Posts Tagged ‘meist meedias’

Johanna endometrioosi lugu

Tekst: Kristina Traks

 

Johanna endometrioosi lugu 2020

 

Olen valude ja erinevate terviseprobleemide käes vaevelnud teismeliseeast peale, ütleb Londonis elav Johanna Pikver (31). Oma hädadele sai ta selgust alles hiljuti, kui selgus, et tal on küllaltki haruldane endometrioosivorm, mille puhul haiguskolded on levinud üle kogu keha.

Tüüpiliselt teatakse endometrioosi kui naissuguorganeid kahjustavat haigust, mis võib põhjustada raskusi viljastumisel. Ka Eestis on endometrioos küllalt sage naistehaigus, mida arvatakse põdevat iga kümnes viljakas eas naine ning lausa igal viiendal viljastumisprobleemidega naisel leitakse endometrioos. Lihtsalt selgitades on endometrioos haigus, mille korral emaka limaskesta sarnased rakud kasvavad mitte emakas sees, vaid emakast väljaspool seda ümbritsevatel organitel. Neid vales kohas kasvavaid rakukogumeid nimetatakse endometrioosikolleteks ning nad produtseerivad aineid, mis tekitavad kroonilise põletikulise reaktsiooni.

Johanna mäletab, et juba 11-aastaselt olid tal päevade ajal nii tugevad valud, et ajasid lausa iiveldama ning valuvaigistid lihtsalt ei toiminud. Arst kirjutas juba paar aastat hiljem talle beebipillid, mis valusid leevendasid, kuid tekitasid depressioonisümtomeid. Sellest sai Johanna aru aga siis, kui ta lõpuks 25-aastaselt pillidest loobus – tuju küll paranes, kuid tsükliga seotud mured tulid tagasi. Ta kannatas tugeva premenstruaalse sündroomi all ning enne päevi võisid vihahood vahelduda paanikahoogudega.

 

Pidevad tervisejamad

See polnud aga kõik. Salapärased põieprobleemid olid Johanna pidevad kaaslased. Nii kaua kui ta end mäletab, on selle teemaga kogu aeg olnud mingi häda – pidev vajadus WCs käia, kusjuures testid ei näita, et põies oleks põletikutekitajad. Kooliajal käis ta igal vahetunnil WCs, enne magamajäämist mõnikord lausa 8 korda. Arsti juures on käinud probleemiga pidevalt, kuid abi pole saanud.

Sama lugu on seedimisprobleemidega – kõhukinnisus vaheldub lahtisusega, mis võib tekkida suvalisel ajal nö täiesti tühja koha pealt. Lisaks tugevad kõhuvalud. Uuringutes pole selgunud midagi ning arstid soovitasid toitumist muuta.

Aastaid on Johanna valutanud selga. „Eriti tugev on valu päev enne perioodi algust. Arst ütles, et ju see on midagi hormonaalset ja et ma jälgiks ka oma asendit, kuidas arvuti taga istun,“ ütleb Johanna. Ta on käinud massaažis, osteopaadi juures, saanud nõelravi, füsioteraapiat, teinud harjutusi – miski ei võta ära salapäraseid valusid. Vastupidi – viimase paari aasta jooksul on tekkinud kummalised hingamishäired – mõnikord saaks nagu õhk otsa.

„Kõige selle juurde kuulub tohutu väsimustunne. Olenemata sellest, kui palju ma magan, kui tervislikult toitu ja trenni teen või ei tee, ikka olen üliväsinud,“ kirjeldab ta. „Lausa nii, et võin poole töö pealt laua taga magama jääda. Ema tunneb muret, et äkki on mul narkolepsia, arstid laiutavad käsi – ei oska arvata, millest selline asi.“

 

Selguse saabumine

2018. novembris tekkisid Johannal nii tugevad alakõhuvalud, et ta lausa minestas. Ta otsis abi Inglismaal erakorralise meditsiini osakonnalt ja sai hulga pakkumisi, millest võib probleem olla: põiepõletik, emakaväline rasedus, pimesoolepõletik. Talle kirjutati valuvaigisteid ja saadeti koju tagasi. Eestis käies läks ta ultrahelisse, kus arst avastas, et emakat ei leia, küll aga hulgaliselt tsüste. Kontrolliti vähinäitajaid, mille analüüsid tulid tagasi negatiivsena.

Möödunud kevadel sai Johanna telefonikonsultatsioonis jutule naistearstiga, kes pakkus tema kaebuste põhjal, et ehk on hädade põhjus endometrioos, ning soovitas läbivaatust ultraheliga. Selle teinud arst ütles, et 99-protsendilise tõenäosusega on tõepoolest tegemist endometrioosiga ning asi on päris halb. “Ta nägi, et mul on sisemised organid kokku kasvanud, paistis mitu veritsust, tsüstid siin-seal. Laparoskoopia kinnitas, et endometrioosikolded on mõlemal munasarjal, emakas, seedetraktis, maksal ja ka diafragmal,” kirjeldab Johanna. “Otsustati kolded laseriga eemaldada, kuid minu olukorda see ei parandanud. Valud olid peale operatsiooni nii hullud, et ma ei saanud enam tööl käia. Olin kodus, sügavas depressioonis, mul kestsid päevad kuu aega. Teine operatsioon oli jaanuari lõpus ning kestis plaanitud 1,5 tunni asemel 6 tundi. Pärast operatsiooni ütles arst, et ta oli minu seest lõiganud välja 2×4 cm suurusi haiguskoldeid.”

Kahe operatsiooni vahe oli see, et esimese neist tegi tavagünekoloog, teise aga endometrioosile spetsialiseerunud arst. Erinevad olid ka kasutatud meetodid – esimene kord kasutati kollete eemaldamisel laserit, teisel korral aga eemaldati need kirurgiliselt.

 

Pikk taastumine

Operatsioonist taastumine oli pikk ja keeruline, sest sisemise verejooksu tõttu tekkis suur hematoom. Johanna on siiski positiivselt meelestatud, sest nüüd on vähemalt teada, mis põhjustab salapäraseid tervisehädasid. Tema sõnul oli raske leida endale arsti, sest Suurbritannias on vaid 11 arsti, kes spetsialiseerunud just endometrioosile. “Minu loo teeb keeruliseks just see, et haigus oli nii laialt levinud,” ütleb ta. Paljudest teistest endometrioosilugudest erineb see ka selle poolest, et Johanna ei jõudnud arsti juurde viljastumisprobleemidega. “Mu elukvaliteet on selline, et ma pole isegi mõelnud lapse saamise peale – peaksin kõigepealt iseenda tervisega hakkama saama.”

Mis saab edasi? Suure tõenäolisusega tekivad endometrioosi kolded paari aasta pärast uuesti tagasi ning võimalik, et siis tuleb Johannal uuesti operatsioonile minna. Igapäevaselt hoiab ta end heas vormis – toitub korralikult, liigub piisavalt, tegeleb füsioteraapiaga ja katsub ka vaimselt heas vormis püsida, kuigi tunnistab, et masendus kipub tervisemurede tõttu kergesti peale. Abi on sarnaste muredega inimestega suhtlemisest – Johanna avastas internetist endometrioosigrupi, kus naised üksteise muresid jagavad ja üksteisele toeks on. Ka hoiab ta silma peal endometrioosiga seotud teadustöödel kogu maailmas, lootes, et ehk leitakse lähiajal haiguse vastu tõhus ravi, mis võimaldab seda paremini taltsutada.

