Pere ja Kodu, oktoober 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kaheksas viimane artikkel.
Valik langes keisrilõikele
Kolm naist, kelle rasedusele kaasa elasime, on õnnelikult sünnitanud. Viimasena seadis sammud Elite kliinikusse Aleksandra.
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Joonas Ohakas, Hanna Odras
“Kas sünnitada tita tuharseisus või keisrilõike abil?” seisis Aleksandra Grinevitš (27) raske valiku ees.
Aleksandra lootis, et Tartu Naistekliinikus pööratakse tema tita tuharseisust peaseisu, kuid paraku ei hakatud seda üldse tegema, sest lootevett oli liiga vähe.
Naine, kes kolm aastat tagasi sünnitas kenasti suure poja, pidi nüüd kaaluma, mida edasi teha: kas võtta risk ja sünnitada seekord beebi tuharseisus või kasutada arstide abi ja eelistada keisrilõiget?
“Dr Deniss Sõritsa ütles, et ise sünnitada oleks liiga riskantne. Olin küll natuke pettunud, et selline olukord tekkis, kuid kodus mehega arutades leidsime, et ei taha, et meie laps sünnib, jalad ees,” räägib Aleksandra.
Nii otsustas pere keisrilõike kasuks ja operatsiooniaeg pandi paika.
Beebi tahtis varem välja
Aleksandra sõitis parajasti Tallinnast õe juurest Tartu poole, kui bussis tundis end teistmoodi: valu ei olnud, kuid kõht tõmbus pidevalt pingesse.
“Kuna mul on lootevett vähe, tekkis lapse pärast mure ja mõtlesin, et tulen Tartusse jõudes igaks juhuks kliinikust läbi,” räägib Aleksandra, kes praegu lamab Elite pehmes voodis, sest koju teda enam ei lastudki.
Sünnitegevus oli tõesti alanud ja naist valmistatakse ette keisrilõikeks.
“Natuke kõhe tunne on, sest ma pole kunagi lõikusel käinud,” tunnistab Aleksandra.
Kiire sünnitus
Naisele tehakse kohalik tuimastus, mitte üldnarkoos, mis tähendab, et ta on keisrilõike ajal ärkvel. Kuid tema ette on tõmmatud kardin, mistõttu lõikust ta ei näe. See on ka igati mõistlik, sest kui dr Reet Küüts teeb skalpelliga kõhule kiire lõike, eraldub palju verd.
Kaks naistearsti askeldavad umbes viis minutit kõhu kohal ja juba sikutabki dr Küüts jõuliste liigutustega sealt välja pisikest inimest.
Toas, kus seni valitses pingeline vaikus, kõlab järsku beebi kõva hääl.
“Palju õnne, ilus tita sündis!” õnnitleb dr Andrei Sõritsa vanemaid.
Beebi puhastatakse kiiresti ära, teda näidatakse korraks emale ja antakse edasi lastearst Anne Antsonile, kes varsti teatab: “Lapse seisund on väga hea, Apgari hinne on 9/10. Nüüd läheb ta issile kaissu.”
“Kui palju ta kaalub?” küsib äsja tütrekese isaks saanud Mario Karro (27).
“Kaal ja pikkus ei olegi praegu nii olulised, talle on praegu olulisem lähedus, sest ta on üle elanud suure muutuse,” vastab dr Antson.
Isa ja ämmaemand lähevad koos beebiga perepalatisse.
Naistearstid võtavad välja platsenta ja õmblevad ema haava kinni. Kui Aleksandra esimene sünnitus kestis 6 tundi, siis seekord piisas napist 25 minutist.
Mario lamab voodis, tita kõhu peal, ja räägib liigutatult: “Ta on ikka väikene küll, võrreldes poisiga, kes kaalus sündides neli kilo.”
Beebi ägiseb ja nohiseb, teeb vahepeal silmadki lahti, ja hakkab lõpuks nutma.
“Nii väike,aga juba pahandab. Räägi nüüd ilusti, mis sul häda on, miks sa karjud?” sõnab Mario.
Tüdruk puhkab natuke, tõstab siis uuesti kisa, ja nii mitu korda järjest.
“Kas on juba kõht tühi? Varsti saad,” lohutab isa teda õrnalt.
Kolmveerand tunni pärast saabub ämmaemand, kes kaalub-mõõdab beebit ja paneb ta riidesse.
Tüdruk kaalub 3034 g ja on 48 cm pikk.
