• Igale naisele oma kleit
• Kohaliku väärtusega uudis
• Titetegu on kunst
• Käed alati soojas
• Põleb heleda leegiga
• Kes on kes: Andrei Sõritsa

Lehele lisatud 20.09.2011, ilmus ajakirjas “Meditsiini Uudised” 13. septembril 2011

Ime Eestis sünnitas mehe kromosoomidega naine | Igale naisele oma kleit

Liis Kängsepp, aripaev@aripaev.ee

Andrei Sõritsa võrdleb katseklaasilapse meisterdamist nii kleidi õmblemise kui ka supi keetmisega. Sel aastal õnnestus tal kleit õmmelda isegi ühele mehe kromosoomidega naisele, kel sündis hiljuti terve ja tugev tütar.

Pildi autor: Väinu Rozental / Äripäev

” Looduses otsi kokku viia on mõnikord väga raske. Inimorganism muutub, seal esineb suuri kõikumisi,” ütleb Sõritsa, kuid tunnistab samas säravate silmadega, et mäng loodusega on väga huvitav ega muutu kunagi rutiinseks, kuna analoogi ju pole ja meie teadmised on tegelikult väga piiratud. Isegi kui katse õnnestub, ei pane see Sõritsat end jumalana tundma.

” Vastupidi! See, mida me teeme, on tegelikult endiselt üsna primitiivne,” sõnab Eesti kuulsaim viljatusraviarst enesekindlalt. ” Meil ei ole efektiivseid kriteeriume, me ei tea, kas emakas läheb käima. See on kõik mäng loodusega.”

Seega tähendab iga katseklaasilaps sõna otseses mõttes katset, mille puhul ei saa keegi anda garantiid, et naise emakasse istutatud embrüod tegelikult päris inimesteks arenevad. Sõritsa erakliinikus Elite õnnestub umbes kolmandik kõigist katsetest. Maailma mastaabis peaks see olema väga hea tulemus.

“Meil on olemas kogemused,” reklaamib Sõritsa oma kliinikut ja naeratab selle juures kavalalt nagu kass Basilio. “IVF-tehnoloogia rakendamine on nagu kleidi õmblemine. Kleit on kleit, aga naistel on erinev kehaehitus – kellele sobib üks lõige, kellele teine. Ka Andrei Sõritsa võrdleb katseklaasilapse meisterdamist nii kleidi õmblemise kui ka supi keetmisega. Sel aastal õnnestus tal kleit õmmelda isegi ühele mehe kromosoomidega naisele, kel sündis hiljuti terve ja tugev tütar. Ime Eestis sünnitas mehe kromosoomidega nainematerjali valimine on iga kord erinev.”

Nii sattus üks Sõritsa hästi õnnestunud kleit Eesti meediasse alles üsna hiljuti. Tartus sündis kolmekilone terve plikatirts, kelle ema polegi kromosoomide järgi naine, vaid hoopis mees. Terve elu oli see inimene pidanud end naiseks. Looduse vingerpuss selgus alles siis, kui ta soovis last saada. Rasestumine ei õnnestunud kuidagi.

Kohaliku väärtusega uudis

“See uudis oli tema jaoks täielik šokk! Mõelge ise: olete terve elu olnud naine, aga ühel hetkel öeldakse, et tegelikult olete mees. Muidugi võib teha kunstpeenise ja naise meheks muuta, aga see oli tema jaoks vastuvõetamatu.

Siiani ei tea keegi, et ta on mees. Isegi tema abikaasa ei tea. Naine ei tahtnud talle öelda, kartes tagajärgi. Võib-olla ta ei sooviks mehega koos elada,” räägib Sõritsa emotsionaalselt.

Kuigi see on Baltimaades harukordne, on mujal maailmas selliseid juhtumeid olnud mitu. Sõritsa sõnul ongi tegemist ainult lokaalselt olulise uudisega, samamoodi nagu on meie jaoks olulised esimesed Eestis toimunud maksa-, kopsu- või neerusiirdamised. Välismaal sellega furoori ei tekita. Ta tunnistab, et tema juures on varem kaks sama probleemiga inimest käinud, kuid neid pole tal kahjuks õnnestunud aidata.

