Posts Tagged ‘2014’

Vilistlaste esseed: Erameditsiin annab hea tunde nii arstile kui ka patsiendile

Essee ilmus Tartu Ülikooli ajakirjas “Universitas Tartuensis” 2014 detsembrinumbris.

 

Elite kliinik

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

www_ajakiri_ut_ee_artikkel_742_2Lõpetasin ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia erialal, kuigi spetsialiseerumine sellele oli juhuslik.
Tegelikult astusin arstiteaduskonda spordimeditsiini erialale, kuna tegelesin vehklemisega.
Õppisime neli aastat üldmeditsiini ja siis saime hakata haiglates praktiseerima.
Mina tegin oma kirurgi-, teraapia- ja sünnitusabipraktika Pärnus, kuna samal ajal töötasin ja osalesin sealses spordilaagris.

 

Tol ajal suhtuti kirurgiapraktika tudengitesse pigem halvasti, sest me segasime tööd, ka polnud eriti operatsioone.
Samuti ei huvitanud mind teraapia, kuna tegu on pikaajalise raviga ja muutuste nägemine võtab kaua aega.
Sünnitusabis oli aga hea tiim ja saime palju ise teha. Hakkasin tundma, et see on huvitav ja pakub palju emotsioone. Just seal võtsin vastu oma esimese sünnituse.

 

Tartusse tagasi tulles algas meil günekoloogiatsükkel ja hakkasin dotsent Uno Leisneri juures teadustööd tegema.
Tänu kateedri juhataja professor Kadri Grossi tutvustele ja dotsent Leisneri asjaajamistele oli kateedris ka uut aparatuuri. Nii saime kasutada uusi masinaid, mida igas liiduvabariigis ei olnud, saime näiteks esimestena Eestis ultraheliaparaadi.
Kuigi alguses ei lubatud mul spordimeditsiinist lahkuda ja ka günekoloogias polnud vaba õppekohta, jõudsid kateedrid omavahel lõpuks kokkuleppele. Noortest, kes tõesti mõnel erialal töötada tahavad, olid nad väga huvitatud.

 

Teadmised tuleb tööle panna

 

Kui Eesti iseseisvus, tekkis võimalus tutvuda lääneriikides toimuvaga.
1992. aastal olin kaks kuud Soomes assistent ja nägin seal kehavälist viljastamist.
See hakkas mind kohe huvitama ja tagasi jõudes hakkasin selles suunas katsetusi tegema. Käisin ka kongressidel Aafrikas, Ameerikas ja Skandinaavias, et kogemusi saada ja neid teadmisi Eestis rakendada.

 

Esimesel Balti kongressil tutvusime Saksa professoritega Kieli ülikoolist.
Kuna olin ülikoolis õppinud saksa keelt, uurisin, kas saaks nende juures mõnda aega õppida. Sain Tempuse fondist pooleks aastaks stipendiumi ja avastasin Kielis, et saan õppida arstiteaduse absoluutsetelt tippudelt maailmas.
Professor Kurt Semm oli olnud laparoskoopia meetodi väljatöötamise juures algusest peale, professor Liselotte Mettler oli aga kunstliku viljastamise ekspert, nende esimene katseklaasilaps sündis 1982. aastal.
Kui tagasi Eestisse tulin, olid mul väga head kogemused mõlemas vallas, peale selle sain kaasa ka mõned arstiriistad, mida meil ei olnud. See andis võimaluse aidata Eestis inimesi, kes varem jäid abita.

 

Baltimaade esimene katseklaasilaps sündis 1995. aasta augustis, kui töötasin veel ülikooli kliinikus.
See suurendas teema vastu huvi ja meile tuli inimesi ka Lätist ja Leedust. Kahjuks olid tingimused haiglas üsna kurvad, lagi oli peaaegu kaela kukkumas. Olin riiklikus meditsiinisüsteemis töötanud oma 20 aastat ja teadsin, et areng võtab väga kaua aega. Juhtkonnal polnud tollal raha ei remondiks ega uue aparatuuri soetamiseks. Hakkasin mõtlema, et inimestele kvaliteetse abi pakkumiseks tuleb minna erameditsiini.

 

Iga laps on Eestile tähtis

 

1998. aastal alustasime Tähe erakliinikus ambulatoorsete vastuvõttude, günekoloogia ja kehavälise viljastamisega.
Patsiendid tahtsid meie juures ka sünnitada, kuna riigi pakutavad tingimused ei olnud head.
Pärast kahte aastat otsustasime, et tuleb ehitada statsionaarne erakliinik.
Elite on esimene ja seni ka ainus selline Lõuna-Eestis.
Tegutseme põhiliselt sünnitusabi ja günekoloogia alal, aga meil on ka naha-, laste- ja LOR-arstid, kirurgid, allergoloog, endokrinoloog, neuroloog ja psühholoog, et patsientide suurenevatele vajadustele vastu tulla.
Ka minu kaks lapselast on siin sündinud. Ma olen selle üle uhke, et olen oma elus teinud süsteemi, mis on kindel ka lastelastele.

 

Eestis on väike populatsioon. Selle hoidmine ja säilitamine on keeruline, paratamatult toimub segunemine teiste rahvustega. Väikese rahva jaoks on suure tähtsusega küsimus, mida teha, et teiste rahvaste sees ennast mitte kaotada. Tänapäeval on haruldane, et keegi sünnitab 5–10 last. Inimesed tahavad reisida, õppida, töötada. Kasutatakse palju rasedusvastaseid vahendeid. Eestis sünnib lapsi vähem kui võiks. Meie sünnituskordaja on alla 1,5 – taastumiseks peaks see olema vähemalt 2,1. Siin on iga laps kulla hinnaga. Õnneks on riigis pööratud suurt tähelepanu peredele, kes sooviks last saada, kuid seda meditsiinilistel põhjustel ei saa. Eestis on viis keskust, kus tegeletakse viljatuse ja kehavälise viljastamisega. Ja laste arv, 3–4% sündidest aastas, on Euroopa üks parimaid.

 

Laste sündide vähesus ja viljakusprobleemid on mure terves Euroopas. Eestis on intiimseid küsimusi raske küsida, aga tõenäoliselt 15% peredest vajab lapse saamiseks kliinilist abi. Huvitav, et kuigi eluiga on saja aasta taguse ajaga võrreldes ligi kaks korda pikem, esineb endiselt 42–45-aastaselt sünnitamist üsna harva. Juba pärast 35-aastaseks saamist väheneb oluliselt tõenäosus esimest last sünnitada. Sellega aga ei arvestata ja lapsesaamist lükatakse edasi. Seepärast on vaja ka rohkem kunstlikku viljastamist ja viljatusravi.

 

Kui last sooviva paari regulaarse suguelu puhul aasta jooksul rasestumist ei toimu, on mõtet uurida, mis võib olla põhjus. Viljakusprobleemid puudutavad nii naisi kui ka mehi, looduses on viljatus jaotatud nende vahel pooleks. Hormonaalseid põhjuseid saab ravida hormoonraviga, põletikku põletikuraviga, põletikust tingitud tüsistuste puhul võib aidata operatiivne ravi. Kinniste munajuhade puhul kehaväline viljastamine. See aga ei lahenda kõiki probleeme. Iga faktoriga tuleb tegeleda ja vastavalt probleemile valida lahendus. Kui üks hormoon on organismis rivist väljas, siis kunstlik viljastamine ei toimi. Süsteem peab töötama, alles siis saab see aidata. Lähtume sellest, et loodusesse võimalikult vähe sekkuda.

 

Inimesed mõtlevad sageli, mis on erakliiniku plussid, mida erameditsiinilt oodata. Esiteks on erameditsiinis tähtis erainvesteering. Ükskõik kui palju on riigil raha, sellest ei piisa. Raha avab ravis uusi võimalusi. Teiseks on arengu kiirus. Riiklik meditsiin sõltub maksumaksjast. Riigi raha on piiratud hulgal, seda tuleb jagada igale poole. Need otsused tehakse pika aja peale, analüüsidele tuginedes. Maksumaksja raha ei saa kasutada spontaanselt. Meditsiin areneb aga kogu aeg. Me tahame kasutada uusi meetodeid, ravimeid, aparatuuri, et inimesi paremini ravida. Eraettevõtluses on võimalus vastu võtta kiireid otsuseid. Kui mingi uus asi on kasulik ja inimesed on nõus selle eest maksma, saab kohe midagi teha. Muidugi kaasneb vabadusega ka suur vastutus. Kui uus ja kallis asi on kasutu, lähed pankrotti. Riik saaks ebaõnnestunud ostu maha kanda.

 

Erasüsteem annab lisahoolitsust

 

Kolmandaks on olulised tingimused. Riiklikus süsteemis on standardsed tingimused. Süsteem peab olema võimalikult optimaalne. Ilus tapeet, maalid ja mugavused ei aita operatsioone teha, aga inimene võib sellele hoopis teistmoodi reageerida. Kui kõht on täis, tahab ta midagi rohkem. Et söögi kõrvale mängiks muusika, laual oleksid lilled. Et oleks emotsioon. Erasüsteem annab inimestele, kes tahavad, et nende eest rohkem hoolitsetaks, selle võimaluse.

 

Töötasin 20 aastat riiklikus süsteemis. Nägin seal palju asju, mis mulle ei meeldinud. Mulle ei meeldi süsteem, mis üritab väheste vahenditega kõike teha. Aga ma saan sellest aru. Riiklik standard peab olema, et inimestele abi pakkuda. Erasüsteemis meeldib mulle suur vastutus ja personaalsus. Seda, et erasüsteemis on paremad arstid, ei saa öelda. Mõlemas süsteemis teeb arst sama tööd. Aga kui sul on võimalus patsiendile pühendada rohkem aega, teda tundma õppida, siis on ka vigade arv väiksem. Näiteks mulle saavad patsiendid ka öösel helistada, see annab neile mugavuse, hea tunde. Me kasutame lisaressurssi, mida patsient saab ise oma tervisesse ja mugavusse investeerida. Riik ei peagi seda tegema, tema ülesanne on tagada hea arstiabi kättesaadavus. Aga inimesel ei ole hea tunne, kui on pikad järjekorrad ja palju inimesi. Erasüsteem peab tegelema sellega, millega riik ei jõua: privaatsuse, mugavusega.

 

Eestis toetatakse õnneks ettevõtlust, uute firmade alustamist. Start-up-ettevõtteid ergutatakse, et inimesed midagi ise teeks. Konkurents stimuleerib arengut. Esimestel taasiseseisvumise aastatel oli ka meditsiini võimalik nii arendada. Praegu tundub aga, et riik ei taha erameditsiini investeerida. Selle aasta alguses teatas riik, et lõpetab erakliinikutele sünnitusabi finantseerimise. Meie oleme oma süsteemi üles ehitanud viimased 13 aastat. Nüüd, mil riigihaiglad on renoveeritud, antakse signaal, et meid ei ole enam vaja. Erasüsteemi äralõikamine ei ole mõistlik, see puudutab väga paljusid inimesi. Patsientidel peab olema valikuvõimalus. Erameditsiinis ei saa ilma riigi toetuseta sünnitusabi anda – inimene ei jõua kogu kulu ise kinni maksta. Maailma kogemus on näidanud, et kui miski turumajandusele ei allu ja konkurentsi ei ole, siis see ka ei arene. Kõik otsused, mida riik vastu võtab, mõjutavad kedagi. Eks elu näitab, kuidas täpselt.

 


 

*Artikkel on kokku pandud intervjuu põhjal.

Andrei Sõritsa, Elite erakliiniku juhataja, TÜ vilistlane, sünnitusabi ja günekoloogia (1984)

 

Tere emmed ja kõhubeebid – 8 !

Pere ja Kodu, oktoober 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kaheksas viimane artikkel.

Valik langes keisrilõikele

Kolm naist, kelle rasedusele kaasa elasime, on õnnelikult sünnitanud. Viimasena seadis sammud Elite kliinikusse Aleksandra.

 

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Joonas Ohakas, Hanna Odras


Valik langes keisrilõikele“Kas sünnitada tita tuharseisus või keisrilõike abil?” seisis Aleksandra Grinevitš (27) raske valiku ees.

Aleksandra lootis, et Tartu Naistekliinikus pööratakse tema tita tuharseisust peaseisu, kuid paraku ei hakatud seda üldse tegema, sest lootevett oli liiga vähe.

Naine, kes kolm aastat tagasi sünnitas kenasti suure poja, pidi nüüd kaaluma, mida edasi teha: kas võtta risk ja sünnitada seekord beebi tuharseisus või kasutada arstide abi ja eelistada keisrilõiget?

“Dr Deniss Sõritsa ütles, et ise sünnitada oleks liiga riskantne. Olin küll natuke pettunud, et selline olukord tekkis, kuid kodus mehega arutades leidsime, et ei taha, et meie laps sünnib, jalad ees,” räägib Aleksandra.

Nii otsustas pere keisrilõike kasuks ja operatsiooniaeg pandi paika.

Beebi

Beebi tahtis varem välja

Aleksandra sõitis parajasti Tallinnast õe juurest Tartu poole, kui bussis tundis end teistmoodi: valu ei olnud, kuid kõht tõmbus pidevalt pingesse.

“Kuna mul on lootevett vähe, tekkis lapse pärast mure ja mõtlesin, et tulen Tartusse jõudes igaks juhuks kliinikust läbi,” räägib Aleksandra, kes praegu lamab Elite pehmes voodis, sest koju teda enam ei lastudki.

Sünnitegevus oli tõesti alanud ja naist valmistatakse ette keisrilõikeks.

“Natuke kõhe tunne on, sest ma pole kunagi lõikusel käinud,” tunnistab Aleksandra.

 

Kiire sünnitus

Naisele tehakse kohalik tuimastus, mitte üldnarkoos, mis tähendab, et ta on keisrilõike ajal ärkvel. Kuid tema ette on tõmmatud kardin, mistõttu lõikust ta ei näe. See on ka igati mõistlik, sest kui dr Reet Küüts teeb skalpelliga kõhule kiire lõike, eraldub palju verd.

Kaks naistearsti askeldavad umbes viis minutit kõhu kohal ja juba sikutabki dr Küüts jõuliste liigutustega sealt välja pisikest inimest.

Toas, kus seni valitses pingeline vaikus, kõlab järsku beebi kõva hääl.

