Tekst: Kristina Traks

Olen valude ja erinevate terviseprobleemide käes vaevelnud teismeliseeast peale, ütleb Londonis elav Johanna Pikver (31). Oma hädadele sai ta selgust alles hiljuti, kui selgus, et tal on küllaltki haruldane endometrioosivorm, mille puhul haiguskolded on levinud üle kogu keha.

Tüüpiliselt teatakse endometrioosi kui naissuguorganeid kahjustavat haigust, mis võib põhjustada raskusi viljastumisel. Ka Eestis on endometrioos küllalt sage naistehaigus, mida arvatakse põdevat iga kümnes viljakas eas naine ning lausa igal viiendal viljastumisprobleemidega naisel leitakse endometrioos. Lihtsalt selgitades on endometrioos haigus, mille korral emaka limaskesta sarnased rakud kasvavad mitte emakas sees, vaid emakast väljaspool seda ümbritsevatel organitel. Neid vales kohas kasvavaid rakukogumeid nimetatakse endometrioosikolleteks ning nad produtseerivad aineid, mis tekitavad kroonilise põletikulise reaktsiooni.

Johanna mäletab, et juba 11-aastaselt olid tal päevade ajal nii tugevad valud, et ajasid lausa iiveldama ning valuvaigistid lihtsalt ei toiminud. Arst kirjutas juba paar aastat hiljem talle beebipillid, mis valusid leevendasid, kuid tekitasid depressioonisümtomeid. Sellest sai Johanna aru aga siis, kui ta lõpuks 25-aastaselt pillidest loobus – tuju küll paranes, kuid tsükliga seotud mured tulid tagasi. Ta kannatas tugeva premenstruaalse sündroomi all ning enne päevi võisid vihahood vahelduda paanikahoogudega.

Pidevad tervisejamad

See polnud aga kõik. Salapärased põieprobleemid olid Johanna pidevad kaaslased. Nii kaua kui ta end mäletab, on selle teemaga kogu aeg olnud mingi häda – pidev vajadus WCs käia, kusjuures testid ei näita, et põies oleks põletikutekitajad. Kooliajal käis ta igal vahetunnil WCs, enne magamajäämist mõnikord lausa 8 korda. Arsti juures on käinud probleemiga pidevalt, kuid abi pole saanud.

Sama lugu on seedimisprobleemidega – kõhukinnisus vaheldub lahtisusega, mis võib tekkida suvalisel ajal nö täiesti tühja koha pealt. Lisaks tugevad kõhuvalud. Uuringutes pole selgunud midagi ning arstid soovitasid toitumist muuta.

Aastaid on Johanna valutanud selga. „Eriti tugev on valu päev enne perioodi algust. Arst ütles, et ju see on midagi hormonaalset ja et ma jälgiks ka oma asendit, kuidas arvuti taga istun,“ ütleb Johanna. Ta on käinud massaažis, osteopaadi juures, saanud nõelravi, füsioteraapiat, teinud harjutusi – miski ei võta ära salapäraseid valusid. Vastupidi – viimase paari aasta jooksul on tekkinud kummalised hingamishäired – mõnikord saaks nagu õhk otsa.

„Kõige selle juurde kuulub tohutu väsimustunne. Olenemata sellest, kui palju ma magan, kui tervislikult toitu ja trenni teen või ei tee, ikka olen üliväsinud,“ kirjeldab ta. „Lausa nii, et võin poole töö pealt laua taga magama jääda. Ema tunneb muret, et äkki on mul narkolepsia, arstid laiutavad käsi – ei oska arvata, millest selline asi.“

Selguse saabumine

2018. novembris tekkisid Johannal nii tugevad alakõhuvalud, et ta lausa minestas. Ta otsis abi Inglismaal erakorralise meditsiini osakonnalt ja sai hulga pakkumisi, millest võib probleem olla: põiepõletik, emakaväline rasedus, pimesoolepõletik. Talle kirjutati valuvaigisteid ja saadeti koju tagasi. Eestis käies läks ta ultrahelisse, kus arst avastas, et emakat ei leia, küll aga hulgaliselt tsüste. Kontrolliti vähinäitajaid, mille analüüsid tulid tagasi negatiivsena.

Möödunud kevadel sai Johanna telefonikonsultatsioonis jutule naistearstiga, kes pakkus tema kaebuste põhjal, et ehk on hädade põhjus endometrioos, ning soovitas läbivaatust ultraheliga. Selle teinud arst ütles, et 99-protsendilise tõenäosusega on tõepoolest tegemist endometrioosiga ning asi on päris halb. “Ta nägi, et mul on sisemised organid kokku kasvanud, paistis mitu veritsust, tsüstid siin-seal. Laparoskoopia kinnitas, et endometrioosikolded on mõlemal munasarjal, emakas, seedetraktis, maksal ja ka diafragmal,” kirjeldab Johanna. “Otsustati kolded laseriga eemaldada, kuid minu olukorda see ei parandanud. Valud olid peale operatsiooni nii hullud, et ma ei saanud enam tööl käia. Olin kodus, sügavas depressioonis, mul kestsid päevad kuu aega. Teine operatsioon oli jaanuari lõpus ning kestis plaanitud 1,5 tunni asemel 6 tundi. Pärast operatsiooni ütles arst, et ta oli minu seest lõiganud välja 2×4 cm suurusi haiguskoldeid.”

Kahe operatsiooni vahe oli see, et esimese neist tegi tavagünekoloog, teise aga endometrioosile spetsialiseerunud arst. Erinevad olid ka kasutatud meetodid – esimene kord kasutati kollete eemaldamisel laserit, teisel korral aga eemaldati need kirurgiliselt.

