Pere ja Kodu, märts 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja teine artikkel.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik
  
Pere ja Kodu alustas veebruaris koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte. Eelmises numbris tegime tutvust kolme naisega, kes osalevad Pere ja Kodu ning Elite kliiniku beebiootuse sarjas. Vaatame seekord, kuidas Margel, Kristiinal ja Aleksandral läinud on.
  

Üllatus, rõõm ja pisarad

  
Marge Pihlik-Jõgi (35) tunneb tita tugevaid liigutusi, ei saa enam öösel hästi magada ja on muutunud üliemotsionaalseks. Kõigele lisaks tabab teda üllatus ultraheliuuringul.
 
Marge rasedus on jõudnud kõige kaugemale, 21. nädalani.
Talle on tehtud kaks raseduse skriiningut ja geneetiline test, mis kõik näitasid, et kromosoomihaiguste ja seljaajusonga esinemise tõenäosus on tital väga väike.
“Näiteks Downi sündroomiga lapse sündimise risk on vaid 1:15 000-le.
Muretsemiseks ei ole põhjust,” kinnitab Elite naistearst Deniss Sõritsa.
“Kuidas on rasedus kulgenud?” uurib arst naiselt.
“Normaalselt. Korra lõi paremasse külge suur valu ja käisin erakorralises vastuvõtus, kuid kõik oli korras. Praegu on vaid väikesed valud,” vastab Marge.
“Väikesed valutorked võivad olla. See on tingitud sellest, et emakas kasvab,” kommenteerib dr Sõritsa ja küsib: “Kas emaka kokkutõmbeid juba tajute?”
“Ei taju,” kostab Marge.
“Kas lapse liigutamist tunnete?”
“Nädal aega tagasi esimest korda tundsin, enne seda olid vaid väikesed mulksud,” räägib Marge.
Kuna emakas surub juba tugevasti põiele, peab naine käima tihedasti tualetis, mis on eriti tüütu öösel. Magada ta enam hästi ei saa, sest iga kahe tunni tagant peab tõusma. Tita on juba nii suur, et emal jäävad magades selg ja külg valusaks.
“Nüüd on siis jälle see periood käes, kus tahan palju puhata,” tõdeb Marge.
Just puhkamise ajal on loode kõige aktiivsem ja ema tunneb tema tugevaid liigutusi.
Kui Marge jalutades oma sammu veidi kiiremaks seab, hakkab küljes pistma ja süda natuke peksma. Naine tunneb, et tahaks rohkem värsket õhku, kuid õues käimiseks tuleb aega varuda, et rahulikult teosammul edasi liikuda.
Kõige hullemad on aga järsud tujumuutused, mis Marget paar nädalat tagasi tabasid. “Ühel hetkel naeran, paari sekundi pärast võivad pisarad voolata. Olen hästi emotsionaalne.”
Naisel on tekkinud ka väike terviseprobleem: tema hambad hakkasid lagunema.
Arst soovitab Margel võtta rasedatele mõeldud vitamiine ja lisaks kaltsiumitablette. Ees ootab visiit hambaarsti juurde.
Raseduse ajal kompenseerib haigekassa hambaravi 28,77 euro ulatuses.

Õde mõõdab emakapõhja kõrgust (20 cm) ja vererõhku (Margel on see 125/65,
rasedal püsib see tavaliselt umbes 120/80 piires).

Poiss või tüdruk?