“Palju õnne, ilus tita sündis!” õnnitleb dr Andrei Sõritsa vanemaid.

Beebi puhastatakse kiiresti ära, teda näidatakse korraks emale ja antakse edasi lastearst Anne Antsonile, kes varsti teatab: “Lapse seisund on väga hea, Apgari hinne on 9/10. Nüüd läheb ta issile kaissu.”

“Kui palju ta kaalub?” küsib äsja tütrekese isaks saanud Mario Karro (27).

“Kaal ja pikkus ei olegi praegu nii olulised, talle on praegu olulisem lähedus, sest ta on üle elanud suure muutuse,” vastab dr Antson.

Isa ja ämmaemand lähevad koos beebiga perepalatisse.

Naistearstid võtavad välja platsenta ja õmblevad ema haava kinni. Kui Aleksandra esimene sünnitus kestis 6 tundi, siis seekord piisas napist 25 minutist.

Kõhu pealMario lamab voodis, tita kõhu peal, ja räägib liigutatult: “Ta on ikka väikene küll, võrreldes poisiga, kes kaalus sündides neli kilo.”

Beebi ägiseb ja nohiseb, teeb vahepeal silmadki lahti, ja hakkab lõpuks nutma.

“Nii väike,aga juba pahandab. Räägi nüüd ilusti, mis sul häda on, miks sa karjud?” sõnab Mario.

Tüdruk puhkab natuke, tõstab siis uuesti kisa, ja nii mitu korda järjest.

“Kas on juba kõht tühi? Varsti saad,” lohutab isa teda õrnalt.

Kolmveerand tunni pärast saabub ämmaemand, kes kaalub-mõõdab beebit ja paneb ta riidesse.

Tüdruk kaalub 3034 g ja on 48 cm pikk.

“Ei olegi nii väike, poiss oli 51,” nendib isa.

Abiks imetamisel

Koos siirdutakse operatsioonijärgsesse tuppa, kus ämmaemand sätib vastsündinu ema kaissu.

Beebi võtab emme tissi suhu ja rahuneb kohe.

“Ta ei söö, mõnuleb niisama,” naeratab Aleksandra.

Ema tunneb ennast nõrgana ega julge eriti liigutada. Haav valutab, ja kuigi tal on kange janu, tohib ta süüa-juua alles  järgmisel päeval.

“Aga kõige tähtsam, et lapsega on kõik korras, küll mina taastun,” ütleb Aleksandra.

Tita ei taha aga ikka hästi sööma hakata.

Ämmaemand toob emale nibukaitsed ja õpetab, kuidas last imema utsitada. Lõpuks saab pisike tüdruk asjale pihta.

“Poeg Martin ei tahtnud ka imeda, pidin piima pumpama ja teda pudeliga söötma. Siis ei aidanud mind haiglas keegi, olin omapead. Võib-olla oleks muidu ka tema sööma saanud,” arutleb Aleksandra, kelle sõnul on suhtumine erakliinikus siiski teistsugune.

“Kõik jooksevad siin kohe appi ja on väga soojad,” rõõmustab ta.

 

— Riskid kallutavad lõikusele —

Kuna tänapäeval on tähtis lapse elukvaliteet, ei otsustata riskide korral mitte loomuliku sünnituse, vaid keisrilõike kasuks.

Muidugi on nii naisele kui ka lapsele kõige parem, kui naine sünnitab loomulikul viisil.

“See on valik number üks,”  kinnitab dr Andrei Sõritsa.

Kui ei teki probleeme, võib naine sünnitada kas või põllul ja ilma igasuguse abita.

Kui tekivad aga takistused, vajab ta abi. Loote tuharseisu korral on võimalik, et naine sünnitab ise, kuid teda tuleb abistada.

Paraku kaasnevad ikkagi riskid.

Kõigepealt väljuvad lapse väiksemad osad, millega pole probleemi, ja alles lõpus pea.

Kui siis tekib emakaspasm, mis hoiab pead kinni, ja arstid peavad hakkama last tõmbama, võib see lapsele põhjustada kaelapiirkonna trauma.

Sünnituskanalit läbides võivad kahjustada saada ka poisslapse munandid.

“Sellepärast leitakse, et poiste puhul tuleb tingimata teha keisrilõige.”

Kui veel sajand tagasi sünnitas naine 8–10 last, kellest viis võis sünnitamisel või hiljem surra, siis nüüd sünnitatakse keskmiselt 1–2 last.

“Praegu on kõige tähtsam, et laps oleks terve.

Sellepärast kasvab keisrilõikuste protsent paratamatult kogu maailmas,” tõdeb arst.

1980ndatel moodustasid keisrilõikega sünnitused Tartu Naistekliinikus 4% sünnituste hulgast. Praegu on nende osakaal seal üle 20% ja Elite Kliinikus läheneb 40%-le.

Dr Sõritsa lisab, et Tartus paiknev Elite kliinik on Eesti erakliinikutest praegu ainuke, kus naised saavad sünnitada.

Siin on neil mugav ja nad võivad olla kindlad, et sünnituse juures on väga kogenud naistearst, ämmaemand ja lastearst.

Paraku alates selle aasta aprillist Haigekassa enam erakliinikusse sünnitama tulijatele kompensatsiooni ei maksa.

“See pole õiglane, sest kui naine läheb sünnitama näiteks Riia või Helsingi erakliinikusse, siis Haigekassa maksab, aga kui tuleb Elitesse, siis ei maksa. Kahju, et riik lammutab meie juba hästi töötavat süsteemi.”

 


 

Poiss nagu Kalevipoeg

Poiss nagu Kalevipoeg

 

 

 

Kristiinat ja Enarit tabas üllatus: nende poeg kasvab mühinal nagu väike Kalevipoeg.

 

Kristiina Orr (26) käis ühekuuse pojaga arsti juures ja kuulis, et nad on teinud rekordi: ükski teine tita pole ühe kuuga kaalus juurde võtnud kaks kilo.

“Ei arvanud, et ta niimoodi viskab, aga mis teha, ta on hea toidu peal. Sinust tuleb Kalevipoeg, on nii, väikemees?” vaatab ema naeratades poega.

Noored vanemad on omandanud tita hooldamise nipid.

Näiteks lapse vannitamine käib nii: isa Enari Sonn (33) hoiab ja Kristiina peseb last.

“Kahekesi on hea lihtne. Vaatasin küll YouTube’ist, kuidas seda üksinda teha, aga milleks, kui on kaks inimest olemas,” räägib Enari.

Pärast vanni järgneb kuivatamine ja kreemitamine, mis poisile sugugi ei meeldi ja paneb ta jorisema.

“Kui algul mõtlesin, mis ma küll teen, kui ta karjuma hakkab, siis nüüd proovin eri variante ta rahustamiseks ja midagi ikka sobib,” nendib Kristiina.

Vaid kahel korral, kui laps oli väga rahutu ja kaua nuttis, oli raske.

“Olen kannatamatu ja kui nutt kuidagi ei vaibu, hakkan ise nutma.

” Suuremat nuttu põhjustas gaasivalu, mille leevendamiseks on vanemad katsetanud kolme ravimit. Eriti meeldis poisile banaanimaitseline Espumisan.”

 

Juba gaasivalud

Vanemad korraldasid esimesel elukuul ka tita katsikud ja panid talle nime.

Kristiina märkas kord Põltsamaal STOP-liiklusmärgile soditud nime “Kerdon”.

“Oh, kui kihvt nimi! Pakkusin selle välja ja kõigile meeldis.”

Väike Kerdon avab silmad hommikul kell 7, kui isa end tööle asutab ja ema veel heameelega natuke magaks.

“Suurt väsimust mul tekkinud ei ole. Päeval olen tänulik, kui saan vahepeal juukseid pesta. Praegu katsun lapse gaasivalude pärast oma söömist piirata, kuigi mul tekkis kohutav magusaisu ja võiksin terve karbi Raffaellosid korraga sisse kihutada. Näen isegi unes koogikesi,” naerab ema.

 


 

Plika kilkab ja laliseb

2014-10-15_120609Kahekuune Crisette-Victoria avastab järjest rohkem maailma.

Marge Pihlik-Jõgi (36) imestab, kui kiiresti läheb aeg.

“Alles see oli, kui käisin suure kõhuga ringi, nüüd juba tita  kahekuune.”

Viimase kuu jooksul on Crisette-Victoria hakanud palju naeratama ja oma sõrmi-varbaid silmitsema.

Hommikul pärast ärkamist on tüdruk eriti lõbusas tujus ja pistab kohe jutustama.

“Suu tal siis kinni ei püsi, ainult laliseb,” ütleb õde Lisett-Marleen (10).

Kõhugaasidega saab laps juba ise hakkama ja ema võib julgemalt süüa.

“Korra käisin maal ja mõtlesin, et teen patupäeva: söön herneid ja ube. Aga ei olnud midagi hullu, titale see halvasti ei mõjunud,”  jutustab Marge.

 

Isale Soome külla

Krissu oli kõigest kuuvanune, kui sõitis juba Tartust rongi ja laevaga isale Helsingisse külla.

Enamiku reisiajast tita magas.

Soomes oli hästi palav, kuid korteris ei töötanud puhur. Isa Alar Jõgi (28) lehvitas kuumuse leevenduseks tütrele lehvikuga tuult ja väike Crissu sai ruttu aru, et nii on palju lahedam olla.

Kuigi hammaste ilmumiseni peaks olema veel aega, tuleb tital juba praegu palju ila.

“Sa oled väike mullitaja,” naljatleb Lisette, pühib õe suu kuivaks ja annab talle musi.

Paraku saavadki praegu Crissust kõige rohkem rõõmu tunda ema ja õde, sest isa pääseb vaid kord kuus beebi juurde.

“See on ikka jama, et isa näeb last nii vähe. Praegu uurime, kas meil õnnestuks samuti Soome kolida,” lõpetab Marge.


lugege ka: eelmist osa

Panorama testist

panorama test

Anname teada, et Panorama testil on Elite Kliinikus uus hind – 550 eurot (enne 650 eurot)!

Panorama testile lisaks on nüüd võimalust tellida juurde ka uus mikrodeletsioonide pakett – selle testiga saab avastada 5 kliiniliselt olulist mikrodeletsiooni, mis mõjutavad lapse tervist.

 

Panorama testi ja mikrodeletsioonide testi paketi hind on 700 eurot.
Mikrodeletsioonide testi eraldi tellida ei ole võimalik, Panorama testi saab ka eraldi tellida.

 

Täpsemalt võimalik lugeda meie kodulehelt: https://www.elitekliinik.ee/elite/rasedus/panorama-test/

Elite meeskond osales Baltic Fertility Society iga-aastasel kohtumisel

Baltic Fertility Society logo

 

 

 

 

 

Elite viljatusravi meeskond osales 13. septembril 2014 teisel Baltic Fertility Society iga-aastasel kohtumisel,
mis sel aastal leidis aset Vilniuses, Leedus.

Elite ja Gyne kliinikus töötav naistearst dr Deniss Sõritsa valiti Baltic Fertility Society Eesti esindajaks ja juhatuse liikmeks.

Oih! Poja asemel tuli tütar

Laura silitas rahulolevalt oma äsjasündinud poja suurt
juukse pahmakat. Viis minutit hiljem ütles talle arst
ootamatult: “Palju õnne, teile sündis tütar!”

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


Laura ja Nic koos tütar Miia ja mõne- päevase Oliviaga, kes ootuste järgi pidi olema poiss. Nüüd tuleb ostetud sinised titariided sobitada kokku roosadega.

Laura ja Nic koos tütar Miia ja mõnepäevase Oliviaga, kes ootuste järgi pidi olema poiss. Nüüd tuleb ostetud sinised titariided sobitada kokku roosadega.

  Laura Lillepalu-Scott (29) ja tema inglasest abikaasa Nic (31) leiavad, et parem on mitte teada, kas naine ootab poissi või tüdrukut – see teeb asja huvitavamaks. Esimese raseduse ajal õnnestuski paaril põnevust säilitada. Kui ultraheliarst ka sootunnuseid märkas, jättis ta need enda teada, sest tulevased vanemad ei tahtnud seda kuulda. Laura ja Nic ostsid rohelisi, kollaseid ja valgeid titariideid ning arutasid, kes neid küll varsti rõõmustab.

“Millegipärast oli tunne, et tuleb poiss. Sündis aga hoopis tüdruk ja seda suurem oli üllatus,” meenutab Laura.

Tütar (1,5) sai esimeseks nimeks Miia ja teiseks Krystyna – isa Poola päritolu esiemade järgi.

Kui Laura jäi üheksa kuud hiljem uuesti beebiootele, ei soovinud pere jälle loote sugu teada. “Aga enne, kui jõudsime seda arstile öelda, lipsas talt üle huulte: sootunnused on noormehe omad,” jutustab Nic.

 

Üllatus jääb ära

Kuna lapse sugu oli juba õhku paisatud, soovisid vanemad sellele kinnitust järgmisel visiidil. Arst uuris nüüd titat eriti hoolikalt ja teatas: “See on poiss. Mis ma teile eelmisel korral ütlesin?”

“Ka poiss,” vastas ema. “Noh, siis on kindel,” lausus arst.

Kui ka kolmas ultraheliuuring andis sama tulemuse, leppisid noored tõdemusega, et sünnitusel üllatust ei tule. Samas valdas neid rõõm, et kui paljudel sõpradel on peres ühest soost lapsed, siis neil on varsti ideaalselt nii tüdruk kui ka poiss.Laura jagas Miia väikseks jäänud kleidikesi kottide viisi sõbrannade lastele, märkides, et tagasi pole vaja anda.

“Kuna minu perekonnas on naisi palju rohkem kui mehi, rääkisime ka, et nii tore, et sünnib poiss: Nicil on siis üks mees toeks kõrval,” muigab Laura.

Vanemad ise palju beebiriideid ei varunud, sest teadsid: Inglismaal ostab suguvõsa kokku terve laadungi siniseid asju.

“Seekord olime valmis tõeliseks siniseks pilveks.”

 

Üllatus siiski tuli

Elamiseks mõnus EestiJuba sünnitus kulges Laurale ootamatult. Kuna esimene laps oli sündinud erakorralise keisrilõikega, oli naine veendunud, et nii läheb ka teisega. Ent laps tuli sel korral ilmale loomulikult, 33 tundi kestnud sünnituse käigus.

“Kui suured mehelikud käed ja pikad näpud tal on,” imestas Nic.