 

Haiguse põhjusi katab salapära loor

Naistearst Andrei Sõritsa, kes on aidanud paljusid endometrioosi patsiente, ütleb, et selle haiguse puhul ongi väga tüüpiline, et ei saada kohe aru, mis kaebusi põhjustab ning lõpliku diagnoosi saamine võib võtta aastaid. Keskne kaebus on menstruatsioonivalud, mis algavad juba noores eas, näiteks 16-17-aastaselt. „Mul on olnud patsiente, kes minestasid valude tõttu koolis,“ ütleb dr Sõritsa. Ka teised Johanna välja toodud kaebused viitavad tema sõnul üheselt endometrioosile.

Paraku on enamik selle haiguse nö hingeelust endiselt saladusloori all. Maailma on viimase 20 aasta jooksul tehtud mitmesuguseid endometrioosiga seotud uuringuid, kuid läbimurret haiguse põhjuste väljaselgitamise ja sellest tulenevalt ka tõhusa ravimi osas pole. “Ei teata, miks osadel naistel tekib see haigus ja mis määrab haiguse ägeduse. Arvatakse, et kui ta algab väga noorena, võib põhjus olla geneetikas ning juba geneetiliselt toimib reproduktiivsüsteem vigaselt,” sõnab dr Sõritsa. “Mingi faktor paneb selle süsteemi valesti tööle, kuid mis see täpselt on, pole veel avastatud. Ehk et me tegeleme järeldustega – eemaldame endometrioosi kolded, kuid rohkem me teha ei saa.”

Kuigi endometrioosi teatakse kui naistehaigust, siis, tõepoolest, tema kolded võivad levida üle keha. Vaid põrn on organitest see, mis jääb millegipärast puutumata. “Ülikooli ajal oli mul üks patsient, kellel oli endometrioosikolle silmas – päevade ajal ta ei näinud ühe silmaga, sest see kolle menstrueeris,” sõnab doktor. “Alguse saab probleem aga ikka naissuguorganitest ja esimesed kolded on tavaliselt emaka taga, munasarjadel või emaka sees.”

 

Kogenud arst diagnoosib katsudes

Kahjuks ei ole siiamaani olemas lihtsat analüüsi, millega tuvastada endometrioosi. Viimased paar aastakümmet on räägitud, et haiguse avastamiseks on tingimata vajalik laparoskoopiline operatsioon, kuid dr Sõritsa ütleb, et tegelikult tunneb kolded käega katsudes ära. “Kui on kogemus, siis tunneb kolded kohe ära – need koed on turses ja valulikud,” ütleb ta. “Raviks on kollete eemaldamine, kuid sellega on probleem, et me saame opereerida vaid seda, mida näeme. Samas koldeid võib olla üle kogu organismi.”

Tabletti või süsti endometrioosi vastu pole, kuid dr Sõritsa sõnul leidub üks täiesti looduslik viis, kuidas haigust vähemalt mõneks ajaks taltsutada – rasedus ja sünnitamine. “Teadusuuringud näitavad, et menstruatsioonid on hea pinnas endometrioosi arengule. Seega, kui pole menstruatsiooni, ei saa ka endometrioos edasi areneda,” ütleb ta ning lisab, et kellel on plaanis lapsi saada, ei maksaks seda väga kaua edasi lükata, sest endometrioos rikub aja jooksul rasestumisvõime.

Endometrioos on krooniline haigus, ta ei lähe ise üle ning ka pärast operatsiooni võivad tekkida uued kolded. Rasketel juhtudel eemaldatakse emakas ja munasarjad, kuid on teada ka selliseid juhtumeid, kus haigus sellest hoolimata edasi arenes. Väga oluline on dr Sõritsa sõnul saada asjale jälile enne kui haigus nii hulluks läheb nagu Johanna puhul. Ta koputab ka lapsevanemate südamele: emad – rääkige oma tütardega neist teemadest ja kui lapsel on päevade jooksul väga halb enesetunne, laske tema tervist uurida! “Valud, mis muudavad elu päevade ajal väljakannatamatuks, pole normaalsed ning nende põhjused peab välja selgitama,” lisab ta.

Merle inspireeriv lugu: olin 99% viljatu, aga kõik uurisid, millal laps tuleb <- Viljatusraviarst dr Svetlana Räime patsient jagab oma lugu.

Viljatusraviarst dr Svetlana Räime patsient jagab oma lugu : “Merle inspireeriv lugu: olin 99% viljatu, aga kõik uurisid, millal laps tuleb

Lugu ilmus Postimehe sobranna.ee lehel 17. oktoober 2017.

Reporter Angela Aavik.


Stecko

 

 

Teekond pereni võib olla vahel nõnda keeruliseks tehtud, et see on lausa julm. Oled leidnud enda kõrvale sobiva inimese, teil on valmisolek ja soov, kuid arst tunnistab sind 99-protsendiliselt viljatuks ning mehe tervisega on teinud üks-null ammu põetud haigus.

 

Merle sai esimest korda enda haigusele diagnoosi, kui oli kõigest 17-aastane. Tugevad krambid ja minestamiseni valutav kõht olid märgid levinud, kuid vähe teadvustatud naistehaigusest endometrioosist. Esmalt määrati valeravi ja kaks aastat pärast diagnoosi oli olukord nii hull, et rasestumine oli peaaegu võimatu, vaid mõni protsent.

 

Kõige kiuste läks pärast operatsiooni vaid paar kuud aega, kuniks Merle pere rõõmsaid uudiseid kuulis – Merle ootas last. Testi uskumata kiirustas ta arstile, kes üritas naise elevust ohjeldada. Isegi kui oli õnnestunud rasestuda, on suur tõenäosus, et rasedus katkeb. Pikad üheksa kuud võitles tol ajal 25-aastane Merle raske rasedusega ning 2006. aasta oktoobris nägi ilmavalgust tütar Lisette.

 

Tütre kolmeaastaseks saamisel tekkis noortel soov perelisaks. Kuna Lisette oli juba peres kasvamas, ei olnud sarnast närvilisust kui esimest oodates. Kuigi varasemaid haigussümptomeid enam polnud, jäi teine laps tulemata. Mõni aeg hiljem läks ka Merle tee lapse isaga lahku.

 

Salalik suguhaigus

Paar aastat hiljem viis elu Merle kokku praeguse mehega. Algusest peale loobuti teadlikult igasugustest rasedust takistavatest vahenditest. Arstil kontrollis käies avastati, et üks munajuha on põletikuline ning moondunud. See eemaldati lõikuse käigus, mis vähendas rasestumisvõimalust veelgi. Kuid see polnud nende jaoks halbade üllatuste lõpp. Selgus, et mure on ka mehel. Ta oli aastaid tagasi nakatunud enesele teadmata klamüüdiasse. Vaevusi polnud, polnud ta ka haiguse edasikandja, kuid mehe tervisega oli see lõpparve teinud. Enamik tema spermatosoide olid vigased, moondunud, ilma peade ja sabadeta, lisaks ujedad. Loomulikul teel rasestumise protsent oli null. Ainsa võimalusena nägi arst kunstlikku viljastamist. 35-aastasena alustas Merle kunstliku viljastamise teekonda.

