Anname teada, et Jõhvi kliiniku naistearst dr Olga Pronskaja-Iljuhhina on ainus arst kogu Ida-Virumaal, kel on läbitud vastav kursus ja kel on pädevus ja oskused teostada loote kuklavoldi (ehk NT) mõõtmist (s.o 1. trimestri ultraheli skriining, et hinnata Downi sündroomi riski).
Lisaks omavad vastavat sertifikaati järgmised naistearstid:
ja ultrahelile spetsialiseerunud arstid:
Ühel naistest on tita juba käes ja kahe teise mõtted keerlevad samuti sünnituse ümber. “Millal on aeg kliinikusse tulla ja milliseid valutustamise vahendid on võimalik kasutada?”
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Hendrik Osula
“Raske oli,” ohkab Marge Pihlik-Jõgi (35) pärast seda, kui beebi temast välja vupsas, kuid mõni
minut hiljem on valu unustatud.
Kõik algab hilisõhtul. Marge tunneb end kummaliselt ja ütleb külla tulnud sõbrannale: “Kõht on toonuses ja läheb vahepeal krampi. Ole valmis, võin sulle öösel helistada.” Tütar Lisett-Marleen (10) pingutab kella üheni öösel üleval olla ja meelitab õekest: “Tule välja, no tule välja.” Kuid õeraas ei tule mitte ja Liisul vajub silm kinni.
Pärast kolme helistabki Marge sõbrannale, kes viib ta autoga Elite kliinikusse. Abikaasa Alarit kõrval pole, sest mees pidi just mõne päeva eest naasma tööle Soome.
Esimesed tunnid mööduvad kliinikus tempokalt. Marge pikutab voodis, kõnnib, laseb end suurele pallile lösakile ja külitab põrandal. Pallil valu hoopis teravneb, kuid põrandal on päris hea olla. “Kui vähegi jaksad, tõuse püsti ka, see kiirendab protsessi,” soovitab sõbranna Gerli Ottep (33).
Marge hingab sügavalt suu kaudu välja ning Gerli teeb talle seljamassaaži. Arst vaatab, et emakakael on juba kuus sentimeetrit avanenud. Kuid kella seitsme paiku tunneb Marge, et ei jaksa enam valu taluda, ja palub valu vaigistit. Kuna sünnitus on lähedal, ei lase arst talle teha epiduraalanesteesiat, mis mõjub pikalt, vaid mini-spinaali, mis toimib lühiajaliselt.
“Uuuuuu,” häälitseb Marge kõvasti ja arst julgustab nii jätkama.
“See on ürgne kutse. Naine peabki tegema häält, mitte suud kinni hoidma. Kui naine teeb häält, siis tupp vibreerib kaasa. Vibratsioon läbib kogu keha ja aitab tital laskuda,” räägib dr Svetlana Räim.
Ta tõstab naise voodis istuvamasse asendisse, et gravitatsioon tita väljutamist soodustaks. Sünnitus aeglustub.
“Praegu on mul hea. Pole enam hullult palav ega hirmsaid valusid,” nendib Marge kümme minutit hiljem.
“Kas survet on tunda?” pärib arst.
“Jah,” vastab Marge. “Emakakael on täitsa lahti ja tita on laskunud,” ütleb arst.
“Aiai,” kurdab naine.
“Ega valu ei saa päris ära võtta, siis ei saa laps sündida. Nii tubli oled,” toetab teda dr Räim.
“Kas see on Marge, kes oigab?” küsib tuppa astudes Marge ema Evi Pihlik (64), kellele sünnituse algusest teatas väimees Soomest. Ema seltsis möödub pool tundi…
Margel on hoopis kergem olla, kuid titat ei paista. “Kas nüüd ei olegi muud, kui ainult oodata?” uurib naine.
“Eks see valuvaigisti võttis hoo maha,” tõdeb arst ja soovitab külalistel minna fuajeesse kohvi jooma.
Ta annab Margele ravimit, mis sünniprotsessi veidi kiirendab.
Elevusega tõttavad mitu naist tagasi sünnitustuppa. Kell on 8.39. Marge on voodis ja pressib, nägu pinges.
Arst jagab kõrval juhiseid: “Väga tubli, pressi-pressi. Nüüd puhka, las tita venitab natuke, ja siis jälle. Lõõtsuta rahulikult… Praegu on natuke ebamugav. Pressi poole jõuga, sujuvalt, ja hinga. Peakest on juba näha.”
Järsku lipsab üsast välja beebi, kelle ämmaemand vastu võtab.
“Tütrekene sündis, palju õnne!” ütleb dr Räim Margele. Kell on 8.43.
Tita maabub ema rinnale, kus tal on kõige parem maailmaga kohaneda, ja Marge imetleb pisikest roosat beebit.
Ta pistab tütrele rinna suhu ja tita hakkab peagi seda nosima.
Kõik vaatavad heldimusega uut ilmakodanikku ja Svetlana Räim tunnistab: “Kuigi see on meile igapäevane töö, tunnen iga kord meeleliigutust.”
Kuna Margel vajavad kaks väikest haava õmblemist, võtab lastearst tita enda kätte.
Beebile ema juurest lahkuda ei meeldi ja ta pistab kisama. “Oi,” ohkavad kõik ruumis viibivad kaheksa naist.
Dr Galina Kudrjavtseva viib vastsündinu mähkimislauale ja naeratab: “Kui vahva ta on, punnis põsed ja nii väike nina!”
Mõni minut hiljem teatab arst, et tita nahavärv, refleksid ja südametöö on head ning Apgari hinne on üheksa. Nüüd võtab pisikese sülle vanaema Evi, kelle kõrvale tuleb õde Lisett, kes on natuke aega tagasi samutikliinikusse jõudnud.
“Nii armas,” ütleb Liisu õekest vaadates.
Kuni naised titat imetlevad, turgutab dr Räim Marget, kellel hakkas natuke halb. “See on verekaotusest,” tõdeb arst.
Varsti on Margel parem, ja beebi, kes on pidanud ennast lohutama rusika imemisega, saab jälle tissi otsa.
Kui raseduse ajal oli hirm, et tita kasvab liiga suureks, siis õnneks nii ei läinud. Tüdruk kaalub 3750 grammi ja on 51 cm pikk. Marge ütleb, et teine sünnitus oli küll kergem kui esimene, kuid siiski üsna raske.
“Sina, Liisu, olid sündides natuke väiksem,” lausub ema.
“Kui palju mina olin?” uurib Lisett.
“3635 grammi ja 50 sentimeetrit.”
“Aga sina, Marge, olid 3450 grammi ja 48 sentimeetrit,” lisab vanaema Evi ja kõik pahvatavad naerma, et beebi-Marge oli kõige tillem.
Kristiina Orr (25) ootab juba elevusega raseduse lõppu, milleni on jäänud kõigest kuu.
Kristiinal, kes on 36. nädalat rase, on seljataga rasked ajad. Varsti pärast eelmist visiiti arsti juurde jäi ta kõvasse nohusse, mis kestis pea kaks nädalat.
“See oli päris hull ja väsitav.”
Veidi hiljem tabas Kristiinat kohutav hambavalu, mis viis ta öösel erakorralise meditsiini osakonda. Naisele anti valuvaigistit ja varahommikul kiirustas ta stomatoloogiakliinikusse, kus selgus, et hammas vajas juureravi.
“Praegu on aga enesetunne hea. Kõht hakkab üha rohkem segama ja häirib magamisel. Nii kui keeran küljelt küljele, ärkan üles,” räägib Kristiina.
“Kõht on juba märkimisväärne,” tõdeb Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ja annab naisele rasedust tõendava dokumendi, mis tuleb hambaravihüvitise saamiseks esitada haigekassale.
“28 eurot 77 senti ei ole just väga suur summa,” nendib arst.
“Aga midagi ikka,” leiab Kristiina.
Arst teeb Doppler-uuringu, mis näitab, et loode saab nabaväädi kaudu piisavalt hapnikku. Tita kaalub 2700 grammi.
“Ta on keskmisest pisut väiksem, kuid mahub normi piiridesse. Sündides võib ta kaaluda 3–3,5 kilo, mis on täiesti normaalne. Tita on ilusti peaseisus.”
Kristiina mõtted lähevad juba sünnitusele. “Millal tehakse epiduraal?” küsib ta.
“Epiduraalanesteesia tehakse siis, kui emakakaela väikese avanemise korral on naise valud väljakannatamatud. Kui juba algul on näha, et ta tõesti ei suuda neid taluda. Sünnituse lõpul saab naine ikka hakkama, kuigi ka siis ütlevad kõik: ma olen väsinud, tehke midagi, ärge seiske siin niisama,” vastab dr Sõritsa.
“Ma ei karda valu, aga loodan, et see on talutav,” arutleb Kristiina.
“Seda näeb sünnituse käigus. Võibolla te ei vajagi midagi. Arst soovitab valuvaigistit vastavalt sellele, kui suured on valud. On ka muud variandid: näiteks naerugaas ja seljanaha alla tehtavad füsioloogilise lahuse süstid, mis võtavad seljavalu ära. Kohe uksest sisse astudes endale epiduraali tellida ei saa,” naeratab arst.
Kui Kristiina vanematel on maale titakäru ja voodi juba ostetud, siis noored pole selleks veel mahti leidnud. Alles eelmisel nädalal sooritas naine Olustvere Põllumajanduskoolis lõpueksami. Nüüd on ta 5. kategooria põllumajanduse tootja, kes oskab nii ettevõtet kui ka traktorit juhtida.
“Olen maru rahul. Eksami järel oli suur pingelangus ja tahtsin ainult puhata. Nüüd tunnen endas energiat, et tuhlata poodides ja osta pisipõnnile vajalikke asju.”
Kristiina sünnitustähtajani on jäänud napp kuu, kuid naine võib vabalt sünnitada ka mõne päeva pärast. “Päris põnevaks hakkab minema. Oleme elukaaslasega mõlemad elevil ja ootame pisikest. Eufooria võtab maad.”
Aleksandra Grinevitš (27) saab arstilt nippe, kuidas aidata beebil end peaseisu pöörata.
31. nädalat titat ootaval Aleksandral on viimastel päevadel valutanud parem jalg.
“Siin aitab asendivahetus. Kui midagi surub närvide peale, tuleb asendit muuta,” ütleb dr Deniss Sõritsa.
Hommikuti tunneb naine aga tihti nõrkust. Selle vastu on parimaks rohuks toit.
Kuigi Aleksandra rasedus algas kolmest naisest kõige hiljem, on temagi jõudnud peaaegu lõpusirgele. Arst vaatab beebit ultraheliuuringus ja näeb, et pisike tüdruk mõnuleb ikka tuharseisus.
“34.–35. nädalaks võiks ta end ikkagi peaseisu pöörata,” räägib arst. “Soovitan teha harjutusi, mis pööramist soodustavad.” Millised need harjutused on?
Praegu on beebi selg ema paremal pool. Tõenäoliselt pöörab ta end nii, et pea liigub vasakule küljele ja siis alla. Et pööramisele kaasa aidata, peaks naine heitma vasemale küljele, panema tuharate alla suure padja ja silitama kõhtu vasaku külje suunas. Põhimõte on lihtne: kui naise tuharad on kõrgemal kui pea, võib tita üh el hetkel lupsti alla pöörduda.
“Seda naine kindlasti tunneb. See on küllaltki ebameeldiv, kuid mitte valus,” selgitab arst.
Aleksandra räägib, et tal on ka jalad natuke turses, ja mitte ainult kuuma ilmaga. Spasmide ehk kõhuvalu leevenduseks võtab ta aga NoSpad.
“Kuna uriinis valku pole ja vererõhk on korras, pole praegu põhjust muretseda,” nendib dr Sõritsa.
Ka Aleksandra mõtiskleb juba sünnituse üle.
“Mis saab siis, kui tulen kliinikusse, aga on valehäire?” küsib ta.
“Pole vaja karta. Kui on valehäire, siis ei ole midagi teha. Te ei ole arst, kes oskab seisundit täpselt määrata,” julgustab tohter.
Ta selgitab, kuidas sünnituse algust lihtsalt ära tunda: sellest annavad märku emaka regulaarsed kokkutõmbed 3–5 minuti tagant tunni aja jooksul. Sel juhul tasub hakata liikuma kliiniku poole, samuti siis, kui on puhkenud looteveed.
lugege ka: eelmist osa
Rasedad pööravad pilgu oma titale: kui suur ta juba on? Millal võiks ta end keerata tuharseisust peaseisu? Kas banaanide söömine muudab tema pea kõvaks?
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras, Elite kliinik
Kristiina Orr (25) toitub tervislikult ja armastab süüa palju puuvilju, eriti banaane.
32. nädalat lapseootel Kristiina ei saa enam selili magada, sest tita surub kõvasti peale.
“See on häiriv, sest mulle meeldib väga magada selili ja kõhuli. Nüüd saan ainult külje peal olla. Öösiti tuleb ka tihedalt vetsu vahet joosta ja uni jääb poolikuks. Ei saa päris välja puhata.”
Tita, kelle sünnini on jäänud veel kaks kuud, on läinud palju aktiivsemaks ja tegutseb-müksab vahel päris kõvasti.
“Muidugi on tore tunda tema liigutamist. Kui ta aga vahel ribidesse lööb, on üsna ebameeldiv.”
Kristiina on kaalus kuu aja jooksul hoopis 900 grammi alla võtnud.
“Kas ei ole söögiisu?” küsib Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.
“On küll isu, kuid ma jalutan ja toitun tervislikumalt. Tahan hullult puuvilju süüa. Seoses sellega tahtsingi küsida: kas on õige, et banaanid teevad lapse pea kõvaks, sest neis on palju kaltsiumi? Lugesin seda foorumist.”
“See on müüt. Ärge seda uskuge,” vastab arst.
“Teil ei ole tervise riskifaktoreid. Tita pole kaalus liiga palju juurde võtnud ja teie veresuhkur on korras. Jätkake samas vaimus ja see, et tita tuleb kõva peaga… Tahaks näha! Ma pole kordagi veel kõva peaga titat näinud,” naerab tohter.
Eelmisel korral palus dr Sõritsa uurida, kui palju kaalus Kristiina ja tema mees sündimisel.
“Huvitav, et olime mõlemad samas kaalus, 3600 g, ja täpselt ühepikkused, 51 cm,” teatab Kristiina.
“Laps on kasvanud kuu ajaga sama palju kui eelmine kord. Ta on normkaalus, kuid lihtsalt keskmisest pisut väiksem,” ütleb arst.
“Mis on alamõõt sündides?” pärib naine.
“Alla 2,5 kg. Aga ma ei usu, et teil liiga väike laps tuleb. Selleks peab olema mingi põhjus, näiteks enneaegne sünnitus,” arutleb doktor.
Kristiinal on veel üks küsimus. Ta nägi apteegis müügil lahklihaõli, mida soovitatakse kasutada alates 34. rasedusnädalast. Õli pidi muutma lahkliha elastsemaks, mis omakorda kergendab sünnitust.
“Kas te soovitate seda õli kasutada?” küsib ta.
“Ma ei tohiks võib-olla nii öelda, aga ärge tegelege jamaga. Vahepeal müüdi ka geeli, mis teeb sünnituse libedamaks. Seda katsetati sünnitusel, kuid siis lõpetati ära. Midagi ei läinud libedamaks,” vastab dr Sõritsa.
“Kui tulete sünnitama ja tita pea ei mahu läbi, tehakse väike lõige, et vältida rebendi teket pärasoole suunas. Muidu on oht, et rebendite pärast tekib soolepidamatus. Teie mõtelge pigem sellele, mis poosis on teil parem sünnitada ja kas soovite valuvaigistit.”
“Mulle meeldiks väga vette sünnitada. Vesi pehmendab ja muudab keha kergemaks,” arutleb Kristiina.
“Kui kõik on hästi, miks mitte. Vette sünnitades on ainult üks miinus. Me ei saa hästi kontrollida tita südametegevust. Kui sünnitajal tekivad aga esimesed emaka kokkutõmbed, soovitame minna kuuma duši alla või vanni. Ühele naisele sobib see superhästi, teisel hakkab paha. See on individuaalne,” räägib dr Sõritsa.
Aleksandra Grinevitši (27) rasedus annab endast järjest rohkem märku: naisel läheb toonusesse kõht ja krampi jalad.
Aleksandra, kelle rasedus on kestnud 27 nädalat, on viimased paar kuud olnud kimpus viirushaigustega.
“Vahepeal saan terveks ja siis jälle haige. Selle nädala algul haigestusin jälle.”
Rasedusega seoses on alanud uued hädad.
“Mu kõht läheb toonusesse, kõvaks, mitu korda päevas. Kas see on normaalne?” küsib naine arstilt.
Dr Deniss Sõritsa küsib vastu: “Kas valus on ka?”
“Valus ei ole, aga on ebamugav,” selgitab Aleksandra.
“Kas see juhtub spontaanselt või siis, kui ennast koormate?” uurib arst.
“See juhtub niisama, kuid eriti siis, kui sõidan autoga,” vastab naine.
Dr Sõritsa soovitab tal võtta NoSpad, mida Aleksandra on juba veidi tarvitanud.
“Emaka kokkutõmbeid on rohkem saledatel inimestel,” nendib arst.
Öösiti ehmatab Aleksandra üles teine ebameeldiv asi: üks jalg läheb krampi.
Arst soovitab süüa magneesiumi, mis vähendab nii krampe kui ka emakatoonust.
Seejärel vaatab ja mõõdab tohter loodet ultraheliuuringul.
“Tita on keskmisest pisut väiksem, kaalub 955 grammi, kuid mahub normi piiresse. Ta kasvab kenasti sümmeetriliselt ja mõõ tude pärast pole põhjust muretseda.
Praegu on ta tuharseisus.”
“Millal ta peaks ennast keerama?” küsib naine.
“Laps võiks keerata end peaseisu 34.–35. nädalaks. Kui seda ei juhtu, võib teda väljastpoolt pöörata. Kuid praegu pole mõtet sellest rohkem rääkida, sest teil on aega veel palju.
Tavaliselt pöörab tita end ikka ise,” selgitab dr Sõritsa.
Marge Pihlik-Jõgil (35) on jäänud sünnituseni üks kuu, kuid tita on juba üle kolme kilo raske.
36. rasedusnädalal on Margel samad mured mis kuu varemgi: selg teeb valu ja uni ei taha tulla.
“Muidu on enesetunne hea. Tita on hakanud päris kõvasti luksuma, umbes kolm korda päevas, vahel kohe 15 minutit järjest. Hästi lahe on seda tunda.
Enam ta ei põtki, vaid jõuliselt surub, nii et kõhul on näha muna. Annab täiega märku, et on nii kitsas ja tahab välja.”
Raseduse ajal on normaalne, et vooluse hulk natuke suureneb, kuid Margel oli seda ühel öösel väga palju.
“Mõtlesin: kas juba tulevad veed?” mainib ta.
“Kas seda on olnud ainult üks kord?” küsib dr Deniss Sõritsa.
“Jah,” vastab Marge.
“Jälgige hoolikalt ja kui midagi sarnast jälle juhtub, andke teada.”
Dr Sõritsa vaatab naise dieedipäevikut, sest Margel on viimasel kolmel kuul olnud veresuhkrunäitajad liiga kõrged. Vahepeal läksid näidud juba normi lä hedale, kuid viimastel päevadel on need jälle tõusnud.
Naine piirab rangelt oma toitumist ja võtab kolm korda päevas ravimit.
Kui raseda veresuhkrusisaldus on kõrge, ohustab see otseselt loodet. Tita võib kasvada liiga suureks ning teda võivad pärast sündi vaevata madal veresuhkru- ja kõrge bilirubiinitase.
Dr Sõritsa uurib loodet ultraheliaparaadi abil. “Ta on praegu juba nii suur, et pilte temast ei saa,” ütleb arst.
Mõõtude poolest on beebi keskmisest suurem, kuid mahub normi piiresse. Oma kaalu, 3219 grammi poolest on ta aga kaks nädalat arengust ees.
“See ongi kõrge veresuhkru mõju,” tõdeb dr Sõritsa.
“Reegel on selline, et kui rasedust on 38 nädalat ja loode kaalub 3,8 kg, on see näidustus sünnitus esile kutsuda. Muidu läheb tita liiga suureks ja sünnitamisega võib tekkida probleeme.
Kui te olete 3,6 kilogrammise lapse sünnitanud, siis tõenäoliselt saate neljakilosega ka hakkama, kuid 4,5-ga võib tekkida raskusi,” seletab arst.
Dr Sõritsa kutsub Marge tagasi juba kahe nädala pärast ja loodab, et loode kosub vahepeal vähem kui 600 g.
“Siis vaatame, mis edasi. Tuleb teha kõik selleks, et naine sünnitab ise. Ema on võimeline siis juba paari tunni pärast liikuma ja lapse eest hoolitsema.
Kui tehakse keisrilõige, on ta esimesed 24 tundi väga kehvas olukorras.”
Marge ütleb, et beebiasjad on ostetud, sünnitusele mineku kott koos ja varsti panevad nad ka titavoodi üles.
“Oleme tema tulekuks valmis.”
lugege ka: eelmist osa , järgmist osa
Posted on 18. juuni 2014 by Mari in Tervis ja toitumine, Vanemad
Kevadel tahavad ka last ootavad naised rohkem värskes õhus askeldada. “Kas rattaga sõita ja maal tööd rügada ikka tohib?” pärivad nad arstilt. Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras
Kristiina Orr (25) kibeleb vanematekoju Põltsamaale,kus aia- ja põllutööde hooaeg on alanud. 28. nädalat rase Kristiina läheb nädalavahetusel Põltsamaale, sest vanemate juures on alati palju tööd teha. “Mulle hullult meeldib seal askeldada. Kas ma ikka võin rehitseda ja raskusi tõsta? Kui ma tunnen end hästi,siis ma ju võin?” küsib ta arstilt. Elite kliiniku naistearst Deniss Sõritsa ütleb, et rasedus ei ole haigus, kuid naisel tasub ennast siiski koormata vaid mõõdukalt. “Kui pingutate üle, hakkab emakas kokku tõmbama, ja see pole hea. Siis tuleb lõpetada. Halvimal juhul võib tekkida veritsus – ja mitte samal päeval, vaid järgmisel hommikul. See valmistab teile šoki ja paneb muretsema.” Kristiina lubab jälgida, et ta üle ei töötaks: “Endal on mul askeldades mõnus, aga võib-olla beebi ei tunne end sel ajal hästi.” Liikumine on naisele tähtis ja ka rasedana on ta iga päev sooritanud tempoka jalutuskäigu. “Eile käisin kaks pooleteisetunnist tiiru. Aga pean võtma ka jalutades rahulikumalt, sest emakas läheb vahel pingesse.” Kristiina on viimase kuu jooksul hakanud märgatavalt tihedamini tualetti külastama, kolm-neli korda öö jooksul. Teinekord surub tita ka rinna alt nii tugevalt, et tuleb ruttu asendit vahetada. “Muidu on selline tunne, et tahaks sealt lihase läbi lõigata, et ei suruks peale. Maru ebamugav on.” Vahel ärkab Kristiina öösiti selle pärast, et jalad tõmbavad krampi. “Need on hullud krambid,” kurdab ta arstile. “Kas te magneesiumi võtate?” küsib dr Sõritsa. “Võtan raseda toidulisandit, kus see peaks sees olema,” vastab naine. “Võtke magneesiumi veel lisaks.” soovitab arst. 
Dr Sõritsa mõõdab tita kaaluks 956 g, mis jääb normi piiridesse, kuid on keskmisest väik-sem. “Mis oli teie ja mehe sünnikaal?” pärib ta. “Mul pole õrna aimugi,” vastab Kristiina. “Uurige järele. Võib-olla on geneetiliselt määratud, et tita on pisut kergem. Arvan, et ta võib sündides jääda 3–3,5 kilo piiridesse. Aga vaatame seda järgmine kord uuesti,” räägib arst. Naisel on veel viimane küsimus. Tema titat ootav sõbranna oli hädas vähese looteveega. “Kui suur see kogus peab olema ja kui seda on vähe, kas siis tekivad komplikatsioonid?” küsib Kristiina. Dr Sõritsa ütleb, et ultraheliuuringul oli näha, et Kristiinal oli lootevett piisavalt. Kui paistab, et seda on vähe, mõõdetakse selle hulk täpselt ära ja vaadatakse tabelist, kas see jääb normi piiridesse. “Kui on vähe, peab arutama, mis on selle põhjus. Näiteks võib naisel olla mõni haigus. Teil on see korras, pole põhjust muretseda.”