Oli parasjagu öö ning ema ja isa üsna väsinud, kui nad vaatasid heldinult teineteist ning Laura rinnal lamavat suure juuksepahmakaga beebit.

Tema esimeseks nimeks pidi saama kas Sebastian või Oliver… Siis võttis arst tita, et teda pesta ja kaaluda, pöördus ühtäkki ümber ja sõnas: “Ahjaa, palju õnne, teile sündis tütar!”

Laura ja Nic puhkesid selle peale naerma. “Ah-ah-haa, väga naljakas!” pidi nende reaktsioon tähendama, kuid nüüd olid õed ja arstid, kes beebi ümber askeldasid, segaduses.

“Miks nad küll naeravad?” ei saanud nad aru.

“Kuulge, ärge tehke nalja, me teame, et meil sündis poeg,” ütles Laura.

“Ei, teile sündis tütar,” jäi arst kindlaks.

“Mine vaata!” müksas Laura Nici, ja isa sammus ruttu lapse juurde.

“Ongi tüdruk!” oli mees jahmunud.

“Ma tean, et see on klišee, aga ma olin keeletu. Täiesti keeletu,” meenutab Nic.

Laurale tundus toimuv ebareaalne. “Ma olin šokis. Mõtlesin, et mis ma nüüd temaga teen…”

“Me tahtsime ju üllatust, on ju?” küsib praegu Nic Lauralt lõbusalt.

“Me saime selle,” nõustub Laura.

“Me saime üllatuse,” kordab mees ja mõlemad naeravad õnnelikult.

 

Oliivikarva tita

 

Lapse sünniööl naersid nad samuti. Vaatasid pool tundi teineteisele otsa ja naersid, sest ei suutnud juhtunut uskuda.

Siis raputas Nic end püsti ja läks Laurale kohvi tooma. Laura silitas tütrekese nahka, mis oli Miia omast tumedam, oliivikarva, nagu ütlevad inglased.

“Ja mõtlesin, et Olivia on päris kena nimi.”

Praegu on Olivia juba neljapäevane. Või alles neljapäevane.

“Tegelikult on see siiamaani uskumatu. Kui sa üheksa kuud tead, et sul sünnib poeg, siis nelja päevaga sellest üle ei saa,” tunnistab Laura.

Sünnituse päeval sõitis Londonist Tartusse Nici ema Siula (58), kaasas mitu kotti siniseid sipukaid, mütse ja muid kingitusi.

“Olen ka keeletu ja šokis,” nendib Laura ämm, kes lapse soo ettekuulutust täielikult siiski ei uskunud. Tema kahtlused põhinesid asjaolul, et miniale ei tehtud veretesti, nagu on tavaks Inglismaal ja mis oleks soo kindlalt tuvastanud. Kui Siula Eestisse teele asus, ütles ta abikaasale, kes pidi hiljem järele sõitma, et too ei unustaks osta sinist kaisukaru. Õnneks saab mees nüüd vähemalt ühe teist värvi asja kaasa võtta.

“Tegelikult on see ilus üllatus ja me oleme väga rõõmsad. Kui Londonis on meil väike pojapoeg, siis Eestis kaks iludust, tüdrukut. Kõige tähtsam, et laps on terve, ja Olivia näeb hea välja. Ta on meile väga kallis,”  ütleb vanaema, armunud pilgul beebit kiigutades.

 

Little sister ja  lucky man

 

Paistab, et ka õde Miia on Olivia rahulikult omaks võtnud. Kui beebi nutab, Miia küll korraks ehmub ja tõttab vaatama, kas õekesega on kõik korras.

Ema õpetas tütrele raseduse ajal ütlema: “Little brother.” Nüüd õpib Miia sõnapaari: “Little sister.”

Laura oletab, et kindlasti on kergem, kui koos kasvavad kaks tüdrukut. Nende vanusevahe pole suur ja võib-olla juba aasta pärast saavad nad üksteisest aru ning hakkavad vähehaaval koos mängima.

“Olen vaadanud, et sõbrannadel, kellel on kaks tütart, saavad nad omavahel nii hästi läbi.”

Kuidas aga Nic end kahe tütre isana tunneb?

“Ma olen õnnelik mees,” vastab Nic.

“Mõtle, kui palju on naisi, kes sinu eest hoolitsevad,” naerab Laura.

“I’m a lucky, very lucky man!” tunnistab mees uuesti.


Varase kinnituse annab veretest

Deniss SõritsaKui olin soovinud vanematele õnne pisitütre sünni puhul, jäid nad korraks keeletuks. Vastsündinu vanemad arvasid, et ma tegin nalja, kuna neile oli ultraheliuuringus mitmel korral teatatud, et nad ootavad poeglast.

Lapse sugu on võimalik määrata juba 11.–13. rasedusnädalani loote kuklavoldi ultraheliuuringu ajal, kuid tuleb olla väga ettevaatlik, kuna raseduse selles järgus võib tüdrukloodetel olla hüpertrofeerunud kliitor, mis meenutab poeglapse
sootunnuseid.

Olukorra muudab segasemaks nabaväädi paiknemine loote jalgade vahel. Tavaliselt soovitan loote soo osas kinnitust otsida 15.–17. rasedusnädalani või looteanatoomia plaanilise ultraheliuuringu ajal.

Kui rasedus on kaugemale arenenud, on loote sugu lihtsam määrata. Isegi siis, kui nabaväät asub loote jalgade vahel või jalad on sootunnuste ees, tuleks ära oodata hetk, mil loode hakkab liigutama.

Kui tulevastel vanematel on aga väga suur soov võimalikult varakult loote sugu teada saada, siis on Panorama testi abil (raseda veeniverest) võimalik seda määrata juba 10.–11. rasedusnädalal.

Tere emmed ja kõhubeebid – 7 !

Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja seitsmes artikkel.

Tahan ise sünnitada

Last ootab veel ainult Aleksandra, keda ähvardab keisrilõige, sest loode on siiani tuhar seisus. Kristiinal on sünnitus seljataga ja Marge räägib, kuidas möödus beebi esimene elukuu.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


 

Kuidas pääseda keisrilõikest?

AleksandraAleksandra Grinevitšil (27) on jäänud sünnituseni vaid kuu, kuid tita on ikka veel tuharseisus.

 

Aleksandrat, kes on olnud lapseootel veidi üle 35 nädala, kimbutas ka möödunud kuul viirushaigus. Köha läks lõpuks nii tugevaks, et naine pidi võtma kangemat retseptiravimit.

Ka emakas kipub tal jätkuvalt toonusesse. “Kõht on peaaegu iga päev pinges,” kurdab Aleksandra.

Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa soovitab võtta tal No-Spad rohkem: kaks tabletti kolm korda päevas. “Rohkem tuleks ka puhata,” paneb ta naisele südamele.

Eelmisel läbivaatusel oli loode tuharseisus ja arst näitas Aleksandrale harjutusi, mis aitavad beebit peaseisu pöörata. Seekord uurib dr Sõritsa ultraheliaparaadi taga põnevusega loote asendit. “Ai-ai, tita pole ennast ikka veel pööranud. No tita, miks sa nii teed?” vangutab arst pead.

Kliinikusse titat pöörama

“Saadan teid naistekliinikusse tegema loote välist pööramist,” otsustab arst. See on meditsiiniline protseduur, mille ajal naine on voodis pikali, vaagen natuke kõrgemal. Talle manustatakse emakat rahustavat ravimit ja ultraheli kontrolli all proovitakse last pöörata. Arst tõstab ühe käega tita peput ema vaagnast kõrgemale ja teise käega suunab tita pead allapoole. Loote välise pööramise õnnestumise tõenäosus on umbes 45%.

“Kas see lapsele midagi halba ei tee?” küsib Aleksandra.

“Midagi halba pole siiani juhtunud. Võib-olla on teil natuke ebamugav,” vastab dr Sõritsa.

Pööramise teeb kergemaks see, et tita on lihttuharseisus, kuid raskemaks see, et platsenta asub emaka eesseinal ja lootevett on natuke vähe.

“Te peate jooma rohkem vedelikku, 2–2,5 liitrit päevas, et selle arvel võiks suureneda lootevee hulk.”

Arst lisab, et tuharseisus sünnitamine on väga riskantne. Kui beebi jääb tuharseisu, tehakse 39.rasedusnädalal plaaniline keisrilõige.

“Ma ei taha keisrilõiget,” teatab Aleksandra.

“Te olete juba ühe suure lapse ise sünnitanud, ja nüüd teha keisrilõige, kuna tita ei ole ennast keeranud, on tõesti halb variant,” möönab dr Sõritsa. “Proovige palju juua, tita pööramise harjutusi teha ja rahulik olla,” kordab arst üle tähtsamad soovitused.

 


 

Meeletu valu on möödas

Kristiina“Seda valu on võimatu kirjeldada, seda peab naine ise kogema,” ütleb Kristiina Orr (25) kolm päeva  pärast sünnitust.

Kristiina oli enne sünnitus-tähtaega oma vanemate juures Põltsamaal, kui algasid nõrgad valud.

“Sa ei hakka ju veel sünnitama, sul on aega!” lausus tema ema.

“Muidugi mitte. Need on libavalud,” oli Kristiina naerdes päri.

Valud aga ei kadunud, vaid hoopis sagenesid, ja varsti järgnesid iga 3–5 minuti tagant.

Kristiina asutas end koos elukaaslase Enari Sonniga (33) Tartu poole teele ja läks õhtul igaks juhuks Tartu Naistekliinikusse. Emakas oli 3 cm avanenud, kuid naine naasis koju, sest tundis end hästi. Öösel polnud aga võimalik
magada: Kristiina vähkres voodis ja tahtis ringi liikuda. Kolme paiku naasis ta koos kaasaga haiglasse, kus selgus, et avatust oli lisandunud vaid 1 cm.

“Mul tuli juba nutt peale, et nii aeglaselt läheb. Pidin kogu aeg vastu kappi toetuma, sest nii ebameeldiv oli olla,” räägib Kristiina.

Naine juhatati palatisse. Kristiina liikus, oli matil põlvili ja vahepeal vannis. “Vann oli superhea, võttis valud täitsa ära
ja sain magada,” ütleb Kristiina.

“Mina vaatasin üle vanni ääre, et ta sinna päris ära ei “upuks”,” lisab Enari.

Paraku aeglustas veesolemine sünnitust ja arst pidi naisele andma ravimit, mis protsessi kiirendaks. Ta avas ka looteveed ja tegi valuvaigistava süsti emakakaela. Kell oli juba pool üheksa hommikul.

Mees – moraalne tugi

Kristiina pere“Süst pidi valusid leevendama, kuid minul läksid need eriti koledaks. Valud olid väljakannatamatud ja küsisin ämmaemandalt, kas see on ikka normaalne. Ütlen ausalt: ma röökisin kohutavalt,” jutustab Kristiina.

Kuigi elukaaslane teda aidata ei saanud, oli naisel hea meel, et mees kõrval oli.

“Ega ma suurt midagi teha ei saanud. Algul oli naise piinlemist hirmus vaadata. Kui see oli kestnud aga tundide kaupa, harjusin ära,” tunnistab Enari.

Kogu kliinikus oldud aja jooksul vahetus kolm ämmaemandat.

“Ämmaemand ootas väljas ja mina pidin palatis hakkama saama. Viimased tunnid olid väga valusad,” tõdeb Kristiina.

Lõpuks tundis ta, et ei jaksa enam, ja heitis voodisse.

“Hakkame pihta!” ütles ta ämmaemandale, kes tuvastas, et emakas on täielikult avanenud, ja soovitas valu tuleku hetkel
punnitada. Viie-kuue punnituse järel oligi tita vupsti käes. Kell oli 10.55 hommikul.

“See oli uskumatult piinarikas, aga lõpptulemus on seda muidugi väärt. Kui rinnale pandi tulnukalaadne lillakas-sinakas
olevus, läks eelnev kõik meelest ära,” ütleb Kristiina.

“Kohe, kui poiss välja tuli, tegi ta kisa ja andis endast märku,” räägib rahulolevalt Enari, kes lõikas läbi nabanööri.

Beebi tervis oli korras ja Apgari hinne algul üheksa, hiljem maksimaalne kümme. Poiss kaalus 3140 g ja oli 49 cm pikk.

Ehkki Kristiinale tehti ka paar väikest õmblust, pole tal kuigi valus istuda ja ta saab tita eest kenasti hoolt kanda. Lapsega askeldab palju ka Enari. Täna panevad nad pisipoja esimest korda vanni.

 


 

Palju õnne, Crisette-Victoria!

Palju õnne Crisette-Victoria!Marge ja Alari tütar on esimese elukuu jooksul saanud endale nime ja ID-kaardi. Nüüd võib tähistada tema esimest sünnipäeva.

Tita õele Lisett-Marleenile (10) anti õigus panna lapsele esimene nimi juhul, kui tuleb tütar. Lisett soovis enda kõrvale väga väikest õde, kelle ta suureks rõõmuks saigi.

“Valisin talle nimeks Crisette, sest see läheb minu nimega hästi riimi,” räägib Lisett kavalalt. Koos vanematega nuputas Liisu titale ka teise nime: Victoria.

Väikesel Crisette-Victorial on olemas isegi ID-kaart, millelt ta punnis põskedega vastu vaatab.

“Sellise beebinäoga on ta isikutunnistusel kuni 5. eluaastani!” naerab ema Marge Pihlik-Jõgi (36).

Marge räägib, et Crissu ilmaletulek oli küll valurikas, kuid pärast sünnitust oli piin peast pühitud.

“Samas oli mul sünnitades mõnus olla, sest ümberringi kõik hoolitsesid minu eestja aitasid sõbralikult,” kiidab Marge Elite ämmaemandat, arste ja õdesid.

“Olen neile väga tänulik ja kui nad varsti puhkuselt tagasi tulevad, viin neile enda tehtud tordi.”

Ka praegu on laual üks väike küpsisetort, mille ema ja õde meisterdasid tita esimese elukuu sünnipäevaks.

Väike lapsehoidja

Kuidas on siis beebi elu seni möödunud?

Marge ütleb, et tütrel hakkasid üsna ruttu gaasivalud, mis kiusavad teda eelkõige päeval. “Kui gaasid tulevad, siis ta karjub meeletult. Siis on nii kurb.”

