Naistearst Deniss Sõritsa osales Lissabonis European IVF Monitoring kohtumisel, et esitada Eesti viljatusravi tulemused.
Kogunemise eesmärk oli arutada probleeme ja püüda leida lahendusi. Andmete avalikustamine on oluline, kuna aitab töötada tulemuste parandamise eesmärgil. Näiteks Soome tulemused on Eesti omadest märksa paremad.
2018. aasta 21.-23. septembril toimus Tartus Baltic Fertility Society konverents, kus esinesid ettekannetega viljatusraviarstid Andrei Sõritsa ja Deniss Sõritsa.
Dr Andrei Sõritsa tegi ülevaate viljatusravi ajaloost Balti riikides ja dr Deniss Sõritsa esines ettekandega teemal “The impact of endometriosis on fertility and its treatment“, s.t rääkis endometrioosi mõjust viljakusele ja viljatuse ravile.
Dr Andrei Sõritsa õppis 1993. aastal kaks kuud kunstlikku viljastamist Turu ülikoolis (dotsent Vesa Nikkoneni juures) ja kuus kuud Kieli ülikoolis. Pildil prof Robert Edwards (embrüoloog, kes tegi tööd selle nimel, et sünniks maailma esimene nn IVF laps Inglismaal 1978. aastal) ja prof Liselotte Mettler (tänu kellele sündis esimene IVF laps Saksamaal 1982. aastal).
Dr Deniss Sõritsa tegemas ettekannet endometrioosi mõjust viljakusele ja viljatuse ravile.
Viljatusraviarst Deniss Sõritsa uurimustöö annab vastuse küsimusele, kas viljatusravi ajal peab naine vähendama füüsilist aktiivsust.
Elite erakliiniku naistearst Deniss Sõritsa uuris Tartu Ülikooli doktorantuuri raames viljatute naiste füüsilist aktiivsust.
Uuringus osales 107 reproduktiivses eas naist, kellele oli tehtud embrüo siirdamine. Eesmärgiks oli objektiivselt mõõta viljatute naiste füüsilist aktiivsust kunstliku viljastamise ajal ja hinnata füüsilise aktiivsuse mõju rasestumisele. Patsiendid küsivad viljatusravi ajal sageli, kas nad peavad vähendama oma füüsilist aktiivsust. Füüsilist aktiivsust mõõdeti akseleromeetri ehk väikese vööl kantava seadeldise abil, mis registreerib kandja kõik liikumisintensiivsused kolmel korral – enne kunstlikku viljastamist, selle ajal ja kaks nädalat ka siis, kui naine rasestus.
Tulemused näitavad, et naised vähendavad oluliselt oma füüsilist aktiivsust kunstliku viljastamise ajal ja füüsilisel aktiivsusel ei olnud seost rasestumisega. Samas oli näha, et füüsiliselt aktiivsematel naistel õnnestus munasarjade stimulatsiooni ajal saada rohkem munarakke (+2 tk) ja embrüoid (+1 tk) võrreldes nendega, kes vähendasid oma füüsilist aktiivsust.
Ainsana Eestist esines Firenzes toimuval 2018. aasta rahvusvahelisel günekoloogia- ja endokrinoloogiaalasel kongressil (ISGE 2018) ettekandega dr Deniss Sõritsa, käsitledes seal viljatusravi ja füüsilise aktiivsuse temaatikat.
Arstiteaduse 4. aasta doktorant dr Deniss Sõritsa osales 14. juunil, 2017. aastal Tartu Ülikooli sihtasutuse kevadsemestri stipendiaatide vastuvõtul TÜ botaanikaaia alpinaariumis.
Fotol õnnitleb TÜ rektor Volli Kalm Deniss Sõritsat Andreas ja Elmerice Traksi stipendiumi saamise puhul. Stipendium anti dr Sõritsale enesetäiendamiseks rahvusvahelisel konverentsil.
Varasematel aastatel on samuti dr Deniss Sõritsat peetud Andreas ja Elmerice Traksi stipendiumi vääriliseks.
Naistearst Deniss Sõritsa teadustöö ja enesetäiendamistega saate tutvuda Elite kodulehel: Deniss Sõritsa
Lugu ilmus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli veebiajakirjas “Tervist!” veebruar 2017 numbris rubriigis “Meil ja Mujal”.
