Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja seitsmes artikkel.

Tahan ise sünnitada

Last ootab veel ainult Aleksandra, keda ähvardab keisrilõige, sest loode on siiani tuhar seisus. Kristiinal on sünnitus seljataga ja Marge räägib, kuidas möödus beebi esimene elukuu.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras

Kuidas pääseda keisrilõikest?

Aleksandra Grinevitšil (27) on jäänud sünnituseni vaid kuu, kuid tita on ikka veel tuharseisus.

Aleksandrat, kes on olnud lapseootel veidi üle 35 nädala, kimbutas ka möödunud kuul viirushaigus. Köha läks lõpuks nii tugevaks, et naine pidi võtma kangemat retseptiravimit.

Ka emakas kipub tal jätkuvalt toonusesse. “Kõht on peaaegu iga päev pinges,” kurdab Aleksandra.

Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa soovitab võtta tal No-Spad rohkem: kaks tabletti kolm korda päevas. “Rohkem tuleks ka puhata,” paneb ta naisele südamele.

Eelmisel läbivaatusel oli loode tuharseisus ja arst näitas Aleksandrale harjutusi, mis aitavad beebit peaseisu pöörata. Seekord uurib dr Sõritsa ultraheliaparaadi taga põnevusega loote asendit. “Ai-ai, tita pole ennast ikka veel pööranud. No tita, miks sa nii teed?” vangutab arst pead.

Kliinikusse titat pöörama

“Saadan teid naistekliinikusse tegema loote välist pööramist,” otsustab arst. See on meditsiiniline protseduur, mille ajal naine on voodis pikali, vaagen natuke kõrgemal. Talle manustatakse emakat rahustavat ravimit ja ultraheli kontrolli all proovitakse last pöörata. Arst tõstab ühe käega tita peput ema vaagnast kõrgemale ja teise käega suunab tita pead allapoole. Loote välise pööramise õnnestumise tõenäosus on umbes 45%.

“Kas see lapsele midagi halba ei tee?” küsib Aleksandra.

“Midagi halba pole siiani juhtunud. Võib-olla on teil natuke ebamugav,” vastab dr Sõritsa.

Pööramise teeb kergemaks see, et tita on lihttuharseisus, kuid raskemaks see, et platsenta asub emaka eesseinal ja lootevett on natuke vähe.

“Te peate jooma rohkem vedelikku, 2–2,5 liitrit päevas, et selle arvel võiks suureneda lootevee hulk.”

Arst lisab, et tuharseisus sünnitamine on väga riskantne. Kui beebi jääb tuharseisu, tehakse 39.rasedusnädalal plaaniline keisrilõige.

“Ma ei taha keisrilõiget,” teatab Aleksandra.

“Te olete juba ühe suure lapse ise sünnitanud, ja nüüd teha keisrilõige, kuna tita ei ole ennast keeranud, on tõesti halb variant,” möönab dr Sõritsa. “Proovige palju juua, tita pööramise harjutusi teha ja rahulik olla,” kordab arst üle tähtsamad soovitused.

Meeletu valu on möödas

“Seda valu on võimatu kirjeldada, seda peab naine ise kogema,” ütleb Kristiina Orr (25) kolm päeva  pärast sünnitust.

Kristiina oli enne sünnitus-tähtaega oma vanemate juures Põltsamaal, kui algasid nõrgad valud.

“Sa ei hakka ju veel sünnitama, sul on aega!” lausus tema ema.

“Muidugi mitte. Need on libavalud,” oli Kristiina naerdes päri.

Valud aga ei kadunud, vaid hoopis sagenesid, ja varsti järgnesid iga 3–5 minuti tagant.

Kristiina asutas end koos elukaaslase Enari Sonniga (33) Tartu poole teele ja läks õhtul igaks juhuks Tartu Naistekliinikusse. Emakas oli 3 cm avanenud, kuid naine naasis koju, sest tundis end hästi. Öösel polnud aga võimalik
magada: Kristiina vähkres voodis ja tahtis ringi liikuda. Kolme paiku naasis ta koos kaasaga haiglasse, kus selgus, et avatust oli lisandunud vaid 1 cm.

“Mul tuli juba nutt peale, et nii aeglaselt läheb. Pidin kogu aeg vastu kappi toetuma, sest nii ebameeldiv oli olla,” räägib Kristiina.

Naine juhatati palatisse. Kristiina liikus, oli matil põlvili ja vahepeal vannis. “Vann oli superhea, võttis valud täitsa ära
ja sain magada,” ütleb Kristiina.

“Mina vaatasin üle vanni ääre, et ta sinna päris ära ei “upuks”,” lisab Enari.

Paraku aeglustas veesolemine sünnitust ja arst pidi naisele andma ravimit, mis protsessi kiirendaks. Ta avas ka looteveed ja tegi valuvaigistava süsti emakakaela. Kell oli juba pool üheksa hommikul.

Mees – moraalne tugi

“Süst pidi valusid leevendama, kuid minul läksid need eriti koledaks. Valud olid väljakannatamatud ja küsisin ämmaemandalt, kas see on ikka normaalne. Ütlen ausalt: ma röökisin kohutavalt,” jutustab Kristiina.

Kuigi elukaaslane teda aidata ei saanud, oli naisel hea meel, et mees kõrval oli.

“Ega ma suurt midagi teha ei saanud. Algul oli naise piinlemist hirmus vaadata. Kui see oli kestnud aga tundide kaupa, harjusin ära,” tunnistab Enari.

Kogu kliinikus oldud aja jooksul vahetus kolm ämmaemandat.

“Ämmaemand ootas väljas ja mina pidin palatis hakkama saama. Viimased tunnid olid väga valusad,” tõdeb Kristiina.

Lõpuks tundis ta, et ei jaksa enam, ja heitis voodisse.

“Hakkame pihta!” ütles ta ämmaemandale, kes tuvastas, et emakas on täielikult avanenud, ja soovitas valu tuleku hetkel
punnitada. Viie-kuue punnituse järel oligi tita vupsti käes. Kell oli 10.55 hommikul.

“See oli uskumatult piinarikas, aga lõpptulemus on seda muidugi väärt. Kui rinnale pandi tulnukalaadne lillakas-sinakas
olevus, läks eelnev kõik meelest ära,” ütleb Kristiina.

“Kohe, kui poiss välja tuli, tegi ta kisa ja andis endast märku,” räägib rahulolevalt Enari, kes lõikas läbi nabanööri.

Beebi tervis oli korras ja Apgari hinne algul üheksa, hiljem maksimaalne kümme. Poiss kaalus 3140 g ja oli 49 cm pikk.

Ehkki Kristiinale tehti ka paar väikest õmblust, pole tal kuigi valus istuda ja ta saab tita eest kenasti hoolt kanda. Lapsega askeldab palju ka Enari. Täna panevad nad pisipoja esimest korda vanni.

Palju õnne, Crisette-Victoria!

Marge ja Alari tütar on esimese elukuu jooksul saanud endale nime ja ID-kaardi. Nüüd võib tähistada tema esimest sünnipäeva.

Tita õele Lisett-Marleenile (10) anti õigus panna lapsele esimene nimi juhul, kui tuleb tütar. Lisett soovis enda kõrvale väga väikest õde, kelle ta suureks rõõmuks saigi.

