Lugu ilmus lehe “Tartu Postimees” Uudiste rubriigis 09.11.2015 – autor Aime Jõgi aime.jõgi@postimees.ee, pildid Kristjan Teedema.

 

Naistearst kutsub naisi oma viljakuse vastu rohkem huvi ilmutama

Mõni aeg tagasi helistas kliinikusse 35-aastane naine, kes uuris, kas ta saaks oma munarakke külmutada.

Tal ei olnud esialgu plaanis rasestuda, sest kindel partner puudus.

Patsient kutsuti vastuvõtule, aga ultraheli näitas, et ta mõlemad munasarjad sisaldavad moodustisi, ning ta vajas tõsist ravi.

Arst ütles, et alles pärast operatsiooni saab hinnata munasarjade reservi ning kaaluda võimalust munarakke külmutada.

Teine lugu

32-aastane naine, kahe terve lapse ema, oli nõus annetama munarakke oma lastetusprobleemiga maadlevale õele.

Õe enda munarakud olid kehva kvaliteediga ja rasedust ei tekkinud.

Uuringud aga näitasid, et vaatamata sellele, et oma õde aidata soovival naisel on kaks tervet last ning günekoloogilised haigused puuduvad, ei ole ta munasarjade reserv suur. Kliiniku spetsialistid proovisid talt munarakke saada, kuid need ei kasvanud plaanikohaselt ning nende kvaliteet polnud hea. Nii tuligi naise õel kasutada anonüümset munarakudoonorit.

Naistearst Andrei Sõritsa ütleb, et väga sageli ei ole naised teadlikud sellest, et nende munarakud on kehva kvaliteediga või et neid on vähe. Tema sõnum on, et iga naine peaks laskma end kontrollida ning siis otsustama, kuidas oma elu plaanida.Kui esialgu rasestuda pole kavas, võiks kaaluda munarakkude külmutamist.

Sõritsa selgitab, et see on sama, mis talve saabumine ja libeduseks ettevalmistumine. Kui inimesed täpselt teaksid, millal algab talv, siis vahetaksid nad auto rehvid õigel ajal ning võimalus avariisse sattuda või teelt välja libiseda jääb väikeseks.

Mis naise viljakust puudutab, siis tänapäeval on arstidel tänu hormonaalsetele ja ultraheliuuringutele võimalik öelda küll, kui suur on ühe või teise patsiendi munasarjade reserv, ehk millal saabub talv.

«Kahjuks võib mõne naise puhul selguda, et talv on juba käes või et see on saabunud kolm aastat tagasi,» laiutab Sõritsa käsi.

Ta toob näite oma 32-aastase poja sõprade kohta, kes kõik on edukad, haritud ja ilusad inimesed, kuid kellest paljudel veel lapsi ei ole.

“Selles põlvkonnas on palju neid, kes lükkavad laste saamist edasi,” kirjeldab ta ning nõustub, et tänapäeval ongi elu teine kui 50 aastat tagasi.

“Nüüd on õppimise, reisimise ja karjääri tegemise võimalused teised,” räägib ta. “Disproportsioon asub aga mujal – naiste perspektiiv järglasi saada on paraku palju lühem kui meestel. Mehed võivad lapsi saada ka vanemas eas, ja isegi siis, kui nende spermatosoidid on juba väsinud ja väheliikuvad, saab neid aidata.”

Loodus on paraku seadnud aga nii, et naiste viljakus hakkab pärast 35. eluaastat langema ning näiteks 45-aastaste naiste munarakkudest on väga suur protsent vigased.

Samas inimeste tervelt elatud aastate arv ja eluiga aina kasvavad. 45-aastane naine ei pea olema juba vanaema või veetma aega kodus televiisori ees koos kassiga.

45–50-aastased naised näevad head välja, on aktiivsed ja positsioonikad ning kui neil pole laste jaoks seni aega tekkinud, siis tegelikult jõuaksid nad ka siis veel oma järeltulijad üles kasvatada, räägib Sõritsa.

Munarakkude külmutamise võimalust pakuvad Eestis mitmed kliinikud, Tartus Elite ja Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinik.