Ema nõutas apteegist mitut sorti gaase lahustavaid ravimeid ning ristiköömne-apteegitilli teed. Mitu korda päevas, ka beebile rinda andes, masseerib ta õrnalt lapse kõhtu.

“Praegu vaatan, et puuksud ja krooksud tulevad päris hästi välja.”

Kui raseduse lõpul tundis Marge tüdimust, sest midagi polnud kodus teha, siis nüüd on vastupidi: titaga on nii palju tegemist, et muud asjatoimetused jäävad unarusse. Kui öösiti on tulnud rohkem üleval olla, surub päeval ka väsimus peale. Õnneks saab Marge jätta siis beebi natukeseks Liisu hoolde ja lasta silmad kasvõi pooleks tunniks kinni. Kuid vanem õde Liisu ei taha mitte iga kell väikese õe eest hoolitseda.

“Te kujutage ette, mina veel magan hommikul ja ema tuleb minu tuppa ja paneb lapse mu kõrvale! Ükskord veel ütles kõva häälega: “Õde magab.” Ma pean ju siis üles ärkama!” jutustab Lisett.

“Õde tahtis lihtsalt kaissu tulla,” naerab selle peale ema.

 


lugege ka: eelmist osa

Loote kuklavoldi mõõtmise sertifikaat

Anname teada, et Jõhvi kliiniku naistearst dr Olga Pronskaja-Iljuhhina on ainus arst kogu Ida-Virumaal, kel on läbitud vastav kursus ja kel on pädevus ja oskused teostada loote kuklavoldi (ehk NT) mõõtmist (s.o 1. trimestri ultraheli skriining, et hinnata Downi sündroomi riski).

Lisaks omavad vastavat sertifikaati järgmised naistearstid:

  • dr Andrei Sõritsa
  • dr Deniss Sõritsa
  • dr Svetlana Räim

 

ja ultrahelile spetsialiseerunud arstid:

  • dr Mare Riive
  • dr Maris Laipalu

Tere emmed ja kõhubeebid – 6 !

Pere ja Kodu, august 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kuues artikkel.

Keskpunktis on sünnitus

Ühel naistest on tita juba käes ja kahe teise mõtted keerlevad samuti sünnituse ümber. “Millal on aeg kliinikusse tulla ja milliseid valutustamise vahendid on võimalik kasutada?”

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Hendrik Osula


 

Ilus tüdruk ilmus välja!

Marge sünnitas tütre“Raske oli,” ohkab Marge Pihlik-Jõgi (35) pärast seda, kui beebi temast välja vupsas, kuid mõni
minut hiljem on valu unustatud.

 

Kõik algab hilisõhtul. Mar­ge tunneb end kummali­selt ja ütleb külla tulnud sõbrannale: “Kõht on toonuses ja läheb vahe­peal krampi. Ole valmis, võin sulle öösel helistada.” Tütar Lisett-Marleen (10) pingutab kella üheni öösel üleval olla ja meelitab õekest: “Tule välja, no tule välja.” Kuid õeraas ei tule mitte ja Liisul vajub silm kinni.

Pärast kolme helistabki Marge sõbrannale, kes viib ta autoga Elite kliinikusse. Abikaasa Alarit kõrval pole, sest mees pidi just mõne päeva eest naasma tööle Soome.

Esimesed tunnid mööduvad klii­nikus tempokalt. Marge pikutab voo­dis, kõnnib, laseb end suurele pallile lösakile ja külitab põrandal. Pallil valu hoopis teravneb, kuid põrandal on päris hea olla. “Kui vähegi jaksad, tõu­se püsti ka, see kiirendab protsessi,” soovitab sõbranna Gerli Ottep (33).

Marge hingab sügavalt suu kaudu väl­ja ning Gerli teeb talle seljamassaaži. Arst vaatab, et emakakael on juba kuus sentimeetrit avanenud. Kuid kel­la seitsme paiku tunneb Marge, et ei jaksa enam valu taluda, ja palub valu­ vaigistit. Kuna sünnitus on lähedal, ei lase arst talle teha epiduraalanestee­siat, mis mõjub pikalt, vaid mini­-spinaali, mis toimib lühiajaliselt.

“Uu­uu­uu,” häälitseb Marge kõvasti ja arst julgustab nii jätkama.

“See on ürgne kutse. Naine peabki te­gema häält, mitte suud kinni hoidma. Kui naine teeb häält, siis tupp vib­reerib kaasa. Vibratsioon läbib kogu keha ja aitab tital laskuda,” räägib dr Svetlana Räim.

Ta tõstab naise voo­dis istuvamasse asendisse, et gravitat­sioon tita väljutamist soodustaks. Sünnitus aeglustub.

“Praegu on mul hea. Pole enam hullult palav ega hirmsaid valusid,” nendib Marge kümme minutit hiljem.

“Kas survet on tunda?” pärib arst.

“Jah,” vastab Marge. “Emakakael on täitsa lahti ja tita on laskunud,” ütleb arst.

“Ai­ai,”  kurdab naine.

“Ega valu ei saa päris ära võtta, siis ei saa laps sündida. Nii tubli oled,” toetab teda dr Räim.

“Kas see on Marge, kes oigab?” küsib tuppa astudes Marge ema Evi Pihlik (64), kellele sünnituse algusest teatas väimees Soomest. Ema seltsis möödub pool tundi…

Margel on hoopis kergem olla, kuid titat ei paista. “Kas nüüd ei olegi muud, kui ainult oodata?” uurib nai­ne.

“Eks see valuvaigisti võttis hoo maha,” tõdeb arst ja soovitab küla­listel minna fuajeesse kohvi jooma.

Ta annab Margele ravimit, mis sünni­protsessi veidi kiirendab.

 

Tita tuleb!

Elevusega tõttavad mitu naist tagasi sünnitustuppa. Kell on 8.39. Marge on voodis ja pressib, nägu pinges.

Arst jagab kõrval juhiseid: “Väga tubli, pressi­-pressi. Nüüd puhka, las tita venitab natuke, ja siis jälle. Lõõt­suta rahulikult… Praegu on natuke ebamugav. Pressi poole jõuga, suju­valt, ja hinga. Peakest on juba näha.”

Järsku lipsab üsast välja bee­bi, kelle ämmaemand vastu võtab.

“Tütrekene sündis, palju õnne!” ütleb dr Räim Margele. Kell on 8.43.

Tita maabub ema rinnale, kus tal on kõige parem maailmaga kohaneda, ja Marge imetleb pisikest roosat beebit.

Ta pistab tütrele rinna suhu ja tita hakkab peagi seda nosima.

Kõik vaatavad heldimusega uut ilmakodanikku ja Svetlana Räim tun­nistab: “Kuigi see on meile igapäevane töö, tunnen iga kord meeleliigutust.”

Punnis põsed ja nöbinina

Kuna Margel vajavad kaks väikest haa­va õmblemist, võtab lastearst tita enda kätte.

Beebile ema juurest lahkuda ei meeldi ja ta pistab kisama. “Oi,” ohka­vad kõik ruumis viibivad kaheksa naist.

Dr Galina Kudrjavtseva viib vastsündinu mähkimislauale ja naera­tab: “Kui vahva ta on, punnis põsed ja nii väike nina!”

Mõni minut hiljem teatab arst, et tita nahavärv, refleksid ja südametöö on head ning Apgari hinne on ühek­sa. Nüüd võtab pisikese sülle vana­ema Evi, kelle kõrvale tuleb õde Lis­ett, kes on natuke aega tagasi samutikliinikusse jõudnud.

“Nii armas,” ütleb Liisu õekest vaadates.

Kuni naised titat imetlevad, turgu­tab dr Räim Marget, kellel hakkas natu­ke halb. “See on verekaotusest,” tõdeb arst.

Varsti on Margel parem, ja beebi, kes on pidanud ennast lohutama rusika imemisega, saab jälle tissi otsa.

Kui raseduse ajal oli hirm, et tita kasvab liiga suureks, siis õnneks nii ei läinud. Tüdruk kaalub 3750 gram­mi ja on 51 cm pikk. Marge ütleb, et teine sünnitus oli küll kergem kui esimene, kuid siiski üsna raske.

“Sina, Liisu, olid sündides natu­ke väiksem,” lausub ema.

“Kui palju mina olin?” uurib Lisett.

“3635 grammi ja 50 sentimeetrit.”

“Aga sina, Marge, olid 3450 gram­mi ja 48 sentimeetrit,” lisab vanaema Evi ja kõik pahvatavad naerma, et beebi-Marge oli kõige tillem.


 

 Eufooria kasvab

Eufooria kasvabKristiina Orr (25) ootab juba elevusega raseduse lõppu, milleni on jäänud kõigest kuu.

Kristiinal, kes on 36. nädalat rase, on seljataga rasked ajad. Varsti pärast eelmist visiiti arsti juurde jäi ta kõ­vasse nohusse, mis kestis pea kaks nädalat.

“See oli päris hull ja väsitav.”

Veidi hiljem tabas Kristiinat kohutav hamba­valu, mis viis ta öösel erakorralise meditsiini osa­konda. Naisele anti valuvaigistit ja varahommikul kiirustas ta stomatoloogiakliinikusse, kus selgus, et hammas vajas juureravi.

“Praegu on aga enesetunne hea. Kõht hakkab üha rohkem segama ja häirib magamisel. Nii kui keeran küljelt küljele, ärkan üles,” räägib Kristiina.

“Kõht on juba märkimisväärne,” tõdeb Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ja annab naisele rasedust tõendava dokumendi, mis tuleb hambaravihüvitise saamiseks esitada haigekassale.

“28 eurot 77 senti ei ole just väga suur summa,” nendib arst.

“Aga midagi ikka,” leiab Kristiina.

KristiinaArst teeb Doppler­-uuringu, mis näitab, et loo­de saab nabaväädi kaudu piisavalt hapnikku. Tita kaalub 2700 grammi.

“Ta on keskmisest pisut väiksem, kuid mahub normi piiridesse. Sündides võib ta kaaluda 3–3,5 kilo, mis on täiesti normaalne. Tita on ilusti peaseisus.”

Kristiina mõtted lähevad juba sünnitusele. “Millal tehakse epiduraal?” küsib ta.

“Epidu­raalanesteesia tehakse siis, kui emakakaela väi­kese avanemise korral on naise valud väljakan­natamatud. Kui juba algul on näha, et ta tõesti ei suuda neid taluda. Sünnituse lõpul saab naine ikka hakkama, kuigi ka siis ütlevad kõik: ma olen väsinud, tehke midagi, ärge seiske siin niisama,” vastab dr Sõritsa.

“Ma ei karda valu, aga loodan, et see on talutav,” arutleb Kristiina.

“Seda näeb sünnituse käigus. Võib­olla te ei vajagi midagi. Arst soovi­tab valuvaigistit vastavalt sellele, kui suured on valud. On ka muud variandid: näiteks naerugaas ja seljanaha alla tehtavad füsioloogilise lahuse süstid, mis võtavad seljavalu ära. Kohe uksest sisse astudes endale epiduraali tellida ei saa,” naeratab arst.

Kui Kristiina vanematel on maale titakäru ja ­voodi juba ostetud, siis noored pole selleks veel mahti leidnud. Alles eelmisel nädalal sooritas naine Olustvere Põllumajanduskoolis lõpuek­sami. Nüüd on ta 5. kategooria põllumajanduse tootja, kes oskab nii ettevõtet kui ka traktorit juhtida.

“Olen maru rahul. Eksami järel oli suur pingelangus ja tahtsin ainult puhata. Nüüd tun­nen endas energiat, et tuhlata poodides ja osta pisipõnnile vajalikke asju.”

Kristiina sünnitustähtajani on jäänud napp kuu, kuid naine võib vabalt sünnitada ka mõne päeva pärast. “Päris põnevaks hakkab minema. Oleme elukaaslasega mõlemad elevil ja ootame pisikest. Eufooria võtab maad.”

 


 

Väike pööre peaseisu

AleksandraAleksandra Grinevitš (27) saab arstilt nippe, kuidas aidata beebil end peaseisu pöörata.

31. nädalat titat ootaval Alek­sandral on viimastel päevadel valutanud parem jalg.

“Siin aitab asendivahetus. Kui midagi surub närvide peale, tuleb asendit muuta,” ütleb dr Deniss Sõritsa.

Hommikuti tunneb naine aga tihti nõrkust. Selle vastu on parimaks rohuks toit.

Kuigi Aleksandra rasedus algas kolmest naisest kõige hiljem, on temagi jõudnud peaaegu lõpu­sirgele. Arst vaatab beebit ultraheliuuringus ja näeb, et pisike tüdruk mõnuleb ikka tuharseisus.

“34.–35. nädalaks võiks ta end ikkagi peaseisu pöörata,” räägib arst. “Soovitan teha harjutusi, mis pööramist soodustavad.” Millised need harjutused on?

Praegu on beebi selg ema paremal pool. Tõenäoliselt pöörab ta end nii, et pea liigub vasakule küljele ja siis alla. Et pööramisele kaasa aidata, peaks naine heitma vasemale küljele, panema tuharate alla suure pad­ja ja silitama kõhtu vasaku külje suunas. Põhi­mõte on lihtne: kui naise tuharad on kõrgemal kui pea, võib tita üh el hetkel lupsti alla pöörduda.

“Seda naine kindlasti tunneb. See on küllaltki ebameeldiv, kuid mitte valus,” selgitab arst.

Aleksandra räägib, et tal on ka jalad natuke turses, ja mitte ainult kuuma ilmaga. Spasmide ehk kõhuvalu leevenduseks võtab ta aga No­Spad.

“Kuna uriinis valku pole ja vererõhk on korras, pole praegu põhjust muretseda,” nendib dr Sõritsa.

Ka Aleksandra mõtiskleb juba sünnituse üle.

“Mis saab siis, kui tulen kliinikusse, aga on vale­häire?” küsib ta.

“Pole vaja karta. Kui on vale­häire, siis ei ole midagi teha. Te ei ole arst, kes oskab seisundit täpselt määrata,” julgustab tohter.

Ta selgitab, kuidas sünnituse algust lihtsalt ära tunda: sellest annavad märku emaka regulaarsed kokkutõmbed 3–5 minuti tagant tunni aja jook­sul. Sel juhul tasub hakata liikuma kliiniku poole, samuti siis, kui on puhkenud looteveed.

 


lugege ka: eelmist osa

Tere emmed ja kõhubeebid – 6A!