“Valisin talle nimeks Crisette, sest see läheb minu nimega hästi riimi,” räägib Lisett kavalalt. Koos vanematega nuputas Liisu titale ka teise nime: Victoria.

Väikesel Crisette-Victorial on olemas isegi ID-kaart, millelt ta punnis põskedega vastu vaatab.

“Sellise beebinäoga on ta isikutunnistusel kuni 5. eluaastani!” naerab ema Marge Pihlik-Jõgi (36).

Marge räägib, et Crissu ilmaletulek oli küll valurikas, kuid pärast sünnitust oli piin peast pühitud.

“Samas oli mul sünnitades mõnus olla, sest ümberringi kõik hoolitsesid minu eestja aitasid sõbralikult,” kiidab Marge Elite ämmaemandat, arste ja õdesid.

“Olen neile väga tänulik ja kui nad varsti puhkuselt tagasi tulevad, viin neile enda tehtud tordi.”

Ka praegu on laual üks väike küpsisetort, mille ema ja õde meisterdasid tita esimese elukuu sünnipäevaks.

Väike lapsehoidja

Kuidas on siis beebi elu seni möödunud?

Marge ütleb, et tütrel hakkasid üsna ruttu gaasivalud, mis kiusavad teda eelkõige päeval. “Kui gaasid tulevad, siis ta karjub meeletult. Siis on nii kurb.”

Ema nõutas apteegist mitut sorti gaase lahustavaid ravimeid ning ristiköömne-apteegitilli teed. Mitu korda päevas, ka beebile rinda andes, masseerib ta õrnalt lapse kõhtu.

“Praegu vaatan, et puuksud ja krooksud tulevad päris hästi välja.”

Kui raseduse lõpul tundis Marge tüdimust, sest midagi polnud kodus teha, siis nüüd on vastupidi: titaga on nii palju tegemist, et muud asjatoimetused jäävad unarusse. Kui öösiti on tulnud rohkem üleval olla, surub päeval ka väsimus peale. Õnneks saab Marge jätta siis beebi natukeseks Liisu hoolde ja lasta silmad kasvõi pooleks tunniks kinni. Kuid vanem õde Liisu ei taha mitte iga kell väikese õe eest hoolitseda.

“Te kujutage ette, mina veel magan hommikul ja ema tuleb minu tuppa ja paneb lapse mu kõrvale! Ükskord veel ütles kõva häälega: “Õde magab.” Ma pean ju siis üles ärkama!” jutustab Lisett.

“Õde tahtis lihtsalt kaissu tulla,” naerab selle peale ema.

lugege ka: eelmist osa

Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kuues artikkel.

Keskpunktis on sünnitus

Ühel naistest on tita juba käes ja kahe teise mõtted keerlevad samuti sünnituse ümber. “Millal on aeg kliinikusse tulla ja milliseid valutustamise vahendid on võimalik kasutada?”

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Hendrik Osula

Ilus tüdruk ilmus välja!

“Raske oli,” ohkab Marge Pihlik-Jõgi (35) pärast seda, kui beebi temast välja vupsas, kuid mõni
minut hiljem on valu unustatud.

Kõik algab hilisõhtul. Mar­ge tunneb end kummali­selt ja ütleb külla tulnud sõbrannale: “Kõht on toonuses ja läheb vahe­peal krampi. Ole valmis, võin sulle öösel helistada.” Tütar Lisett-Marleen (10) pingutab kella üheni öösel üleval olla ja meelitab õekest: “Tule välja, no tule välja.” Kuid õeraas ei tule mitte ja Liisul vajub silm kinni.

Pärast kolme helistabki Marge sõbrannale, kes viib ta autoga Elite kliinikusse. Abikaasa Alarit kõrval pole, sest mees pidi just mõne päeva eest naasma tööle Soome.

Esimesed tunnid mööduvad klii­nikus tempokalt. Marge pikutab voo­dis, kõnnib, laseb end suurele pallile lösakile ja külitab põrandal. Pallil valu hoopis teravneb, kuid põrandal on päris hea olla. “Kui vähegi jaksad, tõu­se püsti ka, see kiirendab protsessi,” soovitab sõbranna Gerli Ottep (33).

Marge hingab sügavalt suu kaudu väl­ja ning Gerli teeb talle seljamassaaži. Arst vaatab, et emakakael on juba kuus sentimeetrit avanenud. Kuid kel­la seitsme paiku tunneb Marge, et ei jaksa enam valu taluda, ja palub valu­ vaigistit. Kuna sünnitus on lähedal, ei lase arst talle teha epiduraalanestee­siat, mis mõjub pikalt, vaid mini­-spinaali, mis toimib lühiajaliselt.

“Uu­uu­uu,” häälitseb Marge kõvasti ja arst julgustab nii jätkama.

“See on ürgne kutse. Naine peabki te­gema häält, mitte suud kinni hoidma. Kui naine teeb häält, siis tupp vib­reerib kaasa. Vibratsioon läbib kogu keha ja aitab tital laskuda,” räägib dr Svetlana Räim.

Ta tõstab naise voo­dis istuvamasse asendisse, et gravitat­sioon tita väljutamist soodustaks. Sünnitus aeglustub.

“Praegu on mul hea. Pole enam hullult palav ega hirmsaid valusid,” nendib Marge kümme minutit hiljem.

“Kas survet on tunda?” pärib arst.

“Jah,” vastab Marge. “Emakakael on täitsa lahti ja tita on laskunud,” ütleb arst.

“Ai­ai,”  kurdab naine.

“Ega valu ei saa päris ära võtta, siis ei saa laps sündida. Nii tubli oled,” toetab teda dr Räim.

“Kas see on Marge, kes oigab?” küsib tuppa astudes Marge ema Evi Pihlik (64), kellele sünnituse algusest teatas väimees Soomest. Ema seltsis möödub pool tundi…

Margel on hoopis kergem olla, kuid titat ei paista. “Kas nüüd ei olegi muud, kui ainult oodata?” uurib nai­ne.

“Eks see valuvaigisti võttis hoo maha,” tõdeb arst ja soovitab küla­listel minna fuajeesse kohvi jooma.

Ta annab Margele ravimit, mis sünni­protsessi veidi kiirendab.

Tita tuleb!

Elevusega tõttavad mitu naist tagasi sünnitustuppa. Kell on 8.39. Marge on voodis ja pressib, nägu pinges.

Arst jagab kõrval juhiseid: “Väga tubli, pressi­-pressi. Nüüd puhka, las tita venitab natuke, ja siis jälle. Lõõt­suta rahulikult… Praegu on natuke ebamugav. Pressi poole jõuga, suju­valt, ja hinga. Peakest on juba näha.”

Järsku lipsab üsast välja bee­bi, kelle ämmaemand vastu võtab.

“Tütrekene sündis, palju õnne!” ütleb dr Räim Margele. Kell on 8.43.

Tita maabub ema rinnale, kus tal on kõige parem maailmaga kohaneda, ja Marge imetleb pisikest roosat beebit.

Ta pistab tütrele rinna suhu ja tita hakkab peagi seda nosima.

Kõik vaatavad heldimusega uut ilmakodanikku ja Svetlana Räim tun­nistab: “Kuigi see on meile igapäevane töö, tunnen iga kord meeleliigutust.”

