Posts Tagged ‘spermadoonor’

Elite kliinik vajab spermadoonoreid

Elite kliinik vajab spermadoonoreid! Oodatakse 19- 40 aastaseid terveid mehi, kel on kindel soov ja tahtmine osutada omapoolset abi viljatutele paaridele ning kelle spermanäitajad on piisavalt head.

Doonorikandidaadid läbivad kliiniku kulul põhjalikud spermatosoidide ja infektsioonide analüüsid ja täidavad teatud ankeedid.

NB! Kas doonorikandidaat sobib doonoriks, selgub pärast spermanalüüsi andmist. Enne doonoriks saamist on vaja eelnevalt teostada 1 korral täisspermaanalüüs, mille eest doonorikandidaat hüvitist ei saa.

Kui doonorikandidaat on andnud proovi nn täisspermaanalüüsi teostamiseks ja selle analüüsi + teostatava külmutuskatse  tulemus on piisavalt hea, kutsutakse doonorikandidaat andma teist nn täisspermaanalüüsi , võetakse kõikide vajaminevate infektsioonide analüüsid verest ja uriinist, samuti geneetiliste riskide analüüside pakett ning sõlmitakse doonorileping ja järelejääv osa spermast külmutatakse – kirja läheb esimene doneerimiskord.  Kui kõik esmased infektsioonianalüüside vastused on korras – mis selgub ligikaudu 1 nädala jooksul peale saatmist –  siis kantakse doonori arvele kohe kompensatsioonsumma.

Teine doneerimine toimub siis kui on saabunud ka geneetiliste testide vastused – võtab aega ligikaudu 6 nädalat saatmisest – ja siis võetakse samuti igakordselt doneerimispäeval nõutavad infektsioonianalüüsid mille vastuste saabudes saab doonor ka igakordselt hüvitist.

Doonorid saavad spermaloovutamise eest kompensatsiooni 200 EUR – iga kõlbuliku loovutamise järgselt ja kui loovutamise päeval läbiviidavad infektsioonide analüüsid on korras – siis kui analüüsivastused saabuvad (ca kuni 7 päeva jooksul).

Doonori isikuandmeid ei avalikustata – retsipiendid saavad näha vaid doonorite teatud füüsilisi ja kliinilisi näitajad (kaal, pikkus, silmade ja juuste värv, veregrupp, reesusfaktor), haridust ja rahvuslikku kuuluvust.
Doneerimise fakti kusagil haigusloos ei fikseerita – info ei välju kliinikust.

Doneeritud spermatosoidid külmutatakse ja säilitatakse vedelas lämmastikus.

Alljärgnevalt mõningad ennetavad vastused tekkida võivatele küsimustele:

Kelle puhul doonorispermat kasutatakse? Doonorispermat kasutatakse nende paaride puhul, kus on tegemist väga halva mehepoolse sperma kvaliteediga. Kas väga madal või olematu spermatosoidide arv, väga halb spermatosoidide ehitus või väga halb spermatosoidide liikuvus. Enamasti ent nende näitajate kombinatsioon.

Kuidas doonorispermat kasutatakse? Doonorispermat kasutatakse kas nn. emakasisese insemineerimise protseduuris (IUI), mis tähendab seda, et peale spermatosoidide pesemist ja liikuva fraktsiooni rikastamist süstitakse spermatosoidide lahus peene plastkapillaari kaudu retsipientnaise emakasse ja seda viimase ovulatsioonipäeva vahetus läheduses või siis kehavälise viljastamise protseduuril (IVF). Enamasti eelneb IUI puhul ovulatsioonile ka nõrk stimulatsioon, et toetada munaraku arengut ja kasvu. Meetodi kohta saab lähemalt lugeda Viljatuse lehekülje meetodite alalõigust – IUI (intrauterine insemination) .

Doonoriks saamisest huvitatud meeskodanikud saavad lähemat informatsiooni telefonil 7409930 või aadressil andre@elitekliinik.ee – bioloog A.Taimalu.

Lisaks: Võimalus vaadata ka spermadoonorluse kohta tehtud videot – potentsiaalse doonorikandidaadi silmade läbi, lugeda Õhtulehes ilmunud Spermadoonorluse lugu või Tarbija 24.ee lehel ilmunud artiklit spermadoonorlusest.