Algab põnev ultraheliuuring, kus täna on lootust saada teada tita sugu. Just sellepärast on kaasa tulnud ka Lisett-Marleen (10), kes tahab endale väga õde. Dr Sõritsa uurib kõigepealt lapse südametööd. “Kas sina oled kuulnud, kuidas tita süda tuksub?” küsib ta Lisettilt. Emme kõhust on kuulda tugevaid südamelööke ja arst nendib, et see tähtis organ pulseerib regulaarselt: 138 lööki minutis (normaalne on 120–160). “Siin on tita varbad, kand, sääre- ja reieluu. Siin on sootunnused. Ma juba arvan, kes see on, aga ma veel ei ütle teile,” kruvib dr Sõritsa pinget üles. “Kas poiss?” elavneb Marge, kellele tundub, et ta näeb ekraanil kotikesi. “Hm,” mossitab Lisett. “Ma vaatan seda tavaliselt mitu korda, et mitte eksida,” kostab arst ja hakkab raseda kõhtu natuke mudima, et tita end liigutaks. “Ma arvan, et ta on ikkagi tüdruk,” ütleb arst. “Ma mõtlesin, et poiss!” hüüatab Marge üllatunult ja Lisett naeratab kõrval heameelest. Tita isani, kes töötab Soomes ja ootas rohkem poissi, jõuab uudis natuke hiljem. “Ei ole hullu!” rõõmustab ka Alar Jõgi (27) tütre üle.

Kõht kasvab, särtsu jagub

Kristiina Orrile (25) reedab tema rasedust vaid paisuv piht. Energiat pole tal vähemaks jäänud, seda jätkub nii tööks, õppimiseks kui ka jalutamiseks.

Kristiinal on käes 15. rasedusnädal ja loote geneetiline uuring juba tehtud. See näitas, et raskete haiguste pärast muretsema ei pea.
Eelmisel ultraheliuuringul kahtlustas arst poissi, nüüd on võimalik seda kontrollida.
“Sugu on ilusti näha. Kas ma ütlen või ei ütle?” küsib dr Sõritsa vanematelt.
“Öelge ikka,” vastab Kristiina.
“See on poiss.”
“Algul tahtsin tüdrukut, aga praegu ei ole see enam tähtis. Peamine, et laps oleks terve,” kostab uudise peale isa Enari Sonn (33).
“Me tahaksime mõlemast soost lapsi ja küll me tüdruku ka ära ootame. Loodame, et selleks ei pea enne kuus poissi tulema,” naerab Kristiina.
Dr Sõritsa ütleb, et Kristiinal on vaja anda vereproov, kus määratakse veresuhkru tase, ja võtta järgmine kord kaasa uriiniproov. Veresuhkru määramisele eelneval õhtul ei tohi pärast kaheksat enam süüa.
“Kas te raseda vitamiine võtate?” uurib arst naiselt.
“Võtan. Kas peaks fooliumi veel juurde võtma?” küsib Kristiina.

“Fooliumi, mis hoiab ära vesipea ja seljaajusonga teket, soovitame juurde võtta kuni 12 nädalat. Teile pole seda enam vaja,” vastab arst.
Kaebusi naisel ei ole. Kadunud on suur väsimus, iiveldus ja isumuutus.
Nüüd tahab maiasmokk Kristiina jälle midagi head õhtul suhu pista, kuigi raseduse algul ei võinud ta koogikesi enam nähagi.
Varem kõvasti sporti teinud naine võtab õhtuti ette ka tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu.
“Pärast seda on nii värske ja mõnus olla. Naudin seda täiega.”
Ainsana on halvemaks läinud näonahk:
vahel ilmuvad põsele pisikesed punnid, mis naist natuke häirivad.
Uni on Kristiinal küll magus ning sel päeval, kui tööd ei ole, võib ta keskpäevani voodis põõnata.
Teistel päevadel tuleb tal aga end hommikul üles ajada, et minna muusikakooli inglise keelt õpetama. Kristiina jõuab kodus õpilaste töid parandada ja teha ka ise arvestusi Olustvere Põllumajanduskooli jaoks, kus ta õpib teraviljakasvatust.
“Toimetan samamoodi nagu enne, olen suht ergas ja tunnen end superhästi. Ei saaks arugi, et ootan last, kui ma oma kõhtu ei näeks. Paisun hullult igalt poolt ja riided jäävad järjest väiksemaks,”
räägib naine.