Punnis põsed ja nöbinina

Kuna Margel vajavad kaks väikest haa­va õmblemist, võtab lastearst tita enda kätte.

Beebile ema juurest lahkuda ei meeldi ja ta pistab kisama. “Oi,” ohka­vad kõik ruumis viibivad kaheksa naist.

Dr Galina Kudrjavtseva viib vastsündinu mähkimislauale ja naera­tab: “Kui vahva ta on, punnis põsed ja nii väike nina!”

Mõni minut hiljem teatab arst, et tita nahavärv, refleksid ja südametöö on head ning Apgari hinne on ühek­sa. Nüüd võtab pisikese sülle vana­ema Evi, kelle kõrvale tuleb õde Lis­ett, kes on natuke aega tagasi samutikliinikusse jõudnud.

“Nii armas,” ütleb Liisu õekest vaadates.

Kuni naised titat imetlevad, turgu­tab dr Räim Marget, kellel hakkas natu­ke halb. “See on verekaotusest,” tõdeb arst.

Varsti on Margel parem, ja beebi, kes on pidanud ennast lohutama rusika imemisega, saab jälle tissi otsa.

Kui raseduse ajal oli hirm, et tita kasvab liiga suureks, siis õnneks nii ei läinud. Tüdruk kaalub 3750 gram­mi ja on 51 cm pikk. Marge ütleb, et teine sünnitus oli küll kergem kui esimene, kuid siiski üsna raske.

“Sina, Liisu, olid sündides natu­ke väiksem,” lausub ema.

“Kui palju mina olin?” uurib Lisett.

“3635 grammi ja 50 sentimeetrit.”

“Aga sina, Marge, olid 3450 gram­mi ja 48 sentimeetrit,” lisab vanaema Evi ja kõik pahvatavad naerma, et beebi-Marge oli kõige tillem.

 Eufooria kasvab

Kristiina Orr (25) ootab juba elevusega raseduse lõppu, milleni on jäänud kõigest kuu.

Kristiinal, kes on 36. nädalat rase, on seljataga rasked ajad. Varsti pärast eelmist visiiti arsti juurde jäi ta kõ­vasse nohusse, mis kestis pea kaks nädalat.

“See oli päris hull ja väsitav.”

Veidi hiljem tabas Kristiinat kohutav hamba­valu, mis viis ta öösel erakorralise meditsiini osa­konda. Naisele anti valuvaigistit ja varahommikul kiirustas ta stomatoloogiakliinikusse, kus selgus, et hammas vajas juureravi.

“Praegu on aga enesetunne hea. Kõht hakkab üha rohkem segama ja häirib magamisel. Nii kui keeran küljelt küljele, ärkan üles,” räägib Kristiina.

“Kõht on juba märkimisväärne,” tõdeb Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ja annab naisele rasedust tõendava dokumendi, mis tuleb hambaravihüvitise saamiseks esitada haigekassale.

“28 eurot 77 senti ei ole just väga suur summa,” nendib arst.

“Aga midagi ikka,” leiab Kristiina.

Arst teeb Doppler­-uuringu, mis näitab, et loo­de saab nabaväädi kaudu piisavalt hapnikku. Tita kaalub 2700 grammi.

“Ta on keskmisest pisut väiksem, kuid mahub normi piiridesse. Sündides võib ta kaaluda 3–3,5 kilo, mis on täiesti normaalne. Tita on ilusti peaseisus.”

Kristiina mõtted lähevad juba sünnitusele. “Millal tehakse epiduraal?” küsib ta.

“Epidu­raalanesteesia tehakse siis, kui emakakaela väi­kese avanemise korral on naise valud väljakan­natamatud. Kui juba algul on näha, et ta tõesti ei suuda neid taluda. Sünnituse lõpul saab naine ikka hakkama, kuigi ka siis ütlevad kõik: ma olen väsinud, tehke midagi, ärge seiske siin niisama,” vastab dr Sõritsa.

“Ma ei karda valu, aga loodan, et see on talutav,” arutleb Kristiina.

“Seda näeb sünnituse käigus. Võib­olla te ei vajagi midagi. Arst soovi­tab valuvaigistit vastavalt sellele, kui suured on valud. On ka muud variandid: näiteks naerugaas ja seljanaha alla tehtavad füsioloogilise lahuse süstid, mis võtavad seljavalu ära. Kohe uksest sisse astudes endale epiduraali tellida ei saa,” naeratab arst.

Kui Kristiina vanematel on maale titakäru ja ­voodi juba ostetud, siis noored pole selleks veel mahti leidnud. Alles eelmisel nädalal sooritas naine Olustvere Põllumajanduskoolis lõpuek­sami. Nüüd on ta 5. kategooria põllumajanduse tootja, kes oskab nii ettevõtet kui ka traktorit juhtida.

“Olen maru rahul. Eksami järel oli suur pingelangus ja tahtsin ainult puhata. Nüüd tun­nen endas energiat, et tuhlata poodides ja osta pisipõnnile vajalikke asju.”

Kristiina sünnitustähtajani on jäänud napp kuu, kuid naine võib vabalt sünnitada ka mõne päeva pärast. “Päris põnevaks hakkab minema. Oleme elukaaslasega mõlemad elevil ja ootame pisikest. Eufooria võtab maad.”

Väike pööre peaseisu

Aleksandra Grinevitš (27) saab arstilt nippe, kuidas aidata beebil end peaseisu pöörata.

31. nädalat titat ootaval Alek­sandral on viimastel päevadel valutanud parem jalg.

“Siin aitab asendivahetus. Kui midagi surub närvide peale, tuleb asendit muuta,” ütleb dr Deniss Sõritsa.

Hommikuti tunneb naine aga tihti nõrkust. Selle vastu on parimaks rohuks toit.

Kuigi Aleksandra rasedus algas kolmest naisest kõige hiljem, on temagi jõudnud peaaegu lõpu­sirgele. Arst vaatab beebit ultraheliuuringus ja näeb, et pisike tüdruk mõnuleb ikka tuharseisus.

“34.–35. nädalaks võiks ta end ikkagi peaseisu pöörata,” räägib arst. “Soovitan teha harjutusi, mis pööramist soodustavad.” Millised need harjutused on?

Praegu on beebi selg ema paremal pool. Tõenäoliselt pöörab ta end nii, et pea liigub vasakule küljele ja siis alla. Et pööramisele kaasa aidata, peaks naine heitma vasemale küljele, panema tuharate alla suure pad­ja ja silitama kõhtu vasaku külje suunas. Põhi­mõte on lihtne: kui naise tuharad on kõrgemal kui pea, võib tita üh el hetkel lupsti alla pöörduda.

“Seda naine kindlasti tunneb. See on küllaltki ebameeldiv, kuid mitte valus,” selgitab arst.

Aleksandra räägib, et tal on ka jalad natuke turses, ja mitte ainult kuuma ilmaga. Spasmide ehk kõhuvalu leevenduseks võtab ta aga No­Spad.

“Kuna uriinis valku pole ja vererõhk on korras, pole praegu põhjust muretseda,” nendib dr Sõritsa.

Ka Aleksandra mõtiskleb juba sünnituse üle.