“Ei olegi nii väike, poiss oli 51,” nendib isa.
Abiks imetamisel
Koos siirdutakse operatsioonijärgsesse tuppa, kus ämmaemand sätib vastsündinu ema kaissu.
Beebi võtab emme tissi suhu ja rahuneb kohe.
“Ta ei söö, mõnuleb niisama,” naeratab Aleksandra.
Ema tunneb ennast nõrgana ega julge eriti liigutada. Haav valutab, ja kuigi tal on kange janu, tohib ta süüa-juua alles järgmisel päeval.
“Aga kõige tähtsam, et lapsega on kõik korras, küll mina taastun,” ütleb Aleksandra.
Tita ei taha aga ikka hästi sööma hakata.
Ämmaemand toob emale nibukaitsed ja õpetab, kuidas last imema utsitada. Lõpuks saab pisike tüdruk asjale pihta.
“Poeg Martin ei tahtnud ka imeda, pidin piima pumpama ja teda pudeliga söötma. Siis ei aidanud mind haiglas keegi, olin omapead. Võib-olla oleks muidu ka tema sööma saanud,” arutleb Aleksandra, kelle sõnul on suhtumine erakliinikus siiski teistsugune.
“Kõik jooksevad siin kohe appi ja on väga soojad,” rõõmustab ta.
— Riskid kallutavad lõikusele —
Kuna tänapäeval on tähtis lapse elukvaliteet, ei otsustata riskide korral mitte loomuliku sünnituse, vaid keisrilõike kasuks.
Muidugi on nii naisele kui ka lapsele kõige parem, kui naine sünnitab loomulikul viisil.
“See on valik number üks,” kinnitab dr Andrei Sõritsa.
Kui ei teki probleeme, võib naine sünnitada kas või põllul ja ilma igasuguse abita.
Kui tekivad aga takistused, vajab ta abi. Loote tuharseisu korral on võimalik, et naine sünnitab ise, kuid teda tuleb abistada.
Paraku kaasnevad ikkagi riskid.
Kõigepealt väljuvad lapse väiksemad osad, millega pole probleemi, ja alles lõpus pea.
Kui siis tekib emakaspasm, mis hoiab pead kinni, ja arstid peavad hakkama last tõmbama, võib see lapsele põhjustada kaelapiirkonna trauma.
Sünnituskanalit läbides võivad kahjustada saada ka poisslapse munandid.
“Sellepärast leitakse, et poiste puhul tuleb tingimata teha keisrilõige.”
Kui veel sajand tagasi sünnitas naine 8–10 last, kellest viis võis sünnitamisel või hiljem surra, siis nüüd sünnitatakse keskmiselt 1–2 last.
“Praegu on kõige tähtsam, et laps oleks terve.
Sellepärast kasvab keisrilõikuste protsent paratamatult kogu maailmas,” tõdeb arst.
1980ndatel moodustasid keisrilõikega sünnitused Tartu Naistekliinikus 4% sünnituste hulgast. Praegu on nende osakaal seal üle 20% ja Elite Kliinikus läheneb 40%-le.
Dr Sõritsa lisab, et Tartus paiknev Elite kliinik on Eesti erakliinikutest praegu ainuke, kus naised saavad sünnitada.
Siin on neil mugav ja nad võivad olla kindlad, et sünnituse juures on väga kogenud naistearst, ämmaemand ja lastearst.
Paraku alates selle aasta aprillist Haigekassa enam erakliinikusse sünnitama tulijatele kompensatsiooni ei maksa.
“See pole õiglane, sest kui naine läheb sünnitama näiteks Riia või Helsingi erakliinikusse, siis Haigekassa maksab, aga kui tuleb Elitesse, siis ei maksa. Kahju, et riik lammutab meie juba hästi töötavat süsteemi.”
Poiss nagu Kalevipoeg
Kristiinat ja Enarit tabas üllatus: nende poeg kasvab mühinal nagu väike Kalevipoeg.
Kristiina Orr (26) käis ühekuuse pojaga arsti juures ja kuulis, et nad on teinud rekordi: ükski teine tita pole ühe kuuga kaalus juurde võtnud kaks kilo.
“Ei arvanud, et ta niimoodi viskab, aga mis teha, ta on hea toidu peal. Sinust tuleb Kalevipoeg, on nii, väikemees?” vaatab ema naeratades poega.