Õblukese Aleksandra Grinevitši (27) kõht varem rasedust ei reetnud, kuid nüüd on see juba märgatavalt suurem. Aleksandral on käes 23. rasedusnädal ja vahel ta märkab isegi, et on nagu natukene ümaram. “Äkki sa oled rase?” küsib seepeale elukaaslane Mario (27) naljatades. Poeg Martin (3) käib viimasel ajal aga titaga juttu puhumas. “Ma tulin lasteaiast ja hakkan nüüd mängima,” patsutab ta emme kõhu peale. Aleksandra on nüüd ikkagi haiguslehel, sest Maxima kauplusekett ei tahtnud teda tööle lubada, kuna kartis vastutust, kui rasedaga peaks midagi juhtuma. Kuid teistpidi on see hea, sest naine saab kodus puhata ja poja eest hoolitseda. “Kas ma rattaga sõita võin?” küsib Aleksandra. “Ettevaatlikult võib ikka,” vastab dr Deniss Sõritsa. “Aga kui laps istub taga toolis?” uurib naine. “Siis ei või. Tuul puhub ja kukute peaaegu kolmekesi,” ütleb arst. “Teine küsimus: kui kõrged võivad olla kontsad?” pärib naine. “Arvan, et mida kõrgemad, seda ilusamad,” muigab dr Sõritsa. 
“Kas rasedale need halba ei tee?” imestab Aleksandra. “Sõltub sellest, kuidas te end tunnete. Kui jalad ei valuta, siis arvan, et tunnete end kõrgete kontsadega hästi. Peaasi, et te ei komista ega kuku,” ütleb arst. Aleksandra tita kaal vastab raseduse arengujärgule. “Kas teie kõht ei lähe väga pingesse?” küsib arst. “Vahel üks külg valutab,” vastab naine. “Kas torkab pidevalt?” jätkab tohter. “Valutab umbes 10 minutit järjest. Heidan pikali ja siis läheb üle,” räägib Aleksandra. “See tuleneb emaka kasvamisest ja ei tähenda midagi halba,” nendib dr Sõritsa.
Marge Pihlik-Jõgi (35) tita surub nii tugevalt ema seljale, et viimasel on raske magada.
“Selg on hakanud hullult valutama ja jalad väsivad ära. Peaks vist ujuma minema, äkki see aitab,” räägib Marge, kes on 32.nädalat rase. Ka magamisega on naisel probleeme. Kuigi ta on õhtuti väga väsinud, on uinuda raske. “Siplen küljelt küljele, kuid külili on nii paha olla. Siis üritan olla selili, aga seljale surub ka ja valutab.” “Tõenäoliselt on see sellepärast, et kõht on suur,” nendib dr Deniss Sõritsa. “Teie kaal on aga vähenenud 1,7 kilo. Kas teil pole isu?” küsib ta Margelt. “Olen ka ise tähele pannud – sääred on palju peenemad ja püksid suured. Ilmselt on see dieedist,” vastab naine. “Kas nüüd tunnete dieedi mõju? Kas sööte magusat vähem?” uurib arst. “Nojah, jälgin söömist, aga vahel tahan ikka natuke seda, mida ei tohi. Näiteks vorsti või koogitükki. Ei saa ju olla täiesti ilma magusata.” Arst vaatab Marge dieedipäevikut, kus veresuhkrunäitajad tugevalt kõiguvad. “Imelik, et kaks päeva on korras, kaks ei ole. Siiski on veresuhkrutase läinud madalamaks. See tähendab, et dieet ja ravi on andnud tulemusi. See on hea. Loodame, et suudate jätkata samas vaimus.” Raseda kõrge veresuhkru korral on oht, et tita kasvab liiga suureks. Kui laps kaalub 38.rasedusnädalal 3,8 kg või rohkem, võidakse sünnitus esile kutsuda. Marge tita kaalub 32. rasedusnädalal 2015 grammi. “Teie tita on keskmisest suurem, kuid normi piires. Olete siiani tubli olnud ja loodame, et kõik läheb hästi,” sõnab arst.
On suur rõõm ja au teatada, et Kliinik Elite naistearst dr Deniss Sõritsa on edukalt osalenud Glasgow’s toimuval konverentsil “23rd European Congress of Obstetrics and Gynaecology, 7.-10.05.14” ja tema esinemine suulise ettekandega teemal:
“Positive effect of laparoscopy in endometriosis-associated infertility“
on olnud väljapaistev ning dr Deniss Sõritsat premeeriti kõrgekvaliteedilise töö eest.
Nii Marge, Aleksandra kui ka Kristiina tähelepanu keskmes on praegu toit. Samuti tulevad arsti vastuvõtul jutuks töö ja reisimine raseduse ajal.
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik
Lõpuks ometi saabub Marge Pihlik-Jõgi (35) arsti vastuvõtule koos abikaasaga. Alari tugi kulub seekord marjaks ära.
Soomes töötavale Alar Jõgile (27) kurtis tema naine mitu korda: “Kõigil teistel on mees vastuvõtul kaasas,mul kunagi ei ole…” Paar päeva tagasi teatas Alar oma ülemusele: “Mind ei huvita enam, mis tööl saab. Pean koos naisega arsti juurde minema!” Ülemus kostis selle peale: “Mine, mine! Mine ruttu!”
Marge on kandnud last juba 28 nädalat. Kui kuu tagasi tal tervisemuresid ei olnud, siis vahepeal on olukord muutunud. Tema veresuhkrutase tõusis väga kõrgeks (normaalsest 5,1 mmol/l üle 8 mmol/l) ja arst andis talle glükomeetri, millega kodus veresuhkrut mõõta. Marge märkis üles veresuhkrusisalduse enne ja pärast iga söögikorda.
Dr Deniss Sõritsa ei ole aga näitajatega rahul. Enne sööki peaks olema glükoosi vähem kui 5,3 mmol/l ja pärast sööki vähem kui 7, Margel on aga kõvasti rohkem.
“Midagi siin ei klapi, sest enne söömist on teil veresuhkur olnud isegi 8,2. See tähendab, et sõite torditüki ära ja siis mõõtsite.”
Arst käsib Margel ka edaspidi kirja panna kõik, mis ta suhu pistab, isegi ühe kommi, ja saata talle kahe päeva menüü.
“Ma kontrollin, mida te sööte. Midagi te teete valesti, ilmselt sööte palju magusat. Me proovisime ravita hakkama saada, kuid see ei õnnestunud, ja nüüd peame lisama tabletiravi,” ütleb dr Sõritsa.
Kuu aega tagasi rääkis arst Aleksandrale, miks on kõrge veresuhkrutase ohtlik, ja kordab nüüd sama juttu Margele:
“Loode hakkab kaalus kiiremini juurde võtma, kuid muret tekitavam on see, mis pärast sündi juhtub. Lapsel võib olla madal veresuhkrutase ja keskmisest kõrgem bilirubiinisisaldus veres. Ta võib muutuda loiuks ja tema nahk kollasemaks kui tavaliselt.”
Arst hoiatab, et kui tabletiravi ja toitumisega suhkrut normi ei saa, tuleb Margel hakata insuliini süstima.
“See on juba palju keerulisem. Kusjuures pärast sünnitust on risk, et teil tekib suhkruhaigus. See ei ole naljaasi. Peate väga jälgima, mida sööte,” manitseb dr Sõritsa.
Abikaasa Alar poetab vahele, et Marge sööb varasemaga võrreldes magusat palju vähem. “Üks-kaks kommi päevas. Kui oleme koos, keelan tal komme võtta.”
“Kas piimas on ka palju suhkrut?” uurib Marge.
“Palju ei ole, aga kui te saate natuke siit ja natuke sealt, siis kokku tuleb palju. Hommikul keetke puder veega, mitte piimaga. Puuviljad asendage juurviljadega. Kõik magus jätke ära. Kas te öösel lähete külmkapi kallale?” pärib arst.
“Ei, ainult joon 3–4 korda öö jooksul,” vastab Marge.
“See, et te palju joote, näitab ka, et veresuhkur on kõrge,” tõdeb dr Sõritsa.
Kuigi arstikabinetist väljuvad mees-naine veidi murelikena, loodavad nad siiski parimat. Tita sünnini on vaid kolm kuud ja huvitav on see, et ka sõprade-tuttavate seas valitseb tõeline beebibuum. Eriti palju on tulekul just tüdrukuid.
“Mul on juba nii hull ootus peal, tahaksin päriselt last süles hoida. Kui ta hakkab sündima, lähen kas või läbi tule ja vee, et koju saada, ” räägib tulevane isa.
Alaril on tööandjaga kokku lepitud, et pärast tütre sündi jääb ta kauemaks Eestisse. “Vajan siis rohkem vaba aega, et perega olla. Abikaasal oleks titaga Soome vahet jama reisida. Ülemus, kes on ise naine ja ema, ütles, et pole mingit probleemi. Õnneks ta mõistab mind.”
Kristiina Orri (25) on seekord vaid üks küsimus: kas Rooma tohib reisida?
Kristiinal saab 24 rasedusnädalat kohe täis ja suuri muutusi enesetundes pole.
“Eks ta natuke tusasemaks on läinud,” ütleb elukaaslane Enari Sonn (33).
“Ära valeta!” pole Kristiina päri.
Ka kaalu pole naisel palju lisandunud, vaid 600 grammi.
“Ega see pole tingitud sellest, et ajab iiveldama?” pärib dr Deniss Sõritsa.
“Ei, iiveldama ajas vaid päris algul. Praegu tunnen ennast super hästi. Jälgin ainult, et sööksin tervislikku toitu. Kas ma kaalun siis liiga vähe?”
Arst rahustab: “Te olete raseduse ajal juurde võtnud 7,1 kilo. See on täiesti normaalne. Muretsemiseks pole põhjust.”
Kristiina räägib, et soovib sõita mõneks päevaks Rooma. “Kas ma võin minna, kui end hästi tunnen?” küsib ta.
“Kui tunnete end hästi, siis võite. Lennureis Rooma kestab vähe.”
“Kas ma päikese käes tohin olla?” uurib naine.
“Kui tahate päevitada, peaksite kõhu kinni katma. Kui on palav, peate palju jooma, sest te ise ei tunne, kuidas vedelikku välja higistate. Pean teile andma lennureisiks ka tõendi, et tervisega on kõik hästi,” räägib arst.
Ta lisab, et rase ei tohi tõsta raskusi, mistõttu kott võiks olla kerge või ratastel. Kindlasti peab naine tegema tervisekindlustuse, mis on mõeldud rasedale ja kehtib ka siis, kui tervis enne reisi halveneb ning naine reisi ära jätab. Paraku mõni kindlustusleping seda ei arvesta ja jätab raseda sellisel juhul rahast lihtsalt ilma.
“Pöörake kindlustust tehes sellele kindlasti tähelepanu. Aga kui oluline see reis teile on?” küsib dr Sõritsa.
“See ei ole elutähtis. Sõbranna sõidab konverentsile ja lähen lihtsalt kaasa,” vastab Kristiina.
“Kuigi teiega tõenäoliselt midagi ei juhtu, on väike risk alati olemas. Peate arvestama, milline stress reisiga kaasneb. Te olete võõras riigis, kus on võõrkeelne keskkond. Kaaluge, kas sel riskil on mõtet,” soovitab arst.
“Pean selle enda jaoks läbi mõtlema,” nendib Kristiina.
Aleksandra Grinevitš (27) sai oma veresuhkru korda, kuid töö ja lapse sugu pakuvad jätkuvalt pinget.
Aleksandra, kellel kohe täitub 19. rasedusnädal, sammub arstikabineti poole väikese elevusega: “Ei tea, kas täna on veel poiss?” arutleb naine lõbusalt. Eelmisel korral paistis ultraheliuuringus algul tüdruk, nagu oli ka üle-eelmisel korral, kuid kordusvisiidil kahtlustas arst hoopis poissi.
“Teate, selle sooga olen ikka suures segaduses. Enam ei julgegi teile seda öelda,” tunnistab dr Deniss Sõritsa ja uurib hoolega loodet.
“Nüüd ma olen kindel, et minu esimene arvamus oli ikka õige ja see on tüdruk. Kui rasedus on sedavõrd algusjärgus, võib sugu minna segamini selle pärast, et tüdruku kliitor on hüpertrofeerunud (paksenenud) ja see näeb välja nagu poisi peenis.”
Beebi sugu ei olegi nii tähtis, leiab Aleksandra, kuid parajat peavalu on tekitanud tööküsimus. Raseduse algul soovis tööandja ta suunata raskemale tööle, kus naine oleks pidanud kaupa tõstma. Aleksandra keeldus sellest, läks haiguslehele ja kartis, et ei saagi enam titat oodates raha teenida. Nüüd pakkus Maxima kaubanduskett Aleksandrale osalise tööajaga (seitse tundi päevas) tööd ja küsis arstilt, kas naine ikka võib seda teha.
“Tööandja ütleb, et see on sundasendis töö arvuti taga, mis nõuab pidevat istumist ning koormab seetõttu luu- ja lihaskonda. Põhjustab pinget silmadele ja mälule ning nõuab suurt tähelepanu ja keskendumist,” loeb dr Sõritsa talle saadetud kirja, mis kõlab üsna hirmutavalt.
“Küsimus on selles, mida teie tahate. Kas selline töö teile sobiks?” küsib arst.
“Mina soovin teha tööd ja ma tunnen ju, kus on piir, kust alates ma pingutada ei või,” vastab Aleksandra.
“Siis vastan, et olete võimeline seda tööd tegema ja arvestate ise töö raskusega. Kui tunnete, et olete väsinud, tõuske püsti ja visake ennast kuskile pooleks tunniks pikali. Seejärel jätkake tööd. Kui keegi ütleb, mis sa siin pikutad, võite vastata, et olete rase ja see on teile ette nähtud. Keegi ei saa väita, et see pole õige. Kui keegi käsib tõsta raskeid kaste, võite keelduda. Samas ei saa te ka nii teha, et lähete tööle ja pikutate seal pool päeva,” selgitab dr Sõritsa.
Aleksandra tervis on hea ja eriti võib rõõmu tunda selle üle, et naise veresuhkru kordusanalüüs oli korras. Kui varasem 5,2 mmol/l ületas natuke normi, siis 4,3 jäi igati normi piiridesse.
“Viinamarju ma enam ei söö,” viitab Aleksandra magusa piiramisele oma menüüs.
Paar päeva hiljem teeb dr Mare Riive loote anatoomiauuringu, mille käigus vaatleb ta Aleksandra titat eriti üksikasjalikult, sh tema väljakujunenud elundeid. “Nii palju kui oli näha, oli kõik korras. Tita oli aktiivne ja tuharseisus. Tavaliselt keeravad nad hiljem peaseisu,” kommenteerib dr Riive. Aga sugu? “Ta on ikka tüdruk,” on arst kindel.
Kuu on läbi ning Aleksandral, Kristiinal ja Margel on uued mured südamel. Naised uurivad arstilt, kas torkiv valu kõhus on normaalne, kuidas mõjub gaseeritud vesi ja kui palju võib beebi kõhus mürgeldada?
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik
Kuna Aleksandra Grinevitši (27) rasedus on kestnud alles suhteliselt lühikest aega, on tita soo määramine arstile paras pähkel.
Aleksandral saab kohe täis 15. rasedusnädal.
“Mul on paha olla, juba nädal aega on nohu ja pea kogu aeg valutab. Hommikuti tuleb ninast verd ka,” kurdab naine arstile.
“Tõenäoliselt tuleb verd tugeval nuuskamisel ninakoorikute pärast. Abi võib olla sellest, kui lasete ninna merevett, see niisutab limaskesti,” soovitab Elite Kliiniku naistearst Deniss Sõritsa.
“Vahel lööb mul kõhtu valu. Kas see on normaalne?” pärib Aleksandra edasi.
“Milline see valu on? Kas torkiv või on kõht pinges?” uurib arst.
“See on torkiv. Kui näiteks aevastan, lööb paremasse külge,” ütleb Aleksandra.
“Torkiv valu tuleneb emaka kasvamisest. See on sagedane ja seda pole vaja karta,” rahustab arst.
Dr Sõritsa uurib naise proovide tulemusi, mis näitavad kahte probleemi: uriinianalüüsist ilmneb, et ta joob liiga vähe vett ja suhkru sisaldus tema veres on natuke üle normi.
“Vere glükoosisisaldus peaks olema 5,1 mmol/l kohta või vähem. Teil on see 5,2. Milliseid puuvilju te tavaliselt sööte?” küsib arst.
“Õunu ja viinamarju,” vastab Aleksandra.
“Täpselt, viinamarjad sisaldavad enim puuviljasuhkrut. Palun asendage need millegi muuga, näiteks pirnidega, ja magusat sööge ka vähem. Glükoositase tuleb korda saada. Vett peaksite aga jooma rohkem,” manitseb arst.
“Šokolaadi peidan ära, saab ainult kartulit ja porgandit,” naljatleb kõrval Aleksandra elukaaslane Mario Karro(27).
Miks on raseda veresuhkrutase oluline?
Dr Sõritsa selgitab, et kõrgema suhkrutaseme mõjul kasvab loode rohkem ja on sündides suurem. Sellisel vastsündinul võib tekkida hüpoglükeemiline seisund, mis tähendab, et tema veresuhkrutase langeb alla 3 mmol/l. Glükoos on organismi peamine energiaallikas ja kui seda on vähe, jääb keha “nälga” ning häirub aju töö.
“Beebi võib olla seetõttu loid ja see pole hea märk. Sellist last tuleb arstidel rohkem jälgida.”
Dr Sõritsa loodab, et Aleksandra saab oma veresuhkrutaseme kenasti korda.
“Keerulisemate olukordade puhul saadan naise toitumisnõustaja juurde, kes soovitab tervislikku menüüd ja annab rasedale glükomeetri, millega ta peab veresuhkrutaset mõõtma.”
Nüüd algab vastuvõtu kõige põnevam osa: dr Sõritsa piilub ultraheliseadme abil väikest loodet. Eelmisel korral arvas arst, et Aleksandra kõhus kasvab tüdruk, kuid päris kindel ta ei olnud.
“Tahtsingi küsida, kas ikka on tüdruk?” pärib Mario, kes tahaks poeg Martini(3) kõrvale veel ühte marakratti. Aleksandra soovib perre tütart.
“Tita on kerra tõmbunud ja näitab meile pöialt, järelikult on tal kõik hästi,” muigab dr Sõritsa. “Tema sugu ma hästi ei näe… kahtlustan, et on tüdruk.”
Dr Sõritsa kutsub naise mõni päev hiljem uuesti ultrahelisse.
“Aleksandral sünnib ikkagi poeglaps, olen 90% kindel,” ütleb arst.
“Enne ei usu, kui tita augustis välja tuleb,” naerab selle peale ema. “Tahaksin tüdrukut küll rohkem, aga peaasi, et laps oleks terve. Kui sünnib poiss, pole ka midagi hullu.”
Tahaks palju magada. . .Kristiina Orri (25) on tabanud suur väsimus ja väike tüdimus: tita võiks juba käes olla!
Kristiina on olnud 18 nädalat rase.
“Pool maad on peaaegu käidud ja ausalt öeldes tunnen, et võiks juba asjaga ühele poole saada. Mulle näib, et olen nii suur, kõht aina paisub,” räägib naine.
Kristiina käis vahepeal loote anatoomia uuringus, mida tehakse 19.–21. rasedusnädalal, kui loote kõik elundid ja organid on välja
kujunenud.
Dr Mare Riive ütleb, kuigi tita eri piirkondi saab sel ajal juba üksikasjalikult uurida, võivad mõned väärarengud (nt häired südame, neerude jms arengus) ilmneda hiljem. “On ka selliseid väärarenguid, mida ultrahelis ei näe.”
Dr Riive leidis, et kõik Kristiina tita organid, mis olid näha, olid normaalselt arenenud. Laps oli aktiivne, kaalus ligi 300 g, südametegevus oli regulaarne ja ta oli peaasendis. Sünnituse oletatav tähtaeg on 14. juuli.
“Kokkuvõttes midagi häirivat ei olnud. Saan ka öelda, et kindlalt on tegu poisiga.”
Nüüd on Kristiina dr Deniss Sõritsa vastuvõtul ja küsib: “Mida see tähendab, et jalutades on mu alakõht ebameeldivalt tundlik? Ma ei saa enam omas tempos jalutustiire teha.”
“Võib-olla on see tingitud sellest, et kõht kasvab. Kui emakas kokku tõmbub, võib see tekitada samuti ebameeldivat tunnet,” vastab dr Sõritsa.
“Mulle meeldib väga juua gaseeritud vett. Lugesin kuskilt, et beebil võivad sellepärast tekkida pärast sündi gaasivalud. Kas see on nii?” uurib Kristiina edasi.
“Kui te praegu joote gaseeritud jooke, siis see küll beebil hiljem gaasivalusid ei tekita. Kui ta on juba sündinud ja teda imetate, võiks gaseeritud jooke pigem vältida,” sõnab arst.
Kristiina enesetunne on üldiselt hea, paaril korral on ta tajunud ka tita liigutusi.
“Suur roidumus on ainult peal. Hommikuti lihtsalt ei saa üles, et kooli ja tööle minna. Maru keeruline on, mees peab mu voodist välja vedama.”
Tita möllab paljuMarge Pihlik-Jõgi (35) ei saa öösiti hästi magada ja tema tita muutub järjest aktiivsemaks.
Marge rasedus on kestnud kõige kauem, 24 nädalat. Naine tuli täna arsti vastuvõtule üksi, sest mees ei saanud Soomest töölt koju.
“Paneme siis titast video plaadile, saate talle pärast kodus näidata,” ütleb dr Deniss Sõritsa.
Marge räägib, et öösiti ta hästi magada ei saa, sest ärkab janu tõttu üles ja pärast on raske uinuda. “Siis hommikul, kui olen tütre kooli saatnud, tuleb kõige magusam uni.”
Tita tegutseb kõhus juba päris aktiivselt, ja kui ta enne tegi seda tavaliselt õhtuti, siis nüüd askeldab ka päeval. Eriti möllas ta siis, kui Marge käis Soomes mehel külas, võib-olla tundis laps issi lähedust.
“Kas see tähendab midagi, et vahepeal liigutab tita päris kõvasti, vahepeal jälle vaiksemalt?” küsib Marge arstilt.
“Tita peab päeva jooksul liigutama ja see on normaalne, et ta teeb seda vahepeal rohkem ja siis jälle vähem. Normaalne ei ole see, kui ta on terve päeva üliaktiivne,” ütleb dr Sõritsa.
Tartus tegutsev Kliinik Elite AS on otsustanud jätkata sünnitusabiteenuse pakkumist endisel viisil. Kõik rasedad, kes on arvel erakliinikutes Elite, Tähe ja Gyne, saavad sünnitada Elite sünnitusosakonnas Eesti Haigekassa toel.
Ka teistes haiglates jälgimisel olevad rasedad, kes on soovi avaldanud Elite erakliinikus sünnitada, saavad seda Haigekassa toel teha.
Kliinikute juhi dr Andrei Sõritsa sõnul on rasedatel huvi Elites sünnitamise vastu endiselt olemas ning küsimusi, ärevust ja hämmingut on naiste seas olnud palju. See on andnud Elite kliinikule teadmise, et sünnitusabiteenus on vajalik ja naiste jaoks on valikuvabadus ja privaatsus oluline.
Ta lisab: “Oleks ju imelik, kui Eesti rase saab sünnitada Helsinkis Haigekassa toel, kuid oma kodumaal, isegi oma kodulinnas seda teha ei saa!”
Kliinik Elite AS palub nendel rasedatel võtta endaga ühendust, kes soovivad 2014. aastal sünnitada Elite erasünnitusmajas. Ühendust palutakse võtta ka nendel patsientidel, kes soovivad günekoloogilisi ja kõrva-nina-kurgu operatsioone. Selle nädala jooksul esitab kliinik nimekirjad Haigekassale.