“Mis saab siis, kui tulen kliinikusse, aga on vale­häire?” küsib ta.

“Pole vaja karta. Kui on vale­häire, siis ei ole midagi teha. Te ei ole arst, kes oskab seisundit täpselt määrata,” julgustab tohter.

Ta selgitab, kuidas sünnituse algust lihtsalt ära tunda: sellest annavad märku emaka regulaarsed kokkutõmbed 3–5 minuti tagant tunni aja jook­sul. Sel juhul tasub hakata liikuma kliiniku poole, samuti siis, kui on puhkenud looteveed.

lugege ka: eelmist osa

Pere ja Kodu, juuli 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kuues artikkel.

Kuidas elad kõhutita

Rasedad pööravad pilgu oma titale: kui suur ta juba on? Millal võiks ta end keerata tuharseisust peaseisu? Kas banaanide söömine muudab tema pea kõvaks?

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Elite kliinik

Meeletu puuviljaisu!

Kristiina Orr (25) toitub tervislikult ja armastab süüa palju puuvilju, eriti banaane.

32. nädalat lapseootel Kristiina ei saa enam selili magada, sest tita surub kõvasti peale.

“See on häiriv, sest mulle meeldib väga magada selili ja kõhuli. Nüüd saan ainult külje peal olla. Öösiti tuleb ka tihedalt vetsu vahet joosta ja uni jääb poolikuks. Ei saa päris välja puhata.”

Tita, kelle sünnini on jäänud veel kaks kuud, on läinud palju aktiivsemaks ja tegutseb-müksab vahel päris kõvasti.

“Muidugi on tore tunda tema liigutamist. Kui ta aga vahel ribidesse lööb, on üsna ebameeldiv.”

Kristiina on kaalus kuu aja jooksul hoopis 900 grammi alla võtnud.

“Kas ei ole söögiisu?” küsib Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.

“On küll isu, kuid ma jalutan ja toitun tervislikumalt. Tahan hullult puuvilju süüa. Seoses sellega tahtsingi küsida: kas on õige, et banaanid teevad lapse pea kõvaks, sest neis on palju kaltsiumi? Lugesin seda foorumist.”

“See on müüt. Ärge seda uskuge,” vastab arst.

“Teil ei ole tervise riskifaktoreid. Tita pole kaalus liiga palju juurde võtnud ja teie veresuhkur on korras. Jätkake samas vaimus ja see, et tita tuleb kõva peaga… Tahaks näha! Ma pole kordagi veel kõva peaga titat näinud,” naerab tohter.

Eelmisel korral palus dr Sõritsa uurida, kui palju kaalus Kristiina ja tema mees sündimisel.

“Huvitav, et olime mõlemad samas kaalus, 3600 g, ja täpselt ühepikkused, 51 cm,” teatab Kristiina.

“Laps on kasvanud kuu ajaga sama palju kui eelmine kord. Ta on normkaalus, kuid lihtsalt keskmisest pisut väiksem,” ütleb arst.

“Mis on alamõõt sündides?” pärib naine.

“Alla 2,5 kg. Aga ma ei usu, et teil liiga väike laps tuleb. Selleks peab olema mingi põhjus, näiteks enneaegne sünnitus,” arutleb doktor.

Kristiinal on veel üks küsimus. Ta nägi apteegis müügil lahklihaõli, mida soovitatakse kasutada alates 34. rasedusnädalast. Õli pidi muutma lahkliha elastsemaks, mis omakorda kergendab sünnitust.

“Kas te soovitate seda õli kasutada?” küsib ta.

“Ma ei tohiks võib-olla nii öelda, aga ärge tegelege jamaga. Vahepeal müüdi ka geeli, mis teeb sünnituse libedamaks. Seda katsetati sünnitusel, kuid siis lõpetati ära. Midagi ei läinud libedamaks,” vastab dr Sõritsa.

“Kui tulete sünnitama ja tita pea ei mahu läbi, tehakse väike lõige, et vältida rebendi teket pärasoole suunas. Muidu on oht, et rebendite pärast tekib soolepidamatus. Teie mõtelge pigem sellele, mis poosis on teil parem sünnitada ja kas soovite valuvaigistit.”

“Mulle meeldiks väga vette sünnitada. Vesi pehmendab ja muudab keha kergemaks,” arutleb Kristiina.

“Kui kõik on hästi, miks mitte. Vette sünnitades on ainult üks miinus. Me ei saa hästi kontrollida tita südametegevust. Kui sünnitajal tekivad aga esimesed emaka kokkutõmbed, soovitame minna kuuma duši alla või vanni. Ühele naisele sobib see superhästi, teisel hakkab paha. See on individuaalne,” räägib dr Sõritsa.

Kõht läheb pingesse

Aleksandra Grinevitši (27) rasedus annab endast järjest rohkem märku: naisel läheb toonusesse kõht ja krampi jalad.

Aleksandra, kelle rasedus on kestnud 27 nädalat, on viimased paar kuud olnud kimpus viirushaigustega.

“Vahepeal saan terveks ja siis jälle haige. Selle nädala algul haigestusin jälle.”

Rasedusega seoses on alanud uued hädad.

“Mu kõht läheb toonusesse, kõvaks, mitu korda päevas. Kas see on normaalne?” küsib naine arstilt.

Dr Deniss Sõritsa küsib vastu: “Kas valus on ka?”

“Valus ei ole, aga on ebamugav,” selgitab Aleksandra.

“Kas see juhtub spontaanselt või siis, kui ennast koormate?” uurib arst.

“See juhtub niisama, kuid eriti siis, kui sõidan autoga,” vastab naine.

Dr Sõritsa soovitab tal võtta NoSpad, mida Aleksandra on juba veidi tarvitanud.

“Emaka kokkutõmbeid on rohkem saledatel inimestel,” nendib arst.

Öösiti ehmatab Aleksandra üles teine ebameeldiv asi: üks jalg läheb krampi.

Arst soovitab süüa magneesiumi, mis vähendab nii krampe kui ka emakatoonust.

Seejärel vaatab ja mõõdab tohter loodet ultraheliuuringul.

“Tita on keskmisest pisut väiksem, kaalub 955 grammi, kuid mahub normi piiresse. Ta kasvab kenasti sümmeetriliselt ja mõõ tude pärast pole põhjust muretseda.
Praegu on ta tuharseisus.”

“Millal ta peaks ennast keerama?” küsib naine.

“Laps võiks keerata end peaseisu 34.–35. nädalaks. Kui seda ei juhtu, võib teda väljastpoolt pöörata. Kuid praegu pole mõtet sellest rohkem rääkida, sest teil on aega veel palju.
Tavaliselt pöörab tita end ikka ise,” selgitab dr Sõritsa.

Tita on pirakas

Marge Pihlik-Jõgil (35) on jäänud sünnituseni üks kuu, kuid tita on juba üle kolme kilo raske.

36. rasedusnädalal on Margel samad mured mis kuu varemgi: selg teeb valu ja uni ei taha tulla.

“Muidu on enesetunne hea. Tita on hakanud päris kõvasti luksuma, umbes kolm korda päevas, vahel kohe 15 minutit järjest. Hästi lahe on seda tunda.
Enam ta ei põtki, vaid jõuliselt surub, nii et kõhul on näha muna. Annab täiega märku, et on nii kitsas ja tahab välja.”