 

«Paar kuud käis kõik näpuga mööda rida ajades. 14 tabletti päevas, lisaks süstid,» meenutab Merle. Küsimusele, kuidas kogu see protsess käis, Merle vastata ei oska. «Ega ma tegelikult täpselt ei tea, mis rohte ma võtsin ja mida ühel või teisel protseduuril tehti. Leidsin, et liigne uurimine on mõttetu. See ajab ennast vaid rohkem närvi ja see oli viimane asi, mida vaja. Seega lasin asjatundjatel teha, mis vaja. Läksin õigeks ajaks kohale ja võtsin rohtusid nii, nagu vaja.»

 

2017. aasta maikuus nägi ilmavalgust poisslaps Steko. Esimese rasedusega võrreldes Merle suuri muutusi ei täheldanud. Mõlema lapsega oli rasedus raske. Ainus, mida ta oskab välja tuua, on see, et kuigi teise lapsega pidi ta tavapärasest tihedamalt kontrollis käima, siis esimest last oodates oli kontroll tugevam – Merle haigus oli tol ajal haripunktis ja rasedus oli riskantne.

 

Haigus pole häbiasi

Kuigi see on teema, millest paljud rääkida ei taha, arvab Merle hoopis vastupidist. «Oma teekonnast olen avalikult rääkinud alates paberitele alla kirjutamisest, ehk siis kohe, kui selgus, et läheb kunstlikuks viljastamiseks. Olin tüdinenud küsimustest «Millal teine tuleb?», «Millal te lapse saate?» ja nii edasi. Pärast mure avalikustamist olid kõik hoopis teistsuguse lähenemisega ja elasid pigem kaasa. Ei kujutaks ette, et kahekesi salaja seda teha.» Merle tõdeb, et lapse kaotamise protsent on taolisel protseduuril kõrge, kuid õnneks läks temal kohe esimese korraga õnnelikult.

 

Mida soovitab Merle teistele paaridele, kes kogevad raskusi lapse saamisel?

«Alati soovitaks proovida. Minu arvates on kõige tähtsam ikka see, et see ei ole mure, millega üksi olla ja hakkama saada. Muidugi ei pea seda tervele maailmale teatama, nagu mina seda tegin, kuid päris kahekesi seda kadalippu läbi käia tundub ka karm. Arstki ütles, et kunstliku viljastamise juures on kõige-kõige tähtsam ise rahulik olla, mitte üle mõelda ega stressata. Enamik mõtleb, loodab, uurib, ei julge kuskil käia ega midagi teha. Tihti lükkab keha siis ise juba eos kõik välja ja tuleb taas kord uuesti alustada.»

Tartu PM: Naised tulevad siiski Elite erakliinikusse lapsi ilmale tooma

Artikkel ilmus Tartu Postimehes 23. veebruar 2016 12:29

Reporter Aime Jõgi

Andrei Sõritsa oma kliiniku opitoas. Foto: Kristjan Teedema

Andrei Sõritsa oma kliiniku opitoas. Foto: Kristjan Teedema

Kuigi eelmise aasta aprillist alates on Tartus tegutsev Elite kliiniku sünnitusosakond pidanud hakkama saama ilma riikliku toeta, sünnib seal endiselt lapsi – Elite kliinik jätkab planeeritud keisrilõigetega.

Elite arendusjuht Kristina Sõritsa vaatas statistikat ja ütles, et eelmisel aastal sündis neil 30 last – sünnitusi oli 29, sest sündisid ka ühed kaksikud.

Kui seda numbrit võrrelda varasemate aastatega, siis 2014. aastal sündis Elites 130 last ning aasta enne seda 129 last. Sünnituste arvu langus on ta sõnul otseselt seotud Eesti Haigekassa otsusega lõpetada sünnitusabi rahastamine erasüsteemis, ja seega ka Elite erakliinikus.

Tagantjärele ei kaeble

Kliiniku juht Andrei Sõritsa lisas, et hoolimata läbirääkimistest peaministri, sotsiaalministri ja Eesti Haigekassaga ning hoolimata ka tema patsientide suurest vastuseisust ja petitsiooni kirjutamisest, on ta vaidluse riigiga kaotanud ning ta ei hakka tagantjärele kaeblema, et ta ikkagi soovib sünnitusteenust pakkuda.

“Aga ma pidasin õigeks Elite statistikat inimestele jagada, sest see on avalik info ning kas see meeldib kellelegi või mitte – inimesed meie juurde millegipärast ikkagi tulevad. Ka tänavu on meie kliinikus ilmavalgust näinud 5 beebit,” rääkis ta, mööndes, et jah – alates 2015. aasta aprillist on kõik Elites sündinud lapsed ilmale tulnud plaanilise keisrilõike teel ning patsiendid on sünnitusega seotud kulud pidanud omast taskust kinni maksma ka siis, kui neil on haigekassa kindlustus.

Kliiniku juht Andrei Sõritsa ei jätnud aga lisamata mõtet, et ta südamest loodab, et ükskord jõuab Eestisse patsientide vaba liikumine ning inimene hakkab ise otsustama, mis haiglasse ja millise arsti juurde ta pöördub ning et haigekassa raha liigub koos patsiendiga, mitte haigekassa ametnike voli järgi.

“Riiklike haiglate süsteemi korrastamine ei peaks toimuma erasüsteemi hävitamise kaudu,” ütles Sõritsa. “Konkurentsi kaotamine Eesti meditsiinis ei ole patsientide huvides.”

Kui Elite kliiniku eelmise aasta sünnitusstatistikat veel sirvida, siis tulid Kristina Sõritsa sõnul Elitesse sünnitama eelkõige eestlannad vanuses 21 kuni 45 aastat. Sünnitajate keskmiseks vanuseks oli 33,6 aastat ning lisaks eestlastele sünnitas Elites viis venelannat ja üks lätlanna.

“Kui kümme aastat tagasi oli Elite eelkõige kõrgharidusega naiste valik, siis nüüdseks on seegi muutunud – 14 sünnitajat kolmekümnest olid kõrg- või rakendusliku kõrgharidusega, 14 sünnitajat keskeri- ja keskharidusega ning üks sünnitaja põhiharidusega,” rääkis Kristina Sõritsa.

Elite jätkab keisrilõigetega

Lõpuks kinnitas Andrei Sõritsa, et loomulikul teel sünnitusega ei hakka ta enam tegelema, sest selle tagasiorganiseerimine ja erasüsteemis ülevalpidamine oleks väga-väga kallis. Aga kui rääkida plaanilisest tööst, siis nii nagu Elite kliinik töötab väga paljudel muudel erialadel, nii jätkavad nad ka plaaniliste keisrikõigetega.

Keisrilõike näidustusteks on ta sõnul kas varasemad keisrilõiked, tuharseisus laps, platsenta eesasetsus või ka paaniline hirm sünnituse ees. Ilma näidustuse ja otsese vajaduseta keisrilõikeid ei tehta.

Elites teevad keisrilõikeid naistearstid Andrei Sõritsa, Svetlana Räim, Krista Sitska ja Reet Küüts. Keisrilõike hind on 3500 eurot, mis sisaldab kõike, mida ema ja laps kliinikus olles vajavad.

Elite kliinik on sünnitusabiteenust pakkunud 14 aastat. Nende aastate jooksul on seal ilmavalgust näinud üle 1330 lapse.

