks. See tähendab, et dieet ja ravi on andnud tulemusi. See on hea. Loodame, et suudate jätkata samas vaimus.” Raseda kõrge veresuhkru korral on oht, et tita kasvab liiga suureks. Kui laps kaalub 38.rasedusnädalal 3,8 kg või rohkem, võidakse sünnitus esile kutsuda. Marge tita kaalub 32. rasedusnädalal 2015 grammi. “Teie tita on keskmisest suurem, kuid normi piires. Olete siiani tubli olnud ja loodame, et kõik läheb hästi,” sõnab arst.

Tere emmed ja kõhubeebid – 4 !

Pere ja Kodu, mai 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja neljas artikkel.

Iga amps on tähtis!

Nii Marge, Aleksandra kui ka Kristiina tähelepanu keskmes on praegu toit. Samuti tulevad arsti vastuvõtul jutuks töö ja reisimine raseduse ajal.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik

 

2014-05-06_095856_1aLõpuks ometi saabub Marge Pihlik-Jõgi (35) arsti vastuvõtule koos abikaasaga. Alari tugi kulub seekord marjaks ära.

Soomes töötavale Alar Jõgile (27) kurtis tema naine mitu korda: “Kõigil teistel on mees vastuvõtul kaasas,mul kunagi ei ole…” Paar päeva tagasi teatas Alar oma ülemusele: “Mind ei huvita enam, mis tööl saab. Pean koos naisega arsti juurde minema!” Ülemus kostis selle peale: “Mine, mine! Mine ruttu!”
Marge on kandnud last juba 28 nädalat. Kui kuu tagasi tal tervisemuresid ei olnud, siis vahepeal on olukord muutunud. Tema veresuhkrutase tõusis väga kõrgeks (normaalsest 5,1 mmol/l üle 8 mmol/l) ja arst andis talle glükomeetri, millega kodus veresuhkrut mõõta. Marge märkis üles veresuhkrusisalduse enne ja pärast iga söögikorda.

Dr Deniss Sõritsa ei ole aga näitajatega rahul. Enne sööki peaks olema glükoosi vähem kui 5,3 mmol/l ja pärast sööki vähem kui 7, Margel on aga kõvasti rohkem.

“Midagi siin ei klapi, sest enne söömist on teil veresuhkur olnud isegi 8,2. See tähendab, et sõite torditüki ära ja siis mõõtsite.”
Arst käsib Margel ka edaspidi kirja panna kõik, mis ta suhu pistab, isegi ühe kommi, ja saata talle kahe päeva menüü.

“Ma kontrollin, mida te sööte. Midagi te teete valesti, ilmselt sööte palju magusat. Me proovisime ravita hakkama saada, kuid see ei õnnestunud, ja nüüd peame lisama tabletiravi,” ütleb dr Sõritsa.

Kuu aega tagasi rääkis arst Aleksandrale, miks on kõrge veresuhkrutase ohtlik, ja kordab nüüd sama juttu Margele:

“Loode hakkab kaalus kiiremini juurde võtma, kuid muret tekitavam on see, mis pärast sündi juhtub. Lapsel võib olla madal veresuhkrutase ja keskmisest kõrgem bilirubiinisisaldus veres. Ta võib muutuda loiuks ja tema nahk kollasemaks kui tavaliselt.”

Arst hoiatab, et kui tabletiravi ja toitumisega suhkrut normi ei saa, tuleb Margel hakata insuliini süstima.

“See on juba palju keerulisem. Kusjuures pärast sünnitust on risk, et teil tekib suhkruhaigus. See ei ole naljaasi. Peate väga jälgima, mida sööte,” manitseb dr Sõritsa.

Abikaasa Alar poetab vahele, et Marge sööb varasemaga võrreldes magusat palju vähem. “Üks-kaks kommi päevas. Kui oleme koos, keelan tal komme võtta.”

“Kas piimas on ka palju suhkrut?” uurib Marge.