Rahulik beebiootus

Aleksandra Grinevitšile (27) pole kolmekuune rasedus toonud suuri muutusi, kui mitte arvestada sunnitud töölt koju jäämist.
  
Aleksandra titaootus on kõige lühem, vaid 12 nädalat.
Dr Deniss Sõritsa võtab ta arvele ja annab talle rasedakaardi.
“See on tähtis asi, nagu ID-kaart, mida rase peab kaasas kandma,” ütleb ta.
Aleksandral ei ole arstile midagi kurta, sest tervisehädasid tal ei ole.
Kui ta esimestel nädalatel tundis väsimust ja tahtis rohkem magada, siis praeguseks on see taandunud. Ka imelikud isud ei kiusa teda, vaid jäätist ihkab ta tavalisest rohkem.
  
Naine on aga natuke rahulolematu selle pärast, et Maxima kauplusekett, kus ta seni töötas, ei lasknud tal oma tööd jätkata.
“Tahaksin töötada, sest sain teada, et haiguslehele jäädes makstakse mulle vaid 70% palgast,” sõnab ta.
“Rääkige tööandjaga rahulikult ja katsuge leida kompromiss. Hea meelega aitaksin teid, kuid ei saa,” ütleb dr Sõritsa.
Praegu on Aleksandra puhkusel ja ilmselt peab ta jääma seejärel haiguslehele.
“Ma ei viitsi sellega rohkem tegelda, enda ja lapse tervis on kõige tähtsamad. Kodus on hea rahulik,”
nendib naine.

Dr Sõritsa teeb Aleksandrale Oscar-testi, geneetilise uuringu, mille vastus selgub juba 3–5 tunni pärast. Selleks mõõdab arst ultraheliuuringul loote kuklavoldi paksust ja ema veres määratakse hormoonide sisaldus.
Uuringut kasutatakse kromosoomihaiguste ja väärarengute tõenäosuse väljaselgitamiseks.
Arst mõõdab ka tita pikkust ja osutab tema jalgadele, kätele, ninale ja lõuale.
“Titaga on kõik praegu hästi, tema pikkus vastab ilusasti raseduse arengujärgule ja tema süda lööb regulaarselt.”
Nii lühikest aega kestnud raseduse puhul ei pruugi lapse sugu veel täpselt näha olla.
“Tundub, et tuleb tütar, kuid kinnitan seda järgmisel visiidil,” ütleb dr Sõritsa.

Pere ja Kodu, veebruar 2014 numbris, rubriigis Beebi
ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja esimene artikkel.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras

Pere ja Kodu alustab koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte.

Tere emmed ja kõhubeebid!

Kümne kandideerinu hulgast valisime välja naised, kelle rasedus on erinevas staadiumis.
Kui riiklikus kliinikus jälgiksnende rasedust ilmselt ämmaemand, siis Tartus asuvas Elites teeb seda naistearst Deniss Sõritsa. See võib mõnele naisele tähendada suuremat turvalisust, kuid on ka mugav: probleemide korral ei jooksutata naist ämmaemanda-arsti vahet.
Lisaks kutsub dr Sõritsa nii pered kui ka lugejad erutavale avastusretkele: 3D-4D ultrahelipiltide vahendusel on võimalik teha titaga tutvust veel enne ta sündi. Mullu sooritas arst 3D-uuringuid 430 korral.
Emad, isad, vanaemad, vanaisad ei uskunud ekraanipilti nähes oma silmi: “Ta on ju täitsa inimese nägu!”

“Mehel on tavaliselt raske taibata naise teadaannet: ma olen rase, üheksa kuu pärast saame lapse!
“Millise lapse?” on mees segaduses. Kui tulevane isa näeb aga loote nägu, jäsemeid ja tuksuvat südant, toob see ta reaalsusele lähemale,” lausub dr Sõritsa.
Ultraheliuuring salvestatakse ka DVD-le, seda on võimalik teistele näidata ja teha sellest lühiklipp. “See on erakordne mälestus ajast, kui laps oli kõhus,” rõõmustab dr Sõritsa.
Tutvume nüüd aga naistega, kes lubavad meil oma lapse imelisest ootusajast osa saada.