(veel …)
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik
Pere ja Kodu alustas veebruaris koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte. Eelmises numbris tegime tutvust kolme naisega, kes osalevad Pere ja Kodu ning Elite kliiniku beebiootuse sarjas. Vaatame seekord, kuidas Margel, Kristiinal ja Aleksandral läinud on.
Marge Pihlik-Jõgi (35) tunneb tita tugevaid liigutusi, ei saa enam öösel hästi magada ja on muutunud üliemotsionaalseks. Kõigele lisaks tabab teda üllatus ultraheliuuringul.
Marge rasedus on jõudnud kõige kaugemale, 21. nädalani.
Talle on tehtud kaks raseduse skriiningut ja geneetiline test, mis kõik näitasid, et kromosoomihaiguste ja seljaajusonga esinemise tõenäosus on tital väga väike.
“Näiteks Downi sündroomiga lapse sündimise risk on vaid 1:15 000-le.
Muretsemiseks ei ole põhjust,” kinnitab Elite naistearst Deniss Sõritsa.
“Kuidas on rasedus kulgenud?” uurib arst naiselt.
“Normaalselt. Korra lõi paremasse külge suur valu ja käisin erakorralises vastuvõtus, kuid kõik oli korras. Praegu on vaid väikesed valud,” vastab Marge.
“Väikesed valutorked võivad olla. See on tingitud sellest, et emakas kasvab,” kommenteerib dr Sõritsa ja küsib: “Kas emaka kokkutõmbeid juba tajute?”
“Ei taju,” kostab Marge.
“Kas lapse liigutamist tunnete?”
“Nädal aega tagasi esimest korda tundsin, enne seda olid vaid väikesed mulksud,” räägib Marge.
Kuna emakas surub juba tugevasti põiele, peab naine käima tihedasti tualetis, mis on eriti tüütu öösel. Magada ta enam hästi ei saa, sest iga kahe tunni tagant peab tõusma. Tita on juba nii suur, et emal jäävad magades selg ja külg valusaks.
“Nüüd on siis jälle see periood käes, kus tahan palju puhata,” tõdeb Marge.
Just puhkamise ajal on loode kõige aktiivsem ja ema tunneb tema tugevaid liigutusi.
Kui Marge jalutades oma sammu veidi kiiremaks seab, hakkab küljes pistma ja süda natuke peksma. Naine tunneb, et tahaks rohkem värsket õhku, kuid õues käimiseks tuleb aega varuda, et rahulikult teosammul edasi liikuda.
Kõige hullemad on aga järsud tujumuutused, mis Marget paar nädalat tagasi tabasid. “Ühel hetkel naeran, paari sekundi pärast võivad pisarad voolata. Olen hästi emotsionaalne.”
Naisel on tekkinud ka väike terviseprobleem: tema hambad hakkasid lagunema.
Arst soovitab Margel võtta rasedatele mõeldud vitamiine ja lisaks kaltsiumitablette. Ees ootab visiit hambaarsti juurde.
Raseduse ajal kompenseerib haigekassa hambaravi 28,77 euro ulatuses.
Õde mõõdab emakapõhja kõrgust (20 cm) ja vererõhku (Margel on see 125/65,
rasedal püsib see tavaliselt umbes 120/80 piires).
Algab põnev ultraheliuuring, kus täna on lootust saada teada tita sugu. Just sellepärast on kaasa tulnud ka Lisett-Marleen (10), kes tahab endale väga õde. Dr Sõritsa uurib kõigepealt lapse südametööd. “Kas sina oled kuulnud, kuidas tita süda tuksub?” küsib ta Lisettilt. Emme kõhust on kuulda tugevaid südamelööke ja arst nendib, et see tähtis organ pulseerib regulaarselt: 138 lööki minutis (normaalne on 120–160). “Siin on tita varbad, kand, sääre- ja reieluu. Siin on sootunnused. Ma juba arvan, kes see on, aga ma veel ei ütle teile,” kruvib dr Sõritsa pinget üles. “Kas poiss?” elavneb Marge, kellele tundub, et ta näeb ekraanil kotikesi. “Hm,” mossitab Lisett. “Ma vaatan seda tavaliselt mitu korda, et mitte eksida,” kostab arst ja hakkab raseda kõhtu natuke mudima, et tita end liigutaks. “Ma arvan, et ta on ikkagi tüdruk,” ütleb arst. “Ma mõtlesin, et poiss!” hüüatab Marge üllatunult ja Lisett naeratab kõrval heameelest. Tita isani, kes töötab Soomes ja ootas rohkem poissi, jõuab uudis natuke hiljem. “Ei ole hullu!” rõõmustab ka Alar Jõgi (27) tütre üle.
Kristiina Orrile (25) reedab tema rasedust vaid paisuv piht. Energiat pole tal vähemaks jäänud, seda jätkub nii tööks, õppimiseks kui ka jalutamiseks.
Kristiinal on käes 15. rasedusnädal ja loote geneetiline uuring juba tehtud. See näitas, et raskete haiguste pärast muretsema ei pea.
Eelmisel ultraheliuuringul kahtlustas arst poissi, nüüd on võimalik seda kontrollida.
“Sugu on ilusti näha. Kas ma ütlen või ei ütle?” küsib dr Sõritsa vanematelt.
“Öelge ikka,” vastab Kristiina.
“See on poiss.”
“Algul tahtsin tüdrukut, aga praegu ei ole see enam tähtis. Peamine, et laps oleks terve,” kostab uudise peale isa Enari Sonn (33).
“Me tahaksime mõlemast soost lapsi ja küll me tüdruku ka ära ootame. Loodame, et selleks ei pea enne kuus poissi tulema,” naerab Kristiina.
Dr Sõritsa ütleb, et Kristiinal on vaja anda vereproov, kus määratakse veresuhkru tase, ja võtta järgmine kord kaasa uriiniproov. Veresuhkru määramisele eelneval õhtul ei tohi pärast kaheksat enam süüa.
“Kas te raseda vitamiine võtate?” uurib arst naiselt.
“Võtan. Kas peaks fooliumi veel juurde võtma?” küsib Kristiina.
“Fooliumi, mis hoiab ära vesipea ja seljaajusonga teket, soovitame juurde võtta kuni 12 nädalat. Teile pole seda enam vaja,” vastab arst.
Kaebusi naisel ei ole. Kadunud on suur väsimus, iiveldus ja isumuutus.
Nüüd tahab maiasmokk Kristiina jälle midagi head õhtul suhu pista, kuigi raseduse algul ei võinud ta koogikesi enam nähagi.
Varem kõvasti sporti teinud naine võtab õhtuti ette ka tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu.
“Pärast seda on nii värske ja mõnus olla. Naudin seda täiega.”
Ainsana on halvemaks läinud näonahk:
vahel ilmuvad põsele pisikesed punnid, mis naist natuke häirivad.
Uni on Kristiinal küll magus ning sel päeval, kui tööd ei ole, võib ta keskpäevani voodis põõnata.
Teistel päevadel tuleb tal aga end hommikul üles ajada, et minna muusikakooli inglise keelt õpetama. Kristiina jõuab kodus õpilaste töid parandada ja teha ka ise arvestusi Olustvere Põllumajanduskooli jaoks, kus ta õpib teraviljakasvatust.
“Toimetan samamoodi nagu enne, olen suht ergas ja tunnen end superhästi. Ei saaks arugi, et ootan last, kui ma oma kõhtu ei näeks. Paisun hullult igalt poolt ja riided jäävad järjest väiksemaks,”
räägib naine.
Aleksandra Grinevitšile (27) pole kolmekuune rasedus toonud suuri muutusi, kui mitte arvestada sunnitud töölt koju jäämist.
Aleksandra titaootus on kõige lühem, vaid 12 nädalat.
Dr Deniss Sõritsa võtab ta arvele ja annab talle rasedakaardi.
“See on tähtis asi, nagu ID-kaart, mida rase peab kaasas kandma,” ütleb ta.
Aleksandral ei ole arstile midagi kurta, sest tervisehädasid tal ei ole.
Kui ta esimestel nädalatel tundis väsimust ja tahtis rohkem magada, siis praeguseks on see taandunud. Ka imelikud isud ei kiusa teda, vaid jäätist ihkab ta tavalisest rohkem.
Naine on aga natuke rahulolematu selle pärast, et Maxima kauplusekett, kus ta seni töötas, ei lasknud tal oma tööd jätkata.
“Tahaksin töötada, sest sain teada, et haiguslehele jäädes makstakse mulle vaid 70% palgast,” sõnab ta.
“Rääkige tööandjaga rahulikult ja katsuge leida kompromiss. Hea meelega aitaksin teid, kuid ei saa,” ütleb dr Sõritsa.
Praegu on Aleksandra puhkusel ja ilmselt peab ta jääma seejärel haiguslehele.
“Ma ei viitsi sellega rohkem tegelda, enda ja lapse tervis on kõige tähtsamad. Kodus on hea rahulik,”
nendib naine.
Dr Sõritsa teeb Aleksandrale Oscar-testi, geneetilise uuringu, mille vastus selgub juba 3–5 tunni pärast. Selleks mõõdab arst ultraheliuuringul loote kuklavoldi paksust ja ema veres määratakse hormoonide sisaldus.
Uuringut kasutatakse kromosoomihaiguste ja väärarengute tõenäosuse väljaselgitamiseks.
Arst mõõdab ka tita pikkust ja osutab tema jalgadele, kätele, ninale ja lõuale.
“Titaga on kõik praegu hästi, tema pikkus vastab ilusasti raseduse arengujärgule ja tema süda lööb regulaarselt.”
Nii lühikest aega kestnud raseduse puhul ei pruugi lapse sugu veel täpselt näha olla.
“Tundub, et tuleb tütar, kuid kinnitan seda järgmisel visiidil,” ütleb dr Sõritsa.
Teksti autor: Kirsti Vainküla
Kahe poja ema Evelin (36) on üle elanud üheksa raseduse katkemist. Ta räägib, kuidas ta siiski emaduseni jõudis, et julgustada naisi, kel on lapsesaamisega raskusi.
Viiekuune pruunisilmne Tristan siputab hoogsalt oma mänguvaibal ning naerab laialt, igemete välkudes. Tema vend, nelja-aastane Karl, tiirutab toas, kopsides pulgaga vastu plekk-karbi põhja. Mõlemal on nalja laialt.
Need kaks poissi oleksid olemata, kui poleks meditsiini, arste, laboreid ja – mis kõige tähtsam – nende ema ning isa tohutut soovi saada päris oma laste vanemaiks.
Evelini pereplaneerimine algas 2005. aastal, mil tollal 27aastane naine jäi ESIMEST korda lapseootele. Viiendal rasedusnädalal kuulis Evelin ultrahelis elus esimest korda, kuidas lööb loote süda. Kuid päev hiljem tekkis verejooks. Ja järgmisel nädalal valitses Evelini kõhus vaikus. Elumärki ei olnud enam.
Miks rasedus katkes? Arst leidis mitu asjaolu, neist üks Evelini miniatuursus – ta on 156 cm pikk ning kaalus tollal vaid veidi üle 40 kilo. Lisaks oli töö väga pingeline ning arst andis mõista, et see on “looduslik valik”.
Evelin vähendas töökoormust, kosus 50kiloseks ning jäi TEIST korda rasedaks. Esimesel arstivisiidil kuulis Evelin tema kõhus kiiresti põksuvat südamekest, kuid nädal hiljem saabus taas vaikus.
KOLMANDA rasedusega vahetas Evelin arsti. Esimesel visiidil nägi Evelin ultrahelis, kuidas tema “täpikese” süda lööb, kuid nädal hiljem oli see lakanud. Arst saatis Evelini abikaasaga geneetiku juurde, et “äkki nende geenid lihtsalt ei sobi”. Nad käisid seal ära, kuid ei saanud teada seda ühte ja ainsat raseduse peetumise põhjust. Siiski tuvastati mõlema, nii mehe kui ka naise vereproovist trombofiilia risk (mõlema geen kandis avaldumata MTHFR C677T geenimutatsiooni), ent seda ei peetud lapsesaamise ebaõnnestumise põhjuseks.
NELJANDAL ja VIIENDAL korral kordus sama stsenaarium. Rasedused katkesid. Vaikus vaikuse otsa.
Evelin otsis nõustamist internetist. Leheküljelt Kliinik.ee hakkas talle silma Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearsti Kristiina Rulli üleskutse, et naised räägiksid oma raseduste varastest peetustest. Artikli all oli arsti mobiilinumber ning Evelin helistaski arstile. Teda innustas tagant teadmine, et “kaotada ei ole ju midagi”.
Rull oli ise jõudnud selleks ajaks lapsehoolduspuhkusele jääda, kuid ta korraldas Evelinile palju analüüse. Ent needki ei toonud vastust küsimusele, miks Evelin pole kolme aasta jooksul ema staatusse astunud. Miks kõik nurjub.
“Hing leppis sellega, et mina lapsi ei saa! Ainuke, mis haiget tegi, oli tunne, et ma ei ole õige naine, sest kõik naised ju sünnitavad lapsi,” meenuvad Evelinile tollased mõtted.
Aga Evelin ei andnud alla.
2008. aastal sisenes ta Tartus Andrei Sõritsa kabinetti. Algatuseks uuris Sõritsa läbi Evelini kõhu – ta tuvastas Evelinil endometrioosi 2.–3. astme. See tähendab, et menstruaalveri kapseldub kõhuõõnde ning põhjustab organismis põletikulisi protsesse. Sõritsa opereeris Evelinil kõhuõõnest nähtavad kolded, millele järgnes kolmekuuline ravi.
“See oli esimene kord, kui tundsin, et ma ei pea enam millegi tõestamiseks võitlema, vaid nüüd olen kõige kindlamates kätes ja meie aastatepikkune üritamine pälvib lõpuks “uhke krooni”,” kirjeldab Evelin lootusi arstile.
Kui Evelin 2009. aasta märtsis taas tuttavat “kahte triipu” nägi, ei suutnud ta isegi nutta. Ta oli oma valus karastunud. Nelja aasta jooksul oli see KUUES kord Evelinil end rasedusega arvele võtta.
Viiendal rasedusnädalal kuulis Evelin ultrahelis jälle loote südametukseid. Kaks nädalat hiljem algas verejooks. Sõritsa määras Evelinile range voodirežiimi ning sõnas: “Palun ärge kartke, et teie laps ära sureb – ta ju hakkab muidu seal kõhus nutma ja on kurb. Aga seda ei ole vaja, eks. Tal olete ju ainult teie, ta ema, seega ärge mõelge nii.”
Need sõnad andsid Evelinile jõudu hirmuga toime tulla.
“Alati, kui hirm naha vahele puges, mõtlesin arsti sõnadele ning tundsin, et suudan endas kasvavat hirmu seljatada,” meenutab Evelin.
Kui katkemisoht möödus, hakkas Evelini rasedust jälgima lapsehoolduspuhkuselt naasnud Kristiina Rull. Tallinnast Tartusse sõitis Evelin koos abikaasaga nii, et mees juhtis ning naine ise oli terve tee tagaistmel pikali.
33. rasedusnädalal leidis arst Evelini uriiniproovist valku, mis viitas algavale rasedustoksikoosile ehk arstide keeles preeklampsiale. Samuti oli naise vererõhk lubatust kõrgem ning üle ta keha tekkisid tursed.
35. nädala algul sõitis Evelin Tartusse arsti juurde. Kui sisearst Anne Kirss Evelini läbi vaatas, ütles ta kohe: “Teist saab juba lähiajal ema!” Evelin kirjutati haiglasse sisse.
“Mu emaks saamine ei olegi mägede taga… Mul oli seda raske uskuda,” tunnistab Evelin, kelle sees keerles tunnete karussell – ühtpidi kauaoodatud soovi täitumine, teisalt meeletu hirm enneaegse lapse pärast.
Arstid hoidsid Evelini rasedust viimase piirini – rasedustoksikoosist põhjustatud krampide tõttu tehti naisele aga 35. nädala lõpul keisrilõige. Laps oli sündides 43,5 sentimeetrit pikk ning kaalus 2380 grammi.
Raviarstiks osutus resident Deniss Sõritsa ning Evelin ei jõua ära imestada, kuidas ühe lapse (ja perekonna) saatuses mängivad rolli arstidest isa ja poeg Sõritsad.
“Keisrilõige tehti spinaalanasteesiaga ning ma olin teadvusel. Minu kõrval oli mees, kelle kohalolek oli erakordselt oluline. Sünnitustoas oli meeldiv õhkkond – pingelanguse tõttu naersin vahepeal nii, et kujutasin ette, kuidas mind lappiv doktoriproua peab niidi ja nõela käest panema ning mind korrale kutsuma.”
Evelin mäletab, et kui ta sünnitustoast välja veeretati, siis anestesioloogi abiline tänas teda meeldiva seltskonna eest. See oli äge!
“Kui avanesid haigla välisuksed, tundsin esimest korda elus, et olen millegi suurega hakkama saanud. Väikene pamp mu kätel kinnitas, et kõik toimub päriselt ning see ei ole uni. Kas tõesti see tillukene vammustesse pakitud inimene on meie kauaoodatud poeg?!?” meenutab Evelin elu helgeimat päeva. “Ma olen õnnelik, et sain emaks. See tunne, mis mind täidab, on jumalik, ja ma ei tea, kuidas ma seda tundmata varem elatud sain.”
Kui poeg oli saanud aastaseks, läks Evelin oma arsti Kristina Rulli vastuvõtule. Evelin ja tema abikaasa soovisid veel ühte last.
“Läksime küsima arvamust, kas tasub veel üks laps “ette võtta”. Rull arvas, et pole probleemi. Öeldakse, et kui sünnitusteed naisel kord juba avatakse, tuleb järgmine märksa kergemini,” lausub Evelin. Kuigi ta tundis, et pole emotsionaalselt valmis teise lapsega taas seda kõike läbi elama, polnud tal pikalt aega mõtiskleda – vanus pressis peale.
Evelin jäi rasedaks. SEITSMENDAT korda elus. Aga rasedus katkes kiiremini kui eelmised. Samuti katkesid KAHEKSAS ja ÜHEKSAS rasedus.
“Nüüd ma ei jõudnud enam arsti juurdegi. Rasedused katkesid peaaegu kohe, kui olin rasedustesti teinud,” kirjeldab Evelin lootusetut olukorda. Siiski ei jätnud ta jonni – ta ei tahtnud end 50-aastaselt süüdistada, et ei teinud teise lapse saamiseks kõike võimalikku.
Evelin pöördus taas Andrei Sõritsa poole. Arst vaatas analüüse ja soovitas kunstlikku viljastamist. Evelinile siirati emakasse kaks viljastatud munarakku ning vereproovid näitasid, et Evelin on KÜMNENDAT korda rase. Aga algas verejooks. Rasedus peetus.
See kõik tähendas Evelinile mõõtmatut kurbust. Lisaks riivas teda tundmus, et ta polegi normaalne. Sest õige naine suudab ju emaks saada. Aga Evelini elu viimased kuus aastat olid käinud taktis, kas läheb korda või katkeb, läheb korda või katkeb…
Nüüd, enne kui minna järgmisele katsele, võttis Evelin käsile oma mõtlemise. Ta hakkas mediteerima. Ta sisendas endale, et “saab hakkama” ning et “on õigel teel”.
“Kui esimese kunstliku viljastamise ajal pelgasin endale emaks saamise võimalust tunnistada, sest kartsin, et niipea kui seda teen, kaotan lapse, siis teine rasedus oli tänu meditatsioonile palju lihtsam. Kui läksin teisele katsele, oli mu sees palju positiivsust ning head tunnet. Ma olin rahulik,” ütleb Evelin. Ta üllatus, kui avastas, et seesama rahu säilis ka pärast teist kunstlikku viljastamist. See oli ÜHETEISTKÜMNES kord olla lapseootel.
Ultrahelis käis Evelin Tallinnas Marek Šoisi juures. Kõik näitajad olid korras, loode kasvas ning dr Šois uskus, et varajase preeklampsia ohtu ei tohiks tekkida.See tähendas, et alles 20. nädalal julges Evelin oma vanema poja ultrahelisse kaasa võtta, et talle kõhuvees sulistavat “väikevenda” näidata.
Evelin võrdles päevhaaval oma teist edukat rasedust esimesega. Kui esimese raseduse ajal tekkis valk uriini 33. nädalal, siis nüüd “ilmutas” valk end 36. nädalal. See oli hea märk, kuid juba kolm päeva hiljem oli Evelinil talumatu migreen, ta käis seintest kinni hoides, tasakaalu polnud.
Evelinile tehti erakorraline keisrilõige, sest ta seisund muutus tundidega – preeklampsia tõttu tõusis vererõhk eluohtlikult kõrgele.
“Nii lootsin last 37. nädalani kanda, ent see ei õnnestunud jälle,” ütleb Evelin, kes unustas need mõtted kohe, kui “pisike vastsündinud soe pamp vastu ihu pandi”. Teine laps kaalus 2700 grammi ning oli 47 cm pikk. Selle päevaga lõppes kaheksa aastat kestnud valu ja omamoodi lein.
Täna oma kahte põnni vaadates ei kahetse Evelin ühtegi üleelamist. “Kui oleksin taas sama tee alguses, teeksin selle uuesti läbi, kuigi dr Sõritsa juurde võiks jõuda kiiremini kui kuuenda raseduse ajal. Tagantjärele teeb hingele haiget just see, et mulle anti korduvalt mõista, et minu raseduste katkemised on looduslik valik ja embrüo ei ole piisavalt elujõuline. Mõlemad lõpuni kantud rasedused olid ju algusest peale verejooksudega, kuid tänu voodirežiimile ning õigele ravile on mul kaks imearmast poega,” võtab Evelin kokku.
Evelini raseduste katkemise põhjustena pakuti välja verehüübivushäireid (MTHFR geenimutatsiooni), immunoloogilist häiret (immuunsüsteem lükkab võõra valgu välja) ja endometrioosi.
Endometrioos on sage haigus mida põeb 10% sünnitamisealistest naistest. Enim esineb seda 25-30 aastastel naistel.
Haiguse korral asetseb emaka limaskesta (endomeetriumi) sarnane kude väljaspool emakat. Kõige sagedamini on haiguskolded väikevaagnas ja munasarjades.
Endometrioos võib kulgeda kaebusteta, kuid võib esineda ka tugevat valu alakõhus ja ristluupiirkonnas, eriti enne “päevi”. Samuti võib esineda vahekorraaegset kõhuvalu ja menstruatsioonile eelnevat pruunikat määrivat voolust. Haigusega kaasneb tihti viljatus. Paljudel naistel, kellel uuritakse lastetuse põhjusi, leitakse endometrioos, kuid samas ei ole kõik endometrioosi põdevad naised lastetud.
Kuigi endometrioosi kirjeldati juba 19. sajandil, pole haiguse tekkemehhanism täpselt teada. Rolli mängib pärilikkus: kui emal või õel on endometrioos, on inimesel 10 korda suurem oht samamoodi haigestuda.
Täpsemalt: www.endometrioos.ee
Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras
Pere ja Kodu alustab koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte.
Kümne kandideerinu hulgast valisime välja naised, kelle rasedus on erinevas staadiumis.
Kui riiklikus kliinikus jälgiksnende rasedust ilmselt ämmaemand, siis Tartus asuvas Elites teeb seda naistearst Deniss Sõritsa. See võib mõnele naisele tähendada suuremat turvalisust, kuid on ka mugav: probleemide korral ei jooksutata naist ämmaemanda-arsti vahet.
Lisaks kutsub dr Sõritsa nii pered kui ka lugejad erutavale avastusretkele: 3D-4D ultrahelipiltide vahendusel on võimalik teha titaga tutvust veel enne ta sündi. Mullu sooritas arst 3D-uuringuid 430 korral.
Emad, isad, vanaemad, vanaisad ei uskunud ekraanipilti nähes oma silmi: “Ta on ju täitsa inimese nägu!”
“Mehel on tavaliselt raske taibata naise teadaannet: ma olen rase, üheksa kuu pärast saame lapse!