“Palju ei ole, aga kui te saate natuke siit ja natuke sealt, siis kokku tuleb palju. Hommikul keetke puder veega, mitte piimaga. Puuviljad asendage juurviljadega. Kõik magus jätke ära. Kas te öösel lähete külmkapi kallale?” pärib arst.

“Ei, ainult joon 3–4 korda öö jooksul,” vastab Marge.

“See, et te palju joote, näitab ka, et veresuhkur on kõrge,” tõdeb dr Sõritsa.2014-05-06_095935-2a

Kuigi arstikabinetist väljuvad mees-naine veidi murelikena, loodavad nad siiski parimat. Tita sünnini on vaid kolm kuud ja huvitav on see, et ka sõprade-tuttavate seas valitseb tõeline beebibuum. Eriti palju on tulekul just tüdrukuid.

“Mul on juba nii hull ootus peal, tahaksin päriselt last süles hoida. Kui ta hakkab sündima, lähen kas või läbi tule ja vee, et koju saada, ” räägib tulevane isa.

Alaril on tööandjaga kokku lepitud, et pärast tütre sündi jääb ta kauemaks Eestisse. “Vajan siis rohkem vaba aega, et perega olla. Abikaasal oleks titaga Soome vahet jama reisida. Ülemus, kes on ise naine ja ema, ütles, et pole mingit probleemi. Õnneks ta mõistab mind.”

 


 

Kas tee viib Rooma?

2014-05-06_100008-3Kristiina Orri (25) on seekord vaid üks küsimus: kas Rooma tohib reisida?

Kristiinal saab 24 rasedusnädalat kohe täis ja suuri muutusi enesetundes pole.

“Eks ta natuke tusasemaks on läinud,” ütleb elukaaslane Enari Sonn (33).

“Ära valeta!” pole Kristiina päri.

Ka kaalu pole naisel palju lisandunud, vaid 600 grammi.

“Ega see pole tingitud sellest, et ajab iiveldama?” pärib dr Deniss Sõritsa.

“Ei, iiveldama ajas vaid päris algul. Praegu tunnen ennast super hästi. Jälgin ainult, et sööksin tervislikku toitu. Kas ma kaalun siis liiga vähe?”

Arst rahustab: “Te olete raseduse ajal juurde võtnud 7,1 kilo. See on täiesti normaalne. Muretsemiseks pole põhjust.”

Kristiina räägib, et soovib sõita mõneks päevaks Rooma. “Kas ma võin minna, kui end hästi tunnen?” küsib ta.

“Kui tunnete end hästi, siis võite. Lennureis Rooma kestab vähe.”

“Kas ma päikese käes tohin olla?” uurib naine.

“Kui tahate päevitada, peaksite kõhu kinni katma. Kui on palav, peate palju jooma, sest te ise ei tunne, kuidas vedelikku välja higistate. Pean teile andma lennureisiks ka tõendi, et tervisega on kõik hästi,” räägib arst.

2014-05-06_100101-4Ta lisab, et rase ei tohi tõsta raskusi, mistõttu kott võiks olla kerge või ratastel. Kindlasti peab naine tegema tervisekindlustuse, mis on mõeldud rasedale ja kehtib ka siis, kui tervis enne reisi halveneb ning naine reisi ära jätab. Paraku mõni kindlustusleping seda ei arvesta ja jätab raseda sellisel juhul rahast lihtsalt ilma.

“Pöörake kindlustust tehes sellele kindlasti tähelepanu. Aga kui oluline see reis teile on?” küsib dr Sõritsa.

“See ei ole elutähtis. Sõbranna sõidab konverentsile ja lähen lihtsalt kaasa,” vastab Kristiina.

“Kuigi teiega tõenäoliselt midagi ei juhtu, on väike risk alati olemas. Peate arvestama, milline stress reisiga kaasneb. Te olete võõras riigis, kus on võõrkeelne keskkond. Kaaluge, kas sel riskil on mõtet,” soovitab arst.

“Pean selle enda jaoks läbi mõtlema,” nendib Kristiina.