Raseduse ajal on normaalne, et vooluse hulk natuke suureneb, kuid Margel oli seda ühel öösel väga palju.

“Mõtlesin: kas juba tulevad veed?” mainib ta.

“Kas seda on olnud ainult üks kord?” küsib dr Deniss Sõritsa.

“Jah,” vastab Marge.

“Jälgige hoolikalt ja kui midagi sarnast jälle juhtub, andke teada.”

Dr Sõritsa vaatab naise dieedipäevikut, sest Margel on viimasel kolmel kuul olnud veresuhkrunäitajad liiga kõrged. Vahepeal läksid näidud juba normi lä hedale, kuid viimastel päevadel on need jälle tõusnud.

Naine piirab rangelt oma toitumist ja võtab kolm korda päevas ravimit.

Kui raseda veresuhkrusisaldus on kõrge, ohustab see otseselt loodet. Tita võib kasvada liiga suureks ning teda võivad pärast sündi vaevata madal veresuhkru- ja kõrge bilirubiinitase.

Dr Sõritsa uurib loodet ultraheliaparaadi abil. “Ta on praegu juba nii suur, et pilte temast ei saa,” ütleb arst.

Mõõtude poolest on beebi keskmisest suurem, kuid mahub normi piiresse. Oma kaalu, 3219 grammi poolest on ta aga kaks nädalat arengust ees.

“See ongi kõrge veresuhkru mõju,” tõdeb dr Sõritsa.

“Reegel on selline, et kui rasedust on 38 nädalat ja loode kaalub 3,8 kg, on see näidustus sünnitus esile kutsuda. Muidu läheb tita liiga suureks ja sünnitamisega võib tekkida probleeme.
Kui te olete 3,6 kilogrammise lapse sünnitanud, siis tõenäoliselt saate neljakilosega ka hakkama, kuid 4,5-ga võib tekkida raskusi,” seletab arst.

Dr Sõritsa kutsub Marge tagasi juba kahe nädala pärast ja loodab, et loode kosub vahepeal vähem kui 600 g.

“Siis vaatame, mis edasi. Tuleb teha kõik selleks, et naine sünnitab ise. Ema on võimeline siis juba paari tunni pärast liikuma ja lapse eest hoolitsema.
Kui tehakse keisrilõige, on ta esimesed 24 tundi väga kehvas olukorras.”

Marge ütleb, et beebiasjad on ostetud, sünnitusele mineku kott koos ja varsti panevad nad ka titavoodi üles.

“Oleme tema tulekuks valmis.”

lugege ka: eelmist osa ,  järgmist osa

Pere ja Kodu, juuni 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja viies artikkel.

Päike meelitab liikuma!

Kevadel tahavad ka last ootavad naised rohkem värskes õhus askeldada. “Kas rattaga sõita ja maal tööd rügada ikka tohib?” pärivad nad arstilt. Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras

Mõnus maatöö ootab

Kristiina Orr (25) kibeleb vanematekoju Põltsamaale,kus aia- ja põllutööde hooaeg on alanud.   28. nädalat rase Kristiina läheb nädalavahetusel Põltsamaale, sest vanemate juures on alati palju tööd teha. “Mulle hullult meeldib seal askeldada. Kas ma ikka võin rehitseda ja raskusi tõsta? Kui ma tunnen end hästi,siis ma ju võin?” küsib ta arstilt. Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ütleb, et rasedus ei ole haigus, kuid naisel tasub ennast siiski koormata vaid mõõdukalt. “Kui pingutate üle, hakkab emakas kokku tõmbama, ja see pole hea. Siis tuleb lõpetada. Halvimal juhul võib tekkida veritsus – ja mitte samal päeval, vaid järgmisel hommikul. See valmistab teile šoki ja paneb muretsema.” Kristiina lubab jälgida, et ta üle ei töötaks: “Endal on mul askeldades mõnus, aga võib-olla beebi ei tunne end sel ajal hästi.” Liikumine on naisele tähtis ja ka rasedana on ta iga päev sooritanud tempoka jalutuskäigu. “Eile käisin kaks pooleteisetunnist tiiru. Aga pean võtma ka jalutades rahulikumalt, sest emakas läheb vahel pingesse.” Kristiina on viimase kuu jooksul hakanud märgatavalt tihedamini tualetti külastama, kolm-neli korda öö jooksul. Teinekord surub tita ka rinna alt nii tugevalt, et tuleb ruttu asendit vahetada. “Muidu on selline tunne, et tahaks sealt lihase läbi lõigata, et ei suruks peale. Maru ebamugav on.” Vahel ärkab Kristiina öösiti selle pärast, et jalad tõmbavad krampi. “Need on hullud krambid,” kurdab ta arstile. “Kas te magneesiumi võtate?” küsib dr Sõritsa. “Võtan raseda toidulisandit, kus see peaks sees olema,” vastab naine. “Võtke magneesiumi veel lisaks.” soovitab arst. Dr Sõritsa mõõdab tita kaaluks 956 g, mis jääb normi piiridesse, kuid on keskmisest väik-sem. “Mis oli teie ja mehe sünnikaal?” pärib ta. “Mul pole õrna aimugi,” vastab Kristiina. “Uurige järele. Võib-olla on geneetiliselt määratud, et tita on pisut kergem. Arvan, et ta võib sündides jääda 3–3,5 kilo piiridesse. Aga vaatame seda järgmine kord uuesti,” räägib arst. Naisel on veel viimane küsimus. Tema titat ootav sõbranna oli hädas vähese looteveega. “Kui suur see kogus peab olema ja kui seda on vähe, kas siis tekivad komplikatsioonid?” küsib Kristiina. Dr Sõritsa ütleb, et ultraheliuuringul oli näha, et Kristiinal oli lootevett piisavalt. Kui paistab, et seda on vähe, mõõdetakse selle hulk täpselt ära ja vaadatakse tabelist, kas see jääb normi piiridesse. “Kui on vähe, peab arutama, mis on selle põhjus. Näiteks võib naisel olla mõni haigus. Teil on see korras, pole põhjust muretseda.”

 Kõhukene kasvab

Õblukese Aleksandra Grinevitši (27) kõht varem rasedust ei  reetnud, kuid nüüd on see juba märgatavalt suurem.   Aleksandral on käes 23. rasedusnädal ja vahel ta märkab isegi, et on nagu natukene ümaram. “Äkki sa oled rase?” küsib seepeale elukaaslane Mario (27) naljatades. Poeg Martin (3) käib viimasel ajal aga titaga juttu puhumas. “Ma tulin lasteaiast ja hakkan nüüd mängima,” patsutab ta emme kõhu peale. Aleksandra on nüüd ikkagi haiguslehel, sest Maxima kauplusekett ei tahtnud teda tööle lubada, kuna kartis vastutust, kui rasedaga peaks midagi juhtuma. Kuid teistpidi on see hea, sest naine saab kodus puhata ja poja eest hoolitseda. “Kas ma rattaga sõita võin?” küsib Aleksandra. “Ettevaatlikult võib ikka,” vastab dr Deniss Sõritsa. “Aga kui laps istub taga toolis?” uurib naine. “Siis ei või. Tuul puhub ja kukute peaaegu kolmekesi,” ütleb arst. “Teine küsimus: kui kõrged võivad olla kontsad?” pärib naine. “Arvan, et mida kõrgemad, seda ilusamad,” muigab dr Sõritsa. “Kas rasedale need halba ei tee?” imestab Aleksandra. “Sõltub sellest, kuidas te end tunnete. Kui jalad ei valuta, siis arvan, et tunnete end kõrgete kontsadega hästi. Peaasi, et te ei komista ega kuku,” ütleb arst. Aleksandra tita kaal vastab raseduse arengujärgule. “Kas teie kõht ei lähe väga pingesse?” küsib arst. “Vahel üks külg valutab,” vastab naine. “Kas torkab pidevalt?” jätkab tohter. “Valutab umbes 10 minutit järjest. Heidan pikali ja siis läheb üle,” räägib Aleksandra. “See tuleneb emaka kasvamisest ja ei tähenda midagi halba,” nendib dr Sõritsa.