“On väga tore, et suudame rakendada selliseid tehnoloogiaid,” on Sõritsa saavutusega rahul. “Eesmärk ongi näidata, et kui looduses on midagi rikki läinud, on inimest ikkagi võimalik aidata. Ja seda vaatamata sellele, et meie teadmised on piiratud.”

Sõritsa on oma teadmisi püüdnud avardada juba üsna pikka aega, aga täit tõde ei tea veel temagi. Jah, üks naine on tema abiga sünnitanud tervelt kolm korda. Jah, ühes peres kasvab tänu Sõritsa meeskonna abile tervelt neli last. Jah, umbes kolmandik tema juurde tulevatest naistest saavad edukalt emaks. Aga ette ennustada, kellel õnnestub laps saada või kellel mitte, on võimatu. Nii nagu pole võimalik ette ennustada, kas kasiinos langeb võit ruletilauas punase või musta numbri valinud inimesele. Mõnikord tuleb võitu oodata pikalt ja see, kui must võidab kümme korda järjest, ei tähenda veel, et järgmisel korral võidab punane.

Tuleb ette, et kunstliku viljastamise puhul tuleb peavõitu oodata ligi 20 aastat. Tänavu sai emaks naine, kes käis Sõritsa kabinetis 17 aastat järjest. Alles kümnendal katsel õnnestus sel naisel laps saada. Sünnitades oli ta 39aastane. Miks alles nüüd ja praegu, on võimatu öelda.

“Objektiivseid kriteeriumeid ei ole,” rõhutab ta veel kord. “Minu töö on kunst, kus rutiini ei saagi tekkida.”

Titetegu on kunst

Tundub, et Sõritsale meeldib kunst ka sõnakasutuses – oma tööst rääkides kasutab ta mitmesuguseid värvikaid kujundeid. Peale kleidi õmblemise ja ruletilaua võrdleb ta titetegu hea seljanka keetmisega. Kokaraamatus võib retsept olla grammilise täpsusega kirjas, aga ikka juhtub nii, et üks inimene suudab samade koostisosadega keeta supi, mis viib keele alla, samas kui teise tehtud supp ei kõlba üldse süüa.

“Võiksime mõelda selle peale, miks ühes kohas maksab seljanka üks euro, teises viis, aga kolmandas äkki hoopis sada. Nende maitse võib olla väga erinev,” ütleb Sõritsa. “Ma ei kahtle, et saan seljanka keetmisega hakkama, aga omaette küsimus on, kas keegi seda ka süüa tahab.”

Tundub, et sööjate vähesuse üle Sõritsa titevabrik kurta ei saa. Mullu oli kliiniku käive üle 30 miljoni Eesti krooni ja kasumina läks sellest kirja peaaegu 10%.

Tulevikki tundub helge – statistikat vaadates ennustab Sõritsa, et kui katseklaasibeebide osakaal kõigist sündidest kasvab sama hooga edasi, on saja aasta pärast kõik lapsed viljastatud katseklaasis. Praegu on see osakaal Eestis umbes 3%.

Käed alati soojas

Günekoloogiast on Sõritsate puhul saanud pereäri.

Erakliinikus Elite töötavad ka Sõritsa abikaasa ja minia. Poeg Deniss lõpetas mõni nädal tagasi edukalt residentuuri. Nüüd astus noormees doktorantuuri.

Naistearstiks innustas Denissi õppima isa Andrei, kes oma soovituses lähtus ühest rahaga seotud naljaloost.

“Siber, mees sõidab raske veoautoga. Väljas on 40 kraadi külma. Äkki läheb rehv katki,” alustab Sõritsa loo rääkimist. “Autojuht ronib välja ja hakkab rehvi vahetama. Külmad sõrmed aga ei jõua polte lahti keerata. Mees saab pahaseks ja hakkab sõimama: “Ema soovitas õigesti, et õppigu ma naistearstiks – siis on käed soojas ja raha taskus!” ”

Põleb heleda leegiga

Kristina Sõritsa – minia, Elite kliiniku arendusjuht:

“Doktor Andrei Sõritsal on minu elus märksa rohkem rolle kui pelgalt kolleegi ja äia oma, kuigi ka need rollid on loomulikult olulised. Ma võin julgelt öelda, et ta on minu õpetaja ning minu lapsele armastav vanaisa.