 

 


 Põnevust kui palju

2014-05-06_100128-5_6aAleksandra Grinevitš (27) sai oma veresuhkru korda, kuid töö ja lapse sugu pakuvad jätkuvalt pinget.

Aleksandra, kellel kohe täitub 19. rasedusnädal, sammub arstikabineti poole väikese elevusega: “Ei tea, kas täna on veel poiss?” arutleb naine lõbusalt. Eelmisel korral paistis ultraheliuuringus algul tüdruk, nagu oli ka üle-eelmisel korral, kuid kordusvisiidil kahtlustas arst hoopis poissi.

“Teate, selle sooga olen ikka suures segaduses. Enam ei julgegi teile seda öelda,” tunnistab dr Deniss Sõritsa ja uurib hoolega loodet.

“Nüüd ma olen kindel, et minu esimene arvamus oli ikka õige ja see on tüdruk. Kui rasedus on sedavõrd algusjärgus, võib sugu minna segamini selle pärast, et tüdruku kliitor on hüpertrofeerunud (paksenenud) ja see näeb välja nagu poisi peenis.”

Beebi sugu ei olegi nii tähtis, leiab Aleksandra, kuid parajat peavalu on tekitanud tööküsimus. Raseduse algul soovis tööandja ta suunata raskemale tööle, kus naine oleks pidanud kaupa tõstma. Aleksandra keeldus sellest, läks haiguslehele ja kartis, et ei saagi enam titat oodates raha teenida. Nüüd pakkus Maxima kaubanduskett Aleksandrale osalise tööajaga (seitse tundi päevas) tööd ja küsis arstilt, kas naine ikka võib seda teha.

“Tööandja ütleb, et see on sundasendis töö arvuti taga, mis nõuab pidevat istumist ning koormab seetõttu luu- ja lihaskonda. Põhjustab pinget silmadele ja mälule ning nõuab suurt tähelepanu ja keskendumist,” loeb dr Sõritsa talle saadetud kirja, mis kõlab üsna hirmutavalt.

“Küsimus on selles, mida teie tahate. Kas selline töö teile sobiks?” küsib arst.

“Mina soovin teha tööd ja ma tunnen ju, kus on piir, kust alates ma pingutada ei või,” vastab Aleksandra.

“Siis vastan, et olete võimeline seda tööd tegema ja arvestate ise töö raskusega. Kui tunnete, et olete väsinud, tõuske püsti ja visake ennast kuskile pooleks tunniks pikali. Seejärel jätkake tööd. Kui keegi ütleb, mis sa siin pikutad, võite vastata, et olete rase ja see on teile ette nähtud. Keegi ei saa väita, et see pole õige. Kui keegi käsib tõsta raskeid kaste, võite keelduda. Samas ei saa te ka nii teha, et lähete tööle ja pikutate seal pool päeva,” selgitab dr Sõritsa.

Aleksandra tervis on hea ja eriti võib rõõmu tunda selle üle, et naise veresuhkru kordusanalüüs oli korras. Kui varasem 5,2 mmol/l ületas natuke normi, siis 4,3 jäi igati normi piiridesse.

“Viinamarju ma enam ei söö,” viitab Aleksandra magusa piiramisele oma menüüs.

Paar päeva hiljem teeb dr Mare Riive loote anatoomiauuringu, mille käigus vaatleb ta Aleksandra titat eriti üksikasjalikult, sh tema väljakujunenud elundeid. “Nii palju kui oli näha, oli kõik korras. Tita oli aktiivne ja tuharseisus. Tavaliselt keeravad nad hiljem peaseisu,” kommenteerib dr Riive. Aga sugu? “Ta on ikka tüdruk,” on arst kindel.

Tere emmed ja kõhubeebid – 3 !

Pere ja Kodu, aprill 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kolmas artikkel.

Küll on palju küsimusi!

Kuu  on  läbi  ning  Aleksandral,  Kristiinal  ja  Margel  on  uued mured südamel. Naised uurivad arstilt, kas torkiv valu kõhus on normaalne, kuidas mõjub gaseeritud vesi ja kui palju võib beebi kõhus mürgeldada?