Sünni Ime: Esimene kohtumine

Lugu ilmus Eesti Naise 2015 aasta novembrikuu numbris: TEKST HELINA PIIP FOTOD ALDO LUUD, KRISTJAN LEPP

 

Sünni ime ajakirjas Eesti naine, november 2015

Sünni ime ajakirjas Eesti naine, november 2015

Me ei mäleta omaenese sündi, küll aga oma laste oma. Seda, et sündis ime. Neist kõige-kõige esimestest kohtumistest palusime rääkida seekord meestel – isadel ja vanaisadel.

Esimene kohtumine

DENISS SÕRITSA (32), naistearst, isa

 

Ultrahelipilti titast tullakse tihti vaatama kogu perega. Paljud küll küsivad, kas mees ja lapsed ikka võivad kabinetti kaasa tulla. Vastan siis alati, et see on ju teie pereüritus! Selge see, et kõik tulevad! Mõnikord on kaasas ka vanaemad-vanaisad ja terve ruum saab rahvast täis.

Perele on see oluline sündmus – esimene kohtumine lapsega. Mõni on nii õnnelik, et hõiskab iga tita liigutuse peale. Mõni puhkeb õnnest nutma. Mõni hakkab lapse soo kohta kohe sõnumit saatma. On olnud kordi, kui saabub pere koos kolme poja või kolme tütrega ja neile on väga tähtis, mis soost sünnib neljas laps. Ka pettumusi tuleb ette. Ent on neidki paare, kes ei soovigi teada loote sugu. Proovin siis kiiremini sest piirkonnast üle libiseda, et vanemad ise seda kogemata ei näeks.

3D-ultrahelis on loode näha ruumiliselt nagu reaalses eluski. Et sellist pilti fikseerida, peaks tita olema liikumatult 4–5 sekundit, muidu salvestus ei õnnestu. Kuna selliseid hetki on harva, siis pakume nüüd teist aastat ainult 4D-ultraheli – näitame, mida tita parasjagu teeb, näiteks tõstab kätt, näitab keelt, haigutab vms. Kõik see on hästi näha 23.–27. rasedusnädalal.

Viimase uudisena pakume võimalust vaadata titat kõhus juba ka 11.–14. ning 15.–18. rasedusnädalal. Mõõdan alati lisaks loote kaalu ja südamelöögisagedust, vanemad kuulevad, kuidas tita süda lööb. Kes soovib, võib tellida loote näost 3D-kuju. See pole siiski populaarne, ilmselt on põhjuseks hind.

Mul endal on kaks last – 6aastane poeg ja aastane tütar. Poeg sündis siis, kui me kliinikus ei olnud veel 4D-ultraheliseadet. Teise lapse ootuse ajal see aparaat juba oli ja tütart vaatasin mitmeid-mitmeid kordi. See oli erakordne! Ning mõlema lapse sünni juures oli ka nende vanaisa, minu isa Andrei!
Nad sündisid keisrilõikega, poja puhul isa assisteeris, tütre puhul aga tegi ise operatsiooni. Tema oli esimene, kes mu lapsi süles hoidis!


3D-4D Ultraheliuuringu kohta veel lugemist:

Kui teine tita ei taha tulla…

Kui esiklaps enam hälli ei mahu, peavad paljud pered uue pesamuna soetamise plaani. Alati ei lähe see siiski nii sujuvalt kui esimesel korral.

Tekst: Anu Jõesaar, Fotod: Vida Press, Olivia Tubli

Pere ja Kodu artikkel 2015 - Kui teine tita ei taha tulla
Argo (42) ja Kristiina (41) said Annabeli kaheksa aastat tagasi nagu muuseas. See oli maailma kõige tavalisem lugu – kaks inimest kohtusid, armusid, kolisid kokku ja esimese aasta jooksul jäi Kristiina lapseootele.

Beebi sobis hästi Kristiina karjääriplaanidega. Ta oligi unistanud koduseks jääda, eemalduda kontoritöö rutiinist ja võtta tõsisemalt ette ehete valmistamise hobi, millest tahtis kasvatada lisateenistust andva väikeettevõtte. Seda laste kõrvalt – just mitmuses, laste. Kristiina soovis endale pikka ja hästitasustatud lapsepuhkust.

Kaks, veel parem kolm last pidid sündima maksimaalselt 2,5aastaste vahedega.

 

Optimistlik algus

Algus läks hea hooga.

Tita alles kõ­hus, koliti linnast maale suuremasse majja, kus oli ruumi nii tulevasele lasteperele kui ka Kristiina ehtekojale.Valla pääses noore ema loovus ehtekunstnikuna ja tütreke sai värskes õhus priskelt kasvada .

Annabeli sünnist möödus aasta,siis poolteist. Kristiina maalitud ehete värvitoonid muutusid tumedamaks ja nukramaks. Annabelile loodetud vennakest või õekest ei paistnud kusagilt ja paaril tekkis tunne, et aeg hakkab otsa saama.Argo imestab ja kahtleb

“Mõlemad pidasime seda ebaõnnestumiseks,” tunnistab Kristiina. “Hinges kriipis, et ühel meist peab viga küljes olema. Tekkis ka majanduslik surve. Vanemahüvitis hakkas lõppema, tõmbasime kulutusi koomale, lugesime kuid ja päevi, üritades teha beebit, kes sünniks kasvõi mõni tund enne Annabeli 2,5 aasta sünnipäeva…”

Argo aga mõtles nagu mees ja hakkas uurima tütre näojooni. Sest kuidas saab olla, et kahel tervel inimesel sündis igasuguste probleemideta esimene laps, aga järgmist last ei tule?

Esitan sama küsimuse tuntud viljatusraviarstile, Elite naistekliiniku juhile Andrei Sõritsale.

Teise hüppe teooria

Andrei-Soritsa-Elite-kliinikus-2015

Viljatusraviarst Andrei Sõritsa võrdleb rasestumist spordiga: kuigi esimene hüpe õnnestus, on järgmise sooritamiseks vaja alustada jälle hoojooksust.

 

Doktor Sõritsa maalib esmalt pildi kaugushüppajast, kes on hästi sooritanud esimese hüppe ja kavatseb teha ka teise.

“Mida on vaja teha selleks, et teine hüpe õnnestuks? – Täpselt sedasama mis esimese hüppe puhul!”

Sõritsa võrdleb järglaste saamise võimet inimese ükskõik milliste teiste funktsioonidega, olgu nägemine, kuulmine või karvakasv. Kõik need võivad elu jooksul muutuda ja muutuvadki.

“Suur osa inimesi näeb vanana halvemini. Aga on ka neid, kes kaotavad nägemise noorelt ja väga lühikese ajaga. Kui inimesel lööb ootamatult kuhugi valu sisse, imestab ta tavaliselt: kuidas on see võimalik, ma olen ju täiesti terve? Tuleb aga leppida, et organismi seisund on juba teistsugune. Samamoodi võib muutuda viljakusfunktsioon, sõltumata sellest, kas naine on sünnitanud või mitte, kas mees on juba isaks saanud või mitte.”

Naistearst kinnitab, et kord juba sünnitanud naisel on suur tõenäosus uuesti rasestuda. Sünnitus on parim tõestus, et naise süsteem töötab, ja mõjub omakorda hästi ta viljakusele.

“See on nagu proovihüpe – kui sportlane üldse ei hüppa, ei ole teada, kui kaugele ta suudab hüpata.”

Ometi on Sõritsa vastuvõtul käinud palju naisi, kes sünnitasid probleemideta esimese lapse, kuid järelsüsteem enam ei tööta.

“Reproduktiivne funktsioon võib muutuda lausa üleöö,” nendib arst.