Imetlen tema töövõimet, oskust lahendada igapäevatöös tekkivaid keerukaid situatsioone, julgeid ideid ja suutlikkust need ka ellu viia. Ta põleb heleda leegiga ning ma siiralt loodan, et see leek püsib sama kuuma ja heledana veel palju aastaid, andmaks valgust ja jõudu kõikidele teda ümbritsevatele inimestele.”

Kes on kes : Andrei Sõritsa

• Sündinud:
  25.11.1961 Peres kolm last: 15aastane Sander, 23aastane Dina ja 28aastane Deniss
• Haridus:
  1978–1984 Tartu Ülikooli arstiteaduskond, MD
  1984–1985 Tartu Ülikooli internatuur
  1997 kõrgem kvalifikatsioonsünnitusabi ja günekoloogia erialal
  1990 Minski Riiklik Meditsiiniline Instituut, meditsiinikandidaat
• Teenistuskäik:
  2001– ASi Kliinik Elite asutaja ja juhataja
  1998–2007 dotsent, Tartu Ülikooli naistekliinik, sünnitusabi- ja günekoloogiakateeder
  1998– OÜ Tähe Erakliinik asutaja ja juhataja
  1998–2001 Eesti Bioeetika Nõukogu liige
  1997–1998 Tartu Ülikooli naistekliiniku juhataja kt, sünnitusabi- ja günekoloogiakateeder
  1989–1998 Tartu Ülikooli naistekliiniku sünnitusabi- ja günekoloogiakateedri assistent
  1985–1989 vanemlaborant, Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia instituut
• Tunnustused:
  2006 Eesti Punase Risti II kl teenetemärk
• Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus:
  1997– iga-aastase heategevusaktsiooni “Laps igasse peresse” organisaator
  Fondi Lootus asutaja
  Endocrinology for Central and East Europe’i liige
  ESHRE (European Society of Human Reproduction and Embryology) liige
  1995–1997 kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadust ettevalmistava komisjoni liige
  Eesti Naistearstide Seltsi liige
• Teadustöö põhisuunad:
  viljatuse diagnoosimine ja ravimine,
  viljatuse ja endometrioosi epidemioloogia, diagnostika ja ravi,
  abistava reproduktsiooni tehnoloogiad (tehisviljastamine, munarakudoonorlus),
  günekoloogilised diagnostilised meetodid,
  perinatoloogia
• Jooksvad grandid:
  2009–2014 Reproduktiivmeditsiini TAKi grandi täitmisel lepinguline partner

autor: Irja Tähismaa, Võrumaa Teataja

UURINGU KOKKUVÕTE: Võrumaa Teataja Lõuna-Eesti sünnitusvõimalusi tutvustav sari selgitas välja, et kõik siinsed sünnitusmajad ei ole sugugi võrdsed. Igal on omad plussid, mida naistearstid uhkelt välja tõid. Kuid igal on ka omad miinused ja seepärast peaks iga rase naine enne sünnitama minekut teadma, mis täpselt teda kuskil ees oodata võib. Sünnituslugude kokkuvõte üritab siinkohal abiks olla.

Ilmus Võrumaa Teatajas 29 Detsember 2011,
siia lehele lisatud 20.01.2012

• Artikli algus ->
• Lõuna-Eesti haigla – haigla miljöö, aga professionaalne meeskond ->
• Põlva – privaatne, aga seljasüsti ei saa ->
• Kriminaalne Valga ütles intervjuust ära ->
• Tartu Naistekliinik – palju sünnitusi, aga professionaalseim ->
• Elite – maksujõulisele parim ->
• Kas siis riigihaigla või erahaigla? ->