 Selg teeb valu

Marge Pihlik-Jõgi (35) tita surub nii tugevalt ema seljale, et viimasel on raske magada.

“Selg on hakanud hullult valutama ja jalad väsivad ära. Peaks vist ujuma minema, äkki see aitab,” räägib Marge, kes on 32.nädalat rase. Ka magamisega on naisel probleeme. Kuigi ta on õhtuti väga väsinud, on uinuda raske. “Siplen küljelt küljele, kuid külili on nii paha olla. Siis üritan olla selili, aga seljale surub ka ja valutab.” “Tõenäoliselt on see sellepärast, et kõht on suur,” nendib dr Deniss Sõritsa. “Teie kaal on aga vähenenud 1,7 kilo. Kas teil pole isu?” küsib ta Margelt. “Olen ka ise tähele pannud – sääred on palju peenemad ja püksid suured. Ilmselt on see dieedist,” vastab naine. “Kas nüüd tunnete dieedi mõju? Kas sööte magusat vähem?” uurib arst. “Nojah, jälgin söömist, aga vahel tahan ikka natuke seda, mida ei tohi. Näiteks vorsti või koogitükki. Ei saa ju olla täiesti ilma magusata.” Arst vaatab Marge dieedipäevikut, kus veresuhkrunäitajad tugevalt kõiguvad. “Imelik, et kaks päeva on korras, kaks ei ole. Siiski on veresuhkrutase läinud madalamaks. See tähendab, et dieet ja ravi on andnud tulemusi. See on hea. Loodame, et suudate jätkata samas vaimus.” Raseda kõrge veresuhkru korral on oht, et tita kasvab liiga suureks. Kui laps kaalub 38.rasedusnädalal 3,8 kg või rohkem, võidakse sünnitus esile kutsuda. Marge tita kaalub 32. rasedusnädalal 2015 grammi. “Teie tita on keskmisest suurem, kuid normi piires. Olete siiani tubli olnud ja loodame, et kõik läheb hästi,” sõnab arst.

Pere ja Kodu, mai 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja neljas artikkel.

Iga amps on tähtis!

Nii Marge, Aleksandra kui ka Kristiina tähelepanu keskmes on praegu toit. Samuti tulevad arsti vastuvõtul jutuks töö ja reisimine raseduse ajal.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik

Lõpuks ometi saabub Marge Pihlik-Jõgi (35) arsti vastuvõtule koos abikaasaga. Alari tugi kulub seekord marjaks ära.

Soomes töötavale Alar Jõgile (27) kurtis tema naine mitu korda: “Kõigil teistel on mees vastuvõtul kaasas,mul kunagi ei ole…” Paar päeva tagasi teatas Alar oma ülemusele: “Mind ei huvita enam, mis tööl saab. Pean koos naisega arsti juurde minema!” Ülemus kostis selle peale: “Mine, mine! Mine ruttu!”
Marge on kandnud last juba 28 nädalat. Kui kuu tagasi tal tervisemuresid ei olnud, siis vahepeal on olukord muutunud. Tema veresuhkrutase tõusis väga kõrgeks (normaalsest 5,1 mmol/l üle 8 mmol/l) ja arst andis talle glükomeetri, millega kodus veresuhkrut mõõta. Marge märkis üles veresuhkrusisalduse enne ja pärast iga söögikorda.

Dr Deniss Sõritsa ei ole aga näitajatega rahul. Enne sööki peaks olema glükoosi vähem kui 5,3 mmol/l ja pärast sööki vähem kui 7, Margel on aga kõvasti rohkem.

“Midagi siin ei klapi, sest enne söömist on teil veresuhkur olnud isegi 8,2. See tähendab, et sõite torditüki ära ja siis mõõtsite.”
Arst käsib Margel ka edaspidi kirja panna kõik, mis ta suhu pistab, isegi ühe kommi, ja saata talle kahe päeva menüü.

“Ma kontrollin, mida te sööte. Midagi te teete valesti, ilmselt sööte palju magusat. Me proovisime ravita hakkama saada, kuid see ei õnnestunud, ja nüüd peame lisama tabletiravi,” ütleb dr Sõritsa.

Kuu aega tagasi rääkis arst Aleksandrale, miks on kõrge veresuhkrutase ohtlik, ja kordab nüüd sama juttu Margele:

“Loode hakkab kaalus kiiremini juurde võtma, kuid muret tekitavam on see, mis pärast sündi juhtub. Lapsel võib olla madal veresuhkrutase ja keskmisest kõrgem bilirubiinisisaldus veres. Ta võib muutuda loiuks ja tema nahk kollasemaks kui tavaliselt.”

Arst hoiatab, et kui tabletiravi ja toitumisega suhkrut normi ei saa, tuleb Margel hakata insuliini süstima.

“See on juba palju keerulisem. Kusjuures pärast sünnitust on risk, et teil tekib suhkruhaigus. See ei ole naljaasi. Peate väga jälgima, mida sööte,” manitseb dr Sõritsa.

Abikaasa Alar poetab vahele, et Marge sööb varasemaga võrreldes magusat palju vähem. “Üks-kaks kommi päevas. Kui oleme koos, keelan tal komme võtta.”

“Kas piimas on ka palju suhkrut?” uurib Marge.

“Palju ei ole, aga kui te saate natuke siit ja natuke sealt, siis kokku tuleb palju. Hommikul keetke puder veega, mitte piimaga. Puuviljad asendage juurviljadega. Kõik magus jätke ära. Kas te öösel lähete külmkapi kallale?” pärib arst.

“Ei, ainult joon 3–4 korda öö jooksul,” vastab Marge.

“See, et te palju joote, näitab ka, et veresuhkur on kõrge,” tõdeb dr Sõritsa.

Kuigi arstikabinetist väljuvad mees-naine veidi murelikena, loodavad nad siiski parimat. Tita sünnini on vaid kolm kuud ja huvitav on see, et ka sõprade-tuttavate seas valitseb tõeline beebibuum. Eriti palju on tulekul just tüdrukuid.

“Mul on juba nii hull ootus peal, tahaksin päriselt last süles hoida. Kui ta hakkab sündima, lähen kas või läbi tule ja vee, et koju saada, ” räägib tulevane isa.