Halvimal juhul võib naine täitsa “umbe minna” : munarakud kaovad lühikese ajaga nii ära, et neid ei õnnestu koguda isegi kunstlikuks viljastamiseks. Õnneks on sellised juhtumid sama haruldased kui noore inimese kiire nägemiskadu.

Viljatuse põhjused

 

Põhjused mis võivad segada uuesti rasestumistReproduktiivsüsteemi kiire muutuse korral on kõige tavalisemaks lastetuse põhjuseks nakkused. Ka stressi tagajärjed ilmnevad ruttu.

Naise “süsteemis” võib tõrke tekitada veel kehakaalu suur tõus või langus, samuti haigestumine, mis ei ole otseselt seotud reproduktiivorganitega – näiteks kilpnäärme või neerupealise haigustesse.

Muidugi tuleb käia naistearsti juures sünnitusjärgses kontrollis, et välistada eelmise sünnituse tagajärjel tekkinud probleemid.

Viljakust võivad mõjutada ka pealtnäha süütud hormonaalsed preparaadid, sealhulgas antibeebipillid.

Sõritsa nimetab ka toidulisandeid ja intiimgeele, mida inimesed kasutavad headel eesmärkidel, kuid mida loodus ise ei ole siiski ette näinud.

“Ühel inimesel on kaitsesüsteem tugevam, teisel nõrgem. Üks võib teha mullaseid aiatöid eluaeg ilma kinnasteta, teine saab juba nädala pärast nahapõletiku. Samamoodi võib organism reageerida väikestele mikrofloora muutustele: organismi happesus muutub ja naine ei rasestu.”

Ka ülemuretsemisega mängitakse ennast ise nurka. Mõnele patsiendile on vaja ainult seda, et arst räägib temaga rõõmsalt, kinnitab, et ta on terve, ning kirjutab retsepti: mine koju ja jää rasedaks.

Sõritsa praktikas on näiteid ka keskkonnamõjude kohta. Üks pere sai esimese lapse linnas ja kolis seejärel maale. Pärast seda tekkisid naisel sageli arusaamatu põhjusega tupepõletikud ja ta ei jäänud enam lapseootele. Kontrolliti ka meest, kellel probleeme polnud. Lõpuks kolis pere linna ja naine rasestus. Ainsa arvatava põhjusena oskab arst nimetada maakodu ümber põldudel kasutatud pestitsiide, mis võisid naise tervisele mõjuda.

Pooled rasestumist takistavad põhjused on mehepoolsed. Ka mehe organism võib paari ­kolme aastaga läbi teha suuri muutusi: põletikud, prostatiit, uretriit, mõni ainevahetusvõi muu haigus, stress, traumad, vale toitumise tagajärjed.

Tundlikud kombinatsioonid

Ei ole nii, et iga kord leidub üks konkreetne põhjus, miks naine ei rasestu. Tihti on tegu faktorite koosmõjuga. Natuke on puudu siit, natuke sealt ja arsti ülesanne on üritada otsad kokku panna. Vahel on see nagu köiel kõndimine.

Näiteks 15 aastat tagasi jõudis Sõritsa kabinetti kehavälise viljastumise sooviga 30aastane lastetu naine, kellele oli vahetult enne seda tehtud munasarjade tööd parandav lõikus.

Sõritsa diagnoosis tal rasestumist blokeeriva haiguse endometrioosi ja leidis, et viljastumiseks on kõigepealt vaja teha uus lõikus.

Naine jäi siiski lootma katseklaasiviljastamisele ja proovis seda kolm korda järjest teises kliinikus. Tulemusteta.

Neli aastat hiljem tuli ta Sõritsa juurde tagasi ja nõustus lõikusega.

Operatsioonile järgnes kuus kuud ravi ning arsti soovitus proovida loomulikku rasestumist. Lõikus toimus mais ja järgmise aasta veebruaris oli naine lapseootel.

Sõritsa jutustab seda aga teise lapse saamise kontekstis, niisiis läheb lugu edasi: “Naine sünnitas ära ja lootis saada ka teise lapse. Aga ta ootas liiga kaua! Kolm aastat pärast esimest sünnitust oli ta meie juures tagasi.”

Inimesed teevad vea, arvates, et arst ravib nad terveks. Arst parandab teatud ajaks organismi funktsiooni, aga ravi ei anna tagatist, et kõik ongi korras ja jääb tööle. Nii juhtus ka selle naisega.

Ta vajas tõenäoliselt korduslõikust, aga juba oli mängus ka vanus, naine oli 37. Ei olnud enam kindel, kas lõikus mõjub, ja Sõritsa pidas nüüd taktikaliselt kindlamaks alustada viljastamisest.

“Operatsioonil riskib patsient alati eluga, viljastamisel riskib ta peamiselt rahakotiga.”

Tehti kaks tulemusteta kunstviljastamist. Siis opereeriti ja seekord oli arsti soovitus pärast kuut ravikuud viljastamist korrata, et mitte kaotada aega.

“Ravi lõppes ja naine ütles, et tahab siiski loomulikul teel proovida. Ta proovis ja sünnitaski varsti teise lapse!”

See lugu pakkus nii arstile kui patsiendile mitu õppetundi, millest üks on selline: samad põhjused, mille pärast naine esimesel korral ei rasestunud, tulevad tihti uuesti mängu,kui ta püüab rasestuda teist korda.

Retsept igaks olukorraks

Nõuanne uuesti mitterasestumise probleemi korralKui kaugushüppaja näite juurde tagasi pöörduda, siis soovitab Sõritsa võtta iga rasestumist kui uut hü­pet.

Teiste sõnadega: kui naine aasta jooksul pärast menstruatsioonide taastumist ja rinnaga toitmise lõppu ei ole katsetele vaatamata uuesti lapseootele jäänud, peaks mõlemad partnerid uuesti arsti poole pöörduma. See soovitus kehtib iga järgmise lapsesoovi korral.

Mis sai aga Argost ja Kristiinast? Kummalgi neist läheb hästi ja Annabel on saanud nii venna kui õe. Tõsi, need on talle poolvend ja poolõde. Sest rasestumisel on alati veel rohkem mõõtmeid…

(2013) “Tartu tunnustab parimaid ettevõtteid” 2013

(2013) Andrei Sõritsa – emotsionaalne doktor

Äripäeva väljaandes Gentleman nr 24 – MAI 2013 ilmunud artikkel

lehele lisatud 31.05.2013

issue_atmodif_24052013bbbb-lk1a

 

Elite kliinikus taas võimalus kolmedimensionaalset ultraheli-uuringut teostada

Elite Kliinikus on uus 3D/4D ultraheliaparaat Voluson E6.

 

Dr Deniss Sõritsa ja Dr Andrei Sõritsa teevad Elite Kliinikus loote 3D/4D ultraheliuuringuid.

Uuringu teostamiseks on parim aeg 23.-27. rasedusnädal. Suurema raseduse korral sõltub pildi tegemise tulemus rohkem loote asendist.

 

Ka soovitame nädala jooksul enne uuringut tarbida tavapärasest rohkem vedelikku.