Enamasti on sünnitaja esimene valik kodulähedane maakonnahaigla, mis paistab tuttava ja turvalisena. Mõeldakse ka odavusele – kui eestlasel on tavaks pulmadele ja sünnipäevadele laristada, siis sünnituse puhul peetakse iseenesestmõistetavaks, et see on tasuta. Sünnitajad ootavad, et neile pakutakse tasuta kvaliteeti, kuid on sageli sunnitud pettuma – foorumite põhjal otsustades ei jää enamik sünnitajaid riigihaiglate pakutavaga rahule. Põhjused on erinevad – keda häirib ämmaemandate sage vahetumine sünnituse juures, keda arstide külm ja noriv suhtumine, keda nõukogude ajast kaasa tulnud sünnituslauale selili sundimine, millest riigihaiglad ka tänapäeval loobuda ei raatsi. Kas riigihaiglates on siis üldse võimalik positiivset sünnituskogemust saada või saab kvaliteeti ainult erakliinikus ja raha eest? Toome eraldi välja Võrumaa Teataja külastatud haiglate plussid ja miinused.

Lõuna-Eesti haigla – haigla miljöö, aga professionaalne meeskond

Kui veel kümme aastat tagasi levis jutt, et Lõuna-Eesti haigla jääb mäekõrguselt alla naabermaakonnas asuvale Põlva haiglale, siis täna enam nii väita ei saa. Lõuna-Eesti haigla on astunud tõsiseid samme, et Põlvale järele jõuda ja tal on ka Põlva ees mitmeid eeliseid.

Esiteks kindlasti sünnitusvalves olevate arstide professionaalsus. Sünnitust võtab küll vastu ämmaemand, kuid kas Tartust või Tallinnast kohale sõitnud naistearst on kogu aeg kohal ja kuuldekaugusel ning käib iga natukese aja tagant sünnitajat vaatamas. Teiste seas käivad Lõuna-Eesti haiglas tööl Elite kõrge reitinguga naistearstid Krista Sitska ja Reet Küüts ning ämmaemand Ene Kons. Kogemustega arstide ja ämmaemandate kohalolek tagabki sünnitusteenuse professionaalsuse ja kvaliteedi. Miinus on see, et naistearste ja ämmaemandaid ei saa üldjuhul kinni panna ja sa ei tea kunagi, kas sinu sünnituse juures on Elite arst/ämmaemand või kohalik kuri tädi, keda foorumites „lihunikuks” kutsutakse.

Põlvaga sarnaselt on ka Lõuna-Eesti haigla ühes sünnitustoas vann olemas ja seda lubatakse ka sünnitamiseks kasutada – ainus tingimus on see, et ema ja lapsega on kõik korras. Pluss on veel see, et erinevalt Põlvast on sünnitajal võimalik saada valusid leevendavat seljasüsti.

Miinusena võib välja tuua seda, et vaatamata akendest avanevatele ilusatele vaadetele valitseb siiski Lõuna-Eesti haiglas haigla miljöö – pikad koridorid on kõledad ja peretoad näevad välja küllaltki troostitud. Kokku on peretube kolm, kuid laia voodiga tube on vaid üks (Põlvas kaks) ja ööpäeva hind on 12,78 eurot. Miinus on ka see, et pole tagatud tasulise ämmaemanda teenust – haigla väitel ei ole ämmaemandad sellest ise huvitatud, kuigi tingida saab ja teoreetiline võimalus selle saamiseks on. Hind oleks sel juhul 200 eurot. Sünnitajale tähendab selline ebakindlus järjekordset muret, sest rääkigu haiglad, mida tahavad – kõikide ämmaemandate talendid ei ole sünnituse vastuvõtmisel võrdsed.

Sobib sünnitajale, keda ei sega haigla miljöö ja kes tahab olla kindel selles, et saab vajadusel seljasüsti. Privaatsust ihkavale naisele on see haigla sünnitamiseks kindlasti parem variant kui Tartu ülikooli naistekliinik, kus võib olla kuus-seitse sünnitust päevas, sest sünnitusi on Lõuna-Eesti haiglas vähe ja on väga võimalik, et sünnitamine satub päevale, mil majas keegi teine ei sünnitagi.

tagasi üles

Põlva – privaatne, aga seljasüsti ei saa

Põlva haigla on hea mainega. Sinna kipuvad sünnitama ka Tartu ja Pihkva naised. Haigla on uhke oma väikse vaikse ja privaatse sünnitusosakonna üle. Tõepoolest – sellele, kes soovib eelkõige privaatset ja loomulikku sünnitust, on Põlva haigla Lõuna-Eesti riiklikest sünnitusmajadest parim. Kuid ka siin tuleb arvestada asjaoluga, et rõõmsavärvilisi perepalateid, mida on kokku kolm (hind 12–19 eurot), ette kinni panna ei saa. Ämmemanda broneerimisega on pisut paremad lood – seda teenust pakub Svetlana Nilbe, kes valiti aasta ämmaemandaks 2009. Teenus maksab 127 eurot, mis on Lõuna-Eesti odavaim.