“Millise lapse?” on mees segaduses. Kui tulevane isa näeb aga loote nägu, jäsemeid ja tuksuvat südant, toob see ta reaalsusele lähemale,” lausub dr Sõritsa.
Ultraheliuuring salvestatakse ka DVD-le, seda on võimalik teistele näidata ja teha sellest lühiklipp. “See on erakordne mälestus ajast, kui laps oli kõhus,” rõõmustab dr Sõritsa.
Tutvume nüüd aga naistega, kes lubavad meil oma lapse imelisest ootusajast osa saada.
Kristiina Orr (25) on natuke ärevil. Ta ootab 13. nädalat
oma esimest last ja tema keha on märkimisväärselt muu-
tunud.
Mullu oktoobris osales Kristiina fitness-võistlusel, kus ta pälvis 7. koha. Kirglikult spordile pühendunud naine oli seni lapsesaamist edasi lükanud, kuid siis otsustati koos elukaaslase Enari Sonniga (33), et see on tema viimane võistlus.
Paar oli üllatunud, kui napilt mõni nädal hiljem osutus rasedustest positiivseks. “Mina mõtlesin, et selliste asjadega läheb natuke kauem aega,” ütleb Kristiina.
Ka raseduse mõju oli algul tormiline. Kristiina tahtis ainult horisontaalis voodis lebada, sõi vähe või seda, mida varem ei armastanud. Nädalaid nägi nende argipäev välja nii, et Enari kooris enne ehitusele tööleminekut Kristiinale kolm mandariini. Naine sõi mandariinid ära ja keeras uuesti magama. Mõne tunni pärast ärkas ja läks Tartu Elleri nimelisse Muusikakooli
inglise keelt õpetama. Õnneks gümnasistid ei aimanud, et nende õpetajal keerab kõhus ja ta ihkab hullult hapukurgivõileiba.
Müstilised isud ja halb enesetunne taandusid varsti, kuid keha alles hakkas muutuma. Naisele, kes oli viinud oma keha tippvormi, valmistas see parajat pinget. Ta vaatas peeglist suurenenud kõhtu ja ohkas: “Tahan trenni, tahan trenni…” Siis manitses ennast: “Rahune maha, see on ainult üks periood. Trenni saan pärast jälle teha.”
Kristiina on natuke pabinas ja see on ka loomulik, sest on ju see tema esimene lapseootus. “Kas ma olen ka tujukamaks läinud? Ei ole ju?” küsib ta mehelt. “Ei ole eriti,” vastab Enari.
“Aga see võib veel muutuda, ärme hõiska enne õhtut,” naerab Kristiina.
Kui mehed soovivad tavaliselt poissi, siis Enari tahaks hoopis esimeseks tütre saada. Kristiina panustab pojale. “Kui üks juba ütleb tüdruk, peab teine poiss ütlema. Muidu on mage ja ei teki võistlusmomenti,” põhjendab ta.
Marge Pihlik-Jõgi (35) on lapsesaamise nimel palju läbi elanud: kolm raseduse katkemist ja kunstliku viljastamise protseduuri.
Praegu on Marge rasedus jõudnud 18. nädalani ja naine sõnab: “Nüüd läheb loodetavasti kõik hästi.”
Lapseootuse algul tundis Marge suurt väsimust ja tahtis pidevalt magada. Paari kuu pärast saatis perearst ta haiguslehega koju. Marge töötas Tartu Karlova Gümnaasiumi kohvikus müüjana ning pidi tõstma raskeid toidupakke. Omajagu väsitavalt mõjus ka 600 lapse kisa. Praegu tunneb naine end hästi, vaid korra on löönud kõhtu suur valu ja ühel päeval lõhkus pea.
Margel ei ole lapsesaamine kulgenud kergelt. Esimese mehega koos elades ei õnnestunud tal rasestuda, sest munajuhad olid ummistunud. Laporoskoopilisel operatsioonil “puhuti” juhad läbi. Naine jäi beebit ootama, kuid mõne nädala pärast rasedus katkes.
Oli suur üllatus, kui ta kaks aastat hiljem rasedustestilt kaks triipu leidis, ja suur rõõm, kui sündis pisike Lisett-Marleen. Paraku avastasid arstid beebil südameklapirikke ega osanud ennustada, kaua ta elab.
Praegu on Lisett-Marleen ergas 10aastane tüdruk, kes armastab kooris laulu lõõritada ja kodus tantsupiruette esitada. Haiguse tõttu ei tohiks ta küll väga rabelda, aga… “Eks proovi teda kinni hoida,” muigab ema.
Siis abiellus Marge teise mehega ja hakkas ligi kaks aastat tagasi igatsema järgmist last. Jällegi osutusid takistuseks mitteläbilaskvad munajuhad ja seekord soovitas arst kunstlikku viljastamist. Väike elu sai alguse, kuid hääbus mõne nädala pärast, ja nii kaks korda järjest.
“Kogu aeg oli lootus, aga kuidagi ei õnnestunud… Olin väga kurb ja mees päris masendunud,” räägib Marge.
Kolmas kord on läinud paremini ja pere on titaga ultraheli vahendusel juba põgusalt tutvust teinud. Pisike tegelane viskas emme kõhus silda, pani näpu suhu ja lõpuks peitis enda ära. “Alarile näitas ta rusikat!” lisab Lisett.
Marge abikaasa Alar Jõgiga (27) me praegu kahjuks ei kohtu, sest mees töötab Soomes ventilatsioonifirmas. Kodus käib ta kuu-pooleteise tagant ja loodame, et järgmisel ultraheliuuringul saab beebi jälle isa tervitada.
Aleksandra Grinevitš (27) ei tea, kas saab rasedana tööd jätkata võib peab koju jääma. See sõltub tema tööandjast, Maxima kaupluseketist.
Elva külje all Peedul elav Aleksandra ootab beebit 9. nädalat. Võrreldes eelmise lapseootusega, kus ta enesetundes mingeid muutusi ei märganud, on seekord olemine märksa raskem. “Väsimus on suur ja tahaks palju magada.”
Kuid naine ei taha ka koju lesima jääda. Teda hoiab virgena praegune elukorraldus, kus ta viib hommikul poeg Martini (3) lasteaeda ja suundub ise Elva Maximasse vahetusevanema abi tööd tegema.
Paraku soovis uus ülemus panna naise praeguselt paberitöölt kaupa vastu võtma. Aleksandra käis juba korra arsti juures, kes ei lubanud tal raskeid kaste tõsta. Kas tööandja laseb rasedal kergemat tööd jätkata või peab ta jääma koju, kus talle makstakse hüvitist 100% töötasu ulatuses? See selgub nädala jooksul.
Aleksandra ja tema elukaaslane Mario Karro (27) soovisid perre järelkasvu, et kahe lapse vahele ei jääks liiga suurt vahet ja aktiivne Martin saaks õe või vennaga mängida.
Keda siis vanemad ootavad, tüdrukut või poissi?
“Minu arvutuste järgi (menstruaaltsüklist lähtuvalt (toim) peab tüdruk tulema,” vastab Aleksandra. “Kõige kiirem võidab!” ei jää Mario alla.
Esimest last ootama jäädes teatas mees, et temaga saab ainult poisse. Sama väitis ka Mario vend oma naisele. Kuna venna perre sündis aga vahepeal tütar, on Mario oma teoorias pisut kahtlema löönud.
Naise-mehe vahelist kirglikku läbisaamist on aidanud ülal hoida see, et tutvuse algusest peale on Mario palju välismaal töötanud, mullu langetas harvesteriga metsa lausa kaugel Siberis. Nii pole rutiini vaja karta.
Rasedus muudab vahel naise emotsionaalsemaks ja tujukamaks. Kas Mario on ka muutust märganud?
“Vahel viskab vimkasid sisse, aga midagi hullu ei ole. Tuleb mul hommikul validool sisse võtta, siis on hea rahulik olla,” vastab mees.
Venoosne trombemboolia (VTE) hõlmab endas süvaveeni tromboosi ja kopsuarteri trombembooliat. Venoosne trombemboolia tekib sageli siis, kui mitmed riskifaktorid (geneetilised ja elu jooksul omandatud) esinevad samaaegselt. Kõige olulisemateks omandatud riskiteguriteks peetakse ulatuslikke operatsioone/traumasid. Keskmise tugevusega riskifaktorid on rasedus, hormoonasendusravi või rasestumisvastaste tablettide kasutamine, sünnitusjärgne periood ja kasvajad. Väiksemateks riskifaktoriteks peetakse liikumatust/sundasendit jäseme immobiliseerimise, pikaajalise lennureisi ja halvatuse tõttu.
Kaasasündinud ehk geneetilisteks teguriteks, mis soodustavad venoosse trombemboolia tekkimist, on faktor V Leiden mutatsiooni, protrombiini G20210A mutatsiooni ja MTHFR geeni C677T ja A1298C mutatsioonide esinemine (Tabel 1).
| Geneetiline marker | Sagedus | Risk |
|---|---|---|
| Faktor V Leiden | ~ 2.7% Euroopas, (0 – 7% sõltuvalt piirkonnast), 3% Eestis |
3 – 7 korda suurem VTE risk heterosügootidel, 50–100 korda suurem VTE risk homosügootidel |
| Protrombiin G20210A | 1 – 8% Euroopas, 3.3% Eestis |
2 – 5 korda suurem VTE risk heterosügootidel, umbes 10 korda tõusnud risk homosügootidel |
| MTHFR C677T | ~35% eurooplastest on heterosügoodid, 12% homosügoodid | 2 kuni 3 korda suurem VTE risk homosügootidel |
| MTHFR A1298C | 9–20% kõigis suuremates etnilistes gruppides | suurenenud VTE risk heterosügootidel, kui esineb koos C677T heterosügootse mutatsiooniga |
Geneetiliste riskitegurite olemasolul on vajalik erialaarsti konsultatsioon tromboosiriski täpsemaks hindamiseks ning ennetusravi määramiseks. Pereliikmetele võib soovitada geneetiku konsultatsiooni ning geeniuuringuid leitud muutuse suhtes.
Analüüsi vastus saabub 5-7 tööpäeva jooksul. Hind 170 eurot.
Paljud väikeste laste vanemad on mures seepärast, et nende lapsed ei arene vajaliku kiirusega. Kuid see nii ütelda vajalik kiirus on ju igaühe jaoks erinev. Kelle laps hakkab kõndima juba 7-kuuselt, kellel alles aasta ja seitsme kuuselt. See on kummaline, aga beebid arenevad tohutult erinevalt. Ja sellest ei pruugikski midagi olla, kõik võiksidki inimeseks sirguda just sellises rütmis nagu see neile loodusele poolt ette nähtud – rahulikus ja harmoonilises keskkonnas, oma vanemate poolt armastatute ja imetletutena. Kuid seda rahu ja harmooniat häirib üks ebameeldiv ja aeglasemalt arenevate beebide emmesid painav tõik – nimelt meeldib beebide emmedele kangesti nii endid kui oma beebisid võrrelda. Just nagu tippsportlasi, kes on end maailmameistrivõistlustele kirja pannud ja peavad seal teatud normid ära tegema ja tulemused kirja saama. Nendel “beebide maailmameistrivõistlustel” on tavaliselt kõige häälekamad need emmed, kelle beebid kiiresti arenevad ja see on ka loomulik – kes ei tahaks siis seltskonnas õnnelikult kuulutada, et tema laps käib juba poolaastaselt? Kuid mida peavad sealjuures tundma emmed, kelle laps ei käi veel isegi pooleteiseaastaselt? Nemad satuvad seepeale paanikasse ja mõtlevad edaspidi vaid sellele, kuidas nende laps teistele lastele järele jõuaks. Siinkohal tulevad appi veel sõbrad ja sugulased ning teised heasoovijad kõiksugu beebiringidest ja netifoorumitest ning muidugi ka kaubandus – beebitoodete maaletoojad, kel kõigil oma ettekujutus sellest, mida üks õige beebi mingis vanuses tegema peaks ja mida kõike hullu juhtub, kui ta seda asja ei tee või talle sellist või teistsugust “arendavat mänguasja” ei osteta. Kuid kas selline paaniline ja plaaniline beebiarendamine ka lapsele hea on? Käisime seda uurimas Tartu erakliinik Elite’s lastele arendusravi ja massaaži tegevalt füsioterapeut Anne Lepasepalt, kel sel alal pikk kogemus – ta on nimelt üks esimesi füsioterapeute Eestis ning Eesti Füsioterapeutide Liidu üks asutajaid.
Füsioterapeut Anne Lepasepp soovitab võistlevatel emmedel pigem hoogu maha võtta. “Kuuekuuselt ei pea veel midagi arendama,” rahustab ta lapsevanemaid. “Nii väike laps ei vaja muud kui toitu ja turvalisust. Esimesed kolm kuud ei soovita ma temaga üldse võimelda, sellega võiks alustada neljakuuselt”. Küll on lapse esimesel eluaastal vajalik käia korralistel visiitidel oma perearsti juures.
Lepasepa arvates ei seisa vanemate ülesanne mitte niivõrd lapse arendamises, kuivõrd talle arenemiseks tingimuste ja võimaluste loomises. See tähendab lapse tingimusteta armastamist, temaga suhtlemist ja talle tähelepanu pööramist, kuid ka hoolitsemist selle eest, et ta end kodus ei vigastaks. “Ärge pange last ärkvel olles voodisse, sealt ei näe ta muud kui voodi võresid,” õpetab ta. “Kui ta on neljakuune, siis tuleks ta juba mängu ajaks põrandale maha panna. Tal on seal võimalik ringi liikuda ja ümbritsevat uudistada. Seal on tal palju huvitavam ja ta areneb kiiremini.” Füsioterapeudi sõnul peaks vanemad kindlasti jälgima ka seda, et maimuke voodilt või diivanilt alla ei kukuks. Iga kukkumine on tõsine trauma. Seepärast on tark juba varakult võrevoodil põhi alla lasta. “Mõned emad kurdavad selle üle, et siis on last raske välja tõsta, aga samas on see ju lapsevanematele treeningu eest,” räägib ta. “Nii polegi vajadust eraldi trennis käia”.
Anne Lepasepp on väga kriitiline beebitarvete ja mänguasjade suhtes, mis maaletoojate väitel beebide arendamiseks hädavajalikud on. Tema vastuvõtul käis kord ema, kes kiitis, et ostis lapsele hüppamispüksid – sellised, mida saab ukseavasse kinnitada ja lapse sinna sisse pista, et ta seal hüppaks. Füsioterapeudi küsimuse peale, et miks säärast asja vaja, kostnud noor ema, et nõnda saab laps omale tugevad jalad. “Aga miks peavad jalad tugevad olema?” küsib Lepasepp imestunult. “Hüppamine ei arenda last küll kuidagi. Miks ta peab hüppama? Ta pole ju ometi känguru. Inimene on loodud kõndima”. Tema arvates peaks vanemad laskma lapsel areneda rahulikult, talle sobivas rütmis. Füüsilises arengus on vajalikud sellised etapid nagu peahoidmine, pööramine, käperdamine ehk roomamine, istumine, püsti tõusmine, käimine, jooksmine, hüppamine – see tähendab jämemotoorika. Kuid tähtis on ka lapse peenmotoorika areng ehk käeline tegevus.
,,Last ei tohi aga panna tegema asju, näiteks istuma või seisma siis, kui ta selleks veel valmis pole,” rõhutab ta. Sama lugu on käimisega. Eesti lapsed hakkavad käima keskmiselt aasta ja kahekuuselt – tüdrukud varem, poisid hiljem. Kõik, kes hakkavad käima kümme kuu ja aasta ning viie kuu vahel, jäävad füsioterapeudi sõnul normi piiresse. “Pole tähtis, millal laps mingit asja tegema hakkab,” ütleb ta. “Tähtis on, kuidas ta seda teeb”. Enamikul lastel pole ka mingit vajadust käimistooli järele, millega paljud vanemad oma võsukesi kiiremini käima treenivad. “See on mõeldud selleks, et kompenseerida füüsilise arengu mahajäämust” rõhutab Anne Lepasepp. “Aga nüüd on sellest saanud justkui mingi tarbeese, mida kasutavad kõik”.
“Mida vähem asju lapsel on, seda parem,” kinnitab ta. Tema arvates on asju vaja vanematele, kes soovivad end nende abil lapsest vabaks osta. Kui rääkida laste vajadustest, siis neile on vaja piisavalt vanemate aega ja tähelepanu.
Lastele asjade ostmise asemel võiks nendega mängida ja ka mängulisi võimlemisharjutusi teha. Iga ema teab, kuidas “koer läks karja linta, lönta, koju tuli vinta, vänta”. Piisab kiigutamisest ja silitamisest, paitamisest. “Vanasti oli selline hea asi nagu häll,” kiidab Lepasepp. “Sellega sai last mõlemale küljele kiigutada ja see aitas tal harmooniliselt areneda”. Lapse kiigutamine küljelt küljele ongi üks harjutus, mida ta vanematel teha soovitab. Selleks võib võtta lapse sülle ja teha temaga kaheksakujulisi liigutusi, kuid võib ka tõsta ta õlale ja liigutada edasi-tagasi. Ka pööramise puhul on oluline jälgida, et laps pööraks end mõlemale poole, nii vasemale kui paremale, nii kõhult seljale kui seljalt kõhule – nii areneb ta igakülgselt. Lapse istuli asetamise puhul soovitab füsioterapeut aga teha seda nõnda, et lapse jalad jääksid mitte sirgelt, vaid painutatult. “Me ise ju ka ei istu jalad sirgelt,” selgitab ta. Väga tähtsad on õiged jalanõud. Lapse esimesed jalanõud peaksid olema iluuisusaapa taolised – sellised, et hüppeliiges jääb saapa sisse – ning kinnitatud võiksid nad olla kas paelte või krõpsudega.
Füüsilise tegevuse kõrval on Lepasepa sõnul väga oluline lapsega suhtlemine, temaga rääkimine ja tema õpetamine.
Sageli on emadel soov lapse kõrvalt varakult tööle minna – kardetakse karjäärialaselt maha jääda ja rahaliselt kaotada. Laps pannakse sageli juba pooleteiseaastaselt sõime ning talle arenemiseks võimaluste loomine usaldatakse võõrastele inimestele.
Anne Lepasepp soovitab lapse võõrastele kujundada andmisega võimalikult kaua oodata. “Ärge pange teda hoidu, ärge minge tööle,” soovitab ta emadel oma lastega, kui vähegi võimalik, ise tegeleda. See aeg, mil nad on väiksed ja vastuvõtlikud, on ju nii üürike ning seda tuleks hinnata. “Vaadake neid, suhelge nendega,” ütleb ta. Armastust ei saa tema arvates kunagi liiga palju olla. “Jagage oma lapsele nii palju hellust kui saate,” vaidleb ta vastu laialt levinud arvamusele, et last liigselt armastades hellitame ta ära. “Mitte keegi teine ei armasta teie last tingimusteta. Lasteaiatädid ja lapsehoidjad, ka teised lapsed seavad talle omad tingimused. Armastage siis vähemalt teie teda igasuguste tingimusteta!”.
Kõikvõimalikud raamatud, mis emaduseks erinevaid ja sageli vastukäivaid juhiseid annavad, soovitab Lepasepp teadmiseks võtta. “Emad peaksid usaldama aga oma südame tunnet. Nemad ise teavad, mida nende laps vajab,” leiab ta.
Ka ei poolda ta lapse keelamist. “Kui last kogu aeg keelata, siis ta tajub seda nii, et teda tõrjutakse ega armastata”. Keelamise asemel võiks kujundada kodu selliseks, et last ei tarvitsekski keelata – näiteks panna põrandalt ja alumistelt riiulitelt ära need asjad, mida ei soovita, et laps puutuks. “Elada võiks nii, et peaks võimalikult vähe keelama, võiks jagada lihtsalt oma kogemusi,” soovitab ta.
Kõige rohkem ongi võimalik oma lapse heaks ära teha teda armastades, temaga päevast päeva suheldes ning talle tähelepanu ja aega pühendades. “Juba neljakuune saab kõigest aru,” ütleb füsioterapeut. “On välja selgitatud, et inimene peab üht sõna kuulma 5000 korda, et seda järgi öelda. Lapse kõne arenguks on vaja, et temaga kogu aeg räägitaks.”
Mänguasjadena soovitab Anne Lepasepp eelistada puidust asju ning televiisori vaatamise asemel võiks vanemad koos lapsega muusikat kuulata ja talle raamatut ette lugeda.
On veel üks oluline põhimõte, mida vanemad võiks oma võsukesega suhtlemisel järgida. “Last tuleb võtta kui võrdset partnerit,” ütleb Anne Lepasepp. “Nad on meie õpetajad. Näiteks mina olen oma 3-aastase tütrepoja käest väga palju õppinud”.
Nii lõppeb meie jutuajamine, mis mõjus nii rahustavalt, et minul kadus küll igasugune hirm, et mu aastane laps ei arene piisava kiirusega. Lapse eest hoolitsemine on väga vastutusrikas. Peame oma lapse jaoks olemas olema ja see on lihtne – tuleb lihtsalt kõik muu, mis seda segab, kõrvale lükata. Oleksin justkui teraapias käinud. Kuid eks füsioteraapia olegi ju teraapia.
Anne Lepasepp teeb Elite kliinikus lastele arendusravi ja massaaži kord nädalas teisipäeviti. Tema vastuvõtule võivad tulla kõik. “Olen oma elus näinud ainult kaht last, keda üldse aitama ei peaks,” ütleb ta naeratades.
Arendusravi ja massaaž Elites Anne Lepasepa juures on ka üks Vahvaima võrukaela konkursi peaauhindu.
Autor: Irja Tähismaa, Võrumaa Teataja, mai 2013
Isadepäev ei ole enam kaugel – juba 10.novembril.
Elite kliinikul on Sulle pakkuda eriline kingiidee erilistele isadele:
28. septembril osales Elite erakliiniku IVF meeskond koosseisus naistearstid dr Svetlana Räim, dr Deniss Sõritsa, dr Andrei Sõritsa, embrüoloog Maarja Kõiv ja bioloog Andre Taimalu Pärnus kohtumisel nimega Annual Meeting of the Baltic Fertility Society.
Naistearst dr Deniss Sõritsa esines ettekandega teemal:
“Pregnancy rate in endometriosis patients according to severity of the disease after using a combined approach of laparoscopy, GnRH agonist treatment and IVF”.
Konverentsil valiti erakliinikute Elite, Tähe, Gyne Tartu ja Gyne Jõhvi asutaja dr Andrei Sõritsa Baltic Fertility Society (Balti Viljatus Selts) esimeseks auliikmeks.
Elite apteek
Kliinik ELITE-s, aadressil Sangla 63, tegutseb Elite apteek.
Elite apteek avatud Esmaspäevast Reedeni aegadel 10.00 – 18.00.
Apteegi telefon: 740 9938 , e-mail: elite.apteek@mail.ee
Apteeki sissepääs nii kliinik “Elite” fuajeest kui ka eraldi maja linnapoolsemast uksest (mille kohal ka kena tahvel APTEEK)
Tähe erakliinikus (Tähe 95, Tartu) hakkab alates 17.09.2013 üks kuni kaks korda kuus vastu võtma Kõhukliiniku litsenseeritud füsioterapeut Helle Nurmsalu, MSc, kes on ainsana Eestis spetsialiseerunud kõhu sirglihase diastaasi ravimisele, kasutades süstemaatilist kehatüve süvalihaste (“core”) treenimist ja lihaseid ühendava sidekoe taastamist tõenduspõhise programmi Tupler Technique™ alusel.
30-minutilise konsultatsiooni maksumuseks on 20 eurot.
Täpsemalt saab lugeda: www.kohukliinik.ee ning vastuvõtule registreeruda tel. 7348145 või heidi@elitekliinik.ee.
Äripäeva väljaandes Gentleman nr 24 – MAI 2013 ilmunud artikkel
lehele lisatud 31.05.2013
Elite Kliinikus on uus 3D/4D ultraheliaparaat Voluson E6.
Dr Deniss Sõritsa ja Dr Andrei Sõritsa teevad Elite Kliinikus loote 3D/4D ultraheliuuringuid.