(2009) Spermapank sinu lähedal…

Ilmus 23. mai 2009, autor Alo Lõhmus

Spermapank sinu lähedal

 

Toimetuse naisperet hakkas huvitama küsimus, milliste tundemärkide alusel saab Eestis valida spermadoonorit. Et kas pruunisilmsete doonorite seemet ikka jätkub ja kas lapse kulmukaare kuju on võimalik ise välja valida?

Kõrgema kategooria naistearst ja viljatusravikliiniku Elite juht Andrei Sõritsa reastab oma lauale neli-viis andmetest tulvil paberilehte: need on munarakudoonoritest naiste anonüümsed ankeedid.

Selle kõrvale asetab ta üheainsa lehekese 11 seemnerakudoonori ankeetandmetega. Hoolimata munarakudoonorlusega kaasnevatest üsna vaevarikastest protseduuridest (võrrelduna seemnerakudoonorile osaks saava 15-minutilise lõõgastushetkega), leidub naisi, kes on nõus oma munaraku loovutama, märksa rohkem kui mehi, kes soostuvad abivajajatele jagama oma väärtuslikke seemnerakke.

Ent silmitseme esmalt lähemalt doonorite ankeete. Nagu öeldud, on tegemist rangelt anonüümsete dokumentidega. «Anonüümsus on mõeldud nii doonorite, perede kui ka laste endi kaitseks,» selgitab Sõritsa.

Anonüümsus tagab, et doonor ei saa näiteks kümne aasta pärast välja ilmuda ja isa või ema mängima hakata, samuti ei saa patsiendi perekond hakata doonorilt nõudma lapse toetamist. Vaid lapsel endal on täisealiseks saades õigus oma bioloogiliste vanemate kohta üht-teist välja uurida.

Leidub riike, kus kõik on korraldatud risti vastupidiselt. Näiteks USAs võib patsient spermadoonoriga esmalt isiklikult kohtuda ning leppida temaga detailselt kokku, kas doonor hakkab käima lapse sünnipäevadel, kas ta võib veeta koos lapsega nädalalõppe ja mil määral osaleb doonor lapse kasvatamise materiaalse külje tagamises. Ka Soome otsustas hiljuti loobuda sugurakudoonorluse anonüümsusest. Millegipärast aga napib Soomes pärast seda inimesi, kes oma rakke loovutada sooviksid…

 

Napid ankeediandmed

Kuid millised andmed siis ankeeti märgitakse? Nendeks on doonori vanus, pikkus, kaal, juuste värv, silmade värv, prillide olemasolu või puudumine, haridustase, rahvus, abielustaatus, laste arv, veregrupp ja reesusandmed.

On ka veel lahter «märkused», kuid sinna ei kanta tähelepanekuid doonori kunstimaitse, huumorisoone või isikliku hügieeni harjumuste kohta. Selles lahtris võib seista hoopis klausel «mitte Eesti kodanikele», mis tähendab, et kõnealusel doonoril on Eestis juba viis katseklaasilast ning populatsiooni kaitsmise huvides rohkem neid siinmail viljastada ei tohi.

Ehkki ankeediandmed on üsna napid, uurin doktorilt siiski, kas patsiendid eelistavad mõnda silmavärvi (või muud tunnust) teistele. Seemnerakudoonorite valiku osas raputab doktor Sõritsa kindlalt pead.

“Ühed patsiendid ütlevad, et neil pole mingit vahet. Teised sooviksid omavahel kombineerida ühe doonori pruune silmi ja teise pikka kasvu, mis on muidugi võimatu.
Kolmandad vajavad kõrgharidusega doonori rakke, neljandad tahavad eestlasest doonori asemel grusiini, sest sellest pidavat sündima tugev segu,» eitab Sõritsa väljakujunenud maitse-eelistuste olemasolu seemnerakkude klientuuril. Teisiti on aga lood munarakudoonorite valikul: sel puhul soovitakse blondide ja sinisilmsete naiste rakke tõesti teistest rohkem.”

Ent võib-olla tasuks ankeedis siiski rohkem kajastada doonori isikuomadusi, küsin mina. On ju ometi olemas sünnipäraseid andeid, nagu hea lauluhääl või lahtine pea matemaatika vallas. Miks ei saa patsient vähimatki aimu nende näitajate kohta?

“Kas teie sündisite ajakirjanikuks ja mina arstiks?” pärib Sõritsa vastu. “Vaevalt küll. Pigem on meie elu lihtsalt niimoodi läinud, meid on mõjutanud paljud kokkusattumused.”