Põlva on pikka aega olnud vettesünnituse pioneeriks, alustades sellega juba 1990. aastate alguses. Nüüd on vettesünnituste arv Põlvas drastiliselt kukkunud – neid on ainult kümme protsenti ja sellele ei pöörata ka enam suurt rõhku. Haiglas on ainult üks vann ja enamik sünnitusi võetakse siingi vastu selili.

Oluline miinus on epiduraali puudumine, nii et väga valutundlikul sünnitajal ei maksa Põlvasse minna.

Sobib naisele, kes soovib sünnitada võimalikult loomulikult, on kindel, et epiduraali ei taha, ning eelistab privaatset ja vaikset sünnitusmaja, kus on ilusad peretoad, aga rahakott erahaiglat ei võimalda.

tagasi üles

Kriminaalne Valga ütles intervjuust ära

Soovisime teha lugu ka Kagu-Eesti kolmandast maakonnahaiglast Valgast, kuid põrkasime seal kummalisele vastuseisule. Nimelt oli vanemämmaemand Daina Kaska algul lahkelt intervjuuga päri, kuid lükkas siis kokkulepitud aega kaks korda edasi, kutsudes Võrumaa Teataja viimaks kohale 19. detsembriks. Päev enne tuli aga temalt järgmine e-mail: „Kahjuks ei soovi keegi meie osakonnast seda lugu teiega teha. Kui me seda soovime, siis on meil selleks oma kohalik leht olemas. Daina”. Ei oska selle peale muud teha, kui käsi laiutada, kuid eks kriminaalse kuulsusega haiglal (nende ülemarst Andres Sell mõisteti ju äsja kohtus inimkatsete tegemises süüdi – toim) ole meediatähelepanu vältimiseks omad põhjused.

Haigla internetileheküljelt võib lugeda, et peretube on haiglas kaks (hinnad: 28,76 ja 19,17 eurot). Pakutakse ka individuaalse ämmaemanda teenust, mis maksab 159,78 eurot, mis on kallim kui Põlvas, ent odavam kui Võrus.

tagasi üles

Tartu – palju sünnitusi, aga professionaalseim

Tartu ülikooli naistekliiniku puhul tuleb esmalt märkida seda, et tegu on Lõuna-Eesti ainsa kolmanda etapi haiglaga, kus tuntakse uhkust selle üle, et sünnitaja turvalisus on täielikult tagatud – kõik teistes haiglates ohtu sattunud transporditakse lõpuks sinna. Teiseks on Tartu vaieldamatuks plussiks nende uus maja Maarjamõisas, kus tegutsetakse aastast 2008. Juba haigla koridorid on modernsed ja rõõmsavärvilised, sünnitus- ja peretubadest rääkimata. Oluline erinevus maakonnahaiglatega on see, et ka kõikides üldpalatites on WC ja duširuum sees. Uuendusena pakub naistekliinik alates sellest aastast minispinaali ehk seljasüsti, mis võtab küll valud ära, aga tundlikkust mitte. Seda tehakse küll vaid korduvsünnitajatele.

Miinus on jälle see, et sünnitusi on hirmpalju, keskmiselt kuus-seitse päevas ja kiirel päeval võib suurema tähelepanuvajadusega sünnitaja tunda end üksijäetuna. Kuigi perepalateid (hind 31,96 eurot) on palju, 13, võib ka seal sünnitajate suure arvu tõttu juhtuda, et jääd sellest ilma, sest kinni panna neid ei saa. Küll on tagatud individuaalse ämmaemanda teenus, mis maksab 191,73 eurot.

