“Lapsi ei tule mitte arendada, vaid luua neile arenemiseks võimalused”
Paljud väikeste laste vanemad on mures seepärast, et nende lapsed ei arene vajaliku kiirusega. Kuid see nii ütelda vajalik kiirus on ju igaühe jaoks erinev. Kelle laps hakkab kõndima juba 7-kuuselt, kellel alles aasta ja seitsme kuuselt. See on kummaline, aga beebid arenevad tohutult erinevalt. Ja sellest ei pruugikski midagi olla, kõik võiksidki inimeseks sirguda just sellises rütmis nagu see neile loodusele poolt ette nähtud – rahulikus ja harmoonilises keskkonnas, oma vanemate poolt armastatute ja imetletutena. Kuid seda rahu ja harmooniat häirib üks ebameeldiv ja aeglasemalt arenevate beebide emmesid painav tõik – nimelt meeldib beebide emmedele kangesti nii endid kui oma beebisid võrrelda. Just nagu tippsportlasi, kes on end maailmameistrivõistlustele kirja pannud ja peavad seal teatud normid ära tegema ja tulemused kirja saama. Nendel “beebide maailmameistrivõistlustel” on tavaliselt kõige häälekamad need emmed, kelle beebid kiiresti arenevad ja see on ka loomulik – kes ei tahaks siis seltskonnas õnnelikult kuulutada, et tema laps käib juba poolaastaselt? Kuid mida peavad sealjuures tundma emmed, kelle laps ei käi veel isegi pooleteiseaastaselt? Nemad satuvad seepeale paanikasse ja mõtlevad edaspidi vaid sellele, kuidas nende laps teistele lastele järele jõuaks. Siinkohal tulevad appi veel sõbrad ja sugulased ning teised heasoovijad kõiksugu beebiringidest ja netifoorumitest ning muidugi ka kaubandus – beebitoodete maaletoojad, kel kõigil oma ettekujutus sellest, mida üks õige beebi mingis vanuses tegema peaks ja mida kõike hullu juhtub, kui ta seda asja ei tee või talle sellist või teistsugust “arendavat mänguasja” ei osteta. Kuid kas selline paaniline ja plaaniline beebiarendamine ka lapsele hea on? Käisime seda uurimas Tartu erakliinik Elite’s lastele arendusravi ja massaaži tegevalt füsioterapeut Anne Lepasepalt, kel sel alal pikk kogemus – ta on nimelt üks esimesi füsioterapeute Eestis ning Eesti Füsioterapeutide Liidu üks asutajaid.
Füsioterapeut Anne Lepasepp soovitab võistlevatel emmedel pigem hoogu maha võtta. “Kuuekuuselt ei pea veel midagi arendama,” rahustab ta lapsevanemaid. “Nii väike laps ei vaja muud kui toitu ja turvalisust. Esimesed kolm kuud ei soovita ma temaga üldse võimelda, sellega võiks alustada neljakuuselt”. Küll on lapse esimesel eluaastal vajalik käia korralistel visiitidel oma perearsti juures.
Lepasepa arvates ei seisa vanemate ülesanne mitte niivõrd lapse arendamises, kuivõrd talle arenemiseks tingimuste ja võimaluste loomises. See tähendab lapse tingimusteta armastamist, temaga suhtlemist ja talle tähelepanu pööramist, kuid ka hoolitsemist selle eest, et ta end kodus ei vigastaks. “Ärge pange last ärkvel olles voodisse, sealt ei näe ta muud kui voodi võresid,” õpetab ta. “Kui ta on neljakuune, siis tuleks ta juba mängu ajaks põrandale maha panna. Tal on seal võimalik ringi liikuda ja ümbritsevat uudistada. Seal on tal palju huvitavam ja ta areneb kiiremini.” Füsioterapeudi sõnul peaks vanemad kindlasti jälgima ka seda, et maimuke voodilt või diivanilt alla ei kukuks. Iga kukkumine on tõsine trauma. Seepärast on tark juba varakult võrevoodil põhi alla lasta. “Mõned emad kurdavad selle üle, et siis on last raske välja tõsta, aga samas on see ju lapsevanematele treeningu eest,” räägib ta. “Nii polegi vajadust eraldi trennis käia”.