 

 

3D/4D ultraheliuuring sisaldab:

  • loote näojoonte visualiseerimist
  • loote mõõtmist, asendi fikseerimist
  • loote südametöö visualiseerimist ja südame löögisageduse mõõtmist
  • sootunnuste visualiseerimist
  • jäsemete visualiseerimist
  • platsenta asukoha määramist
  • lootevee hulga mõõtmist
  • selgroo visualiseerimist
  • nabaväädi dopplerit

 

NB! Visualiseerimise tulemus sõltub loote asendist.
Vaadake ka 3D ultraheliuuringul tehtud ülesvõtteid

 

Soovime pakkuda Teile ja Teie perele meeldivat ajaveetmist oma veel sündimata lapsega 3D/4D ultraheli vahendusel!

Dr Deniss Sõritsa teeb 3D/4D ultraheliuuringut kõikidele soovijatele (ka mujalt kliinikutest) hinnaga 50 EUR  , ilma Eesti ravikindlustuseta patsientidele lisandub vajadusel teenustasu 15 EUR.
Kogu uuring salvestatakse Elite Kliiniku logoga DVD-le, pildid saadetakse Teile e-kirja teel 2-3 tööpäeva jooksul.

Dr Andrei Sõritsa teeb 3D/4D ultraheliuuringut ja lisaks loote anatoomiat kõikidele soovijatele (ka mujalt kliinikutest) hinnaga 90 EUR , ilma Eesti ravikindlustuseta patsientidele lisandub vajadusel teenustasu 15 EUR.
Kogu uuring salvestatakse Elite Kliiniku logoga DVD-le, pildid saate väljaprindituna kohe kätte.

 

(2012) Andrei Sõritsa intervjuu Gossip.ee’le

(2012) Munarakudoonori lugu

Munarakudoonor: olen rõõmus, et saan kinkida kellelegi võimaluse lapsi saada

Lehele lisatud 21.02.2012, ilmus Naisteka veebilehel 23. detsembril 2011

Oma loo rääkis 25-aastane munarakudoonor, 1 lapse ema Tartust. Ta on doneerinud kaks korda, kolmas protsess on hetkel pooleli. Naine kirjeldab, miks ta seda teeb, kes sobivad munarakunoonoriks ja kuidas protsess täpsemalt välja näeb.


Idee

Munarakudoonorlusest kuulsin üsna ammu, täpselt ei mäletagi, kuidas selleni jõudsin, aga esmane kokkupuude oli vist internetis. Olin tol ajal ise lapseootel ja vastava info doonorite vajalikkusest leidsin Elite Kliiniku koduleheküljelt, kus olin ka rasedusega arvel. Tol ajal polnud teema minu jaoks aktuaalne ja alles paar aastat hiljem läksin naistearst dr. Svetlana Räime juurde esimesele konsultatsioonile, et sellest rohkem kuulda. Enne otsustamist ma mõtlesin ja pigem olin meelestatud, et ma ei tahaks seda teha. Aga pärast esimest korda ei mõtle enam sellele, et see on just minu munarakk, pigem aga selle peale, et sellest saab keegi midagi head.


Mis see on — munaraku annetamine?

Munarakudoonorlus kui ravimeetod on mõeldud naistele, kellel endal munarakke ei teki või on probleemiks geneetilised haigused. Arst selgitas mulle, mida see kõik endast kujutab, kuidas näeb välja kogu raviskeem ja protsess. Mõnikord vajavad munarakudoonorit ka noored naised. Mind pani mõtlema, et kui doonorlus poleks Eestis lubatud (nagu mõnedes riikides), siis oleksid pered, kuhu ei saakski lapsi sündida.


Piirangud doneerimise ajal

 

Minu igapäevaelu see ei mõjuta, oluline on ainult ravimite kasutamine ja kuupäevadest ja kellaaegadest kinni pidamine. Pean olema ja püsima terve ja endale rohkem tähelepanu pöörama. See on kindlasti minu jaoks olnud positiivne, sageli tulebki enda jaoks selgeks mõelda, et tähtis olen ka ma ise ja minu tervis ja kõikide muude kohustuste kõrval tuleb ka selleks aega leida.


Hirmud

Kuna tegemist on meditsiinilise sekkumisega ja teema polnud minu jaoks varasemalt tuttav, oli mul arstile esialgu palju küsimusi ja pead vaevasid kahtlused-hirmud. Üheks küsimuseks oli, kas minu tervist mõjutab hormoonide kasutamine. Arstilt sain vastuse, et mitte. Et olla päris kindel, uurisin ka ise lähemalt seda teemat ja võtsin ka mõtlemisaja. Veel mõtlesin enda jaoks selgeks, et ka üldnarkoosiga võivad kaasneda tüsistused ja omaette teemaks on hormoonidega mängimine, ei tea, mis sellega kaasneb ja mis võib tulevikus olla — seega polnudki see otsus nii kerge tulema. Mind lohutas, et teaduslikud uuringud on näidanud, et ravimite kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki.


Alustasin esimest protsessi

Kui olin enda jaoks asjad läbi mõelnud ja otsuse teinud, panin uue aja, et analüüse andma. Nimelt doonorid läbivad põhjaliku tervisekontrolli. Pärast analüüside andmist täitsin vajalikud dokumendid.

Minu analüüsid olid korras, kliinikust tuli vastus, et sobin doonoriks. Olin jäänud oma otsusele kindlaks, et tahan proovida munarakudoonorlust ja mind lisati doonorite nimekirja. Doonorite nimekirjas on rida parameetreid ja neid parameetreid nähes teeb perekond otsuse, kelle ta valib endale doonoriks. Seal on näiteks silmade, juuste värv, pikkus, haridustase ja info ka analüüside tulemuste kohta — kõik vastavalt Eesti seadusandlusele. Doonorlus on Eestis anonüümne ning rohkem infot patsient minu kohta ei saa. Ka siis mitte, kui laps saab 18-aastaseks. Pärast nimekirja lisamist järgnes ootamise aeg. Möödus kõigest paar nädalat ja ma osutusin valituks. Arst helistas ja küsis, kas olen nõus ja saan doneerida.

Nõustusin doneerima. Mind kutsuti dr Andrei Sõritsa vastuvõtule, kus ta selgitas kogu protsessi veel kord ja ütles, mis ajal pean olema Tartus ja kliinikut külastama. Andsin oma nõusoleku, et need ajad mulle sobivad. Kogu ettevalmistus võtab u 4-5 nädalat.

Esimesel visiidil tehti ultraheliuuring (analüüsid olid vahetult enne just tehtud, seega polnud vaja analüüse kordama hakata), toimus doneerimisplaani täitmine ja ravimikoguste määramine vastavalt minu tsüklile. Esimesed ravimid sain kaasa, milleks olid vaginaalsed kuulikesed, mida kasutasin nädal aega, et minu tsükkel sobiks retsipiendi tsükliga. Retsipient on naine, kellele ma annetan oma munarakud. Üks ravim on ninaspreina, seda kasutan 3 x päevas ja hiljem 2 x päevas (terve protsessi vältel). Minu jaoks uudne ja esialgu ka hirmutav teema olid süstid. Alguses tegi medõde mulle esimesed süstid ise ning seejärel juba juhendas, kuidas saaksin end ise süstida. Nii et hiljem hakkasingi end ise hommikuti süstima. Alguses oli süstimine väga hirmus, mul polnud ju sellega kunagi kokkupuudet olnud, esimesel korral läks kaua aega ja kartsin, pärast aga harjusin ruttu ära ja nüüd ei valmista see enam üldse probleeme. Seejärel leidis aset veel 3 visiiti, arst vaatab iga kord mind ultraheliga, küsib, kas mul on kõik korras ja vajadusel annab veel ravimeid.