Sobib sünnitusabi kvaliteeti ja professionaalsust hindavale sünnitajale, kes soovib sünnitada modernses ja kõigi mugavustega sünnitusmajas, kuid ei taha maksta erahaigla hinda ning suudab taluda suure haigla melu ja rahvarohkust.

tagasi üles

Elite – maksujõulisele parim

Lõuna-Eesti ainus erahaigla Elite on professionaalsuselt võrdne Tartu ülikooli naistekliinikuga ja mugavuselt ületab ta kõiki Lõuna-Eesti sünnitusmaju. Kuna kõikidel Elite naistearstidel on ka kõrgeim kategooria ja vähemalt 15 aastat staaži (ämmaemandatel kümme), võib julgelt väita, et tegemist on Lõuna-Eesti, kui mitte Eesti parima sünnitusmajaga. Takistuseks võib saada vaid hind – normaalne sünnitus maksab 500 ja keisrilõige 750 (erakorraline) või 1020 (plaaniline) eurot.

Eraldi plussidena võib välja tuua järgmised olulised asjad: Elites on igale sünnitajale peretuba tagatud ja seal võib aega veeta juba tükk aega enne sünnitust. Ka kliinikusse kohaleminekul ei kehti ranget korda – kui riigihaigla ootab sind alates viieminutilistest tuhudest, siis Elitesse lubatakse juba siis, kui tunned, et vajad tuge.

Kehtib printsiip „klient on kuninganna”, mis tähendab, et sa võid seal tõepoolest mitte vaid teoorias, vaid ka praktikas kõike valida – nii sünnitusasendit ja -võimalust (mõlemas sünnitustoas on mullivann) kui pärast sünnitust a la carte menüüst toitu. Igal sünnitajal on oma brigaad – arst, ämmaemand ja lastearst ning sünnitust ei võta vastu mitte ämmaemand, vaid arst (kui oled Elites arvel, siis sinu enda arst).

Sobib naisele, kes soovib endale ja oma lapsele parimat ning on võimeline ja nõus selle eest maksma.

tagasi üles

Kas siis riigihaigla või erahaigla?

Mida siis lõppude lõpuks valida? Raske on dikteerida, sest iga naine on erinev. Mõni on väga valutundlik, mõni üldse mitte, mõni tahab, et teda juhendataks, teine tahab aga ise dirigent olla.

Kokkuvõtlikult võib öelda seda, et mida suurema individuaalse lähenemise ja tähelepanu vajadusega oled, seda rohkem tasuks kaaluda erahaiglas sünnitamist. Riigihaigla on paratamatult haigla ja sind võetakse seal kui patsienti, kes peab olema paindlik kui pajuvits. Jutt valikuvõimalustest on sageli müüt – sageli saab otsustavaks mitte sünnitaja, vaid ämmaemanda mugavus.

Erahaiglas oled jällegi klient, kes maksab, ja sul on õigus kaasa rääkida. Ehk siis lihtne erinevus ongi see, et kui riigihaiglas on kamandaja arst või ämmaemand, kes võib sulle su soovide täitmisel vastu tulla, aga võib ka mitte, siis erahaiglas oled arsti ja ämmaemandaga võrdne partner, keda võetakse alati kuulda.

Kuid mida teha, kui raha pole või kui ei taha seda kulutada? Siis tuleb valida riigihaigla ja nende seast peab juba igaüks ise oma valiku tegema – lähtuvalt sellest, mis kellegi jaoks oluline. Lühidalt võib öelda seda, et kõige odavam ja privaatsem on Põlva haigla, kõige tähelepanelikum ja avaram Lõuna-Eesti haigla ning kõige modernsem ja professionaalsem Tartu ülikooli naistekliinik. Kui vähegi võimalik, tasub võtta tasuline ämmaemand – siis saad koostada personaalse sünnitusplaani ja oled samuti klient, kel on õigus kvaliteeti nõuda.

• Artikli algus ->
• Lõuna-Eesti haigla – haigla miljöö, aga professionaalne meeskond ->
• Põlva – privaatne, aga seljasüsti ei saa ->
• Kriminaalne Valga ütles intervjuust ära ->
• Tartu Naistekliinik – palju sünnitusi, aga professionaalseim ->
• Elite – maksujõulisele parim ->
• Kas siis riigihaigla või erahaigla? ->