Alaril on tööandjaga kokku lepitud, et pärast tütre sündi jääb ta kauemaks Eestisse. “Vajan siis rohkem vaba aega, et perega olla. Abikaasal oleks titaga Soome vahet jama reisida. Ülemus, kes on ise naine ja ema, ütles, et pole mingit probleemi. Õnneks ta mõistab mind.”

Kas tee viib Rooma?

Kristiina Orri (25) on seekord vaid üks küsimus: kas Rooma tohib reisida?

Kristiinal saab 24 rasedusnädalat kohe täis ja suuri muutusi enesetundes pole.

“Eks ta natuke tusasemaks on läinud,” ütleb elukaaslane Enari Sonn (33).

“Ära valeta!” pole Kristiina päri.

Ka kaalu pole naisel palju lisandunud, vaid 600 grammi.

“Ega see pole tingitud sellest, et ajab iiveldama?” pärib dr Deniss Sõritsa.

“Ei, iiveldama ajas vaid päris algul. Praegu tunnen ennast super hästi. Jälgin ainult, et sööksin tervislikku toitu. Kas ma kaalun siis liiga vähe?”

Arst rahustab: “Te olete raseduse ajal juurde võtnud 7,1 kilo. See on täiesti normaalne. Muretsemiseks pole põhjust.”

Kristiina räägib, et soovib sõita mõneks päevaks Rooma. “Kas ma võin minna, kui end hästi tunnen?” küsib ta.

“Kui tunnete end hästi, siis võite. Lennureis Rooma kestab vähe.”

“Kas ma päikese käes tohin olla?” uurib naine.

“Kui tahate päevitada, peaksite kõhu kinni katma. Kui on palav, peate palju jooma, sest te ise ei tunne, kuidas vedelikku välja higistate. Pean teile andma lennureisiks ka tõendi, et tervisega on kõik hästi,” räägib arst.

Ta lisab, et rase ei tohi tõsta raskusi, mistõttu kott võiks olla kerge või ratastel. Kindlasti peab naine tegema tervisekindlustuse, mis on mõeldud rasedale ja kehtib ka siis, kui tervis enne reisi halveneb ning naine reisi ära jätab. Paraku mõni kindlustusleping seda ei arvesta ja jätab raseda sellisel juhul rahast lihtsalt ilma.

“Pöörake kindlustust tehes sellele kindlasti tähelepanu. Aga kui oluline see reis teile on?” küsib dr Sõritsa.

“See ei ole elutähtis. Sõbranna sõidab konverentsile ja lähen lihtsalt kaasa,” vastab Kristiina.

“Kuigi teiega tõenäoliselt midagi ei juhtu, on väike risk alati olemas. Peate arvestama, milline stress reisiga kaasneb. Te olete võõras riigis, kus on võõrkeelne keskkond. Kaaluge, kas sel riskil on mõtet,” soovitab arst.

“Pean selle enda jaoks läbi mõtlema,” nendib Kristiina.

 Põnevust kui palju

Aleksandra Grinevitš (27) sai oma veresuhkru korda, kuid töö ja lapse sugu pakuvad jätkuvalt pinget.

Aleksandra, kellel kohe täitub 19. rasedusnädal, sammub arstikabineti poole väikese elevusega: “Ei tea, kas täna on veel poiss?” arutleb naine lõbusalt. Eelmisel korral paistis ultraheliuuringus algul tüdruk, nagu oli ka üle-eelmisel korral, kuid kordusvisiidil kahtlustas arst hoopis poissi.

“Teate, selle sooga olen ikka suures segaduses. Enam ei julgegi teile seda öelda,” tunnistab dr Deniss Sõritsa ja uurib hoolega loodet.

“Nüüd ma olen kindel, et minu esimene arvamus oli ikka õige ja see on tüdruk. Kui rasedus on sedavõrd algusjärgus, võib sugu minna segamini selle pärast, et tüdruku kliitor on hüpertrofeerunud (paksenenud) ja see näeb välja nagu poisi peenis.”

Beebi sugu ei olegi nii tähtis, leiab Aleksandra, kuid parajat peavalu on tekitanud tööküsimus. Raseduse algul soovis tööandja ta suunata raskemale tööle, kus naine oleks pidanud kaupa tõstma. Aleksandra keeldus sellest, läks haiguslehele ja kartis, et ei saagi enam titat oodates raha teenida. Nüüd pakkus Maxima kaubanduskett Aleksandrale osalise tööajaga (seitse tundi päevas) tööd ja küsis arstilt, kas naine ikka võib seda teha.

“Tööandja ütleb, et see on sundasendis töö arvuti taga, mis nõuab pidevat istumist ning koormab seetõttu luu- ja lihaskonda. Põhjustab pinget silmadele ja mälule ning nõuab suurt tähelepanu ja keskendumist,” loeb dr Sõritsa talle saadetud kirja, mis kõlab üsna hirmutavalt.

“Küsimus on selles, mida teie tahate. Kas selline töö teile sobiks?” küsib arst.

“Mina soovin teha tööd ja ma tunnen ju, kus on piir, kust alates ma pingutada ei või,” vastab Aleksandra.

“Siis vastan, et olete võimeline seda tööd tegema ja arvestate ise töö raskusega. Kui tunnete, et olete väsinud, tõuske püsti ja visake ennast kuskile pooleks tunniks pikali. Seejärel jätkake tööd. Kui keegi ütleb, mis sa siin pikutad, võite vastata, et olete rase ja see on teile ette nähtud. Keegi ei saa väita, et see pole õige. Kui keegi käsib tõsta raskeid kaste, võite keelduda. Samas ei saa te ka nii teha, et lähete tööle ja pikutate seal pool päeva,” selgitab dr Sõritsa.

Aleksandra tervis on hea ja eriti võib rõõmu tunda selle üle, et naise veresuhkru kordusanalüüs oli korras. Kui varasem 5,2 mmol/l ületas natuke normi, siis 4,3 jäi igati normi piiridesse.

“Viinamarju ma enam ei söö,” viitab Aleksandra magusa piiramisele oma menüüs.

Paar päeva hiljem teeb dr Mare Riive loote anatoomiauuringu, mille käigus vaatleb ta Aleksandra titat eriti üksikasjalikult, sh tema väljakujunenud elundeid. “Nii palju kui oli näha, oli kõik korras. Tita oli aktiivne ja tuharseisus. Tavaliselt keeravad nad hiljem peaseisu,” kommenteerib dr Riive. Aga sugu? “Ta on ikka tüdruk,” on arst kindel.

Pere ja Kodu, aprill 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kolmas artikkel.

Küll on palju küsimusi!

Kuu  on  läbi  ning  Aleksandral,  Kristiinal  ja  Margel  on  uued mured südamel. Naised uurivad arstilt, kas torkiv valu kõhus on normaalne, kuidas mõjub gaseeritud vesi ja kui palju võib beebi kõhus mürgeldada?

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik

Kuna Aleksandra Grinevitši (27) rasedus on kestnud alles suhteliselt lühikest aega, on tita soo määramine arstile paras pähkel.

Aleksandral saab kohe täis 15. rasedusnädal.

“Mul on paha olla, juba nädal aega on nohu ja pea kogu aeg valutab. Hommikuti tuleb ninast verd ka,” kurdab naine arstile.