Pere ja Kodu, juuli 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kuues artikkel.

Kuidas elad kõhutita

Rasedad pööravad pilgu oma titale: kui suur ta juba on? Millal võiks ta end keerata tuharseisust peaseisu? Kas banaanide söömine muudab tema pea kõvaks?

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Elite kliinik


 

Meeletu puuviljaisu!

Kristiina juulisKristiina Orr (25) toitub tervislikult ja armastab süüa palju puuvilju, eriti banaane.

32. nädalat lapseootel Kristiina ei saa enam selili magada, sest tita surub kõvasti peale.

“See on häiriv, sest mulle meeldib väga magada selili ja kõhuli. Nüüd saan ainult külje peal olla. Öösiti tuleb ka tihedalt vetsu vahet joosta ja uni jääb poolikuks. Ei saa päris välja puhata.”

Tita, kelle sünnini on jäänud veel kaks kuud, on läinud palju aktiivsemaks ja tegutseb-müksab vahel päris kõvasti.

“Muidugi on tore tunda tema liigutamist. Kui ta aga vahel ribidesse lööb, on üsna ebameeldiv.”

Kristiina on kaalus kuu aja jooksul hoopis 900 grammi alla võtnud.

“Kas ei ole söögiisu?” küsib Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.

“On küll isu, kuid ma jalutan ja toitun tervislikumalt. Tahan hullult puuvilju süüa. Seoses sellega tahtsingi küsida: kas on õige, et banaanid teevad lapse pea kõvaks, sest neis on palju kaltsiumi? Lugesin seda foorumist.”

“See on müüt. Ärge seda uskuge,” vastab arst.

“Teil ei ole tervise riskifaktoreid. Tita pole kaalus liiga palju juurde võtnud ja teie veresuhkur on korras. Jätkake samas vaimus ja see, et tita tuleb kõva peaga… Tahaks näha! Ma pole kordagi veel kõva peaga titat näinud,” naerab tohter.

juulis 2014Eelmisel korral palus dr Sõritsa uurida, kui palju kaalus Kristiina ja tema mees sündimisel.

“Huvitav, et olime mõlemad samas kaalus, 3600 g, ja täpselt ühepikkused, 51 cm,” teatab Kristiina.

“Laps on kasvanud kuu ajaga sama palju kui eelmine kord. Ta on normkaalus, kuid lihtsalt keskmisest pisut väiksem,” ütleb arst.

“Mis on alamõõt sündides?” pärib naine.

“Alla 2,5 kg. Aga ma ei usu, et teil liiga väike laps tuleb. Selleks peab olema mingi põhjus, näiteks enneaegne sünnitus,” arutleb doktor.

Kristiinal on veel üks küsimus. Ta nägi apteegis müügil lahklihaõli, mida soovitatakse kasutada alates 34. rasedusnädalast. Õli pidi muutma lahkliha elastsemaks, mis omakorda kergendab sünnitust.

“Kas te soovitate seda õli kasutada?” küsib ta.

“Ma ei tohiks võib-olla nii öelda, aga ärge tegelege jamaga. Vahepeal müüdi ka geeli, mis teeb sünnituse libedamaks. Seda katsetati sünnitusel, kuid siis lõpetati ära. Midagi ei läinud libedamaks,” vastab dr Sõritsa.

“Kui tulete sünnitama ja tita pea ei mahu läbi, tehakse väike lõige, et vältida rebendi teket pärasoole suunas. Muidu on oht, et rebendite pärast tekib soolepidamatus. Teie mõtelge pigem sellele, mis poosis on teil parem sünnitada ja kas soovite valuvaigistit.”

“Mulle meeldiks väga vette sünnitada. Vesi pehmendab ja muudab keha kergemaks,” arutleb Kristiina.

“Kui kõik on hästi, miks mitte. Vette sünnitades on ainult üks miinus. Me ei saa hästi kontrollida tita südametegevust. Kui sünnitajal tekivad aga esimesed emaka kokkutõmbed, soovitame minna kuuma duši alla või vanni. Ühele naisele sobib see superhästi, teisel hakkab paha. See on individuaalne,” räägib dr Sõritsa.

 


 

Kõht läheb pingesse

Aleksandra juulisAleksandra Grinevitši (27) rasedus annab endast järjest rohkem märku: naisel läheb toonusesse kõht ja krampi jalad.

 

Aleksandra, kelle rasedus on kestnud 27 nädalat, on viimased paar kuud olnud kimpus viirushaigustega.

“Vahepeal saan terveks ja siis jälle haige. Selle nädala algul haigestusin jälle.”

Rasedusega seoses on alanud uued hädad.

“Mu kõht läheb toonusesse, kõvaks, mitu korda päevas. Kas see on normaalne?” küsib naine arstilt.

Dr Deniss Sõritsa küsib vastu: “Kas valus on ka?”

“Valus ei ole, aga on ebamugav,” selgitab Aleksandra.

“Kas see juhtub spontaanselt või siis, kui ennast koormate?” uurib arst.

“See juhtub niisama, kuid eriti siis, kui sõidan autoga,” vastab naine.

Dr Sõritsa soovitab tal võtta NoSpad, mida Aleksandra on juba veidi tarvitanud.

“Emaka kokkutõmbeid on rohkem saledatel inimestel,” nendib arst.

Öösiti ehmatab Aleksandra üles teine ebameeldiv asi: üks jalg läheb krampi.

Arst soovitab süüa magneesiumi, mis vähendab nii krampe kui ka emakatoonust.

2014-10-21_121619

Seejärel vaatab ja mõõdab tohter loodet ultraheliuuringul.

“Tita on keskmisest pisut väiksem, kaalub 955 grammi, kuid mahub normi piiresse. Ta kasvab kenasti sümmeetriliselt ja mõõ tude pärast pole põhjust muretseda.
Praegu on ta tuharseisus.”

“Millal ta peaks ennast keerama?” küsib naine.

“Laps võiks keerata end peaseisu 34.–35. nädalaks. Kui seda ei juhtu, võib teda väljastpoolt pöörata. Kuid praegu pole mõtet sellest rohkem rääkida, sest teil on aega veel palju.
Tavaliselt pöörab tita end ikka ise,” selgitab dr Sõritsa.

 

 

 


 

Tita on pirakas

Marge juulisMarge Pihlik-Jõgil (35) on jäänud sünnituseni üks kuu, kuid tita on juba üle kolme kilo raske.

 

36. rasedusnädalal on Margel samad mured mis kuu varemgi: selg teeb valu ja uni ei taha tulla.

“Muidu on enesetunne hea. Tita on hakanud päris kõvasti luksuma, umbes kolm korda päevas, vahel kohe 15 minutit järjest. Hästi lahe on seda tunda.
Enam ta ei põtki, vaid jõuliselt surub, nii et kõhul on näha muna. Annab täiega märku, et on nii kitsas ja tahab välja.”

Raseduse ajal on normaalne, et vooluse hulk natuke suureneb, kuid Margel oli seda ühel öösel väga palju.

“Mõtlesin: kas juba tulevad veed?” mainib ta.

“Kas seda on olnud ainult üks kord?” küsib dr Deniss Sõritsa.

“Jah,” vastab Marge.

“Jälgige hoolikalt ja kui midagi sarnast jälle juhtub, andke teada.”

Dr Sõritsa vaatab naise dieedipäevikut, sest Margel on viimasel kolmel kuul olnud veresuhkrunäitajad liiga kõrged. Vahepeal läksid näidud juba normi lä hedale, kuid viimastel päevadel on need jälle tõusnud.

 

2014-10-21_121814

Naine piirab rangelt oma toitumist ja võtab kolm korda päevas ravimit.

Kui raseda veresuhkrusisaldus on kõrge, ohustab see otseselt loodet. Tita võib kasvada liiga suureks ning teda võivad pärast sündi vaevata madal veresuhkru- ja kõrge bilirubiinitase.

Dr Sõritsa uurib loodet ultraheliaparaadi abil. “Ta on praegu juba nii suur, et pilte temast ei saa,” ütleb arst.

Mõõtude poolest on beebi keskmisest suurem, kuid mahub normi piiresse. Oma kaalu, 3219 grammi poolest on ta aga kaks nädalat arengust ees.

“See ongi kõrge veresuhkru mõju,” tõdeb dr Sõritsa.

“Reegel on selline, et kui rasedust on 38 nädalat ja loode kaalub 3,8 kg, on see näidustus sünnitus esile kutsuda. Muidu läheb tita liiga suureks ja sünnitamisega võib tekkida probleeme.
Kui te olete 3,6 kilogrammise lapse sünnitanud, siis tõenäoliselt saate neljakilosega ka hakkama, kuid 4,5-ga võib tekkida raskusi,” seletab arst.

Dr Sõritsa kutsub Marge tagasi juba kahe nädala pärast ja loodab, et loode kosub vahepeal vähem kui 600 g.

“Siis vaatame, mis edasi. Tuleb teha kõik selleks, et naine sünnitab ise. Ema on võimeline siis juba paari tunni pärast liikuma ja lapse eest hoolitsema.
Kui tehakse keisrilõige, on ta esimesed 24 tundi väga kehvas olukorras.”

Marge ütleb, et beebiasjad on ostetud, sünnitusele mineku kott koos ja varsti panevad nad ka titavoodi üles.

“Oleme tema tulekuks valmis.”

 

 


lugege ka: eelmist osajärgmist osa

Tere emmed ja kõhubeebid – 5 !

Pere ja Kodu, juuni 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja viies artikkel.

Päike meelitab liikuma!

Kevadel tahavad ka last ootavad naised rohkem värskes õhus askeldada. “Kas rattaga sõita ja maal tööd rügada ikka tohib?” pärivad nad arstilt. Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras


 

Mõnus maatöö ootab

1aKristiina Orr (25) kibeleb vanematekoju Põltsamaale,kus aia- ja põllutööde hooaeg on alanud.   28. nädalat rase Kristiina läheb nädalavahetusel Põltsamaale, sest vanemate juures on alati palju tööd teha. “Mulle hullult meeldib seal askeldada. Kas ma ikka võin rehitseda ja raskusi tõsta? Kui ma tunnen end hästi,siis ma ju võin?” küsib ta arstilt. Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ütleb, et rasedus ei ole haigus, kuid naisel tasub ennast siiski koormata vaid mõõdukalt. “Kui pingutate üle, hakkab emakas kokku tõmbama, ja see pole hea. Siis tuleb lõpetada. Halvimal juhul võib tekkida veritsus – ja mitte samal päeval, vaid järgmisel hommikul. See valmistab teile šoki ja paneb muretsema.” Kristiina lubab jälgida, et ta üle ei töötaks: “Endal on mul askeldades mõnus, aga võib-olla beebi ei tunne end sel ajal hästi.” Liikumine on naisele tähtis ja ka rasedana on ta iga päev sooritanud tempoka jalutuskäigu. “Eile käisin kaks pooleteisetunnist tiiru. Aga pean võtma ka jalutades rahulikumalt, sest emakas läheb vahel pingesse.” Kristiina on viimase kuu jooksul hakanud märgatavalt tihedamini tualetti külastama, kolm-neli korda öö jooksul. Teinekord surub tita ka rinna alt nii tugevalt, et tuleb ruttu asendit vahetada. “Muidu on selline tunne, et tahaks sealt lihase läbi lõigata, et ei suruks peale. Maru ebamugav on.” Vahel ärkab Kristiina öösiti selle pärast, et jalad tõmbavad krampi. “Need on hullud krambid,” kurdab ta arstile. “Kas te magneesiumi võtate?” küsib dr Sõritsa. “Võtan raseda toidulisandit, kus see peaks sees olema,” vastab naine. “Võtke magneesiumi veel lisaks.” soovitab arst. 2aDr Sõritsa mõõdab tita kaaluks 956 g, mis jääb normi piiridesse, kuid on keskmisest väik-sem. “Mis oli teie ja mehe sünnikaal?” pärib ta. “Mul pole õrna aimugi,” vastab Kristiina. “Uurige järele. Võib-olla on geneetiliselt määratud, et tita on pisut kergem. Arvan, et ta võib sündides jääda 3–3,5 kilo piiridesse. Aga vaatame seda järgmine kord uuesti,” räägib arst. Naisel on veel viimane küsimus. Tema titat ootav sõbranna oli hädas vähese looteveega. “Kui suur see kogus peab olema ja kui seda on vähe, kas siis tekivad komplikatsioonid?” küsib Kristiina. Dr Sõritsa ütleb, et ultraheliuuringul oli näha, et Kristiinal oli lootevett piisavalt. Kui paistab, et seda on vähe, mõõdetakse selle hulk täpselt ära ja vaadatakse tabelist, kas see jääb normi piiridesse. “Kui on vähe, peab arutama, mis on selle põhjus. Näiteks võib naisel olla mõni haigus. Teil on see korras, pole põhjust muretseda.”


 

 Kõhukene kasvab

3aÕblukese Aleksandra Grinevitši (27) kõht varem rasedust ei  reetnud, kuid nüüd on see juba märgatavalt suurem.   Aleksandral on käes 23. rasedusnädal ja vahel ta märkab isegi, et on nagu natukene ümaram. “Äkki sa oled rase?” küsib seepeale elukaaslane Mario (27) naljatades. Poeg Martin (3) käib viimasel ajal aga titaga juttu puhumas. “Ma tulin lasteaiast ja hakkan nüüd mängima,” patsutab ta emme kõhu peale. Aleksandra on nüüd ikkagi haiguslehel, sest Maxima kauplusekett ei tahtnud teda tööle lubada, kuna kartis vastutust, kui rasedaga peaks midagi juhtuma. Kuid teistpidi on see hea, sest naine saab kodus puhata ja poja eest hoolitseda. “Kas ma rattaga sõita võin?” küsib Aleksandra. “Ettevaatlikult võib ikka,” vastab dr Deniss Sõritsa. “Aga kui laps istub taga toolis?” uurib naine. “Siis ei või. Tuul puhub ja kukute peaaegu kolmekesi,” ütleb arst. “Teine küsimus: kui kõrged võivad olla kontsad?” pärib naine. “Arvan, et mida kõrgemad, seda ilusamad,” muigab dr Sõritsa. 4a “Kas rasedale need halba ei tee?” imestab Aleksandra. “Sõltub sellest, kuidas te end tunnete. Kui jalad ei valuta, siis arvan, et tunnete end kõrgete kontsadega hästi. Peaasi, et te ei komista ega kuku,” ütleb arst. Aleksandra tita kaal vastab raseduse arengujärgule. “Kas teie kõht ei lähe väga pingesse?” küsib arst. “Vahel üks külg valutab,” vastab naine. “Kas torkab pidevalt?” jätkab tohter. “Valutab umbes 10 minutit järjest. Heidan pikali ja siis läheb üle,” räägib Aleksandra. “See tuleneb emaka kasvamisest ja ei tähenda midagi halba,” nendib dr Sõritsa.