Elite kliiniku laboratooriumi vedela lämmastiku konteinerites on hoiul umbes poolesaja patsiendi külmutatud munarakud. Esialgu on see seniste munarakudoonorprogrammide ülejääk, sest terveid, kuni 33-aastasi naisi, kes on sünnitanud terve lapse, on kutsutud munarakudoonoriks juba tükk aega.

Andrei Sõritsa märgib, et tegelikult on ka esimene rasedus ühe doonori külmutatud munaraku kasutamisega Elites saavutatud, last aga ette näidata veel ei ole.

Munarakkude külmutamine on üks võimalus ka näiteks vähidiagnoosi saanud naistele, kes saaksid vähiravi kahjulikust mõjust sel teel oma munarakke tulevikuks säästa.

 

Labori saladused

Elite kliiniku peaembrüoloogil Maarja Kõivul on ühes toas inkubaator, kus kasvavad embrüod, ning töölauad keeruliste mikroskoopidega. Teises toas kolm vedela lämmastiku konteinerit, külmkapp mitmesuguste lahustega ning laud, kus käepärast imepeened tööriistad, millega rakke kinni hoida, neid tõsta ja liigutada.

Munarakk sisaldab väga palju vett ning külmutamisel kisuksid jääkristallid selle lõhki. Enne külmutamist tuleb vesi temast kuidagi kätte saada.

Maarja Kõiv räägib, et selleks kõigeks tuleb rakke täpse protokolli järgi lahusest lahusesse tõsta, lugedes sekundeid.

Üks lahus imeb vee välja – läbi mikroskoobi on siis näha, kuidas munarakud tõmbuvad krimpsu nagu rosinad. Kui need panna teise lahusesse, võtavad nad oma esialgse kuju tagasi. Lahuseid on kokku neli.

Lõpuks tuleb tõsta munarakud imepeene pipetiga ühe plaadikese peale ja sukeldada see plaat vedelasse lämmastikku. Külmutamine on kiire – kolm sekundit.

Alles siis saab panna munarakud suurde hoiunõusse ootama päeva, mil neid on vaja üles sulatada, ja see käib samamoodi lahuseid vahetades ja sekundeid lugedes. Ülessulatatud munarakku viljastatakse, süstides sellesse nõelaga spermat. Areneb embrüo, mis siiratakse emakasse.

Sõritsa räägib, et munaraku külmutamisega on maailmas tegeldud juba kümmekond aastat ning külmutatud munarakkudest on sündinud üle kümne tuhande lapse. “Inimkonnale on seda väga vaja, sest see annab lisavõimaluse säilitada reproduktsiooni,” lausub Andrei Sõritsa.

 

See on alles algus

Kliinikumi viljatusravi arst Aivar Ehrenberg ütleb, et naistekliinik on samamoodi valmis munarakke külmutama ning külmutamise ajend on vältida eesseisva vähiravi hävitavat mõju.

Ka märkis ta, et külmutatud munarakku kasutades raseduseni jõuda ei ole lihtne. Vaja läheb mitmeid munarakke, sest miski ei taga, et kõik rakud on pärast külmutamist elujõulised. Munarakke võib ühe protseduuriga ühelt naiselt saada kõigest paar, mõnelt teiselt 25–30.

Aga ka viljakal naisel võivad mõned rakud olla kõlbmatud.

Kui munarakke seemnerakkudega võrrelda, siis seemnerakkude külmutamise kogemus on Ehrenbergi sõnul maailmas aastakümnetepikkune ning loomulikult esineb ka selles protsessis kadusid, kuid terve mehe puhul saab rääkida kümnetest miljonitest rakkudest – on, mida kaotada. Ka ei kahjusta vananemine mehe viljakust kaugeltki nii drastiliselt kui naise viljakust.

“Jah, meil on munarakkude külmutamise oskused olemas ning me võime teha kõike väga õigesti, aga millal see meil  kindla tõenäosusega käppa saab, on raske öelda,” tõdeb ta. “See kõik on algus.”