Palju muutusi ja elevust

Kristiina Orr (25) on natuke ärevil. Ta ootab 13. nädalat
oma esimest last ja tema keha on märkimisväärselt muu-
tunud.
Mullu oktoobris osales Kristiina fitness-võistlusel, kus ta pälvis 7. koha. Kirglikult spordile pühendunud naine oli seni lapsesaamist edasi lükanud, kuid siis otsustati koos elukaaslase Enari Sonniga (33), et see on tema viimane võistlus.
Paar oli üllatunud, kui napilt mõni nädal hiljem osutus rasedustest positiivseks. “Mina mõtlesin, et selliste asjadega läheb natuke kauem aega,” ütleb Kristiina.
Ka raseduse mõju oli algul tormiline. Kristiina tahtis ainult horisontaalis voodis lebada, sõi vähe või seda, mida varem ei armastanud. Nädalaid nägi nende argipäev välja nii, et Enari kooris enne ehitusele tööleminekut Kristiinale kolm mandariini. Naine sõi mandariinid ära ja keeras uuesti magama. Mõne tunni pärast ärkas ja läks Tartu Elleri nimelisse Muusikakooli
inglise keelt õpetama. Õnneks gümnasistid ei aimanud, et nende õpetajal keerab kõhus ja ta ihkab hullult hapukurgivõileiba.
Müstilised isud ja halb enesetunne taandusid varsti, kuid keha alles hakkas muutuma. Naisele, kes oli viinud oma keha tippvormi, valmistas see parajat pinget. Ta vaatas peeglist suurenenud kõhtu ja ohkas: “Tahan trenni, tahan trenni…” Siis manitses ennast: “Rahune maha, see on ainult üks periood. Trenni saan pärast jälle teha.”
Kristiina on natuke pabinas ja see on ka loomulik, sest on ju see tema esimene lapseootus. “Kas ma olen ka tujukamaks läinud? Ei ole ju?” küsib ta mehelt. “Ei ole eriti,” vastab Enari.
“Aga see võib veel muutuda, ärme hõiska enne õhtut,” naerab Kristiina.
Kui mehed soovivad tavaliselt poissi, siis Enari tahaks hoopis esimeseks tütre saada. Kristiina panustab pojale. “Kui üks juba ütleb tüdruk, peab teine poiss ütlema. Muidu on mage ja ei teki võistlusmomenti,” põhjendab ta.

Läbi raskuste titani

Marge Pihlik-Jõgi (35) on lapsesaamise nimel palju läbi elanud: kolm raseduse katkemist ja kunstliku viljastamise protseduuri.
Praegu on Marge rasedus jõudnud 18. nädalani ja naine sõnab: “Nüüd läheb loodetavasti kõik hästi.”
Lapseootuse algul tundis Marge suurt väsimust ja tahtis pidevalt magada. Paari kuu pärast saatis perearst ta haiguslehega koju. Marge töötas Tartu Karlova Gümnaasiumi kohvikus müüjana ning pidi tõstma raskeid toidupakke. Omajagu väsitavalt mõjus ka 600 lapse kisa. Praegu tunneb naine end hästi, vaid korra on löönud kõhtu suur valu ja ühel päeval lõhkus pea.