 

 Selg teeb valu

Marge Pihlik-Jõgi (35) tita surub nii tugevalt ema seljale, et viimasel on raske magada.

5b“Selg on hakanud hullult valutama ja jalad väsivad ära. Peaks vist ujuma minema, äkki see aitab,” räägib Marge, kes on 32.nädalat rase. Ka magamisega on naisel probleeme. Kuigi ta on õhtuti väga väsinud, on uinuda raske. “Siplen küljelt küljele, kuid külili on nii paha olla. Siis üritan olla selili, aga seljale surub ka ja valutab.” “Tõenäoliselt on see sellepärast, et kõht on suur,” nendib dr Deniss Sõritsa. “Teie kaal on aga vähenenud 1,7 kilo. Kas teil pole isu?” küsib ta Margelt. “Olen ka ise tähele pannud – sääred on palju peenemad ja püksid suured. Ilmselt on see dieedist,” vastab naine. “Kas nüüd tunnete dieedi mõju? Kas sööte magusat vähem?” uurib arst. “Nojah, jälgin söömist, aga vahel tahan ikka natuke seda, mida ei tohi. Näiteks vorsti või koogitükki. Ei saa ju olla täiesti ilma magusata.” Arst vaatab Marge dieedipäevikut, kus veresuhkrunäitajad tugevalt kõiguvad. “Imelik, et kaks päeva on korras, kaks ei ole. Siiski on veresuhkrutase läinud madalamaks. See tähendab, et dieet ja ravi on andnud tulemusi. See on hea. Loodame, et suudate jätkata samas vaimus.” Raseda kõrge veresuhkru korral on oht, et tita kasvab liiga suureks. Kui laps kaalub 38.rasedusnädalal 3,8 kg või rohkem, võidakse sünnitus esile kutsuda. Marge tita kaalub 32. rasedusnädalal 2015 grammi. “Teie tita on keskmisest suurem, kuid normi piires. Olete siiani tubli olnud ja loodame, et kõik läheb hästi,” sõnab arst.

Deniss Sõritsat tunnustati ettekande eest

On suur rõõm ja au teatada, et Kliinik Elite naistearst dr Deniss Sõritsa on edukalt osalenud Glasgow’s toimuval konverentsil “23rd European Congress of Obstetrics and Gynaecology, 7.-10.05.14” ja tema esinemine suulise ettekandega teemal:

Positive effect of laparoscopy in endometriosis-associated infertility

on olnud väljapaistev ning dr Deniss Sõritsat premeeriti kõrgekvaliteedilise töö eest.

Tere emmed ja kõhubeebid – 4 !

Pere ja Kodu, mai 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja neljas artikkel.

Iga amps on tähtis!

Nii Marge, Aleksandra kui ka Kristiina tähelepanu keskmes on praegu toit. Samuti tulevad arsti vastuvõtul jutuks töö ja reisimine raseduse ajal.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik

 

2014-05-06_095856_1aLõpuks ometi saabub Marge Pihlik-Jõgi (35) arsti vastuvõtule koos abikaasaga. Alari tugi kulub seekord marjaks ära.

Soomes töötavale Alar Jõgile (27) kurtis tema naine mitu korda: “Kõigil teistel on mees vastuvõtul kaasas,mul kunagi ei ole…” Paar päeva tagasi teatas Alar oma ülemusele: “Mind ei huvita enam, mis tööl saab. Pean koos naisega arsti juurde minema!” Ülemus kostis selle peale: “Mine, mine! Mine ruttu!”
Marge on kandnud last juba 28 nädalat. Kui kuu tagasi tal tervisemuresid ei olnud, siis vahepeal on olukord muutunud. Tema veresuhkrutase tõusis väga kõrgeks (normaalsest 5,1 mmol/l üle 8 mmol/l) ja arst andis talle glükomeetri, millega kodus veresuhkrut mõõta. Marge märkis üles veresuhkrusisalduse enne ja pärast iga söögikorda.

Dr Deniss Sõritsa ei ole aga näitajatega rahul. Enne sööki peaks olema glükoosi vähem kui 5,3 mmol/l ja pärast sööki vähem kui 7, Margel on aga kõvasti rohkem.

“Midagi siin ei klapi, sest enne söömist on teil veresuhkur olnud isegi 8,2. See tähendab, et sõite torditüki ära ja siis mõõtsite.”
Arst käsib Margel ka edaspidi kirja panna kõik, mis ta suhu pistab, isegi ühe kommi, ja saata talle kahe päeva menüü.

“Ma kontrollin, mida te sööte. Midagi te teete valesti, ilmselt sööte palju magusat. Me proovisime ravita hakkama saada, kuid see ei õnnestunud, ja nüüd peame lisama tabletiravi,” ütleb dr Sõritsa.

Kuu aega tagasi rääkis arst Aleksandrale, miks on kõrge veresuhkrutase ohtlik, ja kordab nüüd sama juttu Margele:

“Loode hakkab kaalus kiiremini juurde võtma, kuid muret tekitavam on see, mis pärast sündi juhtub. Lapsel võib olla madal veresuhkrutase ja keskmisest kõrgem bilirubiinisisaldus veres. Ta võib muutuda loiuks ja tema nahk kollasemaks kui tavaliselt.”

Arst hoiatab, et kui tabletiravi ja toitumisega suhkrut normi ei saa, tuleb Margel hakata insuliini süstima.

“See on juba palju keerulisem. Kusjuures pärast sünnitust on risk, et teil tekib suhkruhaigus. See ei ole naljaasi. Peate väga jälgima, mida sööte,” manitseb dr Sõritsa.

Abikaasa Alar poetab vahele, et Marge sööb varasemaga võrreldes magusat palju vähem. “Üks-kaks kommi päevas. Kui oleme koos, keelan tal komme võtta.”

“Kas piimas on ka palju suhkrut?” uurib Marge.

“Palju ei ole, aga kui te saate natuke siit ja natuke sealt, siis kokku tuleb palju. Hommikul keetke puder veega, mitte piimaga. Puuviljad asendage juurviljadega. Kõik magus jätke ära. Kas te öösel lähete külmkapi kallale?” pärib arst.

“Ei, ainult joon 3–4 korda öö jooksul,” vastab Marge.

“See, et te palju joote, näitab ka, et veresuhkur on kõrge,” tõdeb dr Sõritsa.2014-05-06_095935-2a

Kuigi arstikabinetist väljuvad mees-naine veidi murelikena, loodavad nad siiski parimat. Tita sünnini on vaid kolm kuud ja huvitav on see, et ka sõprade-tuttavate seas valitseb tõeline beebibuum. Eriti palju on tulekul just tüdrukuid.

“Mul on juba nii hull ootus peal, tahaksin päriselt last süles hoida. Kui ta hakkab sündima, lähen kas või läbi tule ja vee, et koju saada, ” räägib tulevane isa.

Alaril on tööandjaga kokku lepitud, et pärast tütre sündi jääb ta kauemaks Eestisse. “Vajan siis rohkem vaba aega, et perega olla. Abikaasal oleks titaga Soome vahet jama reisida. Ülemus, kes on ise naine ja ema, ütles, et pole mingit probleemi. Õnneks ta mõistab mind.”

 


 

Kas tee viib Rooma?

2014-05-06_100008-3Kristiina Orri (25) on seekord vaid üks küsimus: kas Rooma tohib reisida?

Kristiinal saab 24 rasedusnädalat kohe täis ja suuri muutusi enesetundes pole.

“Eks ta natuke tusasemaks on läinud,” ütleb elukaaslane Enari Sonn (33).

“Ära valeta!” pole Kristiina päri.

Ka kaalu pole naisel palju lisandunud, vaid 600 grammi.

“Ega see pole tingitud sellest, et ajab iiveldama?” pärib dr Deniss Sõritsa.

“Ei, iiveldama ajas vaid päris algul. Praegu tunnen ennast super hästi. Jälgin ainult, et sööksin tervislikku toitu. Kas ma kaalun siis liiga vähe?”

Arst rahustab: “Te olete raseduse ajal juurde võtnud 7,1 kilo. See on täiesti normaalne. Muretsemiseks pole põhjust.”

Kristiina räägib, et soovib sõita mõneks päevaks Rooma. “Kas ma võin minna, kui end hästi tunnen?” küsib ta.

“Kui tunnete end hästi, siis võite. Lennureis Rooma kestab vähe.”

“Kas ma päikese käes tohin olla?” uurib naine.

“Kui tahate päevitada, peaksite kõhu kinni katma. Kui on palav, peate palju jooma, sest te ise ei tunne, kuidas vedelikku välja higistate. Pean teile andma lennureisiks ka tõendi, et tervisega on kõik hästi,” räägib arst.

2014-05-06_100101-4Ta lisab, et rase ei tohi tõsta raskusi, mistõttu kott võiks olla kerge või ratastel. Kindlasti peab naine tegema tervisekindlustuse, mis on mõeldud rasedale ja kehtib ka siis, kui tervis enne reisi halveneb ning naine reisi ära jätab. Paraku mõni kindlustusleping seda ei arvesta ja jätab raseda sellisel juhul rahast lihtsalt ilma.

“Pöörake kindlustust tehes sellele kindlasti tähelepanu. Aga kui oluline see reis teile on?” küsib dr Sõritsa.

“See ei ole elutähtis. Sõbranna sõidab konverentsile ja lähen lihtsalt kaasa,” vastab Kristiina.

“Kuigi teiega tõenäoliselt midagi ei juhtu, on väike risk alati olemas. Peate arvestama, milline stress reisiga kaasneb. Te olete võõras riigis, kus on võõrkeelne keskkond. Kaaluge, kas sel riskil on mõtet,” soovitab arst.

“Pean selle enda jaoks läbi mõtlema,” nendib Kristiina.

 

 


 Põnevust kui palju

2014-05-06_100128-5_6aAleksandra Grinevitš (27) sai oma veresuhkru korda, kuid töö ja lapse sugu pakuvad jätkuvalt pinget.

Aleksandra, kellel kohe täitub 19. rasedusnädal, sammub arstikabineti poole väikese elevusega: “Ei tea, kas täna on veel poiss?” arutleb naine lõbusalt. Eelmisel korral paistis ultraheliuuringus algul tüdruk, nagu oli ka üle-eelmisel korral, kuid kordusvisiidil kahtlustas arst hoopis poissi.

“Teate, selle sooga olen ikka suures segaduses. Enam ei julgegi teile seda öelda,” tunnistab dr Deniss Sõritsa ja uurib hoolega loodet.

“Nüüd ma olen kindel, et minu esimene arvamus oli ikka õige ja see on tüdruk. Kui rasedus on sedavõrd algusjärgus, võib sugu minna segamini selle pärast, et tüdruku kliitor on hüpertrofeerunud (paksenenud) ja see näeb välja nagu poisi peenis.”

Beebi sugu ei olegi nii tähtis, leiab Aleksandra, kuid parajat peavalu on tekitanud tööküsimus. Raseduse algul soovis tööandja ta suunata raskemale tööle, kus naine oleks pidanud kaupa tõstma. Aleksandra keeldus sellest, läks haiguslehele ja kartis, et ei saagi enam titat oodates raha teenida. Nüüd pakkus Maxima kaubanduskett Aleksandrale osalise tööajaga (seitse tundi päevas) tööd ja küsis arstilt, kas naine ikka võib seda teha.

“Tööandja ütleb, et see on sundasendis töö arvuti taga, mis nõuab pidevat istumist ning koormab seetõttu luu- ja lihaskonda. Põhjustab pinget silmadele ja mälule ning nõuab suurt tähelepanu ja keskendumist,” loeb dr Sõritsa talle saadetud kirja, mis kõlab üsna hirmutavalt.

“Küsimus on selles, mida teie tahate. Kas selline töö teile sobiks?” küsib arst.

“Mina soovin teha tööd ja ma tunnen ju, kus on piir, kust alates ma pingutada ei või,” vastab Aleksandra.

“Siis vastan, et olete võimeline seda tööd tegema ja arvestate ise töö raskusega. Kui tunnete, et olete väsinud, tõuske püsti ja visake ennast kuskile pooleks tunniks pikali. Seejärel jätkake tööd. Kui keegi ütleb, mis sa siin pikutad, võite vastata, et olete rase ja see on teile ette nähtud. Keegi ei saa väita, et see pole õige. Kui keegi käsib tõsta raskeid kaste, võite keelduda. Samas ei saa te ka nii teha, et lähete tööle ja pikutate seal pool päeva,” selgitab dr Sõritsa.

Aleksandra tervis on hea ja eriti võib rõõmu tunda selle üle, et naise veresuhkru kordusanalüüs oli korras. Kui varasem 5,2 mmol/l ületas natuke normi, siis 4,3 jäi igati normi piiridesse.

“Viinamarju ma enam ei söö,” viitab Aleksandra magusa piiramisele oma menüüs.

Paar päeva hiljem teeb dr Mare Riive loote anatoomiauuringu, mille käigus vaatleb ta Aleksandra titat eriti üksikasjalikult, sh tema väljakujunenud elundeid. “Nii palju kui oli näha, oli kõik korras. Tita oli aktiivne ja tuharseisus. Tavaliselt keeravad nad hiljem peaseisu,” kommenteerib dr Riive. Aga sugu? “Ta on ikka tüdruk,” on arst kindel.

Tere emmed ja kõhubeebid – 3 !

Pere ja Kodu, aprill 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja kolmas artikkel.

Küll on palju küsimusi!

Kuu  on  läbi  ning  Aleksandral,  Kristiinal  ja  Margel  on  uued mured südamel. Naised uurivad arstilt, kas torkiv valu kõhus on normaalne, kuidas mõjub gaseeritud vesi ja kui palju võib beebi kõhus mürgeldada?