Rohtude kasutamine ei mõjuta mu enesetunnet. Kõrvaltoimete kohta olen alati esitanud küsimusi ja ise lugenud läbi infolehed, kuid minul pole kõrvaltoimeid esinenud.


Ja siis see tähtis päev, mil munarakud võetakse munasarjadest

Umbes 9-10 paiku lähen söömata-joomata kliinikusse, täidan dokumendid, milles kinnitan, et minul ega mu peres pole teatud haigiseid ning kohe pärast seda on protseduur üldnarkoosis. Tavaliselt ärkan kaua ja puhkan ja magan, sel ajal mulle ei meeldi kiirustada. Munarakkude võtmine munasarjadest toimub narkoosi all, et välistada doonoril negatiivseid emotsioone seoses võimaliku valuga (kuigi arsti sõnul osa doonoreid ei soovi narkoosi munarakkude võtmise ajaks). Protseduur kestab 5-10 minutit. Oluline oli ka minu jaoks arsti selgitus, et munaraku võtmine ei kahjusta ega traumeeri emakat ning kui peaksin soovima ise sünnitada, siis ka selles küsimuses on kõik endine.


Aeg pärast doneerimist

Esimesel päeval ei tunne midagi, kõik on tavapärane, pärast seda on kõht õrnalt punnis, 5-7 päeva on taastumisaeg, mil kõht on veidi valulik ja võib esineda õrna ebamugavustunnet, mis aga läheb kiiresti üle. Sel ajal on füüsiline raskem tegevus ja seks keelatud. Seejärel läheb kõik vanaviisi edasi. Doneerida võib soovi korral mitmeid kordi, aga kohustuslik on puhkeaeg 2-3 kuud.


Hüvitis

Hüvitis on minu jaoks teisejärguline, sest see on teise naise elus nii suur sündmus. Ainult raha nimel ei tasu seda protsessi ette võtta, kuna see protsess nõuab üsna palju tähelepanu ja pühendumust. Nt ninarohu kasutamine eeldab kindlatel kellaaegadel kasutamist, vaja on täpsust ja tähelepanu. Viimased süstid peavad olema minutilise täpsusega jne — see ei ole naljaasi ja doonoril on suur vastutus. Mul on vastutus kliiniku ees ja vastutus teise perekonna ees. Olen sõitnud ka teisest linnast koju, sest unustasin ravimid kaasa võtta. Ikkagi on kogu aeg meeles, et see on suur tegu ja abi teise inimene jaoks ja tema elus samm, mis võib muuta kogu elu ja tuleviku. Kõigile ei pruugi munarakudoonoriks olemine sobida süstide jm tõttu. Peab olema täpne ja hoolikas.

Doonori ajakulu, transpordi ja vaeva hüvitamiseks on ette nähtud tasu suuruses 640 eurot.


Mul on hea tunne!

Mul on hea tunne, et ma olen aidanud inimest ja kuigi ma ei tahaks võrrelda heategusid, sest iga heategu on oluline ja märkimisväärne, siis kinkida uus elu, see pole võrreldav millegi muuga siin maailmas. Olen ise ema ja tean, mida tähendab armastada oma last ja hoolitseda tema eest. Lisaks sellele sain ka enda tervise kohta teada, mida näiteks varem ei teadnud, sain nimelt infot, et mul ainult üks munasari töötab. Sellist põhjalikku günekoloogilist infot mul varasemalt enda kohta polnud, kuigi olin juba olnud rasedusega arvel ja sünnitanud ka lapse. Muidugi on mul palju uusi teadmisi sel teemal ja kogemus.


Tahan aidata

Ma ei tea, mis on minu doneerimiste tulemus, kas on sündinud mõni laps või tekkinud mõni rasedus. Tean aga, et kui on näha, et doonoril on halvad rakud või ta ei suuda kinni pidada raviplaanist, järgida instruktsiooni, siis tal enam uuesti doneerida võimalust pole, seega olen oma panuse andnud ja sobin doonoriks, järelikult olen ka ise terve ja tugev ja täisväärtuslik noor naine. Nimelt pole võimalik ette prognoosida, millisel naisel on head rakud.


Elite Kliiniku kommentaar:

Täname kõiki munarakudoonoreid, kes on sel aastal aidanud teistel naistel saada emaks ja kogeda ammusoovitud unistuse täitumist. Oleme teile kõigile väga tänulikud ja soovime rahulikke pühi ja ilusat aasta lõppu!

Uusi doonoreid vajame ka 2012. aastal! Praegu on just õige aeg mõelda, kuidas saaksid Sina aidata teist inimest, võibolla sobid munarakudoonoriks ja saad tuua ühe naise ellu suurima ime — lapse. Täpsema info leiad Elite kliiniku kodulehelt.


Raseduse planeerimise paketi soovitus

Elite Kliinik soovitab uuringute paketti, mis annab infot ja kinnituse, kas loomulikul teel rasestumiseks on naise ja mehe organismis kõik korras.

 

Enne rasedust läbiviidav terviseuuring on oluline tulevase lapse tervise suhtes riskide maandamiseks. Sellised muutused nii naise kui ka mehe kehas nagu põletikud, hormonaalsed häired, ainevahetuse muutused, risk tromboosi suhtes jmt võivad mõjutada tulevase lapse elu. Mõistlikum on alustada ravi enne rasedust, kui raviga mõjutada areneva embrüo elu.

(2012) Elite – sünnitus kui spaaskäik

Võrumaa Teataja kolmas Lõuna-Eesti sünnitusvõimalusi tutvustav retk viis Tartu erakliinikusse Elite, kus sünnitamist võib võrrelda nii meeli kui keha hellitava käiguga spaasse. Uurisime, mis teeb Elitest erilise, ja mis kogu see lõbu maksma läheb.

Ilmus Võrumaa Teatajas 26 November 2011,
lehele lisatud 30.11.2011

 

Juba Elite kliiniku uksest sisse astudes unustab külaline, et on tulnud tegema lugu sünnitushaiglast. Sest Elite ei meenuta haiglat, kaugeltki mitte. Pigem toob see vaibaga kaetud treppide, väärikate kroonlühtrite ja vanas stiilis mööbliga kliinik meelde Hiltoni hotelliketi, kus on umbes samasugune interjöör – luksuslik, ent samas väga hubane.

Ka Elite registratuur pole põrmugi tavalise registratuuri moodi. Kui riigihaiglas täidab registratuuri ülesannet klaasboks, kust vaatab sisenejale vastu telefoniga lobisev tädi, siis Elite’s on selle asemel samasugune check’in’i laud nagu hotellis ning selle taga on kaks naeratavat näitsikut, kes iga tulijat sõbralikult tervitavad.

Ainus, mis mõtte korraks haiglale viib, on väike kastike siniste kilesussidega riidepuu kõrval, kuid need ei riku üldmuljet, et oled sattunud kohta, kus võid end rahumeeli lõdvaks lasta.