Deniss Sõritsa, Elite kliiniku naistearst
Meedikutele ega teistelegi pole enam uudiseks, et sünnitajate vanus muudkui tõuseb. 2014. aastal oli naise keskmiseks vanuseks lapse sünni hetkel 29,6 eluaastat,
Euroopa Liidus on see number ootuspäraselt kõrgem ehk 30,4-30,9. On üldteada fakt, et naised lükkavad sünnitamist edasi nii Eestis kui ka mujal arenenud riikides. Põhjuseid on mitmeid, muutunud on elu ning muutunud on naiste soovid ja vajadused. Meditsiin aga püüab selle kõigega kaasas käia ja käibki.
Kuigi sünnitusiga tõuseb, tahame sellegipoolest saada terveid lapsi. Teadus on jõudnud nii kaugele, et võimaldab nüüd säilitada noored ja terved munarakud, et hiljem need sulatada ja kasutada. Ka Eestis ja lausa meie kodulinnas Tartus pakutakse nüüd munarakkude külmutamise võimalust – esimesed naised on juba jätnud oma munarakud munarakupanka hoiule. Külmutatud munarakkudest on sündinud Eestis ka esimesed lapsed.
Hea uudisena saab välja tuua, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli naabruses tegutsev viljatusravile spetsialiseerunud Elite erakliinik on jõudnud tulemusteni, kus ligi 90% sulatatud munarakkudest jäävad ka ellu. Veel mõned aastad tagasi ei olnud elulemuse protsent sugugi nii kõrge.
Munarakkude külmutamine on kasulik naistele, kes soovivad oma viljakust tulevikuks säilitada. Näiteks naistele, kes tahavad või peavad lapsesaamist edasi lükkama. Teatavasti viljakus väheneb vanusega, seega munarakkude külmutamine varases viljakas eas annab parima võimaluse tulevikus lapsi saada. Erinevalt munasarjadest ja munarakkudest emakas ei vanane ning on võimeline rasedust hästi kandma ka vanuses 40-50 aastat. Külmutatud munarakkude kvaliteet ei vähene aja jooksul. Ja sulatamisel jääb lausa 90% munarakkudest ellu.
Munarakkude külmutamist vajavad ka naised, kellel on diagnoositud vähk. Munarakkude külmutamine annab võimaluse säilitada oma munarakke enne operatsiooni, kemoteraapiat või kiiritust. Enamik nendest protseduuridest hävitavad munarakud või põhjustavad viljatust. On ka juhtumeid, kus leidub elujõulisi munarakke peale ravi. Viljakuse säilitamise võimalused sõltuvad vanusest, vähiliigist ja raviplaanist.
Külmutamist võivad vajada ka naised, kes on oma usu tõttu või moraalsetel põhjustel külmutatud embrüode säilitamise vastu.
Külmutamist võiksid vajada need naised, kelle suguvõsas on esinenud varajast menopausi. Mõned varajase menopausi vormid kanduvad geneetiliselt edasi. Munarakkude külmutamine annab võimaluse säilitada munarakke enne, kui need on otsakorral.
Erinevalt spermast ja embrüodest, mida on lihtne külmutada, on munarakk suurim rakk naise kehas ja sisaldab palju vett. Külmutades võivad tekkivad jääkristallid raku hävitada. Munarakk tuleb kuivatada ja vesi enne külmutamist asendada antifriisiga, et vältida jääkristallide moodustumist. Kuna munaraku kest muutub külmutades kõvemaks, peab munaraku viljastamiseks pärast munaraku sulatamist sperma nõelaga munaraku sisse süstima. Munarakkude külmutamiseks on kaks võimalust: aeglase külmutamise meetod või kiirkülmutamise protsess (vitriftseerimine).
Enne külmutamist peab naine saama hormoonravi
Patsient peab läbima samasuguse hormoonravi nagu tavalise IVF protseduuri puhul, et munarakke oleks võimalik külmutamiseks võtta. Ainus erinevus on see, et munarakkude võtmise järgselt munarakud külmutatakse teatud perioodiks enne, kui need sulatatakse, viljastatakse ja siirdatakse embrüodena emakasse.
Munarakkude külmutamise protsess võtab aega umbes 4-6 nädalat ja on kooskõlas IVF-i esialgsete protsessidega: 2-4 nädalat peab patsient tegema hormoonsüste ja võtma rasestumisvastaseid tablette, et ajutiselt lülitada välja keha loomulikud hormoonid, 10-14 päeva peab tegema hormoonsüste, et stimuleerida munasarju ja et küpseks mitmeid munarakke.