Noored vanemad on omandanud tita hooldamise nipid.
Näiteks lapse vannitamine käib nii: isa Enari Sonn (33) hoiab ja Kristiina peseb last.
“Kahekesi on hea lihtne. Vaatasin küll YouTube’ist, kuidas seda üksinda teha, aga milleks, kui on kaks inimest olemas,” räägib Enari.
Pärast vanni järgneb kuivatamine ja kreemitamine, mis poisile sugugi ei meeldi ja paneb ta jorisema.
“Kui algul mõtlesin, mis ma küll teen, kui ta karjuma hakkab, siis nüüd proovin eri variante ta rahustamiseks ja midagi ikka sobib,” nendib Kristiina.
Vaid kahel korral, kui laps oli väga rahutu ja kaua nuttis, oli raske.
“Olen kannatamatu ja kui nutt kuidagi ei vaibu, hakkan ise nutma.
” Suuremat nuttu põhjustas gaasivalu, mille leevendamiseks on vanemad katsetanud kolme ravimit. Eriti meeldis poisile banaanimaitseline Espumisan.”
Juba gaasivalud
Vanemad korraldasid esimesel elukuul ka tita katsikud ja panid talle nime.
Kristiina märkas kord Põltsamaal STOP-liiklusmärgile soditud nime “Kerdon”.
“Oh, kui kihvt nimi! Pakkusin selle välja ja kõigile meeldis.”
Väike Kerdon avab silmad hommikul kell 7, kui isa end tööle asutab ja ema veel heameelega natuke magaks.
“Suurt väsimust mul tekkinud ei ole. Päeval olen tänulik, kui saan vahepeal juukseid pesta. Praegu katsun lapse gaasivalude pärast oma söömist piirata, kuigi mul tekkis kohutav magusaisu ja võiksin terve karbi Raffaellosid korraga sisse kihutada. Näen isegi unes koogikesi,” naerab ema.
Plika kilkab ja laliseb
Kahekuune Crisette-Victoria avastab järjest rohkem maailma.
Marge Pihlik-Jõgi (36) imestab, kui kiiresti läheb aeg.
“Alles see oli, kui käisin suure kõhuga ringi, nüüd juba tita kahekuune.”
Viimase kuu jooksul on Crisette-Victoria hakanud palju naeratama ja oma sõrmi-varbaid silmitsema.
Hommikul pärast ärkamist on tüdruk eriti lõbusas tujus ja pistab kohe jutustama.
“Suu tal siis kinni ei püsi, ainult laliseb,” ütleb õde Lisett-Marleen (10).
Kõhugaasidega saab laps juba ise hakkama ja ema võib julgemalt süüa.
“Korra käisin maal ja mõtlesin, et teen patupäeva: söön herneid ja ube. Aga ei olnud midagi hullu, titale see halvasti ei mõjunud,” jutustab Marge.
Isale Soome külla
Krissu oli kõigest kuuvanune, kui sõitis juba Tartust rongi ja laevaga isale Helsingisse külla.
Enamiku reisiajast tita magas.
Soomes oli hästi palav, kuid korteris ei töötanud puhur. Isa Alar Jõgi (28) lehvitas kuumuse leevenduseks tütrele lehvikuga tuult ja väike Crissu sai ruttu aru, et nii on palju lahedam olla.
Kuigi hammaste ilmumiseni peaks olema veel aega, tuleb tital juba praegu palju ila.
“Sa oled väike mullitaja,” naljatleb Lisette, pühib õe suu kuivaks ja annab talle musi.
Paraku saavadki praegu Crissust kõige rohkem rõõmu tunda ema ja õde, sest isa pääseb vaid kord kuus beebi juurde.
“See on ikka jama, et isa näeb last nii vähe. Praegu uurime, kas meil õnnestuks samuti Soome kolida,” lõpetab Marge.
lugege ka: eelmist osa
Juba sünnitus kulges Laurale ootamatult. Kuna esimene laps oli sündinud erakorralise keisrilõikega, oli naine veendunud, et nii läheb ka teisega. Ent laps tuli sel korral ilmale loomulikult, 33 tundi kestnud sünnituse käigus.
Kui olin soovinud vanematele õnne pisitütre sünni puhul, jäid nad korraks keeletuks. Vastsündinu vanemad arvasid, et ma tegin nalja, kuna neile oli ultraheliuuringus mitmel korral teatatud, et nad ootavad poeglast.