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik

 

Kuna Aleksandra Grinevitši (27) rasedus on kestnud alles suhteliselt lühikest aega, on tita soo määramine arstile paras pähkel.aleksandra_mario_3

 

Aleksandral saab kohe täis 15. rasedusnädal.

“Mul on paha olla, juba nädal aega on nohu ja pea kogu aeg valutab. Hommikuti tuleb ninast verd ka,” kurdab naine arstile.

“Tõenäoliselt tuleb verd tugeval nuuskamisel ninakoorikute pärast. Abi võib olla sellest, kui lasete ninna merevett, see niisutab limaskesti,” soovitab Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.

“Vahel lööb mul kõhtu valu. Kas see on normaalne?” pärib Aleksandra edasi.

“Milline see valu on? Kas torkiv või on kõht pinges?” uurib arst.

“See on torkiv. Kui näiteks aevastan, lööb paremasse külge,” ütleb Aleksandra.

“Torkiv valu tuleneb emaka kasvamisest. See on sagedane ja seda pole vaja karta,” rahustab arst.

Šokolaad peitu.

 

Dr Sõritsa uurib naise proovide tulemusi, mis näitavad kahte probleemi: uriinianalüüsist ilmneb, et ta joob liiga vähe vett ja suhkru sisaldus tema veres on natuke üle normi.

“Vere glükoosisisaldus peaks olema 5,1 mmol/l kohta või vähem. Teil on see 5,2. Milliseid puuvilju te tavaliselt sööte?” küsib arst.

“Õunu ja viinamarju,” vastab Aleksandra.

“Täpselt, viinamarjad sisaldavad enim puuviljasuhkrut. Palun asendage need millegi muuga, näiteks pirnidega, ja magusat sööge ka vähem. Glükoositase tuleb korda saada. Vett peaksite aga jooma rohkem,” manitseb arst.

“Šokolaadi peidan ära, saab ainult kartulit ja porgandit,” naljatleb kõrval Aleksandra elukaaslane Mario Karro(27).

Miks on raseda veresuhkrutase oluline?

Dr Sõritsa selgitab, et kõrgema suhkrutaseme mõjul kasvab loode rohkem ja on sündides suurem. Sellisel vastsündinul võib tekkida hüpoglükeemiline seisund, mis tähendab, et tema veresuhkrutase langeb alla 3 mmol/l. Glükoos on organismi peamine energiaallikas ja kui seda on vähe, jääb keha “nälga” ning häirub aju töö.

“Beebi võib olla seetõttu loid ja see pole hea märk. Sellist last tuleb arstidel rohkem jälgida.”
Dr Sõritsa loodab, et Aleksandra saab oma veresuhkrutaseme kenasti korda.

“Keerulisemate olukordade puhul saadan naise toitumisnõustaja juurde, kes soovitab tervislikku menüüd ja annab rasedale glükomeetri, millega ta peab veresuhkrutaset mõõtma.”

Poiss või tüdruk?aleksandra-2

 

Nüüd algab vastuvõtu kõige põnevam osa: dr Sõritsa piilub ultraheliseadme abil väikest loodet. Eelmisel korral arvas arst, et Aleksandra kõhus kasvab tüdruk, kuid päris kindel ta ei olnud.

“Tahtsingi küsida, kas ikka on tüdruk?” pärib Mario, kes tahaks poeg Martini(3) kõrvale veel ühte marakratti. Aleksandra soovib perre tütart.

“Tita on kerra tõmbunud ja näitab meile pöialt, järelikult on tal kõik hästi,” muigab dr Sõritsa. “Tema sugu ma hästi ei näe… kahtlustan, et on tüdruk.”

Dr Sõritsa kutsub naise mõni päev hiljem uuesti ultrahelisse.

“Aleksandral sünnib ikkagi poeglaps, olen 90% kindel,” ütleb arst.

“Enne ei usu, kui tita augustis välja tuleb,” naerab selle peale ema. “Tahaksin tüdrukut küll rohkem, aga peaasi, et laps oleks terve. Kui sünnib poiss, pole ka midagi hullu.”

 


 

Kristiina2Tahaks palju magada. . .

Kristiina Orri (25) on tabanud suur väsimus ja väike tüdimus: tita võiks juba käes olla!

 

Kristiina on olnud 18 nädalat rase.

“Pool maad on peaaegu käidud ja ausalt öeldes tunnen, et võiks juba asjaga ühele poole saada. Mulle näib, et olen nii suur, kõht aina paisub,” räägib naine.

Kristiina käis vahepeal loote anatoomia uuringus, mida tehakse 19.–21. rasedusnädalal, kui loote kõik elundid ja organid on välja
kujunenud.

Dr Mare Riive ütleb, kuigi tita eri piirkondi saab sel ajal juba üksikasjalikult uurida, võivad mõned väärarengud (nt häired südame, neerude jms arengus) ilmneda hiljem. “On ka selliseid väärarenguid, mida ultrahelis ei näe.”

Dr Riive leidis, et kõik Kristiina tita organid, mis olid näha, olid normaalselt arenenud. Laps oli aktiivne, kaalus ligi 300 g, südametegevus oli regulaarne ja ta oli peaasendis. Sünnituse oletatav tähtaeg on 14. juuli.

“Kokkuvõttes midagi häirivat ei olnud. Saan ka öelda, et kindlalt on tegu poisiga.”

Nüüd on Kristiina dr Deniss Sõritsa vastuvõtul ja küsib: “Mida see tähendab, et jalutades on mu alakõht ebameeldivalt tundlik? Ma ei saa enam omas tempos jalutustiire teha.”

“Võib-olla on see tingitud sellest, et kõht kasvab. Kui emakas kokku tõmbub, võib see tekitada samuti ebameeldivat tunnet,” vastab dr Sõritsa.

“Mulle meeldib väga juua gaseeritud vett. Lugesin kuskilt, et beebil võivad sellepärast tekkida pärast sündi gaasivalud. Kas see on nii?” uurib Kristiina edasi.

“Kui te praegu joote gaseeritud jooke, siis see küll beebil hiljem gaasivalusid ei tekita. Kui ta on juba sündinud ja teda imetate, võiks gaseeritud jooke pigem vältida,” sõnab arst.

Kristiina enesetunne on üldiselt hea, paaril korral on ta tajunud ka tita liigutusi.

“Suur roidumus on ainult peal. Hommikuti lihtsalt ei saa üles, et kooli ja tööle minna. Maru keeruline on, mees peab mu voodist välja vedama.”


 Marge1Tita möllab palju

Marge Pihlik-Jõgi (35) ei saa öösiti hästi magada ja tema tita muutub järjest aktiivsemaks.

 

Marge rasedus on kestnud kõige kauem, 24 nädalat. Naine tuli täna arsti vastuvõtule üksi, sest mees ei saanud Soomest töölt koju.

“Paneme siis titast video plaadile, saate talle pärast kodus näidata,” ütleb dr Deniss Sõritsa.

Marge räägib, et öösiti ta hästi magada ei saa, sest ärkab janu tõttu üles ja pärast on raske uinuda. “Siis hommikul, kui olen tütre kooli saatnud, tuleb kõige magusam uni.”

Tita tegutseb kõhus juba päris aktiivselt, ja kui ta enne tegi seda tavaliselt õhtuti, siis nüüd askeldab ka päeval. Eriti möllas ta siis, kui Marge käis Soomes mehel külas, võib-olla tundis laps issi lähedust.

“Kas see tähendab midagi, et vahepeal liigutab tita päris kõvasti, vahepeal jälle vaiksemalt?” küsib Marge arstilt.

“Tita peab päeva jooksul liigutama ja see on normaalne, et ta teeb seda vahepeal rohkem ja siis jälle vähem. Normaalne ei ole see, kui ta on terve päeva üliaktiivne,” ütleb dr Sõritsa.

Sünnitusest Elite kliinikus

Eesti ainus erasünnitusmaja Elite jätkab sünnitusabiteenuse pakkumist

Tartus tegutsev Kliinik Elite AS on otsustanud jätkata sünnitusabiteenuse pakkumist endisel viisil. Kõik rasedad, kes on arvel erakliinikutes Elite, Tähe ja Gyne, saavad sünnitada Elite sünnitusosakonnas Eesti Haigekassa toel.

Ka teistes haiglates jälgimisel olevad rasedad, kes on soovi avaldanud Elite erakliinikus sünnitada, saavad seda Haigekassa toel teha.

Kliinikute juhi dr Andrei Sõritsa sõnul on rasedatel huvi Elites sünnitamise vastu endiselt olemas ning küsimusi, ärevust ja hämmingut on naiste seas olnud palju. See on andnud Elite kliinikule teadmise, et sünnitusabiteenus on vajalik ja naiste jaoks on valikuvabadus ja privaatsus oluline.

Ta lisab: “Oleks ju imelik, kui Eesti rase saab sünnitada Helsinkis Haigekassa toel, kuid oma kodumaal, isegi oma kodulinnas seda teha ei saa!”

Kliinik Elite AS palub nendel rasedatel võtta endaga ühendust, kes soovivad 2014. aastal sünnitada Elite erasünnitusmajas. Ühendust palutakse võtta ka nendel patsientidel, kes soovivad günekoloogilisi ja kõrva-nina-kurgu operatsioone. Selle nädala jooksul esitab kliinik nimekirjad Haigekassale.
(veel …)

(2014) Tere emmed ja kõhubeebid -2 !

Pere ja Kodu, märts 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja teine artikkel.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik
  
Pere ja Kodu alustas veebruaris koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte. Eelmises numbris tegime tutvust kolme naisega, kes osalevad Pere ja Kodu ning Elite kliiniku beebiootuse sarjas. Vaatame seekord, kuidas Margel, Kristiinal ja Aleksandral läinud on.
  

Üllatus, rõõm ja pisarad

  
Marge Pihlik-Jõgi (35) tunneb tita tugevaid liigutusi, ei saa enam öösel hästi magada ja on muutunud üliemotsionaalseks. Kõigele lisaks tabab teda üllatus ultraheliuuringul.2014-03-28_083806_1a
 
Marge rasedus on jõudnud kõige kaugemale, 21. nädalani.
Talle on tehtud kaks raseduse skriiningut ja geneetiline test, mis kõik näitasid, et kromosoomihaiguste ja seljaajusonga esinemise tõenäosus on tital väga väike.
“Näiteks Downi sündroomiga lapse sündimise risk on vaid 1:15 000-le.
Muretsemiseks ei ole põhjust,” kinnitab Elite naistearst Deniss Sõritsa.
“Kuidas on rasedus kulgenud?” uurib arst naiselt.
“Normaalselt. Korra lõi paremasse külge suur valu ja käisin erakorralises vastuvõtus, kuid kõik oli korras. Praegu on vaid väikesed valud,” vastab Marge.
“Väikesed valutorked võivad olla. See on tingitud sellest, et emakas kasvab,” kommenteerib dr Sõritsa ja küsib: “Kas emaka kokkutõmbeid juba tajute?”
“Ei taju,” kostab Marge.
“Kas lapse liigutamist tunnete?”
“Nädal aega tagasi esimest korda tundsin, enne seda olid vaid väikesed mulksud,” räägib Marge.
Kuna emakas surub juba tugevasti põiele, peab naine käima tihedasti tualetis, mis on eriti tüütu öösel. Magada ta enam hästi ei saa, sest iga kahe tunni tagant peab tõusma. Tita on juba nii suur, et emal jäävad magades selg ja külg valusaks.
“Nüüd on siis jälle see periood käes, kus tahan palju puhata,” tõdeb Marge.
Just puhkamise ajal on loode kõige aktiivsem ja ema tunneb tema tugevaid liigutusi.
Kui Marge jalutades oma sammu veidi kiiremaks seab, hakkab küljes pistma ja süda natuke peksma. Naine tunneb, et tahaks rohkem värsket õhku, kuid õues käimiseks tuleb aega varuda, et rahulikult teosammul edasi liikuda.
Kõige hullemad on aga järsud tujumuutused, mis Marget paar nädalat tagasi tabasid. “Ühel hetkel naeran, paari sekundi pärast võivad pisarad voolata. Olen hästi emotsionaalne.”
Naisel on tekkinud ka väike terviseprobleem: tema hambad hakkasid lagunema.
Arst soovitab Margel võtta rasedatele mõeldud vitamiine ja lisaks kaltsiumitablette. Ees ootab visiit hambaarsti juurde.
Raseduse ajal kompenseerib haigekassa hambaravi 28,77 euro ulatuses.

2014-03-28_083900_2a

2014-03-28_083926_3a

Õde mõõdab emakapõhja kõrgust (20 cm) ja vererõhku (Margel on see 125/65,
rasedal püsib see tavaliselt umbes 120/80 piires).

 

 

 

Poiss või tüdruk?

Algab põnev ultraheliuuring, kus täna on lootust saada teada tita sugu. Just sellepärast on kaasa tulnud ka Lisett-Marleen (10), kes tahab endale väga õde. Dr Sõritsa uurib kõigepealt lapse südametööd. “Kas sina oled kuulnud, kuidas tita süda tuksub?” küsib ta Lisettilt. Emme kõhust on kuulda tugevaid südamelööke ja arst nendib, et see tähtis organ pulseerib regulaarselt: 138 lööki minutis (normaalne on 120–160). “Siin on tita varbad, kand, sääre- ja reieluu. Siin on sootunnused. Ma juba arvan, kes see on, aga ma veel ei ütle teile,” kruvib dr Sõritsa pinget üles. “Kas poiss?” elavneb Marge, kellele tundub, et ta näeb ekraanil kotikesi. “Hm,” mossitab Lisett. “Ma vaatan seda tavaliselt mitu korda, et mitte eksida,” kostab arst ja hakkab raseda kõhtu natuke mudima, et tita end liigutaks. “Ma arvan, et ta on ikkagi tüdruk,” ütleb arst. “Ma mõtlesin, et poiss!” hüüatab Marge üllatunult ja Lisett naeratab kõrval heameelest. Tita isani, kes töötab Soomes ja ootas rohkem poissi, jõuab uudis natuke hiljem. “Ei ole hullu!” rõõmustab ka Alar Jõgi (27) tütre üle.

 

 


Kõht kasvab, särtsu jagub

2014-03-28_084000_4aKristiina Orrile (25) reedab tema rasedust vaid paisuv piht. Energiat pole tal vähemaks jäänud, seda jätkub nii tööks, õppimiseks kui ka jalutamiseks.