Kui munarakud saavad küpseks, kogutakse need nõelaga läbi tupe ultraheli jälgimisel. Seda protseduuri teostatakse üldnarkoosis. Seejärel munarakud külmutatakse koheselt.
Kui patsient on valmis rasestuma (näiteks mitu aastat hiljem), siis külmutatud munarakud sulatatakse, nendesse süstitakse seemnerakud, et munarakud viljastada, ning siirdatakse embrüodena emakasse.
On teaduslikult tõestatud, et pikaajaline külmutatud munarakkude säilitamine ei vähenda nende kvaliteeti. Eesti seaduse järgi võib munarakke külmutada ja säilitada külmutatuna üksnes kunstlikku viljastamist korraldav eriarstiabi osutaja. Külmutatud munarakkude säilitamise periood ei ole seadusega ajaliselt määratud ega piiratud. Rasestumise tõenäosus sõltub naise vanusest munarakkude külmutamise hetkel ehk mida varem, seda parem. Rasestumise tõenäosus ei sõltu sellest, mis vanuses naine soovib neid külmutatud munarakke kasutada.
Maailmas on üle 10 000 lapse sündinud külmutatud munarakkudest. Suurim avaldatud uuring, mis käsitleb külmutatud munarakkudest sündinud 900 last, ei näidanud sünnidefektide taseme tõusu võrreldes üldise rahvastikuga. Uuring ei näidanud ka kromosoomdefektide taseme tõusu külmutatud ja värsketest munarakkudest saadud embrüode vahel.
2014. aasta uuring näitas, et rasedusega seotud komplikatsioonid ei ole suurenenud seoses munarakkude külmutamisega. Ülemaailmselt on külmutatud embrüodest sündinud üle 300 000 lapse ilma, et oleks näha tõusu sünnidefektide tasemes.
Vaatamata sellele läheb veel mitu aastat, et jälgida ja veenduda, et lastel, kes on sündinud külmutatud munarakkudest, ei ole kõrgem sünnidefektide määr kui nendel, kes on eostatud muude vahenditega.
27.-28. jaanuaril 2017 esines Elite naistearst Deniss Sõritsa Bulgaaria pealinnas Sofias posterettekandega, mis kajastab endometrioosihaigete naiste viljatusravi tulemusi Elite erakliinikus (Pregnancy outcome after infertility treatment of women with endometriosis).
Ühing ESHRE ehk European Society of Human Reproduction and Embryology korraldas kahepäevase kursuse teemal “Effects of ART and endometriosis on pregnancy outcome”.
Lisaks uutele teadmistele, mida saab kasutada igapäevases erialases töös, toimusid ka Jaapani, Bulgaaria ja Ühendkuningriigi uute andmete esitlused.
Endometrioos on sagedasti esinev krooniline haigus, mille puhul emakaõõnt vooderdava limaskesta (endomeetriumi) taoline kude paikneb kolletena väljaspool emakat. Lisaks valule võib endometrioos takistada ka rasestumist – põhjustada viljatust.
Lähemalt saate teemaga end kurssi viia, kui loete edasi: “Endometrioos“
Artikkel ilmus ajakirja “Naerata” talv 2016 numbris.
Kas lapseootuse ajal võib vajadusel kasutada ka mõnd ravimit? Nõu annab naistearst Deniss Sõritsa.Tekst: Deniss Sõritsa, Kliinik Elite, elitekliinik.ee
Fotod: Marit Kuusk, ShutterStock
Rasedus ja ravimid ei käi justkui omavahel kokku. Mõningates olukordades tuleb aga ravimit tarvitada ka lapseootuse ajal – nimelt siis, kui ravimi kasutamata jätmisest tekkida võiv kahju emale ja/või lapsele on suurem. Ravimeid tuleb lapseootuse ajal kasutada siiski ainult juhul, kui see tõesti vajalikuks osutub.
Samuti tuleb tähelepanelikult suhtuda õigesse annustamisse ja kogustesse. Hulka ravimeid peetakse ohutuks nii lapsele kui ka lapseootel naisele ning need toovad kahju asemel ainult kasu. Samas on ka ravimeid, mida raseduse ajal kasutada ei tohi. Teatud ravimite mõju lootele ja raseduse kulgemisele pole selge. Rasedatel ei viida läbi ravimite kliinilisi uuringuid, mis tähendab, et paljude ravimite kõrvaltoimed ja riskid pole teada.