Uuringu teostamiseks on parim aeg 23.-27. rasedusnädal. Suurema raseduse korral sõltub pildi tegemise tulemus rohkem loote asendist.
Ka soovitame nädala jooksul enne uuringut tarbida tavapärasest rohkem vedelikku.
NB! Visualiseerimise tulemus sõltub loote asendist.
Vaadake ka 3D ultraheliuuringul tehtud ülesvõtteid
Dr Deniss Sõritsa teeb 3D/4D ultraheliuuringut kõikidele soovijatele (ka mujalt kliinikutest) hinnaga 50 EUR , ilma Eesti ravikindlustuseta patsientidele lisandub vajadusel teenustasu 15 EUR.
Kogu uuring salvestatakse Elite Kliiniku logoga DVD-le, pildid saadetakse Teile e-kirja teel 2-3 tööpäeva jooksul.
Dr Andrei Sõritsa teeb 3D/4D ultraheliuuringut ja lisaks loote anatoomiat kõikidele soovijatele (ka mujalt kliinikutest) hinnaga 90 EUR , ilma Eesti ravikindlustuseta patsientidele lisandub vajadusel teenustasu 15 EUR.
Kogu uuring salvestatakse Elite Kliiniku logoga DVD-le, pildid saate väljaprindituna kohe kätte.
Lehele lisatud 21.02.2012, ilmus Naisteka veebilehel 23. detsembril 2011
Oma loo rääkis 25-aastane munarakudoonor, 1 lapse ema Tartust. Ta on doneerinud kaks korda, kolmas protsess on hetkel pooleli. Naine kirjeldab, miks ta seda teeb, kes sobivad munarakunoonoriks ja kuidas protsess täpsemalt välja näeb.
Munarakudoonorlusest kuulsin üsna ammu, täpselt ei mäletagi, kuidas selleni jõudsin, aga esmane kokkupuude oli vist internetis. Olin tol ajal ise lapseootel ja vastava info doonorite vajalikkusest leidsin Elite Kliiniku koduleheküljelt, kus olin ka rasedusega arvel. Tol ajal polnud teema minu jaoks aktuaalne ja alles paar aastat hiljem läksin naistearst dr. Svetlana Räime juurde esimesele konsultatsioonile, et sellest rohkem kuulda. Enne otsustamist ma mõtlesin ja pigem olin meelestatud, et ma ei tahaks seda teha. Aga pärast esimest korda ei mõtle enam sellele, et see on just minu munarakk, pigem aga selle peale, et sellest saab keegi midagi head.
Munarakudoonorlus kui ravimeetod on mõeldud naistele, kellel endal munarakke ei teki või on probleemiks geneetilised haigused. Arst selgitas mulle, mida see kõik endast kujutab, kuidas näeb välja kogu raviskeem ja protsess. Mõnikord vajavad munarakudoonorit ka noored naised. Mind pani mõtlema, et kui doonorlus poleks Eestis lubatud (nagu mõnedes riikides), siis oleksid pered, kuhu ei saakski lapsi sündida.
Minu igapäevaelu see ei mõjuta, oluline on ainult ravimite kasutamine ja kuupäevadest ja kellaaegadest kinni pidamine. Pean olema ja püsima terve ja endale rohkem tähelepanu pöörama. See on kindlasti minu jaoks olnud positiivne, sageli tulebki enda jaoks selgeks mõelda, et tähtis olen ka ma ise ja minu tervis ja kõikide muude kohustuste kõrval tuleb ka selleks aega leida.
Kuna tegemist on meditsiinilise sekkumisega ja teema polnud minu jaoks varasemalt tuttav, oli mul arstile esialgu palju küsimusi ja pead vaevasid kahtlused-hirmud. Üheks küsimuseks oli, kas minu tervist mõjutab hormoonide kasutamine. Arstilt sain vastuse, et mitte. Et olla päris kindel, uurisin ka ise lähemalt seda teemat ja võtsin ka mõtlemisaja. Veel mõtlesin enda jaoks selgeks, et ka üldnarkoosiga võivad kaasneda tüsistused ja omaette teemaks on hormoonidega mängimine, ei tea, mis sellega kaasneb ja mis võib tulevikus olla — seega polnudki see otsus nii kerge tulema. Mind lohutas, et teaduslikud uuringud on näidanud, et ravimite kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki.
Kui olin enda jaoks asjad läbi mõelnud ja otsuse teinud, panin uue aja, et analüüse andma. Nimelt doonorid läbivad põhjaliku tervisekontrolli. Pärast analüüside andmist täitsin vajalikud dokumendid.
Minu analüüsid olid korras, kliinikust tuli vastus, et sobin doonoriks. Olin jäänud oma otsusele kindlaks, et tahan proovida munarakudoonorlust ja mind lisati doonorite nimekirja. Doonorite nimekirjas on rida parameetreid ja neid parameetreid nähes teeb perekond otsuse, kelle ta valib endale doonoriks. Seal on näiteks silmade, juuste värv, pikkus, haridustase ja info ka analüüside tulemuste kohta — kõik vastavalt Eesti seadusandlusele. Doonorlus on Eestis anonüümne ning rohkem infot patsient minu kohta ei saa. Ka siis mitte, kui laps saab 18-aastaseks. Pärast nimekirja lisamist järgnes ootamise aeg. Möödus kõigest paar nädalat ja ma osutusin valituks. Arst helistas ja küsis, kas olen nõus ja saan doneerida.
Nõustusin doneerima. Mind kutsuti dr Andrei Sõritsa vastuvõtule, kus ta selgitas kogu protsessi veel kord ja ütles, mis ajal pean olema Tartus ja kliinikut külastama. Andsin oma nõusoleku, et need ajad mulle sobivad. Kogu ettevalmistus võtab u 4-5 nädalat.
Esimesel visiidil tehti ultraheliuuring (analüüsid olid vahetult enne just tehtud, seega polnud vaja analüüse kordama hakata), toimus doneerimisplaani täitmine ja ravimikoguste määramine vastavalt minu tsüklile. Esimesed ravimid sain kaasa, milleks olid vaginaalsed kuulikesed, mida kasutasin nädal aega, et minu tsükkel sobiks retsipiendi tsükliga. Retsipient on naine, kellele ma annetan oma munarakud. Üks ravim on ninaspreina, seda kasutan 3 x päevas ja hiljem 2 x päevas (terve protsessi vältel). Minu jaoks uudne ja esialgu ka hirmutav teema olid süstid. Alguses tegi medõde mulle esimesed süstid ise ning seejärel juba juhendas, kuidas saaksin end ise süstida. Nii et hiljem hakkasingi end ise hommikuti süstima. Alguses oli süstimine väga hirmus, mul polnud ju sellega kunagi kokkupuudet olnud, esimesel korral läks kaua aega ja kartsin, pärast aga harjusin ruttu ära ja nüüd ei valmista see enam üldse probleeme. Seejärel leidis aset veel 3 visiiti, arst vaatab iga kord mind ultraheliga, küsib, kas mul on kõik korras ja vajadusel annab veel ravimeid.
Rohtude kasutamine ei mõjuta mu enesetunnet. Kõrvaltoimete kohta olen alati esitanud küsimusi ja ise lugenud läbi infolehed, kuid minul pole kõrvaltoimeid esinenud.
Umbes 9-10 paiku lähen söömata-joomata kliinikusse, täidan dokumendid, milles kinnitan, et minul ega mu peres pole teatud haigiseid ning kohe pärast seda on protseduur üldnarkoosis. Tavaliselt ärkan kaua ja puhkan ja magan, sel ajal mulle ei meeldi kiirustada. Munarakkude võtmine munasarjadest toimub narkoosi all, et välistada doonoril negatiivseid emotsioone seoses võimaliku valuga (kuigi arsti sõnul osa doonoreid ei soovi narkoosi munarakkude võtmise ajaks). Protseduur kestab 5-10 minutit. Oluline oli ka minu jaoks arsti selgitus, et munaraku võtmine ei kahjusta ega traumeeri emakat ning kui peaksin soovima ise sünnitada, siis ka selles küsimuses on kõik endine.
Esimesel päeval ei tunne midagi, kõik on tavapärane, pärast seda on kõht õrnalt punnis, 5-7 päeva on taastumisaeg, mil kõht on veidi valulik ja võib esineda õrna ebamugavustunnet, mis aga läheb kiiresti üle. Sel ajal on füüsiline raskem tegevus ja seks keelatud. Seejärel läheb kõik vanaviisi edasi. Doneerida võib soovi korral mitmeid kordi, aga kohustuslik on puhkeaeg 2-3 kuud.
Hüvitis on minu jaoks teisejärguline, sest see on teise naise elus nii suur sündmus. Ainult raha nimel ei tasu seda protsessi ette võtta, kuna see protsess nõuab üsna palju tähelepanu ja pühendumust. Nt ninarohu kasutamine eeldab kindlatel kellaaegadel kasutamist, vaja on täpsust ja tähelepanu. Viimased süstid peavad olema minutilise täpsusega jne — see ei ole naljaasi ja doonoril on suur vastutus. Mul on vastutus kliiniku ees ja vastutus teise perekonna ees. Olen sõitnud ka teisest linnast koju, sest unustasin ravimid kaasa võtta. Ikkagi on kogu aeg meeles, et see on suur tegu ja abi teise inimene jaoks ja tema elus samm, mis võib muuta kogu elu ja tuleviku. Kõigile ei pruugi munarakudoonoriks olemine sobida süstide jm tõttu. Peab olema täpne ja hoolikas.
Doonori ajakulu, transpordi ja vaeva hüvitamiseks on ette nähtud tasu suuruses 640 eurot.
Mul on hea tunne, et ma olen aidanud inimest ja kuigi ma ei tahaks võrrelda heategusid, sest iga heategu on oluline ja märkimisväärne, siis kinkida uus elu, see pole võrreldav millegi muuga siin maailmas. Olen ise ema ja tean, mida tähendab armastada oma last ja hoolitseda tema eest. Lisaks sellele sain ka enda tervise kohta teada, mida näiteks varem ei teadnud, sain nimelt infot, et mul ainult üks munasari töötab. Sellist põhjalikku günekoloogilist infot mul varasemalt enda kohta polnud, kuigi olin juba olnud rasedusega arvel ja sünnitanud ka lapse. Muidugi on mul palju uusi teadmisi sel teemal ja kogemus.
Ma ei tea, mis on minu doneerimiste tulemus, kas on sündinud mõni laps või tekkinud mõni rasedus. Tean aga, et kui on näha, et doonoril on halvad rakud või ta ei suuda kinni pidada raviplaanist, järgida instruktsiooni, siis tal enam uuesti doneerida võimalust pole, seega olen oma panuse andnud ja sobin doonoriks, järelikult olen ka ise terve ja tugev ja täisväärtuslik noor naine. Nimelt pole võimalik ette prognoosida, millisel naisel on head rakud.
Täname kõiki munarakudoonoreid, kes on sel aastal aidanud teistel naistel saada emaks ja kogeda ammusoovitud unistuse täitumist. Oleme teile kõigile väga tänulikud ja soovime rahulikke pühi ja ilusat aasta lõppu!
Uusi doonoreid vajame ka 2012. aastal! Praegu on just õige aeg mõelda, kuidas saaksid Sina aidata teist inimest, võibolla sobid munarakudoonoriks ja saad tuua ühe naise ellu suurima ime — lapse. Täpsema info leiad Elite kliiniku kodulehelt.
Elite Kliinik soovitab uuringute paketti, mis annab infot ja kinnituse, kas loomulikul teel rasestumiseks on naise ja mehe organismis kõik korras.
Enne rasedust läbiviidav terviseuuring on oluline tulevase lapse tervise suhtes riskide maandamiseks. Sellised muutused nii naise kui ka mehe kehas nagu põletikud, hormonaalsed häired, ainevahetuse muutused, risk tromboosi suhtes jmt võivad mõjutada tulevase lapse elu. Mõistlikum on alustada ravi enne rasedust, kui raviga mõjutada areneva embrüo elu.
Võrumaa Teataja kolmas Lõuna-Eesti sünnitusvõimalusi tutvustav retk viis Tartu erakliinikusse Elite, kus sünnitamist võib võrrelda nii meeli kui keha hellitava käiguga spaasse. Uurisime, mis teeb Elitest erilise, ja mis kogu see lõbu maksma läheb.
Ilmus Võrumaa Teatajas 26 November 2011,
lehele lisatud 30.11.2011
Juba Elite kliiniku uksest sisse astudes unustab külaline, et on tulnud tegema lugu sünnitushaiglast. Sest Elite ei meenuta haiglat, kaugeltki mitte. Pigem toob see vaibaga kaetud treppide, väärikate kroonlühtrite ja vanas stiilis mööbliga kliinik meelde Hiltoni hotelliketi, kus on umbes samasugune interjöör – luksuslik, ent samas väga hubane.
Ka Elite registratuur pole põrmugi tavalise registratuuri moodi. Kui riigihaiglas täidab registratuuri ülesannet klaasboks, kust vaatab sisenejale vastu telefoniga lobisev tädi, siis Elite’s on selle asemel samasugune check’in’i laud nagu hotellis ning selle taga on kaks naeratavat näitsikut, kes iga tulijat sõbralikult tervitavad.
Ainus, mis mõtte korraks haiglale viib, on väike kastike siniste kilesussidega riidepuu kõrval, kuid need ei riku üldmuljet, et oled sattunud kohta, kus võid end rahumeeli lõdvaks lasta.
Paljude sünnituselamuse rikub ära haiglate iseäralik rohulõhn, sinust kui seinast mööda tuhisev personal ja vägisi hinge pugev tunne, et oled patsient – keegi, kelle peal tööst kurnatud arstid oma viha ja kibestumuse välja elada saavad ja kes peab olema tänulik juba siis, kui teda ainsagi sõbraliku pilguga premeeritakse. Elite’s on vastupidi – kohe tekib tunne, nagu oleksid klient, kellele kõik meele järele olla üritavad. Külalisele korraldatakse põhjalik ekskursioon kliiniku peretubadesse, mida on patt palatiteks nimetada, sest nad meenutavad pigem Hiltoni tube, tutvustatakse kaht avarat ja valgusküllast sünnitustuba, milles mõlemas on võimalik võtta lõõgastavat mullivanni, näidatakse imeilusaid Elite logoga beebiriideid, mida siit soovi korral kaasa osta saab, ja pärast elamusterikast ekskursiooni pakutakse veel teise korruse fuajees asuvas väikeses õdusas kohvikus head ja kanget kohvi, laiekraanteler seinal taustaks mängimas. Siinkirjutajat võib kutsuda snoobiks, kuid ma olen sunnitud tõdema, et kui pärast riigihaiglates intervjuu tegemist tundsin end väsinuna ja tahtsin koju, siis pärast Elite ringkäiku olin nii reibas, et tahtsin veel Tartu linna peale jalutama minna. Niivõrd hästi mõjus mulle kliiniku kutsuv ja külastajale igal sammul tähelepanu pöörav aura. Mis siis veel sünnitajast kõnelda, kelle iga pilk võib tappa, iga hea sõna aga taevastesse kõrgustesse tõsta.
Võrumaa Teataja ajakirjanikule ekskursiooni korraldanud Elite arendusjuhi Kristina Sõritsa sõnul eristub Elite teistest Lõuna-Eesti haiglatest eelkõige selle poolest, et 2001 aasta detsembris avatud Lõuna-Eesti ainsa erasünnitusmaja eesmärgiks on pakkuda naistele kvaliteetset sünnitusabi koos maksimaalse privaatsuse ja mugavusega. Maksimaalne mugavus maksab loomuliku sünnituse korral 500 eurot ja tähendab seda, et Elite’sse sünnitama tulnud pered saavad juba sünnitusmajja saabudes enda käsutusse kõigi mugavustega peretoa, kus nad võivad viibida nii enne kui pärast sünnitust. Siin avaldubki Elite üks väga tähtis erinevus võrreldes riigihaiglatega – kui sinna lubatakse sünnitaja alles siis, kui tuhud on iga viie minuti tagant, siis Elite’sse võib minna ja end peretuppa sisse check’ida juba esimeste tuhude tekkides. Samuti võib iga rase, kes plaanib sünnitada Elites, helistada ööpäevaringselt sünnitusosakonna arstidele, kui tal tekkivad hirmud, ebakindlus või kahtlused – ka see on üks tähtis osa patsiendi privaatses kohtlemises.
Peretoa saamise pärast ei ole vaja üldse muretseda, need on igale sünnitajale garanteeritud, sest 2011. aastal on olnud kõigest 19 päeva, mil Elites sündis päevas rohkem kui üks laps, peretube on aga kokku tervelt kuus. Sünnitusjärgne toitlustus toimub Elite’s põhimõttel a la carte – sünnitajal on võimalik ise menüüst valida, mida ta pärast sünnitust süüa tahab. Selleks tuuakse talle menüü ning väljavalitud toit tellitakse kohale kohvikust või restoranist. Naise toit on sünnituspaketi hinna sees, mehe eest tuleb juurde maksta. Igas peretoas on lai voodi, isiklik vannituba-WC, telefon, televiisor ja interneti kasutamise võimalus, hommikumantel ja sussid nii naisele kui mehele ning kõik vajalik lapsele.
Teine äärmiselt oluline erisus võrreldes riigihaiglatega on see, et kui seal saad tasuta vene ruleti, mis tähendab seda, et sinu sünnitust juhib ämmaemand, kes on parajasti valves (kes võib olla nii aasta ämmaemand kui keegi, keda rahvasuu “lihunikuks” kutsub), siis Elites on kvaliteedinõuded rangelt paigas. Kogu personal arstidest õdede ja ämmaemandate abideni on hoolikalt valitud ning suurte kogemustega – noored arstid, praktikandid, residendid ja ametit õppivad tudengid pole Elites lubatud. Kõigil arstidel on minimaalselt 15 aastat tööstaaži ja ämmaemandatel, kellest keegi pole alla 35, vähemalt kümme.
Kui riigihaiglas võtab sünnitust vastu ämmaemand ja arst tuleb kohale vaid vajadusel, siis Elite mugavuspakett tähendab seda, et sünnitaja saab kogu kliinikus viibimise ajaks enda käsutusse terve brigaadi – personaalse arsti, ämmaemanda ja lastearsti, ning sünnitust ei võta vastu mitte ämmaemand, vaid arst. Samuti on sünnitajale kindlustatud isikliku lastearsti kohalolek kohe pärast sünnitust (Elite’s ämmaemandat eraldi palkama ei pea, see on juba hinna sees). Kui naine on Elites’s rasedana arvel, siis ta võib kutsuda sünnituse juurde oma arsti, kes teda raseduse ajal jälgis. “Tahame, et naine tunneks, et tal on oma arst, kes teda tunneb ja tema eest vastutab, et talle pööratakse kogu aeg tähelepanu,” ütleb Kristiina Sõritsa.
Saan rääkida ka kahe Elite sünnitusosakonna naistearstiga (osakonnas on veel kaks naistearsti – kliiniku juhataja Andrei Sõritsa ja Krista Sitska, kellest oli juttu Võru haigla sünnitusloos – toim) – dr Svetlana Räim töötab Elites alates 2005. aastast ja dr Reet Küüts selle asutamisest 2001. aastal. Mõlemad arstid on väga sõbralikud ning neist hoovab turvatunnet sisendavat rahulikkust.
“Püüame sünnituse käiku võimalikult vähe sekkuda,” seletavad nad Elite sünnitusabipoliitikat. “Kiiret ei ole, propageerime loomulikku sünnitust. Austame väga perekonda ja arutame kõik otsused enne naise ja mehega läbi”. Dr Räime sõnul on Elites tavapärane, et naine tuleb sünnitama oma plaaniga, kuhu ta on märkinud kõik oma soovid, ning tema “brigaad” arvestab nendega nii palju kui võimalik. “Meil on arst ja sünnitaja võrdsed partnerid,” rõhutab ta ning märgib, et sünnitaja tunneb sageli üle haigla läve astudes ebaturvalisust. Elites püütakse selle tunde tekkimist juba eos ennetada ning põhinipiks on siin see, et sünnitajat ei jäeta kunagi üksi ega teadmatusse – talle pööratakse kogu aeg tähelepanu ning seletatakse kõik asjad lahti. “Ka mees on algusest lõpuni kaasatud,” ütleb dr Räim. Kui tekib vajadus keisrile minna, siis seegi arutatakse perega enne põhjalikult läbi.
Nagu juba mainisin, ei pea Elitesse sünnitama minnes kartma, et tige ämmaemand sind ukselt minema saadab ja ütleb, et liiga vara tulid. “Lubame tulla igal ajal,” kinnitab dr Räim. Sünnitajal tarvitseb vaid helistada ja oma tulekust teada anda. Saabuva sünnitaja võtab vastu ämmaemand, kes kutsub kohale arsti, ning sünnitaja ei pea kohe minema sünnitustuppa – ta võib veeta koos mehega aega peretoas, seal näiteks televiisorit vaadata, magada või muudmoodi mõnusalt lõõgastuda. Sünnitustuppa palutakse suunduda alles mõned tunnid enne sünnituse algust.
Sünnitusviisi valiku osas on Elite deviisiks “Klient on kuninganna”. See tähendab seda, et naine saab ise valida, kus või mis asendis ta sünnitab, ning see põhimõte kehtib mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas. Kui riigihaiglad põhjendavad sünnitaja lauale meelitamist sellega, et “nii on parem loodet jälgida” ning teevad kõik endast oleneva, et sünnitajal vannis pikka pidu poleks, siis Elite arstid ja ämmaemandad selliseid nippe ei harrasta. Dr Räim ja dr Küüts ütlevad otse, et ei ole mingit põhjust sünnitajat lauale sundida. “Tänapäeva aparatuur on sedavõrd heal tasemel, et sünnitajat on võimalik jälgida igas asendis,” kinnitavad nad ja arvavad, et põhjus, miks riigihaiglates laua peale sunnitakse, võib olla tingitud ämmaemanda mugavusest. “Selili asend pigem aeglustab sünnitust,” ütleb dr Räim. “Aktiivne olek tagab aga sünnituse kiirema kulgemise.” Seepärast pooldataksegi Elites aktiivsünnitust ja lastakse sünnitajal endale ise kõige mugavam asend valida. Kliiniku mõlemas sünnitustoas on olemas mullivann, mida on võimalik kasutada nii valude leevendamiseks kui sünnituseks endaks.
Ka valutustamise osas on kõik variandid olemas – lisaks vannile ja massaažile on võimalik saada ka epiduraalanesteesiat (maksab 225 eurot lisaks). “Kui naisel on valulävi väga madal ja ta ei jaksa enam sünnitada, siis soovitame epiduraali,” ütlevad dr Räik ja dr Küüts. “Soe vesi ja vann on muidugi paremad.”
Klient on Elites küll kuninganna, kuid on üks asi, mida siit ei saa – soovkeisrit. Nii Kristiina Sõritsa kui naistearstid rõhutavad, et seda saab vaid näidustusel. Tõsi, üheks näidustuseks on paaniline hirm sünnituse ees ehk horror partus, kuid selle, kas tegemist on tõepoolest horror’iga, teeb kindlaks arst. Kuna paaniline sünnitushirm tekib tihti närvilisest õhkkonnast, siis on Dr Räime sõnul väga oluline, et naist ei kiirustataks sünnitusel tagant ja et sünnitust ei forsseeritaks. “Suures haiglas on arstil sageli juba järgmine sünnitaja ukse taga, see tingibki kiirustamise,” tõdeb ta. “Naine sünnitab kiiremini siis, kui teda ei kiirustata.”
“Oluline on individuaalne lähenemine,” nõustub temaga dr Küüts. “Naisel peab olema võimalik valida, kuidas ta sünnitada tahab.”
Dr Räime sõnul vajab iga inimene elus tuge ega saa olla rahulik, kui arst ja ämmaemand ei seleta talle asju lahti. “Keeldude ja käskudega ei saa üldse sünnitust juhtida,” lisab dr Küüts. “Sünnitaja on väga hell, üksainus kuri pilk võib talle halvasti mõjuda, ta tajub selle õhust ära. Seepärast on tähtsaim naise ja personali koostöö. Paljudel minu patsientidel on olnud sünnitushirm, aga see on ära kadunud, kui oleme neile asjad lahti seletanud.”