Kristiinal on käes 15. rasedusnädal ja loote geneetiline uuring juba tehtud. See näitas, et raskete haiguste pärast muretsema ei pea.
Eelmisel ultraheliuuringul kahtlustas arst poissi, nüüd on võimalik seda kontrollida.
“Sugu on ilusti näha. Kas ma ütlen või ei ütle?” küsib dr Sõritsa vanematelt.
“Öelge ikka,” vastab Kristiina.
“See on poiss.”
“Algul tahtsin tüdrukut, aga praegu ei ole see enam tähtis. Peamine, et laps oleks terve,” kostab uudise peale isa Enari Sonn (33).
“Me tahaksime mõlemast soost lapsi ja küll me tüdruku ka ära ootame. Loodame, et selleks ei pea enne kuus poissi tulema,” naerab Kristiina.
Dr Sõritsa ütleb, et Kristiinal on vaja anda vereproov, kus määratakse veresuhkru tase, ja võtta järgmine kord kaasa uriiniproov. Veresuhkru määramisele eelneval õhtul ei tohi pärast kaheksat enam süüa.
“Kas te raseda vitamiine võtate?” uurib arst naiselt.
“Võtan. Kas peaks fooliumi veel juurde võtma?” küsib Kristiina.
2014-03-28_084023_5a
“Fooliumi, mis hoiab ära vesipea ja seljaajusonga teket, soovitame juurde võtta kuni 12 nädalat. Teile pole seda enam vaja,” vastab arst.
Kaebusi naisel ei ole. Kadunud on suur väsimus, iiveldus ja isumuutus.
Nüüd tahab maiasmokk Kristiina jälle midagi head õhtul suhu pista, kuigi raseduse algul ei võinud ta koogikesi enam nähagi.
Varem kõvasti sporti teinud naine võtab õhtuti ette ka tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu.
“Pärast seda on nii värske ja mõnus olla. Naudin seda täiega.”
Ainsana on halvemaks läinud näonahk:
vahel ilmuvad põsele pisikesed punnid, mis naist natuke häirivad.
Uni on Kristiinal küll magus ning sel päeval, kui tööd ei ole, võib ta keskpäevani voodis põõnata.
Teistel päevadel tuleb tal aga end hommikul üles ajada, et minna muusikakooli inglise keelt õpetama. Kristiina jõuab kodus õpilaste töid parandada ja teha ka ise arvestusi Olustvere Põllumajanduskooli jaoks, kus ta õpib teraviljakasvatust.
“Toimetan samamoodi nagu enne, olen suht ergas ja tunnen end superhästi. Ei saaks arugi, et ootan last, kui ma oma kõhtu ei näeks. Paisun hullult igalt poolt ja riided jäävad järjest väiksemaks,”
räägib naine.


 

Rahulik beebiootus

2014-03-28_084126_7aAleksandra Grinevitšile (27) pole kolmekuune rasedus toonud suuri muutusi, kui mitte arvestada sunnitud töölt koju jäämist.
  
Aleksandra titaootus on kõige lühem, vaid 12 nädalat.
Dr Deniss Sõritsa võtab ta arvele ja annab talle rasedakaardi.
“See on tähtis asi, nagu ID-kaart, mida rase peab kaasas kandma,” ütleb ta.
Aleksandral ei ole arstile midagi kurta, sest tervisehädasid tal ei ole.
Kui ta esimestel nädalatel tundis väsimust ja tahtis rohkem magada, siis praeguseks on see taandunud. Ka imelikud isud ei kiusa teda, vaid jäätist ihkab ta tavalisest rohkem.
  
Naine on aga natuke rahulolematu selle pärast, et Maxima kauplusekett, kus ta seni töötas, ei lasknud tal oma tööd jätkata.
“Tahaksin töötada, sest sain teada, et haiguslehele jäädes makstakse mulle vaid 70% palgast,” sõnab ta.
“Rääkige tööandjaga rahulikult ja katsuge leida kompromiss. Hea meelega aitaksin teid, kuid ei saa,” ütleb dr Sõritsa.
Praegu on Aleksandra puhkusel ja ilmselt peab ta jääma seejärel haiguslehele.
“Ma ei viitsi sellega rohkem tegelda, enda ja lapse tervis on kõige tähtsamad. Kodus on hea rahulik,”
nendib naine.

  

2014-03-28_084153_8aDr Sõritsa teeb Aleksandrale Oscar-testi, geneetilise uuringu, mille vastus selgub juba 3–5 tunni pärast. Selleks mõõdab arst ultraheliuuringul loote kuklavoldi paksust ja ema veres määratakse hormoonide sisaldus.
Uuringut kasutatakse kromosoomihaiguste ja väärarengute tõenäosuse väljaselgitamiseks.
Arst mõõdab ka tita pikkust ja osutab tema jalgadele, kätele, ninale ja lõuale.
“Titaga on kõik praegu hästi, tema pikkus vastab ilusasti raseduse arengujärgule ja tema süda lööb regulaarselt.”
Nii lühikest aega kestnud raseduse puhul ei pruugi lapse sugu veel täpselt näha olla.
“Tundub, et tuleb tütar, kuid kinnitan seda järgmisel visiidil,” ütleb dr Sõritsa.

(2014) Tere emmed ja kõhubeebid !

Pere ja Kodu, veebruar 2014 numbris, rubriigis Beebi
ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja esimene artikkel.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras

 

Pere ja Kodu alustab koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte.

 

Tere emmed ja kõhubeebid!

Kümne kandideerinu hulgast valisime välja naised, kelle rasedus on erinevas staadiumis.
3D-4D Ultraheli teostab Doktor Deniss DõritsaKui riiklikus kliinikus jälgiksnende rasedust ilmselt ämmaemand, siis Tartus asuvas Elites teeb seda naistearst Deniss Sõritsa. See võib mõnele naisele tähendada suuremat turvalisust, kuid on ka mugav: probleemide korral ei jooksutata naist ämmaemanda-arsti vahet.
Lisaks kutsub dr Sõritsa nii pered kui ka lugejad erutavale avastusretkele: 3D-4D ultrahelipiltide vahendusel on võimalik teha titaga tutvust veel enne ta sündi. Mullu sooritas arst 3D-uuringuid 430 korral.
Emad, isad, vanaemad, vanaisad ei uskunud ekraanipilti nähes oma silmi: “Ta on ju täitsa inimese nägu!”

“Mehel on tavaliselt raske taibata naise teadaannet: ma olen rase, üheksa kuu pärast saame lapse!
“Millise lapse?” on mees segaduses. Kui tulevane isa näeb aga loote nägu, jäsemeid ja tuksuvat südant, toob see ta reaalsusele lähemale,” lausub dr Sõritsa.
Ultraheliuuring salvestatakse ka DVD-le, seda on võimalik teistele näidata ja teha sellest lühiklipp. “See on erakordne mälestus ajast, kui laps oli kõhus,” rõõmustab dr Sõritsa.
Tutvume nüüd aga naistega, kes lubavad meil oma lapse imelisest ootusajast osa saada.

 

Palju muutusi ja elevust

 

Einar ja KristiinaKristiina Orr (25) on natuke ärevil. Ta ootab 13. nädalat
oma esimest last ja tema keha on märkimisväärselt muu-
tunud.
Mullu oktoobris osales Kristiina fitness-võistlusel, kus ta pälvis 7. koha. Kirglikult spordile pühendunud naine oli seni lapsesaamist edasi lükanud, kuid siis otsustati koos elukaaslase Enari Sonniga (33), et see on tema viimane võistlus.
Paar oli üllatunud, kui napilt mõni nädal hiljem osutus rasedustest positiivseks. “Mina mõtlesin, et selliste asjadega läheb natuke kauem aega,” ütleb Kristiina.
Ka raseduse mõju oli algul tormiline. Kristiina tahtis ainult horisontaalis voodis lebada, sõi vähe või seda, mida varem ei armastanud. Nädalaid nägi nende argipäev välja nii, et Enari kooris enne ehitusele tööleminekut Kristiinale kolm mandariini. Naine sõi mandariinid ära ja keeras uuesti magama. Mõne tunni pärast ärkas ja läks Tartu Elleri nimelisse Muusikakooli
inglise keelt õpetama. Õnneks gümnasistid ei aimanud, et nende õpetajal keerab kõhus ja ta ihkab hullult hapukurgivõileiba.
Müstilised isud ja halb enesetunne taandusid varsti, kuid keha alles hakkas muutuma. Naisele, kes oli viinud oma keha tippvormi, valmistas see parajat pinget. Ta vaatas peeglist suurenenud kõhtu ja ohkas: “Tahan trenni, tahan trenni…” Siis manitses ennast: “Rahune maha, see on ainult üks periood. Trenni saan pärast jälle teha.”
Kristiina on natuke pabinas ja see on ka loomulik, sest on ju see tema esimene lapseootus. “Kas ma olen ka tujukamaks läinud? Ei ole ju?” küsib ta mehelt. “Ei ole eriti,” vastab Enari.
“Aga see võib veel muutuda, ärme hõiska enne õhtut,” naerab Kristiina.
Kui mehed soovivad tavaliselt poissi, siis Enari tahaks hoopis esimeseks tütre saada. Kristiina panustab pojale. “Kui üks juba ütleb tüdruk, peab teine poiss ütlema. Muidu on mage ja ei teki võistlusmomenti,” põhjendab ta.

 

Läbi raskuste titani

Lisett-Marleen ja MargeMarge Pihlik-Jõgi (35) on lapsesaamise nimel palju läbi elanud: kolm raseduse katkemist ja kunstliku viljastamise protseduuri.
Praegu on Marge rasedus jõudnud 18. nädalani ja naine sõnab: “Nüüd läheb loodetavasti kõik hästi.”
Lapseootuse algul tundis Marge suurt väsimust ja tahtis pidevalt magada. Paari kuu pärast saatis perearst ta haiguslehega koju. Marge töötas Tartu Karlova Gümnaasiumi kohvikus müüjana ning pidi tõstma raskeid toidupakke. Omajagu väsitavalt mõjus ka 600 lapse kisa. Praegu tunneb naine end hästi, vaid korra on löönud kõhtu suur valu ja ühel päeval lõhkus pea.

Margel ei ole lapsesaamine kulgenud kergelt. Esimese mehega koos elades ei õnnestunud tal rasestuda, sest munajuhad olid ummistunud. Laporoskoopilisel operatsioonil “puhuti” juhad läbi. Naine jäi beebit ootama, kuid mõne nädala pärast rasedus katkes.
Oli suur üllatus, kui ta kaks aastat hiljem rasedustestilt kaks triipu leidis, ja suur rõõm, kui sündis pisike Lisett-Marleen. Paraku avastasid arstid beebil südameklapirikke ega osanud ennustada, kaua ta elab.
Praegu on Lisett-Marleen ergas 10aastane tüdruk, kes armastab kooris laulu lõõritada ja kodus tantsupiruette esitada. Haiguse tõttu ei tohiks ta küll väga rabelda, aga… “Eks proovi teda kinni hoida,” muigab ema.
Siis abiellus Marge teise mehega ja hakkas ligi kaks aastat tagasi igatsema järgmist last. Jällegi osutusid takistuseks mitteläbilaskvad munajuhad ja seekord soovitas arst kunstlikku viljastamist. Väike elu sai alguse, kuid hääbus mõne nädala pärast, ja nii kaks korda järjest.
“Kogu aeg oli lootus, aga kuidagi ei õnnestunud… Olin väga kurb ja mees päris masendunud,” räägib Marge.
Kolmas kord on läinud paremini ja pere on titaga ultraheli vahendusel juba põgusalt tutvust teinud. Pisike tegelane viskas emme kõhus silda, pani näpu suhu ja lõpuks peitis enda ära. “Alarile näitas ta rusikat!” lisab Lisett.
Marge abikaasa Alar Jõgiga (27) me praegu kahjuks ei kohtu, sest mees töötab Soomes ventilatsioonifirmas. Kodus käib ta kuu-pooleteise tagant ja loodame, et järgmisel ultraheliuuringul saab beebi jälle isa tervitada.

 

Kas tööle või koju?

 

Aleksandra, Mario ja MartinAleksandra Grinevitš (27) ei tea, kas saab rasedana tööd jätkata võib peab koju jääma. See sõltub tema tööandjast, Maxima kaupluseketist.
Elva külje all Peedul elav Aleksandra ootab beebit 9. nädalat. Võrreldes eelmise lapseootusega, kus ta enesetundes mingeid muutusi ei märganud, on seekord olemine märksa raskem. “Väsimus on suur ja tahaks palju magada.”
Kuid naine ei taha ka koju lesima jääda. Teda hoiab virgena praegune elukorraldus, kus ta viib hommikul poeg Martini (3) lasteaeda ja suundub ise Elva Maximasse vahetusevanema abi tööd tegema.
Paraku soovis uus ülemus panna naise praeguselt paberitöölt kaupa vastu võtma. Aleksandra käis juba korra arsti juures, kes ei lubanud tal raskeid kaste tõsta. Kas tööandja laseb rasedal kergemat tööd jätkata või peab ta jääma koju, kus talle makstakse hüvitist 100% töötasu ulatuses? See selgub nädala jooksul.
Aleksandra ja tema elukaaslane Mario Karro (27) soovisid perre järelkasvu, et kahe lapse vahele ei jääks liiga suurt vahet ja aktiivne Martin saaks õe või vennaga mängida.
Keda siis vanemad ootavad, tüdrukut või poissi?
“Minu arvutuste järgi (menstruaaltsüklist lähtuvalt (toim) peab tüdruk tulema,” vastab Aleksandra. “Kõige kiirem võidab!” ei jää Mario alla.
Esimest last ootama jäädes teatas mees, et temaga saab ainult poisse. Sama väitis ka Mario vend oma naisele. Kuna venna perre sündis aga vahepeal tütar, on Mario oma teoorias pisut kahtlema löönud.
Naise-mehe vahelist kirglikku läbisaamist on aidanud ülal hoida see, et tutvuse algusest peale on Mario palju välismaal töötanud, mullu langetas harvesteriga metsa lausa kaugel Siberis. Nii pole rutiini vaja karta.
Rasedus muudab vahel naise emotsionaalsemaks ja tujukamaks. Kas Mario on ka muutust märganud?
“Vahel viskab vimkasid sisse, aga midagi hullu ei ole. Tuleb mul hommikul validool sisse võtta, siis on hea rahulik olla,” vastab mees.