Tänapäeval suhtuvad lapseootel naised ravimite kasutamisse ettevaatlikkusega ja
ootavad alati arsti soovitusi, et olla kindlad enda õigesti toimimises. Esimest last ootavate naiste teadmised on tihti väiksemad ja nad pöörduvad arsti poole ravimite manustamise asjus sagedamini. Tihti küsitakse naistearstilt arvamust ka pärast apteekriga nõu pidamist, sest apteeker soovitab igaks juhuks konsulteerida oma arstiga.
Iga inimese organism on erinev ning seetõttu tuleb enne ravimi tarvitamist alati nõu pidada rasedust jälgiva naistearsti või ämmaemandaga. Mida vähem ravimeid kasutada, seda parem. Eriti ettevaatlik tuleks olla raseduse esimesel trimestril.
Krooniliste haiguste korral tuleb ka raseduse ajal tavaliselt raviga jätkata. Ravimite kasutamise asjus peab kindlasti nõu pidama oma raviarstiga, kes saab hinnata riske ning anda konkreetseid soovitusi. Head nõu saab ka apteegist.
Depressiooni ja ärevushäirete ravimitesse suhtuvad arstid täie tõsidusega. Hoolimata sellest, et nende pikaajaline kasutamine ei ole sõltuvuse tekke tõttu soovituslik, tuleb teatud juhtudel nende tarvitamist jätkata, sest terve ja hakkama saava emata pole võimalik ka terve rasedus.
Kui dieet pole andnud tulemusi, peab kasutama ravimeid, mis hoiavad kontrolli all rasedusaegse diabeedi ehk rasedusaegse suhkruhaiguse. See on haigus, kus last ootaval emal tekib veresuhkru taseme mõõdukas tõus. Sellisel juhul kasvab loode liiga suureks ning tekkida võib liigselt lootevett, mis on omakorda enneaegse sünnituse riskifaktoriks.
Vastsündinu jaoks on tõsine haigus ka herpes, mis võib põhjustada kesknärvisüsteemi kahjustusi või isegi surma. Vastsündinutel esineb herpest siiski harva. Herpesviirust on vaja ravida. Kui rasedal on varem herpes olnud, kaitsevad last ema antikehad. Kui emal tekib korduv herpese lööve raseduse ajal, jõuab seda tavaliselt veel ravida, oht last nakatada on väiksem ning tavaliselt võib sünnitada loomulikul teel.
Allergiaravimite asjus tuleb oma arstiga nõu pidada, eriti kui käsil on raseduse esimene trimester. Üldjuhul on raseduse ajal ohutu kasutada loratadiini sisaldavat allergiaravimit. Löövete korral sobib lühiajaliseks kasutamiseks näiteks hüdrokortisooniga kreemsalv.
Millistesse ravimitesse tuleb aga eriti tähelepanelikult suhtuda? Loote väärarenguid võivad põhjustada teatud hormoonpreparaadid, antibiootikumid, rahustid jms. Rasedatele on vastunäidustatud mõned akneravimid.
Apteegist leiab leevendust ka raseduse ajal ette tulla võivatele vaevustele.
Kõhukinnisuse korral on lubatud laktuloosi kasutamine.
Tupeseene ravimiseks kasutatakse retseptiravimit (ekonasooli). Soovitatakse kasutada ka looduslikke vahendeid, näiteks piimhappebaktereid.
Jalakrambid tekitavad raseduse ajal sageli ebamugavust. Nende vastu aitab hästi magneesiumi manustamine. Eriti kiire tulemuse annab see pulbri kujul, väikese pakendi tõttu on seda mugav ka kaasas kanda.
Iivelduse korral soovitatakse näiteks ingverijuurt või retseptiravimit (metoklopramiidi).
Kõhutoonuste ehk kõhu pingessemineku korral on vajalik kasutada drotaveriini, mis aga ei pruugi anda soovitud efekti raseduse lõpujärgus.
Kas seljavalule on mõistlik leevendust otsida massaažist, selle kohta pole arstidel ühest seisukohta. Paratsetamool annab vaid lühiajalise efekti.
Rasedusaegseks kasutamiseks mõeldud vitamiinid on vajalikud ja turvalised. Kindlasti tasuks aga iga konkreetse toidulisandi, vitamiini ja ka ravimtaime kohta küsida kinnitust apteegist või oma raviarstilt või ämmaemandalt.