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik

 

Kuna Aleksandra Grinevitši (27) rasedus on kestnud alles suhteliselt lühikest aega, on tita soo määramine arstile paras pähkel.aleksandra_mario_3

 

Aleksandral saab kohe täis 15. rasedusnädal.

“Mul on paha olla, juba nädal aega on nohu ja pea kogu aeg valutab. Hommikuti tuleb ninast verd ka,” kurdab naine arstile.

“Tõenäoliselt tuleb verd tugeval nuuskamisel ninakoorikute pärast. Abi võib olla sellest, kui lasete ninna merevett, see niisutab limaskesti,” soovitab Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.

“Vahel lööb mul kõhtu valu. Kas see on normaalne?” pärib Aleksandra edasi.

“Milline see valu on? Kas torkiv või on kõht pinges?” uurib arst.

“See on torkiv. Kui näiteks aevastan, lööb paremasse külge,” ütleb Aleksandra.

“Torkiv valu tuleneb emaka kasvamisest. See on sagedane ja seda pole vaja karta,” rahustab arst.

Šokolaad peitu.

 

Dr Sõritsa uurib naise proovide tulemusi, mis näitavad kahte probleemi: uriinianalüüsist ilmneb, et ta joob liiga vähe vett ja suhkru sisaldus tema veres on natuke üle normi.

“Vere glükoosisisaldus peaks olema 5,1 mmol/l kohta või vähem. Teil on see 5,2. Milliseid puuvilju te tavaliselt sööte?” küsib arst.

“Õunu ja viinamarju,” vastab Aleksandra.

“Täpselt, viinamarjad sisaldavad enim puuviljasuhkrut. Palun asendage need millegi muuga, näiteks pirnidega, ja magusat sööge ka vähem. Glükoositase tuleb korda saada. Vett peaksite aga jooma rohkem,” manitseb arst.

“Šokolaadi peidan ära, saab ainult kartulit ja porgandit,” naljatleb kõrval Aleksandra elukaaslane Mario Karro(27).

Miks on raseda veresuhkrutase oluline?

Dr Sõritsa selgitab, et kõrgema suhkrutaseme mõjul kasvab loode rohkem ja on sündides suurem. Sellisel vastsündinul võib tekkida hüpoglükeemiline seisund, mis tähendab, et tema veresuhkrutase langeb alla 3 mmol/l. Glükoos on organismi peamine energiaallikas ja kui seda on vähe, jääb keha “nälga” ning häirub aju töö.

“Beebi võib olla seetõttu loid ja see pole hea märk. Sellist last tuleb arstidel rohkem jälgida.”
Dr Sõritsa loodab, et Aleksandra saab oma veresuhkrutaseme kenasti korda.

“Keerulisemate olukordade puhul saadan naise toitumisnõustaja juurde, kes soovitab tervislikku menüüd ja annab rasedale glükomeetri, millega ta peab veresuhkrutaset mõõtma.”

Poiss või tüdruk?aleksandra-2

 

Nüüd algab vastuvõtu kõige põnevam osa: dr Sõritsa piilub ultraheliseadme abil väikest loodet. Eelmisel korral arvas arst, et Aleksandra kõhus kasvab tüdruk, kuid päris kindel ta ei olnud.

“Tahtsingi küsida, kas ikka on tüdruk?” pärib Mario, kes tahaks poeg Martini(3) kõrvale veel ühte marakratti. Aleksandra soovib perre tütart.

“Tita on kerra tõmbunud ja näitab meile pöialt, järelikult on tal kõik hästi,” muigab dr Sõritsa. “Tema sugu ma hästi ei näe… kahtlustan, et on tüdruk.”

Dr Sõritsa kutsub naise mõni päev hiljem uuesti ultrahelisse.

“Aleksandral sünnib ikkagi poeglaps, olen 90% kindel,” ütleb arst.