Pikk taastumine

Operatsioonist taastumine oli pikk ja keeruline, sest sisemise verejooksu tõttu tekkis suur hematoom. Johanna on siiski positiivselt meelestatud, sest nüüd on vähemalt teada, mis põhjustab salapäraseid tervisehädasid. Tema sõnul oli raske leida endale arsti, sest Suurbritannias on vaid 11 arsti, kes spetsialiseerunud just endometrioosile. “Minu loo teeb keeruliseks just see, et haigus oli nii laialt levinud,” ütleb ta. Paljudest teistest endometrioosilugudest erineb see ka selle poolest, et Johanna ei jõudnud arsti juurde viljastumisprobleemidega. “Mu elukvaliteet on selline, et ma pole isegi mõelnud lapse saamise peale – peaksin kõigepealt iseenda tervisega hakkama saama.”

Mis saab edasi? Suure tõenäolisusega tekivad endometrioosi kolded paari aasta pärast uuesti tagasi ning võimalik, et siis tuleb Johannal uuesti operatsioonile minna. Igapäevaselt hoiab ta end heas vormis – toitub korralikult, liigub piisavalt, tegeleb füsioteraapiaga ja katsub ka vaimselt heas vormis püsida, kuigi tunnistab, et masendus kipub tervisemurede tõttu kergesti peale. Abi on sarnaste muredega inimestega suhtlemisest – Johanna avastas internetist endometrioosigrupi, kus naised üksteise muresid jagavad ja üksteisele toeks on. Ka hoiab ta silma peal endometrioosiga seotud teadustöödel kogu maailmas, lootes, et ehk leitakse lähiajal haiguse vastu tõhus ravi, mis võimaldab seda paremini taltsutada.

Haiguse põhjusi katab salapära loor

Naistearst Andrei Sõritsa, kes on aidanud paljusid endometrioosi patsiente, ütleb, et selle haiguse puhul ongi väga tüüpiline, et ei saada kohe aru, mis kaebusi põhjustab ning lõpliku diagnoosi saamine võib võtta aastaid. Keskne kaebus on menstruatsioonivalud, mis algavad juba noores eas, näiteks 16-17-aastaselt. „Mul on olnud patsiente, kes minestasid valude tõttu koolis,“ ütleb dr Sõritsa. Ka teised Johanna välja toodud kaebused viitavad tema sõnul üheselt endometrioosile.

Paraku on enamik selle haiguse nö hingeelust endiselt saladusloori all. Maailma on viimase 20 aasta jooksul tehtud mitmesuguseid endometrioosiga seotud uuringuid, kuid läbimurret haiguse põhjuste väljaselgitamise ja sellest tulenevalt ka tõhusa ravimi osas pole. “Ei teata, miks osadel naistel tekib see haigus ja mis määrab haiguse ägeduse. Arvatakse, et kui ta algab väga noorena, võib põhjus olla geneetikas ning juba geneetiliselt toimib reproduktiivsüsteem vigaselt,” sõnab dr Sõritsa. “Mingi faktor paneb selle süsteemi valesti tööle, kuid mis see täpselt on, pole veel avastatud. Ehk et me tegeleme järeldustega – eemaldame endometrioosi kolded, kuid rohkem me teha ei saa.”

Kuigi endometrioosi teatakse kui naistehaigust, siis, tõepoolest, tema kolded võivad levida üle keha. Vaid põrn on organitest see, mis jääb millegipärast puutumata. “Ülikooli ajal oli mul üks patsient, kellel oli endometrioosikolle silmas – päevade ajal ta ei näinud ühe silmaga, sest see kolle menstrueeris,” sõnab doktor. “Alguse saab probleem aga ikka naissuguorganitest ja esimesed kolded on tavaliselt emaka taga, munasarjadel või emaka sees.”

Kogenud arst diagnoosib katsudes

Kahjuks ei ole siiamaani olemas lihtsat analüüsi, millega tuvastada endometrioosi. Viimased paar aastakümmet on räägitud, et haiguse avastamiseks on tingimata vajalik laparoskoopiline operatsioon, kuid dr Sõritsa ütleb, et tegelikult tunneb kolded käega katsudes ära. “Kui on kogemus, siis tunneb kolded kohe ära – need koed on turses ja valulikud,” ütleb ta. “Raviks on kollete eemaldamine, kuid sellega on probleem, et me saame opereerida vaid seda, mida näeme. Samas koldeid võib olla üle kogu organismi.”

Tabletti või süsti endometrioosi vastu pole, kuid dr Sõritsa sõnul leidub üks täiesti looduslik viis, kuidas haigust vähemalt mõneks ajaks taltsutada – rasedus ja sünnitamine. “Teadusuuringud näitavad, et menstruatsioonid on hea pinnas endometrioosi arengule. Seega, kui pole menstruatsiooni, ei saa ka endometrioos edasi areneda,” ütleb ta ning lisab, et kellel on plaanis lapsi saada, ei maksaks seda väga kaua edasi lükata, sest endometrioos rikub aja jooksul rasestumisvõime.

Endometrioos on krooniline haigus, ta ei lähe ise üle ning ka pärast operatsiooni võivad tekkida uued kolded. Rasketel juhtudel eemaldatakse emakas ja munasarjad, kuid on teada ka selliseid juhtumeid, kus haigus sellest hoolimata edasi arenes. Väga oluline on dr Sõritsa sõnul saada asjale jälile enne kui haigus nii hulluks läheb nagu Johanna puhul. Ta koputab ka lapsevanemate südamele: emad – rääkige oma tütardega neist teemadest ja kui lapsel on päevade jooksul väga halb enesetunne, laske tema tervist uurida! “Valud, mis muudavad elu päevade ajal väljakannatamatuks, pole normaalsed ning nende põhjused peab välja selgitama,” lisab ta.