Asjade ostmise asemel võiks lapsega mängida
Anne Lepasepp on väga kriitiline beebitarvete ja mänguasjade suhtes, mis maaletoojate väitel beebide arendamiseks hädavajalikud on. Tema vastuvõtul käis kord ema, kes kiitis, et ostis lapsele hüppamispüksid – sellised, mida saab ukseavasse kinnitada ja lapse sinna sisse pista, et ta seal hüppaks. Füsioterapeudi küsimuse peale, et miks säärast asja vaja, kostnud noor ema, et nõnda saab laps omale tugevad jalad. “Aga miks peavad jalad tugevad olema?” küsib Lepasepp imestunult. “Hüppamine ei arenda last küll kuidagi. Miks ta peab hüppama? Ta pole ju ometi känguru. Inimene on loodud kõndima”. Tema arvates peaks vanemad laskma lapsel areneda rahulikult, talle sobivas rütmis. Füüsilises arengus on vajalikud sellised etapid nagu peahoidmine, pööramine, käperdamine ehk roomamine, istumine, püsti tõusmine, käimine, jooksmine, hüppamine – see tähendab jämemotoorika. Kuid tähtis on ka lapse peenmotoorika areng ehk käeline tegevus.
,,Last ei tohi aga panna tegema asju, näiteks istuma või seisma siis, kui ta selleks veel valmis pole,” rõhutab ta. Sama lugu on käimisega. Eesti lapsed hakkavad käima keskmiselt aasta ja kahekuuselt – tüdrukud varem, poisid hiljem. Kõik, kes hakkavad käima kümme kuu ja aasta ning viie kuu vahel, jäävad füsioterapeudi sõnul normi piiresse. “Pole tähtis, millal laps mingit asja tegema hakkab,” ütleb ta. “Tähtis on, kuidas ta seda teeb”. Enamikul lastel pole ka mingit vajadust käimistooli järele, millega paljud vanemad oma võsukesi kiiremini käima treenivad. “See on mõeldud selleks, et kompenseerida füüsilise arengu mahajäämust” rõhutab Anne Lepasepp. “Aga nüüd on sellest saanud justkui mingi tarbeese, mida kasutavad kõik”.
“Mida vähem asju lapsel on, seda parem,” kinnitab ta. Tema arvates on asju vaja vanematele, kes soovivad end nende abil lapsest vabaks osta. Kui rääkida laste vajadustest, siis neile on vaja piisavalt vanemate aega ja tähelepanu.
Lastele asjade ostmise asemel võiks nendega mängida ja ka mängulisi võimlemisharjutusi teha. Iga ema teab, kuidas “koer läks karja linta, lönta, koju tuli vinta, vänta”. Piisab kiigutamisest ja silitamisest, paitamisest. “Vanasti oli selline hea asi nagu häll,” kiidab Lepasepp. “Sellega sai last mõlemale küljele kiigutada ja see aitas tal harmooniliselt areneda”. Lapse kiigutamine küljelt küljele ongi üks harjutus, mida ta vanematel teha soovitab. Selleks võib võtta lapse sülle ja teha temaga kaheksakujulisi liigutusi, kuid võib ka tõsta ta õlale ja liigutada edasi-tagasi. Ka pööramise puhul on oluline jälgida, et laps pööraks end mõlemale poole, nii vasemale kui paremale, nii kõhult seljale kui seljalt kõhule – nii areneb ta igakülgselt. Lapse istuli asetamise puhul soovitab füsioterapeut aga teha seda nõnda, et lapse jalad jääksid mitte sirgelt, vaid painutatult. “Me ise ju ka ei istu jalad sirgelt,” selgitab ta. Väga tähtsad on õiged jalanõud. Lapse esimesed jalanõud peaksid olema iluuisusaapa taolised – sellised, et hüppeliiges jääb saapa sisse – ning kinnitatud võiksid nad olla kas paelte või krõpsudega.