“Enne ei usu, kui tita augustis välja tuleb,” naerab selle peale ema. “Tahaksin tüdrukut küll rohkem, aga peaasi, et laps oleks terve. Kui sünnib poiss, pole ka midagi hullu.”

 


 

Kristiina2Tahaks palju magada. . .

Kristiina Orri (25) on tabanud suur väsimus ja väike tüdimus: tita võiks juba käes olla!

 

Kristiina on olnud 18 nädalat rase.

“Pool maad on peaaegu käidud ja ausalt öeldes tunnen, et võiks juba asjaga ühele poole saada. Mulle näib, et olen nii suur, kõht aina paisub,” räägib naine.

Kristiina käis vahepeal loote anatoomia uuringus, mida tehakse 19.–21. rasedusnädalal, kui loote kõik elundid ja organid on välja
kujunenud.

Dr Mare Riive ütleb, kuigi tita eri piirkondi saab sel ajal juba üksikasjalikult uurida, võivad mõned väärarengud (nt häired südame, neerude jms arengus) ilmneda hiljem. “On ka selliseid väärarenguid, mida ultrahelis ei näe.”

Dr Riive leidis, et kõik Kristiina tita organid, mis olid näha, olid normaalselt arenenud. Laps oli aktiivne, kaalus ligi 300 g, südametegevus oli regulaarne ja ta oli peaasendis. Sünnituse oletatav tähtaeg on 14. juuli.

“Kokkuvõttes midagi häirivat ei olnud. Saan ka öelda, et kindlalt on tegu poisiga.”

Nüüd on Kristiina dr Deniss Sõritsa vastuvõtul ja küsib: “Mida see tähendab, et jalutades on mu alakõht ebameeldivalt tundlik? Ma ei saa enam omas tempos jalutustiire teha.”

“Võib-olla on see tingitud sellest, et kõht kasvab. Kui emakas kokku tõmbub, võib see tekitada samuti ebameeldivat tunnet,” vastab dr Sõritsa.

“Mulle meeldib väga juua gaseeritud vett. Lugesin kuskilt, et beebil võivad sellepärast tekkida pärast sündi gaasivalud. Kas see on nii?” uurib Kristiina edasi.

“Kui te praegu joote gaseeritud jooke, siis see küll beebil hiljem gaasivalusid ei tekita. Kui ta on juba sündinud ja teda imetate, võiks gaseeritud jooke pigem vältida,” sõnab arst.

Kristiina enesetunne on üldiselt hea, paaril korral on ta tajunud ka tita liigutusi.

“Suur roidumus on ainult peal. Hommikuti lihtsalt ei saa üles, et kooli ja tööle minna. Maru keeruline on, mees peab mu voodist välja vedama.”


 Marge1Tita möllab palju

Marge Pihlik-Jõgi (35) ei saa öösiti hästi magada ja tema tita muutub järjest aktiivsemaks.

 

Marge rasedus on kestnud kõige kauem, 24 nädalat. Naine tuli täna arsti vastuvõtule üksi, sest mees ei saanud Soomest töölt koju.

“Paneme siis titast video plaadile, saate talle pärast kodus näidata,” ütleb dr Deniss Sõritsa.

Marge räägib, et öösiti ta hästi magada ei saa, sest ärkab janu tõttu üles ja pärast on raske uinuda. “Siis hommikul, kui olen tütre kooli saatnud, tuleb kõige magusam uni.”

Tita tegutseb kõhus juba päris aktiivselt, ja kui ta enne tegi seda tavaliselt õhtuti, siis nüüd askeldab ka päeval. Eriti möllas ta siis, kui Marge käis Soomes mehel külas, võib-olla tundis laps issi lähedust.

“Kas see tähendab midagi, et vahepeal liigutab tita päris kõvasti, vahepeal jälle vaiksemalt?” küsib Marge arstilt.

“Tita peab päeva jooksul liigutama ja see on normaalne, et ta teeb seda vahepeal rohkem ja siis jälle vähem. Normaalne ei ole see, kui ta on terve päeva üliaktiivne,” ütleb dr Sõritsa.