“Suhtume sünnitajasse nii, nagu me tahaks, et meisse suhtutaks,” ütleb dr Räim naeratades. “Naine on siin nagu kuninganna.”
“Elite on loodud eelkõige selleks, et siin saaksid sünnitada minu lapsed ja lapselapsed,” ütleb sõbralik ja intelligentse olemisega Andrei Sõritsa, kes saab samuti mahti keset kiiret tööpäeva Võrumaa Teatajaga juttu ajada. Selle tõestuseks ehib Sõritsa kabineti seina lisaks paljudele tema kliinikus ilmale tulnud laste piltidele ka ta enda lapselapse raamitud foto. Pildil olev väikemees on Sõritsa poja, Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinikus naistearstina töötava Deniss Sõritsa ja tema abikaasa, Elite arendusjuhi Kristina Sõritsa poeg.
Sõritsa räägib, et Elite on kantud tema soovist pakkuda ka teistele sama kvaliteeti, mille ta on kindlustanud oma lastele. Kui Sõritsa enne Elite loomist veel naistekliinikus töötas, oli seal palju, millega ta rahul polnud – laest pudenes krohvi, kuid riigihaigla ei olnud nõus võtma riske, mis võimaldanuks sealseid tingimusi parandada. Sõritsa, kes pooldab pidevat arengut, ei suutnud sellega leppida ja tegi oma kliiniku, pidades eriti oluliseks seda, et tema patsiendid tunneksid end turvaliselt. “Et välistada, et midagi jääb puudu,” ütleb ta tõsiselt. “See on nagu autosõit – kui on head rehvid, siis on auto turvaline. See maksab aga raha. Sünnitusabiga on sama. Statistika näitab, et Eestis sureb ainult 75-100 last sünnitusel. Suurem osa neist ei ole looduse poolt elule määratud raske haiguste, vääraarengute või enneaegsuse tõttu. Kuid on olemas ka “sünnituse avariisse” sattunud lapsed, kellel oli elu lootus … Kes tahab olla selle saja seas? Meie püüame teha kõik selleks, et seda riski maandada.” Just seepärast ongi kõik arstid Elites kõrgema kvalifikatsiooniga ning kõigil Elite arstidel on minimaalselt 15 aastat tööstaaži. Peale Elite ei ole Eestis ühtki teist haiglat, kus kõik arstid oleks kõrgema kategooriaga. “Tahame astuda ühe sammu kaugemale, pakkuda midagi ekstra,” põhjendab Sõritsa oma kliiniku rangeid kvaliteedinõudeid.
Kuna Elite on perefirma – kliinikut juhib Andrei Sõritsa, selle sisekujundajaks on tema abikaasa Svetlana Sõritsa, kes on ka peretubade seintel rippuvate lillemaalide ja Elite logoga beebiriiete autoriks, ning kliiniku arendusjuhiks on Sõritsa minia Kristina Sõritsa, siis küsin kliiniku juhatajalt, miks tema enda poeg Deniss töötab naistearstina Tartu Ülikooli naistekliinikus, aga mitte Elites.
“Ta ei ole veel kogenud, alles lõpetas residentuuri,” ütleb veendunud perfektsionist Andrei Sõritsa naeratades. “Las saab enne ülikooli naistekliinikus praktilise kogemuse ja õpib teadustöö tegemist. Ainult praktiline töö kombinatsioonis teadustööga teeb arstist ARSTI. Tartu Ülikooli naistekliinik on selleks parim koht.”
Mugavusteta pakett :
maksab 0 krooni ja tähendab, et sünnitusabi pakutakse lisamugavusteta – naine on üldpalatis, arst on väljakutsel, sünnitaja ei vali ise endale menüüst toitu jne
Mugavustega pakett :
maksab normaalse sünnituse puhul 500 eurot
plaanilise keisrilõike korral 720 EUR
erakorralise keisri korral 600 EUR
epiduraalanesteesia kasutamisel tuleb maksta lisaks 225 EUR
Mugavustega pakett Elites, Tähe või Gyne kliinikus arvel olevale naisele :
(arvele peab tulema enne 12. nädalat) – 400 eurot
plaaniline keiser 1020 EUR
erakorraline keiser 750 EUR
epiduraalanesteesia 225 EUR
Lehele lisatud 20.09.2011, ilmus ajakirjas “Meditsiini Uudised” 13. septembril 2011
Liis Kängsepp, aripaev@aripaev.ee
Andrei Sõritsa võrdleb katseklaasilapse meisterdamist nii kleidi õmblemise kui ka supi keetmisega. Sel aastal õnnestus tal kleit õmmelda isegi ühele mehe kromosoomidega naisele, kel sündis hiljuti terve ja tugev tütar.
Pildi autor: Väinu Rozental / Äripäev
” Looduses otsi kokku viia on mõnikord väga raske. Inimorganism muutub, seal esineb suuri kõikumisi,” ütleb Sõritsa, kuid tunnistab samas säravate silmadega, et mäng loodusega on väga huvitav ega muutu kunagi rutiinseks, kuna analoogi ju pole ja meie teadmised on tegelikult väga piiratud. Isegi kui katse õnnestub, ei pane see Sõritsat end jumalana tundma.
” Vastupidi! See, mida me teeme, on tegelikult endiselt üsna primitiivne,” sõnab Eesti kuulsaim viljatusraviarst enesekindlalt. ” Meil ei ole efektiivseid kriteeriume, me ei tea, kas emakas läheb käima. See on kõik mäng loodusega.”
Seega tähendab iga katseklaasilaps sõna otseses mõttes katset, mille puhul ei saa keegi anda garantiid, et naise emakasse istutatud embrüod tegelikult päris inimesteks arenevad. Sõritsa erakliinikus Elite õnnestub umbes kolmandik kõigist katsetest. Maailma mastaabis peaks see olema väga hea tulemus.
“Meil on olemas kogemused,” reklaamib Sõritsa oma kliinikut ja naeratab selle juures kavalalt nagu kass Basilio. “IVF-tehnoloogia rakendamine on nagu kleidi õmblemine. Kleit on kleit, aga naistel on erinev kehaehitus – kellele sobib üks lõige, kellele teine. Ka Andrei Sõritsa võrdleb katseklaasilapse meisterdamist nii kleidi õmblemise kui ka supi keetmisega. Sel aastal õnnestus tal kleit õmmelda isegi ühele mehe kromosoomidega naisele, kel sündis hiljuti terve ja tugev tütar. Ime Eestis sünnitas mehe kromosoomidega nainematerjali valimine on iga kord erinev.”
Nii sattus üks Sõritsa hästi õnnestunud kleit Eesti meediasse alles üsna hiljuti. Tartus sündis kolmekilone terve plikatirts, kelle ema polegi kromosoomide järgi naine, vaid hoopis mees. Terve elu oli see inimene pidanud end naiseks. Looduse vingerpuss selgus alles siis, kui ta soovis last saada. Rasestumine ei õnnestunud kuidagi.
“See uudis oli tema jaoks täielik šokk! Mõelge ise: olete terve elu olnud naine, aga ühel hetkel öeldakse, et tegelikult olete mees. Muidugi võib teha kunstpeenise ja naise meheks muuta, aga see oli tema jaoks vastuvõetamatu.
Siiani ei tea keegi, et ta on mees. Isegi tema abikaasa ei tea. Naine ei tahtnud talle öelda, kartes tagajärgi. Võib-olla ta ei sooviks mehega koos elada,” räägib Sõritsa emotsionaalselt.
Kuigi see on Baltimaades harukordne, on mujal maailmas selliseid juhtumeid olnud mitu. Sõritsa sõnul ongi tegemist ainult lokaalselt olulise uudisega, samamoodi nagu on meie jaoks olulised esimesed Eestis toimunud maksa-, kopsu- või neerusiirdamised. Välismaal sellega furoori ei tekita. Ta tunnistab, et tema juures on varem kaks sama probleemiga inimest käinud, kuid neid pole tal kahjuks õnnestunud aidata.
“On väga tore, et suudame rakendada selliseid tehnoloogiaid,” on Sõritsa saavutusega rahul. “Eesmärk ongi näidata, et kui looduses on midagi rikki läinud, on inimest ikkagi võimalik aidata. Ja seda vaatamata sellele, et meie teadmised on piiratud.”
Sõritsa on oma teadmisi püüdnud avardada juba üsna pikka aega, aga täit tõde ei tea veel temagi. Jah, üks naine on tema abiga sünnitanud tervelt kolm korda. Jah, ühes peres kasvab tänu Sõritsa meeskonna abile tervelt neli last. Jah, umbes kolmandik tema juurde tulevatest naistest saavad edukalt emaks. Aga ette ennustada, kellel õnnestub laps saada või kellel mitte, on võimatu. Nii nagu pole võimalik ette ennustada, kas kasiinos langeb võit ruletilauas punase või musta numbri valinud inimesele. Mõnikord tuleb võitu oodata pikalt ja see, kui must võidab kümme korda järjest, ei tähenda veel, et järgmisel korral võidab punane.
Tuleb ette, et kunstliku viljastamise puhul tuleb peavõitu oodata ligi 20 aastat. Tänavu sai emaks naine, kes käis Sõritsa kabinetis 17 aastat järjest. Alles kümnendal katsel õnnestus sel naisel laps saada. Sünnitades oli ta 39aastane. Miks alles nüüd ja praegu, on võimatu öelda.
“Objektiivseid kriteeriumeid ei ole,” rõhutab ta veel kord. “Minu töö on kunst, kus rutiini ei saagi tekkida.”
Tundub, et Sõritsale meeldib kunst ka sõnakasutuses – oma tööst rääkides kasutab ta mitmesuguseid värvikaid kujundeid. Peale kleidi õmblemise ja ruletilaua võrdleb ta titetegu hea seljanka keetmisega. Kokaraamatus võib retsept olla grammilise täpsusega kirjas, aga ikka juhtub nii, et üks inimene suudab samade koostisosadega keeta supi, mis viib keele alla, samas kui teise tehtud supp ei kõlba üldse süüa.
“Võiksime mõelda selle peale, miks ühes kohas maksab seljanka üks euro, teises viis, aga kolmandas äkki hoopis sada. Nende maitse võib olla väga erinev,” ütleb Sõritsa. “Ma ei kahtle, et saan seljanka keetmisega hakkama, aga omaette küsimus on, kas keegi seda ka süüa tahab.”
Tundub, et sööjate vähesuse üle Sõritsa titevabrik kurta ei saa. Mullu oli kliiniku käive üle 30 miljoni Eesti krooni ja kasumina läks sellest kirja peaaegu 10%.
Tulevikki tundub helge – statistikat vaadates ennustab Sõritsa, et kui katseklaasibeebide osakaal kõigist sündidest kasvab sama hooga edasi, on saja aasta pärast kõik lapsed viljastatud katseklaasis. Praegu on see osakaal Eestis umbes 3%.
Günekoloogiast on Sõritsate puhul saanud pereäri.
Erakliinikus Elite töötavad ka Sõritsa abikaasa ja minia. Poeg Deniss lõpetas mõni nädal tagasi edukalt residentuuri. Nüüd astus noormees doktorantuuri.
Naistearstiks innustas Denissi õppima isa Andrei, kes oma soovituses lähtus ühest rahaga seotud naljaloost.
“Siber, mees sõidab raske veoautoga. Väljas on 40 kraadi külma. Äkki läheb rehv katki,” alustab Sõritsa loo rääkimist. “Autojuht ronib välja ja hakkab rehvi vahetama. Külmad sõrmed aga ei jõua polte lahti keerata. Mees saab pahaseks ja hakkab sõimama: “Ema soovitas õigesti, et õppigu ma naistearstiks – siis on käed soojas ja raha taskus!” ”
Kristina Sõritsa – minia, Elite kliiniku arendusjuht:
“Doktor Andrei Sõritsal on minu elus märksa rohkem rolle kui pelgalt kolleegi ja äia oma, kuigi ka need rollid on loomulikult olulised. Ma võin julgelt öelda, et ta on minu õpetaja ning minu lapsele armastav vanaisa.
Imetlen tema töövõimet, oskust lahendada igapäevatöös tekkivaid keerukaid situatsioone, julgeid ideid ja suutlikkust need ka ellu viia. Ta põleb heleda leegiga ning ma siiralt loodan, et see leek püsib sama kuuma ja heledana veel palju aastaid, andmaks valgust ja jõudu kõikidele teda ümbritsevatele inimestele.”
AS Kliinik Elite - Pressiteade nr. 1/2011 20.06.2011
Perioodil 14.04 kuni 30.06.2011 juurutas ja sertifitseeris Kliinik Elite AS ISO 9001 standardile vastava juhtimissüsteemi, mida kaasrahastas Euroopa Liit. Det Norske Veritas Eesti OÜ väljastas Elite Kliinikule ISO 9001:2008 kvaliteedijuhtimissertifikaadi (vaata: ISO sertifikaat).
Elite Kliinik on hetkel ainus Eesti erahaigla ja viljatusravikliinik, kel on vastav sertifikaat.
„Rahvusvaheline sertifikaat näitab nii Eesti kui ka välismaa patsientidele, et meid saab usaldada, oleme huvitatud pidevast arengust ja tõesti hoolime oma patsientide käekäigust“, põhjendab sertifikaadi vajalikkust juhataja ja viljatusspetsialist dr. Andrei Sõritsa. Tema sõnul oli kvaliteedijuhtimissüsteemi omaksvõtmine organisatsiooni strateegiline otsus, mille eesmärgiks on kliendi rahulolu suurendamine.
Tartus tegutsevas Kliinik Elite ASis töötab üle 40 eriarsti, pakutakse erinevaid raviteenuseid alatest günekoloogiast ja sünnitusabist kuni kõrva-nina-kurguarstide lõikusteni. Kliinik Elite osaleb Reproduktiivmeditsiini ja -bioloogia Tehnoloogia Arenduskeskuse partnerina ka teadustöös.
Pressiteate koostanud ja täiendav informatsioon:
Kristina Sõritsa
arendusjuht
55689664
info@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee
I trimestri skriining võimaldab saada infot loote väärarenguriskide kohta 11.–14. nädalal ning otsuse raseduse jätkamise kohta saab teha juba võimalikult vara.
OSCAR uuring koosneb loote ultraheliuuringust ja ema vere hormoonuuringust. Ultraheliuuringu käigus mõõdetakse Downi tõvele iseloomulikud ultrahelimarkerid, mis kombineeritakse ema verest võetud hormoonidega β-Hcg ja PAPP-A. Nende andmete ning raseda vanuse, kaalu ja menstruatsionni andmete põhjal arvutatakse välja raseda individualiseeritud risk.
OSCAR meetodil põhinev skriining on ka teistest varajase skriiningu meetoditest täpsem. See meetod võimaldab avastada kuni 95% Downi tõvega loodetest (võrreldes teiste meetodite 60 kuni 90 protsendiga) ning vähendab oluliselt invasiivsetele uuringutele suunatavate rasedate osakaalu. Lisaks diagnoosib OSCAR meetod ka 80% muudest suurematest loote väärarengutest, 40% suurtest südameriketest ning avastab teisi kromosomaalseid haigusi.
Oskar testi saab teha iga päev ajavahemikus 8.30 – 11.00 Dr. Svetlana Räim,Dr. Andrei Sõritsa ja Dr. Deniss Sõritsa vastuvõtule etteregistreerimisel tel: 7409930
Vastusest informeerime Teid järgmisel või ülejärgmisel päeval telefoni teel.
Uuringu maksumus 130.- EUR Eesti Haigekassa kindlustuse olemasolul ja 190.- EUR ilma kindlustuseta. Uuringu maksumuse sees on konsultatsioon, ultraheli uuring ja ema vere hormoonuuring.
Uuringu eesmärk on emaka limaskesta kvaliteeti mõjutavate faktorite analüüsimine ja teadustöö alusel uute viljatusravi diagnostikameetodite väljatöötamine. Püüame selgitada, kas viljatuse põhjused on seotud emaka limaskesta muutustega, kuna nendel juhtudel on kunstliku viljastamise protseduur ebaefektiivne. Uuringute kalliduse tõttu kasutatakse emaka limaskesta kude eksperimentaalses mudelis, kus püütakse saada praktiline väljund lastetuse probleemi lahendamisel.
(veel …)
Uuringu eesmärk on emaka limaskesta kvaliteeti mõjutavate faktorite analüüsimine ja teadustöö alusel uute viljatusravi diagnostikameetodite väljatöötamine. Püüame selgitada, kas viljatuse põhjused on seotud emaka limaskesta muutustega, kuna nendel juhtudel on kunstliku viljastamise protseduur ebaefektiivne. Uuringute kalliduse tõttu kasutatakse emaka limaskesta kude eksperimentaalses mudelis, kus püütakse saada praktiline väljund lastetuse probleemi lahendamisel.
(veel …)
UURINGU KOKKUVÕTE: Võrumaa Teataja Lõuna-Eesti sünnitusvõimalusi tutvustav sari selgitas välja, et kõik siinsed sünnitusmajad ei ole sugugi võrdsed. Igal on omad plussid, mida naistearstid uhkelt välja tõid. Kuid igal on ka omad miinused ja seepärast peaks iga rase naine enne sünnitama minekut teadma, mis täpselt teda kuskil ees oodata võib. Sünnituslugude kokkuvõte üritab siinkohal abiks olla.
Ilmus Võrumaa Teatajas 29 Detsember 2011,
siia lehele lisatud 20.01.2012
Enamasti on sünnitaja esimene valik kodulähedane maakonnahaigla, mis paistab tuttava ja turvalisena. Mõeldakse ka odavusele – kui eestlasel on tavaks pulmadele ja sünnipäevadele laristada, siis sünnituse puhul peetakse iseenesestmõistetavaks, et see on tasuta. Sünnitajad ootavad, et neile pakutakse tasuta kvaliteeti, kuid on sageli sunnitud pettuma – foorumite põhjal otsustades ei jää enamik sünnitajaid riigihaiglate pakutavaga rahule. Põhjused on erinevad – keda häirib ämmaemandate sage vahetumine sünnituse juures, keda arstide külm ja noriv suhtumine, keda nõukogude ajast kaasa tulnud sünnituslauale selili sundimine, millest riigihaiglad ka tänapäeval loobuda ei raatsi. Kas riigihaiglates on siis üldse võimalik positiivset sünnituskogemust saada või saab kvaliteeti ainult erakliinikus ja raha eest? Toome eraldi välja Võrumaa Teataja külastatud haiglate plussid ja miinused.
Kui veel kümme aastat tagasi levis jutt, et Lõuna-Eesti haigla jääb mäekõrguselt alla naabermaakonnas asuvale Põlva haiglale, siis täna enam nii väita ei saa. Lõuna-Eesti haigla on astunud tõsiseid samme, et Põlvale järele jõuda ja tal on ka Põlva ees mitmeid eeliseid.
Esiteks kindlasti sünnitusvalves olevate arstide professionaalsus. Sünnitust võtab küll vastu ämmaemand, kuid kas Tartust või Tallinnast kohale sõitnud naistearst on kogu aeg kohal ja kuuldekaugusel ning käib iga natukese aja tagant sünnitajat vaatamas. Teiste seas käivad Lõuna-Eesti haiglas tööl Elite kõrge reitinguga naistearstid Krista Sitska ja Reet Küüts ning ämmaemand Ene Kons. Kogemustega arstide ja ämmaemandate kohalolek tagabki sünnitusteenuse professionaalsuse ja kvaliteedi. Miinus on see, et naistearste ja ämmaemandaid ei saa üldjuhul kinni panna ja sa ei tea kunagi, kas sinu sünnituse juures on Elite arst/ämmaemand või kohalik kuri tädi, keda foorumites „lihunikuks” kutsutakse.
Põlvaga sarnaselt on ka Lõuna-Eesti haigla ühes sünnitustoas vann olemas ja seda lubatakse ka sünnitamiseks kasutada – ainus tingimus on see, et ema ja lapsega on kõik korras. Pluss on veel see, et erinevalt Põlvast on sünnitajal võimalik saada valusid leevendavat seljasüsti.
Miinusena võib välja tuua seda, et vaatamata akendest avanevatele ilusatele vaadetele valitseb siiski Lõuna-Eesti haiglas haigla miljöö – pikad koridorid on kõledad ja peretoad näevad välja küllaltki troostitud. Kokku on peretube kolm, kuid laia voodiga tube on vaid üks (Põlvas kaks) ja ööpäeva hind on 12,78 eurot. Miinus on ka see, et pole tagatud tasulise ämmaemanda teenust – haigla väitel ei ole ämmaemandad sellest ise huvitatud, kuigi tingida saab ja teoreetiline võimalus selle saamiseks on. Hind oleks sel juhul 200 eurot. Sünnitajale tähendab selline ebakindlus järjekordset muret, sest rääkigu haiglad, mida tahavad – kõikide ämmaemandate talendid ei ole sünnituse vastuvõtmisel võrdsed.
Sobib sünnitajale, keda ei sega haigla miljöö ja kes tahab olla kindel selles, et saab vajadusel seljasüsti. Privaatsust ihkavale naisele on see haigla sünnitamiseks kindlasti parem variant kui Tartu ülikooli naistekliinik, kus võib olla kuus-seitse sünnitust päevas, sest sünnitusi on Lõuna-Eesti haiglas vähe ja on väga võimalik, et sünnitamine satub päevale, mil majas keegi teine ei sünnitagi.
Põlva haigla on hea mainega. Sinna kipuvad sünnitama ka Tartu ja Pihkva naised. Haigla on uhke oma väikse vaikse ja privaatse sünnitusosakonna üle. Tõepoolest – sellele, kes soovib eelkõige privaatset ja loomulikku sünnitust, on Põlva haigla Lõuna-Eesti riiklikest sünnitusmajadest parim. Kuid ka siin tuleb arvestada asjaoluga, et rõõmsavärvilisi perepalateid, mida on kokku kolm (hind 12–19 eurot), ette kinni panna ei saa. Ämmemanda broneerimisega on pisut paremad lood – seda teenust pakub Svetlana Nilbe, kes valiti aasta ämmaemandaks 2009. Teenus maksab 127 eurot, mis on Lõuna-Eesti odavaim.
Põlva on pikka aega olnud vettesünnituse pioneeriks, alustades sellega juba 1990. aastate alguses. Nüüd on vettesünnituste arv Põlvas drastiliselt kukkunud – neid on ainult kümme protsenti ja sellele ei pöörata ka enam suurt rõhku. Haiglas on ainult üks vann ja enamik sünnitusi võetakse siingi vastu selili.
Oluline miinus on epiduraali puudumine, nii et väga valutundlikul sünnitajal ei maksa Põlvasse minna.
Sobib naisele, kes soovib sünnitada võimalikult loomulikult, on kindel, et epiduraali ei taha, ning eelistab privaatset ja vaikset sünnitusmaja, kus on ilusad peretoad, aga rahakott erahaiglat ei võimalda.
Soovisime teha lugu ka Kagu-Eesti kolmandast maakonnahaiglast Valgast, kuid põrkasime seal kummalisele vastuseisule. Nimelt oli vanemämmaemand Daina Kaska algul lahkelt intervjuuga päri, kuid lükkas siis kokkulepitud aega kaks korda edasi, kutsudes Võrumaa Teataja viimaks kohale 19. detsembriks. Päev enne tuli aga temalt järgmine e-mail: „Kahjuks ei soovi keegi meie osakonnast seda lugu teiega teha. Kui me seda soovime, siis on meil selleks oma kohalik leht olemas. Daina”. Ei oska selle peale muud teha, kui käsi laiutada, kuid eks kriminaalse kuulsusega haiglal (nende ülemarst Andres Sell mõisteti ju äsja kohtus inimkatsete tegemises süüdi – toim) ole meediatähelepanu vältimiseks omad põhjused.
Haigla internetileheküljelt võib lugeda, et peretube on haiglas kaks (hinnad: 28,76 ja 19,17 eurot). Pakutakse ka individuaalse ämmaemanda teenust, mis maksab 159,78 eurot, mis on kallim kui Põlvas, ent odavam kui Võrus.