“Tõenäoliselt tuleb verd tugeval nuuskamisel ninakoorikute pärast. Abi võib olla sellest, kui lasete ninna merevett, see niisutab limaskesti,” soovitab Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.

“Vahel lööb mul kõhtu valu. Kas see on normaalne?” pärib Aleksandra edasi.

“Milline see valu on? Kas torkiv või on kõht pinges?” uurib arst.

“See on torkiv. Kui näiteks aevastan, lööb paremasse külge,” ütleb Aleksandra.

“Torkiv valu tuleneb emaka kasvamisest. See on sagedane ja seda pole vaja karta,” rahustab arst.

Šokolaad peitu.

Dr Sõritsa uurib naise proovide tulemusi, mis näitavad kahte probleemi: uriinianalüüsist ilmneb, et ta joob liiga vähe vett ja suhkru sisaldus tema veres on natuke üle normi.

“Vere glükoosisisaldus peaks olema 5,1 mmol/l kohta või vähem. Teil on see 5,2. Milliseid puuvilju te tavaliselt sööte?” küsib arst.

“Õunu ja viinamarju,” vastab Aleksandra.

“Täpselt, viinamarjad sisaldavad enim puuviljasuhkrut. Palun asendage need millegi muuga, näiteks pirnidega, ja magusat sööge ka vähem. Glükoositase tuleb korda saada. Vett peaksite aga jooma rohkem,” manitseb arst.

“Šokolaadi peidan ära, saab ainult kartulit ja porgandit,” naljatleb kõrval Aleksandra elukaaslane Mario Karro(27).

Miks on raseda veresuhkrutase oluline?

Dr Sõritsa selgitab, et kõrgema suhkrutaseme mõjul kasvab loode rohkem ja on sündides suurem. Sellisel vastsündinul võib tekkida hüpoglükeemiline seisund, mis tähendab, et tema veresuhkrutase langeb alla 3 mmol/l. Glükoos on organismi peamine energiaallikas ja kui seda on vähe, jääb keha “nälga” ning häirub aju töö.

“Beebi võib olla seetõttu loid ja see pole hea märk. Sellist last tuleb arstidel rohkem jälgida.”
Dr Sõritsa loodab, et Aleksandra saab oma veresuhkrutaseme kenasti korda.

“Keerulisemate olukordade puhul saadan naise toitumisnõustaja juurde, kes soovitab tervislikku menüüd ja annab rasedale glükomeetri, millega ta peab veresuhkrutaset mõõtma.”

Poiss või tüdruk?

Nüüd algab vastuvõtu kõige põnevam osa: dr Sõritsa piilub ultraheliseadme abil väikest loodet. Eelmisel korral arvas arst, et Aleksandra kõhus kasvab tüdruk, kuid päris kindel ta ei olnud.

“Tahtsingi küsida, kas ikka on tüdruk?” pärib Mario, kes tahaks poeg Martini(3) kõrvale veel ühte marakratti. Aleksandra soovib perre tütart.

“Tita on kerra tõmbunud ja näitab meile pöialt, järelikult on tal kõik hästi,” muigab dr Sõritsa. “Tema sugu ma hästi ei näe… kahtlustan, et on tüdruk.”

Dr Sõritsa kutsub naise mõni päev hiljem uuesti ultrahelisse.

“Aleksandral sünnib ikkagi poeglaps, olen 90% kindel,” ütleb arst.

“Enne ei usu, kui tita augustis välja tuleb,” naerab selle peale ema. “Tahaksin tüdrukut küll rohkem, aga peaasi, et laps oleks terve. Kui sünnib poiss, pole ka midagi hullu.”

Tahaks palju magada. . .

Kristiina Orri (25) on tabanud suur väsimus ja väike tüdimus: tita võiks juba käes olla!

Kristiina on olnud 18 nädalat rase.

“Pool maad on peaaegu käidud ja ausalt öeldes tunnen, et võiks juba asjaga ühele poole saada. Mulle näib, et olen nii suur, kõht aina paisub,” räägib naine.

Kristiina käis vahepeal loote anatoomia uuringus, mida tehakse 19.–21. rasedusnädalal, kui loote kõik elundid ja organid on välja
kujunenud.

Dr Mare Riive ütleb, kuigi tita eri piirkondi saab sel ajal juba üksikasjalikult uurida, võivad mõned väärarengud (nt häired südame, neerude jms arengus) ilmneda hiljem. “On ka selliseid väärarenguid, mida ultrahelis ei näe.”

Dr Riive leidis, et kõik Kristiina tita organid, mis olid näha, olid normaalselt arenenud. Laps oli aktiivne, kaalus ligi 300 g, südametegevus oli regulaarne ja ta oli peaasendis. Sünnituse oletatav tähtaeg on 14. juuli.

“Kokkuvõttes midagi häirivat ei olnud. Saan ka öelda, et kindlalt on tegu poisiga.”

Nüüd on Kristiina dr Deniss Sõritsa vastuvõtul ja küsib: “Mida see tähendab, et jalutades on mu alakõht ebameeldivalt tundlik? Ma ei saa enam omas tempos jalutustiire teha.”

“Võib-olla on see tingitud sellest, et kõht kasvab. Kui emakas kokku tõmbub, võib see tekitada samuti ebameeldivat tunnet,” vastab dr Sõritsa.

“Mulle meeldib väga juua gaseeritud vett. Lugesin kuskilt, et beebil võivad sellepärast tekkida pärast sündi gaasivalud. Kas see on nii?” uurib Kristiina edasi.

“Kui te praegu joote gaseeritud jooke, siis see küll beebil hiljem gaasivalusid ei tekita. Kui ta on juba sündinud ja teda imetate, võiks gaseeritud jooke pigem vältida,” sõnab arst.

Kristiina enesetunne on üldiselt hea, paaril korral on ta tajunud ka tita liigutusi.

“Suur roidumus on ainult peal. Hommikuti lihtsalt ei saa üles, et kooli ja tööle minna. Maru keeruline on, mees peab mu voodist välja vedama.”

 Tita möllab palju

Marge Pihlik-Jõgi (35) ei saa öösiti hästi magada ja tema tita muutub järjest aktiivsemaks.

Marge rasedus on kestnud kõige kauem, 24 nädalat. Naine tuli täna arsti vastuvõtule üksi, sest mees ei saanud Soomest töölt koju.

“Paneme siis titast video plaadile, saate talle pärast kodus näidata,” ütleb dr Deniss Sõritsa.

Marge räägib, et öösiti ta hästi magada ei saa, sest ärkab janu tõttu üles ja pärast on raske uinuda. “Siis hommikul, kui olen tütre kooli saatnud, tuleb kõige magusam uni.”

Tita tegutseb kõhus juba päris aktiivselt, ja kui ta enne tegi seda tavaliselt õhtuti, siis nüüd askeldab ka päeval. Eriti möllas ta siis, kui Marge käis Soomes mehel külas, võib-olla tundis laps issi lähedust.

“Kas see tähendab midagi, et vahepeal liigutab tita päris kõvasti, vahepeal jälle vaiksemalt?” küsib Marge arstilt.

“Tita peab päeva jooksul liigutama ja see on normaalne, et ta teeb seda vahepeal rohkem ja siis jälle vähem. Normaalne ei ole see, kui ta on terve päeva üliaktiivne,” ütleb dr Sõritsa.