Ilmus 23. mai 2009, autor Alo Lõhmus
Toimetuse naisperet hakkas huvitama küsimus, milliste tundemärkide alusel saab Eestis valida spermadoonorit. Et kas pruunisilmsete doonorite seemet ikka jätkub ja kas lapse kulmukaare kuju on võimalik ise välja valida?
Kõrgema kategooria naistearst ja viljatusravikliiniku Elite juht Andrei Sõritsa reastab oma lauale neli-viis andmetest tulvil paberilehte: need on munarakudoonoritest naiste anonüümsed ankeedid.
Selle kõrvale asetab ta üheainsa lehekese 11 seemnerakudoonori ankeetandmetega. Hoolimata munarakudoonorlusega kaasnevatest üsna vaevarikastest protseduuridest (võrrelduna seemnerakudoonorile osaks saava 15-minutilise lõõgastushetkega), leidub naisi, kes on nõus oma munaraku loovutama, märksa rohkem kui mehi, kes soostuvad abivajajatele jagama oma väärtuslikke seemnerakke.
Ent silmitseme esmalt lähemalt doonorite ankeete. Nagu öeldud, on tegemist rangelt anonüümsete dokumentidega. «Anonüümsus on mõeldud nii doonorite, perede kui ka laste endi kaitseks,» selgitab Sõritsa.
Anonüümsus tagab, et doonor ei saa näiteks kümne aasta pärast välja ilmuda ja isa või ema mängima hakata, samuti ei saa patsiendi perekond hakata doonorilt nõudma lapse toetamist. Vaid lapsel endal on täisealiseks saades õigus oma bioloogiliste vanemate kohta üht-teist välja uurida.
Leidub riike, kus kõik on korraldatud risti vastupidiselt. Näiteks USAs võib patsient spermadoonoriga esmalt isiklikult kohtuda ning leppida temaga detailselt kokku, kas doonor hakkab käima lapse sünnipäevadel, kas ta võib veeta koos lapsega nädalalõppe ja mil määral osaleb doonor lapse kasvatamise materiaalse külje tagamises. Ka Soome otsustas hiljuti loobuda sugurakudoonorluse anonüümsusest. Millegipärast aga napib Soomes pärast seda inimesi, kes oma rakke loovutada sooviksid…
Napid ankeediandmed
Kuid millised andmed siis ankeeti märgitakse? Nendeks on doonori vanus, pikkus, kaal, juuste värv, silmade värv, prillide olemasolu või puudumine, haridustase, rahvus, abielustaatus, laste arv, veregrupp ja reesusandmed.
On ka veel lahter «märkused», kuid sinna ei kanta tähelepanekuid doonori kunstimaitse, huumorisoone või isikliku hügieeni harjumuste kohta. Selles lahtris võib seista hoopis klausel «mitte Eesti kodanikele», mis tähendab, et kõnealusel doonoril on Eestis juba viis katseklaasilast ning populatsiooni kaitsmise huvides rohkem neid siinmail viljastada ei tohi.
Ehkki ankeediandmed on üsna napid, uurin doktorilt siiski, kas patsiendid eelistavad mõnda silmavärvi (või muud tunnust) teistele. Seemnerakudoonorite valiku osas raputab doktor Sõritsa kindlalt pead.
“Ühed patsiendid ütlevad, et neil pole mingit vahet. Teised sooviksid omavahel kombineerida ühe doonori pruune silmi ja teise pikka kasvu, mis on muidugi võimatu.
Kolmandad vajavad kõrgharidusega doonori rakke, neljandad tahavad eestlasest doonori asemel grusiini, sest sellest pidavat sündima tugev segu,» eitab Sõritsa väljakujunenud maitse-eelistuste olemasolu seemnerakkude klientuuril. Teisiti on aga lood munarakudoonorite valikul: sel puhul soovitakse blondide ja sinisilmsete naiste rakke tõesti teistest rohkem.”
Ent võib-olla tasuks ankeedis siiski rohkem kajastada doonori isikuomadusi, küsin mina. On ju ometi olemas sünnipäraseid andeid, nagu hea lauluhääl või lahtine pea matemaatika vallas. Miks ei saa patsient vähimatki aimu nende näitajate kohta?
“Kas teie sündisite ajakirjanikuks ja mina arstiks?” pärib Sõritsa vastu. “Vaevalt küll. Pigem on meie elu lihtsalt niimoodi läinud, meid on mõjutanud paljud kokkusattumused.”