Margel ei ole lapsesaamine kulgenud kergelt. Esimese mehega koos elades ei õnnestunud tal rasestuda, sest munajuhad olid ummistunud. Laporoskoopilisel operatsioonil “puhuti” juhad läbi. Naine jäi beebit ootama, kuid mõne nädala pärast rasedus katkes.
Oli suur üllatus, kui ta kaks aastat hiljem rasedustestilt kaks triipu leidis, ja suur rõõm, kui sündis pisike Lisett-Marleen. Paraku avastasid arstid beebil südameklapirikke ega osanud ennustada, kaua ta elab.
Praegu on Lisett-Marleen ergas 10aastane tüdruk, kes armastab kooris laulu lõõritada ja kodus tantsupiruette esitada. Haiguse tõttu ei tohiks ta küll väga rabelda, aga… “Eks proovi teda kinni hoida,” muigab ema.
Siis abiellus Marge teise mehega ja hakkas ligi kaks aastat tagasi igatsema järgmist last. Jällegi osutusid takistuseks mitteläbilaskvad munajuhad ja seekord soovitas arst kunstlikku viljastamist. Väike elu sai alguse, kuid hääbus mõne nädala pärast, ja nii kaks korda järjest.
“Kogu aeg oli lootus, aga kuidagi ei õnnestunud… Olin väga kurb ja mees päris masendunud,” räägib Marge.
Kolmas kord on läinud paremini ja pere on titaga ultraheli vahendusel juba põgusalt tutvust teinud. Pisike tegelane viskas emme kõhus silda, pani näpu suhu ja lõpuks peitis enda ära. “Alarile näitas ta rusikat!” lisab Lisett.
Marge abikaasa Alar Jõgiga (27) me praegu kahjuks ei kohtu, sest mees töötab Soomes ventilatsioonifirmas. Kodus käib ta kuu-pooleteise tagant ja loodame, et järgmisel ultraheliuuringul saab beebi jälle isa tervitada.

Kas tööle või koju?

Aleksandra Grinevitš (27) ei tea, kas saab rasedana tööd jätkata võib peab koju jääma. See sõltub tema tööandjast, Maxima kaupluseketist.
Elva külje all Peedul elav Aleksandra ootab beebit 9. nädalat. Võrreldes eelmise lapseootusega, kus ta enesetundes mingeid muutusi ei märganud, on seekord olemine märksa raskem. “Väsimus on suur ja tahaks palju magada.”
Kuid naine ei taha ka koju lesima jääda. Teda hoiab virgena praegune elukorraldus, kus ta viib hommikul poeg Martini (3) lasteaeda ja suundub ise Elva Maximasse vahetusevanema abi tööd tegema.
Paraku soovis uus ülemus panna naise praeguselt paberitöölt kaupa vastu võtma. Aleksandra käis juba korra arsti juures, kes ei lubanud tal raskeid kaste tõsta. Kas tööandja laseb rasedal kergemat tööd jätkata või peab ta jääma koju, kus talle makstakse hüvitist 100% töötasu ulatuses? See selgub nädala jooksul.
Aleksandra ja tema elukaaslane Mario Karro (27) soovisid perre järelkasvu, et kahe lapse vahele ei jääks liiga suurt vahet ja aktiivne Martin saaks õe või vennaga mängida.
Keda siis vanemad ootavad, tüdrukut või poissi?
“Minu arvutuste järgi (menstruaaltsüklist lähtuvalt (toim) peab tüdruk tulema,” vastab Aleksandra. “Kõige kiirem võidab!” ei jää Mario alla.
Esimest last ootama jäädes teatas mees, et temaga saab ainult poisse. Sama väitis ka Mario vend oma naisele. Kuna venna perre sündis aga vahepeal tütar, on Mario oma teoorias pisut kahtlema löönud.
Naise-mehe vahelist kirglikku läbisaamist on aidanud ülal hoida see, et tutvuse algusest peale on Mario palju välismaal töötanud, mullu langetas harvesteriga metsa lausa kaugel Siberis. Nii pole rutiini vaja karta.
Rasedus muudab vahel naise emotsionaalsemaks ja tujukamaks. Kas Mario on ka muutust märganud?
“Vahel viskab vimkasid sisse, aga midagi hullu ei ole. Tuleb mul hommikul validool sisse võtta, siis on hea rahulik olla,” vastab mees.