Armastage oma last tingimusteta
Füüsilise tegevuse kõrval on Lepasepa sõnul väga oluline lapsega suhtlemine, temaga rääkimine ja tema õpetamine.
Sageli on emadel soov lapse kõrvalt varakult tööle minna – kardetakse karjäärialaselt maha jääda ja rahaliselt kaotada. Laps pannakse sageli juba pooleteiseaastaselt sõime ning talle arenemiseks võimaluste loomine usaldatakse võõrastele inimestele.
Anne Lepasepp soovitab lapse võõrastele kujundada andmisega võimalikult kaua oodata. “Ärge pange teda hoidu, ärge minge tööle,” soovitab ta emadel oma lastega, kui vähegi võimalik, ise tegeleda. See aeg, mil nad on väiksed ja vastuvõtlikud, on ju nii üürike ning seda tuleks hinnata. “Vaadake neid, suhelge nendega,” ütleb ta. Armastust ei saa tema arvates kunagi liiga palju olla. “Jagage oma lapsele nii palju hellust kui saate,” vaidleb ta vastu laialt levinud arvamusele, et last liigselt armastades hellitame ta ära. “Mitte keegi teine ei armasta teie last tingimusteta. Lasteaiatädid ja lapsehoidjad, ka teised lapsed seavad talle omad tingimused. Armastage siis vähemalt teie teda igasuguste tingimusteta!”.
Kõikvõimalikud raamatud, mis emaduseks erinevaid ja sageli vastukäivaid juhiseid annavad, soovitab Lepasepp teadmiseks võtta. “Emad peaksid usaldama aga oma südame tunnet. Nemad ise teavad, mida nende laps vajab,” leiab ta.
Ka ei poolda ta lapse keelamist. “Kui last kogu aeg keelata, siis ta tajub seda nii, et teda tõrjutakse ega armastata”. Keelamise asemel võiks kujundada kodu selliseks, et last ei tarvitsekski keelata – näiteks panna põrandalt ja alumistelt riiulitelt ära need asjad, mida ei soovita, et laps puutuks. “Elada võiks nii, et peaks võimalikult vähe keelama, võiks jagada lihtsalt oma kogemusi,” soovitab ta.
Kõige rohkem ongi võimalik oma lapse heaks ära teha teda armastades, temaga päevast päeva suheldes ning talle tähelepanu ja aega pühendades. “Juba neljakuune saab kõigest aru,” ütleb füsioterapeut. “On välja selgitatud, et inimene peab üht sõna kuulma 5000 korda, et seda järgi öelda. Lapse kõne arenguks on vaja, et temaga kogu aeg räägitaks.”
Mänguasjadena soovitab Anne Lepasepp eelistada puidust asju ning televiisori vaatamise asemel võiks vanemad koos lapsega muusikat kuulata ja talle raamatut ette lugeda.
On veel üks oluline põhimõte, mida vanemad võiks oma võsukesega suhtlemisel järgida. “Last tuleb võtta kui võrdset partnerit,” ütleb Anne Lepasepp. “Nad on meie õpetajad. Näiteks mina olen oma 3-aastase tütrepoja käest väga palju õppinud”.
Nii lõppeb meie jutuajamine, mis mõjus nii rahustavalt, et minul kadus küll igasugune hirm, et mu aastane laps ei arene piisava kiirusega. Lapse eest hoolitsemine on väga vastutusrikas. Peame oma lapse jaoks olemas olema ja see on lihtne – tuleb lihtsalt kõik muu, mis seda segab, kõrvale lükata. Oleksin justkui teraapias käinud. Kuid eks füsioteraapia olegi ju teraapia.
Anne Lepasepp teeb Elite kliinikus lastele arendusravi ja massaaži kord nädalas teisipäeviti. Tema vastuvõtule võivad tulla kõik. “Olen oma elus näinud ainult kaht last, keda üldse aitama ei peaks,” ütleb ta naeratades.
Arendusravi ja massaaž Elites Anne Lepasepa juures on ka üks Vahvaima võrukaela konkursi peaauhindu.
Autor: Irja Tähismaa, Võrumaa Teataja, mai 2013