Tartu ülikooli naistekliiniku puhul tuleb esmalt märkida seda, et tegu on Lõuna-Eesti ainsa kolmanda etapi haiglaga, kus tuntakse uhkust selle üle, et sünnitaja turvalisus on täielikult tagatud – kõik teistes haiglates ohtu sattunud transporditakse lõpuks sinna. Teiseks on Tartu vaieldamatuks plussiks nende uus maja Maarjamõisas, kus tegutsetakse aastast 2008. Juba haigla koridorid on modernsed ja rõõmsavärvilised, sünnitus- ja peretubadest rääkimata. Oluline erinevus maakonnahaiglatega on see, et ka kõikides üldpalatites on WC ja duširuum sees. Uuendusena pakub naistekliinik alates sellest aastast minispinaali ehk seljasüsti, mis võtab küll valud ära, aga tundlikkust mitte. Seda tehakse küll vaid korduvsünnitajatele.
Miinus on jälle see, et sünnitusi on hirmpalju, keskmiselt kuus-seitse päevas ja kiirel päeval võib suurema tähelepanuvajadusega sünnitaja tunda end üksijäetuna. Kuigi perepalateid (hind 31,96 eurot) on palju, 13, võib ka seal sünnitajate suure arvu tõttu juhtuda, et jääd sellest ilma, sest kinni panna neid ei saa. Küll on tagatud individuaalse ämmaemanda teenus, mis maksab 191,73 eurot.
Sobib sünnitusabi kvaliteeti ja professionaalsust hindavale sünnitajale, kes soovib sünnitada modernses ja kõigi mugavustega sünnitusmajas, kuid ei taha maksta erahaigla hinda ning suudab taluda suure haigla melu ja rahvarohkust.
Lõuna-Eesti ainus erahaigla Elite on professionaalsuselt võrdne Tartu ülikooli naistekliinikuga ja mugavuselt ületab ta kõiki Lõuna-Eesti sünnitusmaju. Kuna kõikidel Elite naistearstidel on ka kõrgeim kategooria ja vähemalt 15 aastat staaži (ämmaemandatel kümme), võib julgelt väita, et tegemist on Lõuna-Eesti, kui mitte Eesti parima sünnitusmajaga. Takistuseks võib saada vaid hind – normaalne sünnitus maksab 500 ja keisrilõige 750 (erakorraline) või 1020 (plaaniline) eurot.
Eraldi plussidena võib välja tuua järgmised olulised asjad: Elites on igale sünnitajale peretuba tagatud ja seal võib aega veeta juba tükk aega enne sünnitust. Ka kliinikusse kohaleminekul ei kehti ranget korda – kui riigihaigla ootab sind alates viieminutilistest tuhudest, siis Elitesse lubatakse juba siis, kui tunned, et vajad tuge.
Kehtib printsiip „klient on kuninganna”, mis tähendab, et sa võid seal tõepoolest mitte vaid teoorias, vaid ka praktikas kõike valida – nii sünnitusasendit ja -võimalust (mõlemas sünnitustoas on mullivann) kui pärast sünnitust a la carte menüüst toitu. Igal sünnitajal on oma brigaad – arst, ämmaemand ja lastearst ning sünnitust ei võta vastu mitte ämmaemand, vaid arst (kui oled Elites arvel, siis sinu enda arst).
Sobib naisele, kes soovib endale ja oma lapsele parimat ning on võimeline ja nõus selle eest maksma.
Mida siis lõppude lõpuks valida? Raske on dikteerida, sest iga naine on erinev. Mõni on väga valutundlik, mõni üldse mitte, mõni tahab, et teda juhendataks, teine tahab aga ise dirigent olla.
Kokkuvõtlikult võib öelda seda, et mida suurema individuaalse lähenemise ja tähelepanu vajadusega oled, seda rohkem tasuks kaaluda erahaiglas sünnitamist. Riigihaigla on paratamatult haigla ja sind võetakse seal kui patsienti, kes peab olema paindlik kui pajuvits. Jutt valikuvõimalustest on sageli müüt – sageli saab otsustavaks mitte sünnitaja, vaid ämmaemanda mugavus.
Erahaiglas oled jällegi klient, kes maksab, ja sul on õigus kaasa rääkida. Ehk siis lihtne erinevus ongi see, et kui riigihaiglas on kamandaja arst või ämmaemand, kes võib sulle su soovide täitmisel vastu tulla, aga võib ka mitte, siis erahaiglas oled arsti ja ämmaemandaga võrdne partner, keda võetakse alati kuulda.
Kuid mida teha, kui raha pole või kui ei taha seda kulutada? Siis tuleb valida riigihaigla ja nende seast peab juba igaüks ise oma valiku tegema – lähtuvalt sellest, mis kellegi jaoks oluline. Lühidalt võib öelda seda, et kõige odavam ja privaatsem on Põlva haigla, kõige tähelepanelikum ja avaram Lõuna-Eesti haigla ning kõige modernsem ja professionaalsem Tartu ülikooli naistekliinik. Kui vähegi võimalik, tasub võtta tasuline ämmaemand – siis saad koostada personaalse sünnitusplaani ja oled samuti klient, kel on õigus kvaliteeti nõuda.
Lehele lisatud 18.11.2010, ajakirjast “ELUkiri” (artikkel)
Piret Lakson
Tartus Sangla tänaval asuv Elite kliinik pakub kõrgtasemel arstiabi ning hotellitubadega võrdväärseid uhkeid ja luksuslikke palateid. Selle, Lõuna-Eesti esimese naistekliiniku rajas Andrei Sõritsa 2001. aastal. Isa jälgedes astub nüüd juba ka tema poeg Deniss. Rääkisime isadepäeva eel doktor Sõritsatega elust, isadusest ja loomulikult ka meditsiinist.
Doktor Andrei Sõritsat (48) teatakse eelkõige selle järgi, et ta on väga paljudel naistel aidanud emaks saada. Just neid, kellel see mingil põhjusel ei olnud seni õnnestunud.
Kõik sai alguse sellest, et 1994. aastal pääses Andrei Tempuse fondi kaudu Saksamaale Kieli ülikooli nüüdseks lahkunud Kurt Semmi käe alla õppima. Doktor Semm oli aga just see arst, kes pani aluse patsienti säästvatele laparoskoopilistele operatsioonidele, mis võimaldavad väga täpselt diagnoosida ja ravida mitmeid kõhuõõne organite haigusi ning leiutas selleks ka aparatuuri ja instrumendid.
Saksamaalt tagasi jõudnud, hakkas Andrei Sõritsa Tartu Ülikooli Kliinikumis arendama mõlemat meetodit – nii laparoskoopiat kui kehavälist viljastamist. Juba Saksamaal hakkas Sõritsa huvituma eelkõige endometrioosist kui haigusest, mida teatakse üle saja aasta, aga mille kohta ei ole teada, miks mõnel see on, aga ei väljendu kuidagi. (Endometrioos on haigus, mille puhul emakaõõnt vooderdava limaskesta (endometrium) taoline kude paikneb kolletena väljaspool emakat. Iga kümnes sünnitamisealine naine põeb endometrioosi, selle põdejail on probleeme viljastumisega. – toim) Ammusest ajast on aga märgatud, et kui naisel sees valutab, on terve tema elu rikutud. Mõiste „hüsteeria“ (närvihaigus, mida sageli täheldatakse just naiste puhul) on tulnud mõistest „hysteria“ (kreeka keeles – emakas).
„Tegime operatsioone, eemaldasime kolded, tulid ravimid, millega on võimalik munasarja funktsiooni blokeerida ja tänu sellele peatada endometrioosi aktiivsus. Viimase kümne aasta jooksul oleme efektiivselt kasutanud kombineerituna nii laparoskoopilist kui ka medikamentoosset ravi ja see on olnud edukas naiste puhul, kel rasestumine ei toimu ei loomulikul ega kunstlikul teel,“ jutustab tohter, tänu kellele on emaks saanud paljud naised, kellel see enne polnud võimalik.
Kas doktor Sõritsa ise peab arvet, kui palju lapsi tänu temale on ilma sündinud?
„Kuna lastetuse ravis kasutatakse erinevaid meetodeid (medikamentoosne, põletikuvastane, hormonaalne, operatiivne, meeste ravi), siis neid lapsi tavaliselt ei loeta, aga neid on kindlasti üle paari tuhande. Kunstliku viljastamise puhul teeme vahet: kehavälise viljastamise abiga sündinud lapsed – neid on mul praegu tuhande ringis, ning kehasisese viljastamise lapsed – neid on kahesaja ringis.”
Päris oma lapsi on Andreil kolm. Abikaasa Svetaga tutvus ta tänu spordile – mõlemad tegelesid vehklemisega. Nad abiellusid 1981. aastal.
Sõritsate vanem poeg Deniss (27) on samuti arst, tütar Dina (22) on lõpetanud juura ja astus sügisel magistrantuuri. Noorem poeg Sander on 14-aastane ja õpib Miina Härma gümnaasiumis. „Kelleks tema tahab saada, veel ei tea, kuid see, et vanem vend on arst, on talle palju mõju avaldanud,“ tunnistab isa.
„See, et tütar lõpetas juura, õpib ja töötab Tartu kohtumajas, on samuti väga hea, sest arstina ei saa ma sageli juura ja meditsiini vahelistest küsimustest aru. Hea, kui saame omavahel neid asju arutada,“ sõnab Andrei rahulolevalt.
Poja Denissi üle on Andreil samuti väga hea meel. Astub ju poeg sama rada, mida ta ise on käinud, ja ta saab pojale edasi anda seda, mida ise on terve elu õppinud.
„Selles seisnebki ühiskonnamudel. Järglased on selleks, et elu jätkuks, aga kui nad jätkavad veel perekondlikke mudeleid, on eriti hea tunne. Nagu vanasti andis isa pojale üle näiteks saapavabriku. Mis võiks veel parem olla, kui oma oskusi lapsele edasi anda,“ sõnab Andrei Sõritsa uhkusega.
Deniss sündis, kui Andrei oli 20-aastane. Nõukogude ajal sündisidki Andrei sõnul lapsed vara. Tänapäeval on keskmine esimese lapse sünnitamise iga Eestis 27. Ühelt poolt tingib seda ühiskond: noored peavad õppima, reisima, karjääri tegema. Teisalt hakkab aga kõige parem lapsesaamise aeg läbi saama, naine peaks sünnitama esimese lapse siiski enne 35. eluaastat, räägib naistearst.
Doktorid Sõritsad – Andrei ja Deniss – tunnistavad, et nende suhtlus ei põhine enam pelgalt isa ja lapse suhtel, vaid partnerlusel. Noored omandavad kiiremini uusi tehnoloogiaid ja kui üks täiendab teist, on see väga tähtis.
Miks valis Deniss isa ameti? „Üks motivaatoreid oli võimalus teha inimesi õnnelikuks, valmistada peredele rõõmu,“ vastab noormees. Tulevikus tahab Deniss kaitsta doktorikraadi ja loodab arstitööga paralleelselt tegeleda teadusega. Praegu on tal käsil viimane residentuuriaasta. Andrei peab poja tulevikuplaane väga tähtsaks, sest inimene suudab olla veel parem arst, kui ta teeb lisaks igapäevatööle ka teadustööd, usub ta.
Deniss otsustas arstiteaduskonna kasuks siis, kui läks Hugo Treffneri kooli bioloogia-keemia eriklassi. Suureks eeskujuks oli muidugi isa. Südamest loodab Deniss, et kunagi, umbes 25 aasta pärast, saaks temagi oma praegu kaheaastase poja Sebastianiga rääkida kui oma kolleegiga…
Et Deniss saaks olla Elite erakliinikus oma isa kolleeg, läheb veel 10‒15 aastat, kuni koguneb piisavalt kogemusi. Praegu töötab ta Tartu Ülikooli naistekliinikus. Isa Andrei ütleb, et enne kui erafirmasse minna, peab olema midagi saavutatud: „See ei ole õppimiskoht, meie ei taha enda juurde noori arste – ükskõik, kas tegemist on pojaga või mitte. Enne peab kogemusi saama.“
Miks valis aga Andrei just naistearsti ameti?
Kui Andrei oli väike, jälgis ta oma ema, kes oli Haapsalu haiglas röntgenlaborant. Ema sai sageli koju väljakutseid, neil käisid kodus külas haigla arstid ja õed. See oli huvitav küll, aga veel kümnendas klassis ei teadnud Andrei, mida ta tahab õppida. Ta huvitus eelkõige spordist. Vanemad soovitasid meditsiini ning loogilise järeldusena läks Andrei õppima spordimeditsiini.
Huvi naistearstiks saamise vastu tekkis Andreil aga neljandal kursusel, kui oli vaja suvepraktikat teha. Suvel oli Pärnus vehklemise spordilaager, kus ta ise trenni tegi, aga ka arstina töötas. Kõige paremini sobis sisehaiguste, kirurgia ja sünnitusabi-günekoloogia praktikakohaks siis Pärnu haigla. Andrei sai assisteerida üksikutel operatsioonidel, mis aga ei pakkunud väga palju emotsioone. Sisehaiguste osakonnas olid kroonilised haiged, kes said iga päev sama ravi, eriti kiireid muutusi ei toimunud, ja see oli noorele mehele igav. Sünnitusosakonnas oli aga põnev: personal oli sõbralik, arstid võtsid tudengeid kaasa nii protseduuridele kui operatsioonidele. Iga päev olid sünnitused, ämmaemandad õpetasid meeleldi ka noort tudengit sünnitust vastu võtma. Andrei töötas sünnitusosakonnas kaks nädalat ning oli väga uhke, kui üks sünnitaja nimetas oma poja tema auks Andreiks.
Andrei abikaasa Sveta on disaininud terve kliiniku ja see on tõesti muljetavaldav. Siin on privaatne ja palju mugavusi, sest Sõritsad peavad kliiniku teenindust, miljööd ja olmet väga tähtsaks.
„See on tõsi, et lühtrid ja maalid seintel otseselt ei ravi, aga see tunne, mis haiglas valitseb, on oluline. Väga tähtis on, et kliinik oleks patsiendisõbralik,“ räägib Andrei.
Kliiniku maja on saanud ka mitmeid auhindu: 2001. aastal Tartu parim ehitis, sellel aastal ilusaima aia auhind.
Andrei minia Kristina töötab aga Elite kliinikus personali- ja arendusjuhina ning tegeleb välismaiste patsientidega.
Elite kliiniku asutas Andrei aga sellepärast, et Tähe tänava erakliinikus ei olnud võimalik suuri operatsioone teha: patsient pidi ööseks koju minema. Elites saab teha kõiki operatsioone.
Erainvesteeringutel põhinevat kliinikut oli võib-olla sedavõrra ka lihtsam teha, et Andrei Sõritsa nimi oli selleks ajaks juba oma valdkonnas tuntud.
Just tema juhendamisel toimus Tartu Ülikooli naistekliinikus tulevase lapse emalt võetud munaraku katseklaasis viljastamine, mille tulemusel sündis 1995. aasta augustis Tartus Eesti ja üldse Baltimaade esimene katseklaasilaps.
Seda kuulnud, hakkasid Sõritsa juures käima patsiendid ka Leedust ja Lätist. Vastu sai neid võtta ülikooli kliinikum, kus ei olnud aga pikka aega remonti tehtud. Kaugelt tulnud patsiendid imestasid, et ühelt poolt on välja töötatud selline uudne tehnoloogia, teisalt aga kukub lagi pähe…
Riiklik meditsiin ootas paremaid aegu. Andrei otsustas, et ei hakka seda aega ootama. Perel oli võimalus teha esimesed investeeringud, kaasa aitasid nii vanemad kui sõbrad. Tänu sellele, et 30% patsiente oli Lätist ja Leedust, tekkis kolme aasta jooksul positiivne bilanss.
„Riik peab looma kliiniku ja haigla, kus on võimalik saada head abi. Erasüsteemi ülesanne on teha abisaamine võimalikult mugavaks ja privaatseks. Inimesed, kes seda soovivad, maksavad mugavused kinni. Tookord näitas aeg, et inimestele on seda vaja,“ selgitab Sõritsa.
Väga palju sõltub aga majandusest. Eelmisel aastal kahanes kõvasti nii sünnituste kui ka ambulatoorsete patsientide arv. Sel aastal patsientide arv tasapisi kasvab.
„Praegusel ajal on inimestele erakliiniku teenus sageli suhteliselt kallis. Me ei saa öelda, et ravime haigeid paremini kui meie peamine konkurent Tartu Ülikooli Kliinikum, aga saame öelda, et meie juures on patsientidel mugavam, privaatsem, nendega tegeleb rohkem töötajaid“, lausub Andrei.
Erameditsiin ei ole mõeldud kombinaaditööks, siin püütakse rohkem arvestada patsiendi isiksuse ja eripäraga. Patsient võib näiteks doktor Andrei Sõritsale helistada ja probleemi korral nõu küsida ööpäev läbi. Selline isiklik suhtumine teebki erameditsiini kalliks.
Kõige tähtsam on see, et Andrei saab head teha. Kliinikus on paljud pered saanud kehaväliselt juba teise, kolmanda ja neljanda lapse. Süsteemis töötab kokku üle 50 arsti, kes on kõik väga suurte kogemustega.
Balti riikides kõige suurema investeeringuga kliiniku omaniku ja juhatajana püüab Andrei siiski alati leida aega ka perega koosolemiseks ja reisimiseks. Sel aastal käis ta poegadega Alaskal kalal. Iga aastal käiakse perega Alpides suusatamas või palmi all päikest nautimas.
Ilmus 23. mai 2009, autor Alo Lõhmus
Toimetuse naisperet hakkas huvitama küsimus, milliste tundemärkide alusel saab Eestis valida spermadoonorit. Et kas pruunisilmsete doonorite seemet ikka jätkub ja kas lapse kulmukaare kuju on võimalik ise välja valida?
Kõrgema kategooria naistearst ja viljatusravikliiniku Elite juht Andrei Sõritsa reastab oma lauale neli-viis andmetest tulvil paberilehte: need on munarakudoonoritest naiste anonüümsed ankeedid.
Selle kõrvale asetab ta üheainsa lehekese 11 seemnerakudoonori ankeetandmetega. Hoolimata munarakudoonorlusega kaasnevatest üsna vaevarikastest protseduuridest (võrrelduna seemnerakudoonorile osaks saava 15-minutilise lõõgastushetkega), leidub naisi, kes on nõus oma munaraku loovutama, märksa rohkem kui mehi, kes soostuvad abivajajatele jagama oma väärtuslikke seemnerakke.
Ent silmitseme esmalt lähemalt doonorite ankeete. Nagu öeldud, on tegemist rangelt anonüümsete dokumentidega. «Anonüümsus on mõeldud nii doonorite, perede kui ka laste endi kaitseks,» selgitab Sõritsa.
Anonüümsus tagab, et doonor ei saa näiteks kümne aasta pärast välja ilmuda ja isa või ema mängima hakata, samuti ei saa patsiendi perekond hakata doonorilt nõudma lapse toetamist. Vaid lapsel endal on täisealiseks saades õigus oma bioloogiliste vanemate kohta üht-teist välja uurida.
Leidub riike, kus kõik on korraldatud risti vastupidiselt. Näiteks USAs võib patsient spermadoonoriga esmalt isiklikult kohtuda ning leppida temaga detailselt kokku, kas doonor hakkab käima lapse sünnipäevadel, kas ta võib veeta koos lapsega nädalalõppe ja mil määral osaleb doonor lapse kasvatamise materiaalse külje tagamises. Ka Soome otsustas hiljuti loobuda sugurakudoonorluse anonüümsusest. Millegipärast aga napib Soomes pärast seda inimesi, kes oma rakke loovutada sooviksid…
Kuid millised andmed siis ankeeti märgitakse? Nendeks on doonori vanus, pikkus, kaal, juuste värv, silmade värv, prillide olemasolu või puudumine, haridustase, rahvus, abielustaatus, laste arv, veregrupp ja reesusandmed.
On ka veel lahter «märkused», kuid sinna ei kanta tähelepanekuid doonori kunstimaitse, huumorisoone või isikliku hügieeni harjumuste kohta. Selles lahtris võib seista hoopis klausel «mitte Eesti kodanikele», mis tähendab, et kõnealusel doonoril on Eestis juba viis katseklaasilast ning populatsiooni kaitsmise huvides rohkem neid siinmail viljastada ei tohi.
Ehkki ankeediandmed on üsna napid, uurin doktorilt siiski, kas patsiendid eelistavad mõnda silmavärvi (või muud tunnust) teistele. Seemnerakudoonorite valiku osas raputab doktor Sõritsa kindlalt pead.
“Ühed patsiendid ütlevad, et neil pole mingit vahet. Teised sooviksid omavahel kombineerida ühe doonori pruune silmi ja teise pikka kasvu, mis on muidugi võimatu.
Kolmandad vajavad kõrgharidusega doonori rakke, neljandad tahavad eestlasest doonori asemel grusiini, sest sellest pidavat sündima tugev segu,» eitab Sõritsa väljakujunenud maitse-eelistuste olemasolu seemnerakkude klientuuril. Teisiti on aga lood munarakudoonorite valikul: sel puhul soovitakse blondide ja sinisilmsete naiste rakke tõesti teistest rohkem.”
Ent võib-olla tasuks ankeedis siiski rohkem kajastada doonori isikuomadusi, küsin mina. On ju ometi olemas sünnipäraseid andeid, nagu hea lauluhääl või lahtine pea matemaatika vallas. Miks ei saa patsient vähimatki aimu nende näitajate kohta?
“Kas teie sündisite ajakirjanikuks ja mina arstiks?” pärib Sõritsa vastu. “Vaevalt küll. Pigem on meie elu lihtsalt niimoodi läinud, meid on mõjutanud paljud kokkusattumused.”
AS Kliinik Elite | Pressiteade nr 1/2008
1. märtsil algav heategevusaktsioon “Laps igasse perre” on pühendatud prof. Aino Järvesoo mälestusele.
Aino Järvesoo on olnud Eestis suurimaks lastetute perede toetajaks.
Aastatel 2001-2003 annetas Järvesoo 3,8 miljonit krooni, mille abil tuli ilmale 156 last. Aino Järvesoo abiga osteti ka kunstliku viljastamise protseduuri jaoks vajalik laseraparatuur. Tema sooviks oli toetada eelkõige noori kuni 35-aastaseid ja terveid Eesti kodanikke.
Märkimisväärset tuge on lastetutele peredele pakkunud ka Eesti Haigekassa, tänu millele on lastetuse ravi ja kunstlik viljastamine muutunud kättesaadavaks üha suuremale hulgale abivajajatele.
2008. aastal tehakse Tartus erakliinikutes Elite ja Tähe 50 tasuta kunstliku viljastamise protseduuri aktsiooni “Laps igasse perre” raames. Patsiendil tuleb tasuda esialgu ise ravimite eest, hiljem vastavalt seadusele need kulud kompenseeritakse.
Heategevusaktsioonis osalemise tingimusteks on Eesti kodakondsus naisel, naise vanus alla 35 eluaasta, Haigekassa kindlustatus ja näidustus kehaväliseks viljastamiseks.
Kui varasemalt said aktsioonis osaleda ainult need paarid, kel peres ei olnud veel lapsi ja kes ei olnud varasemalt samast aktsioonist osa võtnud, siis sel aastal ei oma eelnevalt nimetatud asjaolud enam tähtsust.
Oluline on jätkuvalt nii mehe kui ka naise tervis – mõlemad paari osapooled peavad olema terved. Eriti peetakse seda silmas meeste puhul.
Registreeruda saab Elite erakliiniku telefonil 7409930 ja Tähe erakliiniku telefonil 7348145. Aktsioonist huvitatutel palume registreeruda dr. Svetlana Räime või dr. Reet Küütsi vastuvõtule.
Koostanud:
Kristina Sõritsa
arendusjuht
Kliinik Elite AS
7409930
55689664
head@fert-c.ee
www.fert-c.ee
AS Kliinik Elite
Pressiteade nr 1/07 12.01.2007
Nagu ka paljude muude valdkondade jaoks, võib 2006. aastat nimetada ka Tartu erakliinikute Elite, Tähe ja Gyne jaoks heaks aastaks. Üha enam inimesi on otsustanud end ravida erakliinikutes, see võiks olla märgiks tõusvast usaldusest erameditsiini vastu.