Kuni 12. rasedusnädalani soovitatakse kasutada foolhapet. Samas tuleks näiteks raseduse ajal vältida suures koguses A-vitamiini manustamist, kuna see võib olla lootele kahjulik.
Erinevate ürtide, ravimtaimede ja vähem või rohkem looduslike lisaainete mõjust lootele pole palju teada.
Meil on rõõm teatada, et ka meie väikesesse Tartusse jõuavad parimad teadmised ja oskused – möödunud nädalavahetusel osales naistearst dr Deniss Sõritsa Londonis kursusel “Mini Course: 11-13 weeks Fetal Echocardiography”.
Kursuse eesmärgiks oli õpetada loote südamepatoloogiate avastamist raseduse esimesel trimestril.
Osalejaid oli seitsmest riigist.
Eesti esindaja oligi Elite ja Gyne kliinikutes töötav dr Deniss Sõritsa.
Pildil vasakul korraldaja dr Fred Ushakov (University College London Hospitals (UCLH), Fetal Medicine Unit, ISUOG saadik).
Lugu ilmus Eesti Naise 2015 aasta novembrikuu numbris: TEKST HELINA PIIP FOTOD ALDO LUUD, KRISTJAN LEPP
Sünni ime ajakirjas Eesti naine, november 2015
DENISS SÕRITSA (32), naistearst, isa
Ultrahelipilti titast tullakse tihti vaatama kogu perega. Paljud küll küsivad, kas mees ja lapsed ikka võivad kabinetti kaasa tulla. Vastan siis alati, et see on ju teie pereüritus! Selge see, et kõik tulevad! Mõnikord on kaasas ka vanaemad-vanaisad ja terve ruum saab rahvast täis.
Perele on see oluline sündmus – esimene kohtumine lapsega. Mõni on nii õnnelik, et hõiskab iga tita liigutuse peale. Mõni puhkeb õnnest nutma. Mõni hakkab lapse soo kohta kohe sõnumit saatma. On olnud kordi, kui saabub pere koos kolme poja või kolme tütrega ja neile on väga tähtis, mis soost sünnib neljas laps. Ka pettumusi tuleb ette. Ent on neidki paare, kes ei soovigi teada loote sugu. Proovin siis kiiremini sest piirkonnast üle libiseda, et vanemad ise seda kogemata ei näeks.
3D-ultrahelis on loode näha ruumiliselt nagu reaalses eluski. Et sellist pilti fikseerida, peaks tita olema liikumatult 4–5 sekundit, muidu salvestus ei õnnestu. Kuna selliseid hetki on harva, siis pakume nüüd teist aastat ainult 4D-ultraheli – näitame, mida tita parasjagu teeb, näiteks tõstab kätt, näitab keelt, haigutab vms. Kõik see on hästi näha 23.–27. rasedusnädalal.
Viimase uudisena pakume võimalust vaadata titat kõhus juba ka 11.–14. ning 15.–18. rasedusnädalal. Mõõdan alati lisaks loote kaalu ja südamelöögisagedust, vanemad kuulevad, kuidas tita süda lööb. Kes soovib, võib tellida loote näost 3D-kuju. See pole siiski populaarne, ilmselt on põhjuseks hind.
Mul endal on kaks last – 6aastane poeg ja aastane tütar. Poeg sündis siis, kui me kliinikus ei olnud veel 4D-ultraheliseadet. Teise lapse ootuse ajal see aparaat juba oli ja tütart vaatasin mitmeid-mitmeid kordi. See oli erakordne! Ning mõlema lapse sünni juures oli ka nende vanaisa, minu isa Andrei!
Nad sündisid keisrilõikega, poja puhul isa assisteeris, tütre puhul aga tegi ise operatsiooni. Tema oli esimene, kes mu lapsi süles hoidis!
3D-4D Ultraheliuuringu kohta veel lugemist:
On suur rõõm ja au teatada, et Kliinik Elite naistearst dr Deniss Sõritsa on edukalt osalenud Glasgow’s toimuval konverentsil “23rd European Congress of Obstetrics and Gynaecology, 7.-10.05.14” ja tema esinemine suulise ettekandega teemal:
“Positive effect of laparoscopy in endometriosis-associated infertility“
on olnud väljapaistev ning dr Deniss Sõritsat premeeriti kõrgekvaliteedilise töö eest.