Kõige suuremat kasvu võib täheldada külastuste arvus. Kui 2002. aastal oli aastas kolme kliiniku külastusi kokku 13750, siis aasta-aastalt kasvades sai 2006. aastal ületatud 20000-nde künnis. Ka asutamisaasta poolest kõige värskemas Tartus Annelinnas tegutsevas Gyne kliinikus on patsientide arv tõusnud.
Ümberkaudsed inimesed (eriti rasedad!) on avastanud, et mugav on külastada arsti oma elukohas. Need näitajad on märk sellest, et inimesed hindavad võimalust valida, võimalust ise otsustada, millise arsti juures ja millises raviasutuses end ravimas käia.
Ka operatsioonide hulk on püstitanud 2006. aastal omamoodi rekordi.
Selle asjaolu taga peitub tõenäoliselt patsientide eelistus viia ühes kohas alustatud ravi samas ka lõpule, mis on patsiendi jaoks kindlasti lihtsam, kui pöörduda operatsiooniks mõne teise raviarsti või asutuse poole. Muutusena võib välja tuua vähenenud narkooside hulga Tähe kliinikus, mis tuleneb eelkõige koondumisest Elite kliinikusse.
Suunates patsiendid Elite operatsioonide osakonda, on kõikidel arstidel Gynest, Tähest ja Elitest võimalus lahendada patsientide proleeme, mis vajavad kirurgilist ravi.
Peamiste protseduuride ja operatsioonide nimekiri püsib aasta-aastalt üsna sarnane. Palju teostatakse aborte ja laparoskoopiaid. Võrreldes eelnevate aastatega on suurenenud LOR operatsioonide osakaal.
2006. aastal oli 2005. aastaga võrreldes enam ka
keisrilõikeid (vastavalt 38 ja 21). Selle tõusu põhjus on aga eelkõige üldises sünnituste arvu tõusus.
Nii nagu mujalgi Eestis, tõusis sündide arv ka Elite erakliiniku sünnitusosakonnas. Jõudsalt suurenes Elite perekoolist osavõtt.
2005.aasta 102 sünnitaja ja 106 lapse (4 paari kaksikuid) kõrval tõi 2006.aasta Elitesse 117 sünnitajat ja sama palju uusi ilmakodanikke.
Poisse oli 2006. aastal 59 ja tüdrukuid 58. Tõus pole küll märkimisväärne, kuid siiski võib täheldada kasvus teatavat jäjepidevust.
Sünnitajate arvu tõusu taga on Elite erakliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa sõnul inimeste järk-järgult suurenev usaldus ja mugavuse ja kindlustunde väärtustamine. Sünnitaja ja tema pere jaoks on oluline teada, et ämmaemand ja arst juhivad sünnitust personaalselt. Privaatsus muutub üha olulisemaks.
Ka kunstliku viljastamisega seotud protseduuride arvu juures võis täheldada mõningast suurenemist 2006. aastal. Seda võib seletada nii inimeste teadlikkuse suurenemisega (s.t arsti poole pöördutakse viljatuse probleemide tekkimisel üha varem) ning samuti arstiabi kättesaadavuse paranemisega tänu Eesti Haigekassa toele.
Äärmiselt olulised on riigipoolne abi ning poliitilised otsused ravimikulude hüvitamiseks. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu nägi ette kehavälise viljastamise protseduuride ravimikulude osalist hüvitamist 2006. aasta riigieelarves selleks eraldatud vahenditest.
Kunstliku viljastamise abil saavutatud raseduste protsent on jätkuvalt kõrge.
Jätkus nii sperma- kui ka munarakudoonorite otsimine. Siiski näitas ka 2006. aasta, et doonoriks pürgijaid võiks olla märksa rohkem, kuna abivajajate hulk aina suureneb. Kui aastas tehakse Elite kliinikus üle kahesaja kunstliku viljastamise, siis nende hulgast 40-l juhul on tegemist doonormunaraku viljastamisega. 2006. aastal oli Elite kliinikul 28 spermadoonorikandidaati.
Haigekassa lepingumahtude osa on viimase kahe aasta jooksul oluliselt tõusnud ning see on ka põhjus, miks on saanud järjekorrad püsida mõistliku pikkusega. Elite erakliiniku arst-administraator Marju Nigu sõnul on koostöö Haigekassaga läinud järjest paremaks. Kui aastatel 1999-2002 oli lepingumahtude kasv järk-järgult suurenev, siis hüppeline kasv algas 2003. aastal.
Töötajate arv on püsinud võrreldes 2005.aastaga stabiilsena, 2006. aastal töötas Elite, Tähe ja Gyne kliinikutes kokku 50 arsti, nendest 20 on
spetsialiseerunud günekoloogiale. Võrreldes 2005. aastaga on mõnevõrra suurenenud vajadus abipersonali järele.
Nende näitajate põhjal võib arvata, et Eesti elanikud väärtustavad üha enam oma tervist ja on nõus vajadusel ka sellesse isiklikest vahenditest investeerima.
Nii nagu 2006 oli hea aasta nii Elitele, Tähele kui ka Gynele, oli eelmine aasta viljakas ka kolme kliiniku personalile – emaks sai neli töötajat ja 2007. aasta kevadsuvel maitsevad eelmise aasta vilju veel kaks noort ema.
Pressiteate koostanud ja täiendav informatsioon:
Kristina Sõritsa
Elite kliiniku arendusjuht
telefon: 55 689 664, 7409930
e-post: kristina@elitekliinik.ee
ilmus femme.ee-s
Kristina Tubli
23.08.2006
Naised pühenduvad üha enam iseendale ja karjäärile ning naudivad elu ega pea vajalikuks noores eas pidada pereplaneerimise plaane. On teada, et seoses meditsiini arenguga on suurenenud võimalused saada lapsi ka nendel peredel, kelle jaoks veel kümme aastat tagasi oli tegu üksnes unistusega.
Tegelikult ei peaks me siiski jääma lootma meditsiini arengule ja Eesti arstide tublidusele, vaid mõtlema oma tervise ja produktiivsuse peale juba varakult. Ühel hetkel võib olla juba liiga hilja – ka meditsiin ei ole veel kõikvõimas. Toetudes Eesti ühe tunnustatuima viljatusspetsialisti dr. Andrei Sõritsa nõuannetele, on võimalik ka Femme lugejail õppida, mida naine (ja ka mees!) saab ise oma tervise heaks ära teha.
Selleks, et naisel ei tekiks rasestumisega probleeme, on olulised mitmed faktorid.
Esimese faktorina võib välja tuua tupe mikrofloora, mis omab kaitserolli ja on oluline ka selleks, et spermatosoididel oleks koht ja võimalus liikumiseks.
Mikrofloora seisukord mõjutab ka rasestumist. Kõik põletikulised protsessid, mis mõjutavad tupe mikrofloorat, takistavad rasestumist. Kuigi rasestuda võib ka põletiku ajal, on siiski n-ö õnnestumise võimalus sellisel juhul mitmekordselt madalam.
Selleks, et tupe mikrofloora oleks korras, on oluline õige toitumine. Kui vaevavad näiteks teatud kõhuprobleemid, on ka suurem risk, et tupes toimuvad seoses sellega mikrofloora muutused. Teatavasti on võimalik kõhus ja tupes leida sarnaseid mikroobe. Selleks, et toetada tupes happelist keskkonda kindlustavaid laktobatsille, on toitumisel väga oluline osa. Oluline on regulaarselt tarbida hapupiimatoite, iga päev tuleb juua kas hapupiima või keefiri, süüa jogurit.
Hoia puhtust!
Teise faktorina võiks välja tuua hügieeni olulisuse. Tänapäeval soovitatakse pesemiseks väga palju erinevaid intiimgeele. Praktika aga näitab, et kui tupe limaskest on tundlik, kutsuvad intiimgeelid esile kroonilist düsbakterioosi. Sellega seoses soovitatakse vastava murega naistel pesta intiimkehaosi ainult lasteseebiga. Tuppe tohib seestpoolt pesta ainult sooja puhta veega.
Naistel, kellel on korduvalt esinenud tupepõletikke, ei soovitata kasutada menstruatsiooni ajal ka tampoone, mis takistavad vere loomulikku äravoolu. Vere äravoolul on looduses profülaktiline toime infektsioonide suhtes.
Ära unusta seksuaalset hügieeni!
Kolmandana peaksime rääkima seksuaalsest hügieenist. See tähendab, et nii enne kui ka pärast vahekorda peavad mõlemad partnerid ennast pesema. Vahekord ei ole steriilne akt ja igasuguse mikrofloora kontsentratsioon tupes sel ajal tõuseb ning kui oma kaitsesüsteem (laktobatsillid) ei tööta hästi, võib see tõsta riski düsbakterioosile tupes.
Ole hoolikas, kui Sul on uus partner!
Ka partnerite vahetus võib põhjustada vahel vaevusi (ja mitte ainult hingelisi!). Meeles peab pidama, et igal inimesel on oma mikrofloora. Tupepõletik võib seega sageli olla seotud just partneri vahetusega, mitte tingimata seotud sugulisel teel levivate infektsioonidega. Põhjus on eelkõige selles, et erinevate mikroobide kombinatsioonid sattuvad naisele tuppe ja organism ei jõua nende kõigi vastu võidelda. Partnerite vahetamise puhul on väga oluline kasutada kondoomi.
Loobu suitsetamisest!
On tõestatud, et suitsetamine muudab tupe mikrofloorat.
Ole oma tervise suhtes tähelepanelik ja külasta õigeaegselt naistearsti!
Tupe mikrofloora kõigub tsüklite vältel ja ka mikroflooral on n-ö paremad ja halvemad päevad. Kui naine tunneb, et tupes ei ole justkui kõik korras ja enesetunne pole kiita, on parem vahekorrast hoiduda. Kui tekib aga põletikuline protsess, tuleb tingimata minna õigel ajal arsti juurde ja saada põletikuvastast ravi. Põletiku tagajärjel võivad toimuda muutused ja suureneb tõenäosus, et väikeses vaagnas tekivad muutused, mis vähendavad rasestumisvõimalust. Seega tuleb arvestada, et kui naine saab õigel ajal adekvaatset ravi, väheneb tõenäosus edaspidisteks probleemideks rasestumisel.
Planeeri beebi enne 25. eluaastat!
Probleeme esineb ka seoses hormonaalsete häiretega. Juba 15-aastastel tüdrukutel peavad käima menstruatsioonid regulaarselt ja kui see nii ei ole, tuleb pöörduda arsti poole. Sageli on just õigel ajal saadud ravi või isegi õigeagselt pandud diagnoos suureks abiks edaspidiste otsuste tegemisel.
Kui on näha, et munasarjade funktsioon ei ole väga tugev, pole lapse saamist mõtet väga kaugele tulevikku lükata, sest on risk, et munasarjad lihtsalt lõpetavad oma töö. Kuna rasestumine ja sünnitus on seotud vanusega, on oluline sünnitust mitte üha kaugemale lükata. Teatavasti on levinud tendents, et esmasünnitaja vanus järjest tõuseb. Tuleb arvestada sellega, et loodus eeldab, et naine sünnitab alla 25 aasta vanuselt. Kui naine lükkab sünnituse kolmekümnendatesse, tõuseb risk endometrioosile ja seoses sellega väheneb rasestumise võimalus.
Oluline on ka välja selgitada, kas emal oli probleeme rasestumisega ja kui oli, võiks varakult hakata mõtlema lapse saamisele ja kindlasti mitte lükata seda sammu edasi. On tehtud uuringuid, mis on tõestanud, et teatud lastetusega seotud haigused on pärilikud.
Jälgi oma mehe tervist!
Meestelgi on rasestumise juures suur roll täita. Sarnaselt naistele on ka meestel suitsetamine, hügieeni eiramine ja partnerite vahetamine need faktorid, mis võivad mõjutada viljakust. Noores eas peavad mehed käima profülaktilises kontrollis kas uroloogi või androloogi juures selleks, et vaadata, kas areng on normaalne.
Vaja on ka jälgida, kas ei ole haiguseid, mis edaspidi võivad mõjutada rasestamist, näiteks veenide laienemine munandikotil. Kui ei toimu õiget verevarustust, väheneb normaalsete spermatosoidide produktsioon. Kui midagi taolist leitakse, leevendab õigel ajal tehtud operatsioon olukorda ja annab edaspidiseks võimaluse rasestada kergemini.
Kuna spermatosoidid armastavad jahedust, ei ole mehele, kel võib esineda teoreetiline risk vastavateks probleemideks, soovitatavad kuumad vannid ja väga kitsad püksid, mille kohta võib oletada, et temperatuur pükstes on kõrgem. Kõige parem oleks eeskuju võtta Šoti meestest – käia seelikutes.
Kui näiteks mehed töötavad autojuhtidena, peavad nad samuti arvestama, et pikkadel sõitudel tekib väikeses vaagnas verestaas – inimene ei liigu eriti, võib tekkida ülekuumenemine – ka see mõjutab spermatogeneesi. Kui on vajadus sundasendiks (nagu näiteks pikad sõidud), on soovitatav iga 50 minuti järel 10 jalutada.
Enne uute ravimite manustamist konsulteeri arstiga!
Ka ravimite kasutamine võib mõjutada nii naiste kui ka meeste mikrofloorat. Sageli võivad sellega seoses tekkida düsbakterioosid. Kuna naistel võib olla ravimite kasutamine seotud düsbakterioosiga tupes, tuleb alati arstiga nõu pidada, kas on mõtet antud ravimit (nagu näiteks tugevad antibiootikumid seente profülaktikaks) manustada.
Kaalu rakkude säilitamist!
Tänapäeval on üha rohkem probleeme seoses naiste organite operatsioonidega. Iga kord enne ükskõik millist operatsiooni kõhuõõnes, olgu hea- või pahaloomulised kasvajad, tuleb arstiga aru pidada edaspidisest reproduktsiooni säilitamisest.
Näiteks enne pahaloomuliste kasvajate operatsioone või enne keemiaravi või radioloogilist ravi on võimalik rakud säilitada, seda nii meestel kui ka naistel. See on sageli ainus võimalus geneetilise lapse saamiseks. Sel juhul tuleb aru pidada oma raviarstiga või pöörduda kliinikutesse, mis tegelevad lastetuse probleemidega.
Ka mitteonkoloogiliste operatsioonide puhul tuleb nendel teemadel arstiga nõu pidada, säilitamaks võimalus lapsi saada. Operatsioonid ei peaks olema traumaatilised ja nende ajal tuleks teha maksimaalset profülaktikat, et kõhuõõnes ei tekiks liitelisi protsesse. Tänasel päeval võimaldavad seda operatiivsed ravimid ja tehnikad, näiteks spetsiaalsed lahused.
Erinevates riikides suhtutakse erinevalt oma kodanike fertilisatsioonivõime säilitamisse. Ka riiklikul tasandil saab nii mõndagi ära teha. Näiteks on teada tööd, mis on seotud suurenenud riskiga reproduktsiooni suhtes, näiteks kas või meie sõdurid, keda saadetakse Iraaki või Afganistani, kus meie inimeste jaoks on kliima väga kuum. Sellest hullemgi – suur on risk saada haavata. Selliste riskidega seoses võib juhtuda, et spermatosoidid ei tee enam oma tööd. Seetõttu võiks enne selliseid missioone jätta spermatosoidid spermapanka juhuks, kui edaspidi võivad tekkida probleemid. Kui juba mure käes, on võimalik neid rakke ära kasutada. Ka see on üks moment mõtlemiseks – nii inimestele kui ka riigile.
Sarnane on olukord igasuguste ekstreemsete ekspeditsioonidega, kus on reaalne oht külmuda või leidub mõningaid muid looduslikke riskifaktoreid. Selliste probleemide eest ei ole kaitstud ka tippsportlased, kes kasutavad teatud aineid, et kasvatada oma lihasmassi. Ka nemad võiksid mõelda, et see võib mõjutada spermatogeneesi ja kui nad on professionaalsed atleedid ning tahavad niimoodi pingutada, oleks mõistlik spermatosoidid külmutada. Samuti töötab palju mehi n-ö ohtlikel erialadel, kus on suurem risk traumade saamiseks.
Munarakkude säilitamine ei anna kahjuks häid tulemusi ja seetõttu ei kasutata seda väga palju, kuigi metoodika areneb ja tõenäoliselt on tulevikus võimalik säilitada ka munarakke, ent praegusel hetkel säilitatakse rohkem embrüosid, s.t viljastatud munarakke.
Lõpeta liigne muretsemine!
Et mitte sattuda lastetute perede rühma, on väga oluline ka psühholoogiline moment – ei ole mõtet end varakult hakata hirmutama mõttega, kas sa saad lapsi või mitte. Tuleb arvestada sellega, et looduses on rasestumiseks vaja aega. Enne, kui pere on aasta jooksul proovinud rasestuda, ei ole mõtet hirmu tunda, sest 100-st tervest paarist vanuses kuni 25 eluaastat, toimub rasestumine ühe kuu jooksul 20-25 paaril ja alles aasta jooksul kõigil ülejäänutel. Psühholoogiline stress mõjutab tavaliselt nii muna- kui spermarakkude produktsiooni ja on oluline, et ei hirmutataks ennast selliste mõtetega.
Kui ei ole õnnestunud aasta jooksul rasedaks jääda, külasta arsti!
Kui aastaga ei ole rasestumine toimunud, on mõtet teha uuringud, mitte peita pea liiva alla ja rahustada ennast, et sa ei soovigi last jne. Sageli esinevad looduses väga väikesed probleemid, miks rasestumine ei toimu; vahel piisab täiesti ka sellest, kui toetada üht või teist organismi ja probleem laheneb. Oluline on pöörduda keskustesse, kus tegeletakse just vastavate probleemidega.
Inimesed peavad aru saama, et meditsiinis toimub spetsialisatsioon. Sageli küsivad patsiendid, miks nad ei ole abi saanud oma perearstilt või teiselt günekoloogilt või miks ei ole valitud taktika olnud alati õige. Toimub siiski spetsialisatsioon ning perearst ega ka iga günekoloog ei ravi kõiki maailmas ette tulevaid haiguseid.
Kui tekib lastetuse probleem, tasub pöörduda spetsialistide poole, kes tegelevad lastetute paaridega. Iga kord lastetud paarid ei vajagi kunstlikku viljastamist. Oluline on leida see võimalik faktor, mis võib takistada rasestumist ja see faktor likvideerida, mille järgselt pere võib saada lapse ka täiesti loomulikul teel.
Samas – kui on näha, et naisel on organid väga rikutud või mehel on spermatogenees väga rikutud, ei tasu oodata aastaid ja loota, et juhtub ime või midagi muutub iseenesest. Kui on näha, et süsteem on n-ö rikki läinud ja et midagi peale kunstliku viljastamise eriti valida ei ole, tuleb seda meetodit kaaluda. Üheks võimaluseks on külastada Tartus tegutsevat Elite erakliinikut (www.fert-c.ee), mis paistab silma nii väga heade tulemuste kui ka patsiendisõbraliku lähenemise ja privaatsuse poolest. Viljatute paaride raviga tegelevad dr. Andrei Sõritsa, dr. Svetlana Räim ja dr. Reet Küüts.
Töö tulemustega saab tutvuda aadressil:
http://www.fert-c.ee/elite/info/tulemused.html
femme.ee
10.08.2006
Eesmärgiga aidata viljatuid paare, otsib Tartus tegutsev Elite kliinik sperma- ja munarakudoonoreid. Doonorite abi vajavad pered, kellel endal sugurakkude produktsiooni ei toimu või kellel on sugurakud hävinud pärast operatsiooni või toksilist ravi.
Spermadoonoriteks on oodatud 19-38-aastased terved mehed, kes soovivad osutada omapoolset abi viljatutele paaridele ning kelle spermanäitajad on piisavalt head. Munarakudoonoriteks on oodatud terved naised vanuses kuni 30 aastat, kes ei põe geneetilisi või infektsioonhaigusi, kel on vähemalt keskharidus ning kes on sünnitanud terve lapse.
Spermadoonori- ja munarakudoonorikandidaatidele teostatakse põhjalikud uuringud Elite kliiniku kulul. Doonorite isikuandmeid ei avalikustata.
Sperma- ja munarakudoonoriks saamisest huvitatutel palume helistada registreerumiseks ja vajadusel lähema info saamiseks telefonil 7409930 (spermadoonorlusega seotud küsimustele vastab dr. Piia Ott või bioloog Andre Taimalu, munarakudoonorlusega seotud küsimustele vastab dr. Andrei Sõritsa).
Jüri Saar, Tartu Postimees, 13. juuni 2006,
Lehele lisatud AS Kliinik Elite Pressiteade: 15.05.2006
Tervise Arengu Instituudi sünniregistri ja raseduskatkestusandmekogu 2005. aasta andmed näitavad mitmeid erinevusi Eesti riigi keskmise sünnitaja ja Elite erakliiniku sünnitaja vahel. Aborditegijate hulgas nii suuri erinevusi ei esine.
Võrreldes Eesti keskmisega on sünnitajate vanus Elite kliinikus kõrgem. Kui esmassünnitaja vanus on Eestis 24.96, siis Elites on sama näitaja 27.41 ehk Elite esmassünnitaja on rohkem kui 2 aastat vanem. Pooleteise aasta võrra vanem on ka korduvsünnitaja Elites.
Kui ema vanuse erinevus Elite kliinikus ja Eestis üldiselt on 2.13 aastat, siis isade hulgas on erinevus 1.62 aastat, seega igal juhul on Elite kliinikus isad-emad mõnevõrra vanemad.
Elite kliiniku sünnitajad on kõrgema haridustasemega kui võrrelda kogu Eesti andmetega. 2005. aastal ei olnud Elite kliinikus ühtegi alg- ja põhiharidusega sünnitajat. 47% kõikidest Elite kliinikus sünnitanud naistest on ülikooliharidusega. Eestis on 23%-l 2005. aastal emaks saanud naistest ülikooliharidus. Analoogne olukord kehtib ka isade puhul.
Elite kliinikus sünnitajatest käis tööl 12% võrra rohkem naisi kui Eesti keskmistest 2005. aasta sünnitajatest.
Elite kliinikus sündis mõnevõrra rohkem lapsi registreeritud abieludest, Eestis üldiselt rohkem aga vabaabieludest.
Elite kliinikus sünnitanutest on 86.27% eestlased, Eestis üldiselt on sama näitaja 71.65%.
Loomulikul teel sünnitas Elite kliinikus 72.5% naistest, 2005. aasta Eesti keskmine näitaja on aga 77.5%.
Plaanilisi keisrilõikeoperatsioone oli Elite kliinikus rohkem kui erakorralisi. Patsiendi soovil tehti Elite kliinikus keisrilõige kolmel korral. Elite kliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa sõnul on keisrilõigete suurem arv tingitud asjaolust, et Elite kliiniku sünnitajad on keskmiselt vanemad, vanuse kasvades on aga suurem tõenäosus haigustele, mistõttu võib olla vajalik keisrilõige.
Suurem keisrilõike protsent on ka nende naiste hulgas, kel on olnud ebaõnnestunud sünnitus ja kes soovivad kindlustunnet.
Samuti on keisrilõigete protsent kõrgem naiste hulgas, kellel on olnud reproduktsiooni häired ja kellel on kasutatud erinevaid abistava reproduktsiooni meetodeid.
Keisrilõigete üldarv Elite sünnitusosakonnas on siiski vähenenud võrreldes eelmiste aastatega.
Peresünnituse kasuks otsustasid Elites 91,2% sünnitajatest, Eestis oli aga peresünnitusi 69,1%.
Kui Elites väitis 96.1% rasedatest, et nad ei suitsetanud raseduse ajal, siis mujal oli selliseid naisi vähem ehk 81.7%.
Sündinud lapse kaal oli suurem Elite kliinikus sündinud beebidel, pikkus aga võrreldes 2005. aasta Eesti andmetega väiksem.
Abortide osas nii suuri erinevusi ei ole. Aborti teeb keskmiselt 30-aastane kesharidusega naine, kes 60% juhtudest on registreeritud abielus või vabaabielus.