Paljude sünnituselamuse rikub ära haiglate iseäralik rohulõhn, sinust kui seinast mööda tuhisev personal ja vägisi hinge pugev tunne, et oled patsient – keegi, kelle peal tööst kurnatud arstid oma viha ja kibestumuse välja elada saavad ja kes peab olema tänulik juba siis, kui teda ainsagi sõbraliku pilguga premeeritakse. Elite’s on vastupidi – kohe tekib tunne, nagu oleksid klient, kellele kõik meele järele olla üritavad. Külalisele korraldatakse põhjalik ekskursioon kliiniku peretubadesse, mida on patt palatiteks nimetada, sest nad meenutavad pigem Hiltoni tube, tutvustatakse kaht avarat ja valgusküllast sünnitustuba, milles mõlemas on võimalik võtta lõõgastavat mullivanni, näidatakse imeilusaid Elite logoga beebiriideid, mida siit soovi korral kaasa osta saab, ja pärast elamusterikast ekskursiooni pakutakse veel teise korruse fuajees asuvas väikeses õdusas kohvikus head ja kanget kohvi, laiekraanteler seinal taustaks mängimas. Siinkirjutajat võib kutsuda snoobiks, kuid ma olen sunnitud tõdema, et kui pärast riigihaiglates intervjuu tegemist tundsin end väsinuna ja tahtsin koju, siis pärast Elite ringkäiku olin nii reibas, et tahtsin veel Tartu linna peale jalutama minna. Niivõrd hästi mõjus mulle kliiniku kutsuv ja külastajale igal sammul tähelepanu pöörav aura. Mis siis veel sünnitajast kõnelda, kelle iga pilk võib tappa, iga hea sõna aga taevastesse kõrgustesse tõsta.

tagasi üles


Igal sünnitajal personaalne brigaad

Võrumaa Teataja ajakirjanikule ekskursiooni korraldanud Elite arendusjuhi Kristina Sõritsa sõnul eristub Elite teistest Lõuna-Eesti haiglatest eelkõige selle poolest, et 2001 aasta detsembris avatud Lõuna-Eesti ainsa erasünnitusmaja eesmärgiks on pakkuda naistele kvaliteetset sünnitusabi koos maksimaalse privaatsuse ja mugavusega. Maksimaalne mugavus maksab loomuliku sünnituse korral 500 eurot ja tähendab seda, et Elite’sse sünnitama tulnud pered saavad juba sünnitusmajja saabudes enda käsutusse kõigi mugavustega peretoa, kus nad võivad viibida nii enne kui pärast sünnitust. Siin avaldubki Elite üks väga tähtis erinevus võrreldes riigihaiglatega – kui sinna lubatakse sünnitaja alles siis, kui tuhud on iga viie minuti tagant, siis Elite’sse võib minna ja end peretuppa sisse check’ida juba esimeste tuhude tekkides. Samuti võib iga rase, kes plaanib sünnitada Elites, helistada ööpäevaringselt sünnitusosakonna arstidele, kui tal tekkivad hirmud, ebakindlus või kahtlused – ka see on üks tähtis osa patsiendi privaatses kohtlemises.

Peretoa saamise pärast ei ole vaja üldse muretseda, need on igale sünnitajale garanteeritud, sest 2011. aastal on olnud kõigest 19 päeva, mil Elites sündis päevas rohkem kui üks laps, peretube on aga kokku tervelt kuus. Sünnitusjärgne toitlustus toimub Elite’s põhimõttel a la carte – sünnitajal on võimalik ise menüüst valida, mida ta pärast sünnitust süüa tahab. Selleks tuuakse talle menüü ning väljavalitud toit tellitakse kohale kohvikust või restoranist. Naise toit on sünnituspaketi hinna sees, mehe eest tuleb juurde maksta. Igas peretoas on lai voodi, isiklik vannituba-WC, telefon, televiisor ja interneti kasutamise võimalus, hommikumantel ja sussid nii naisele kui mehele ning kõik vajalik lapsele.

Teine äärmiselt oluline erisus võrreldes riigihaiglatega on see, et kui seal saad tasuta vene ruleti, mis tähendab seda, et sinu sünnitust juhib ämmaemand, kes on parajasti valves (kes võib olla nii aasta ämmaemand kui keegi, keda rahvasuu “lihunikuks” kutsub), siis Elites on kvaliteedinõuded rangelt paigas. Kogu personal arstidest õdede ja ämmaemandate abideni on hoolikalt valitud ning suurte kogemustega – noored arstid, praktikandid, residendid ja ametit õppivad tudengid pole Elites lubatud. Kõigil arstidel on minimaalselt 15 aastat tööstaaži ja ämmaemandatel, kellest keegi pole alla 35, vähemalt kümme.

Kui riigihaiglas võtab sünnitust vastu ämmaemand ja arst tuleb kohale vaid vajadusel, siis Elite mugavuspakett tähendab seda, et sünnitaja saab kogu kliinikus viibimise ajaks enda käsutusse terve brigaadi – personaalse arsti, ämmaemanda ja lastearsti, ning sünnitust ei võta vastu mitte ämmaemand, vaid arst. Samuti on sünnitajale kindlustatud isikliku lastearsti kohalolek kohe pärast sünnitust (Elite’s ämmaemandat eraldi palkama ei pea, see on juba hinna sees). Kui naine on Elites’s rasedana arvel, siis ta võib kutsuda sünnituse juurde oma arsti, kes teda raseduse ajal jälgis. “Tahame, et naine tunneks, et tal on oma arst, kes teda tunneb ja tema eest vastutab, et talle pööratakse kogu aeg tähelepanu,” ütleb Kristiina Sõritsa.

(tagasi üles)


Elites on naine kuninganna

Saan rääkida ka kahe Elite sünnitusosakonna naistearstiga (osakonnas on veel kaks naistearsti – kliiniku juhataja Andrei Sõritsa ja Krista Sitska, kellest oli juttu Võru haigla sünnitusloos – toim) – dr Svetlana Räim töötab Elites alates 2005. aastast ja dr Reet Küüts selle asutamisest 2001. aastal. Mõlemad arstid on väga sõbralikud ning neist hoovab turvatunnet sisendavat rahulikkust.

“Püüame sünnituse käiku võimalikult vähe sekkuda,” seletavad nad Elite sünnitusabipoliitikat. “Kiiret ei ole, propageerime loomulikku sünnitust. Austame väga perekonda ja arutame kõik otsused enne naise ja mehega läbi”. Dr Räime sõnul on Elites tavapärane, et naine tuleb sünnitama oma plaaniga, kuhu ta on märkinud kõik oma soovid, ning tema “brigaad” arvestab nendega nii palju kui võimalik. “Meil on arst ja sünnitaja võrdsed partnerid,” rõhutab ta ning märgib, et sünnitaja tunneb sageli üle haigla läve astudes ebaturvalisust. Elites püütakse selle tunde tekkimist juba eos ennetada ning põhinipiks on siin see, et sünnitajat ei jäeta kunagi üksi ega teadmatusse – talle pööratakse kogu aeg tähelepanu ning seletatakse kõik asjad lahti. “Ka mees on algusest lõpuni kaasatud,” ütleb dr Räim. Kui tekib vajadus keisrile minna, siis seegi arutatakse perega enne põhjalikult läbi.

Nagu juba mainisin, ei pea Elitesse sünnitama minnes kartma, et tige ämmaemand sind ukselt minema saadab ja ütleb, et liiga vara tulid. “Lubame tulla igal ajal,” kinnitab dr Räim. Sünnitajal tarvitseb vaid helistada ja oma tulekust teada anda. Saabuva sünnitaja võtab vastu ämmaemand, kes kutsub kohale arsti, ning sünnitaja ei pea kohe minema sünnitustuppa – ta võib veeta koos mehega aega peretoas, seal näiteks televiisorit vaadata, magada või muudmoodi mõnusalt lõõgastuda. Sünnitustuppa palutakse suunduda alles mõned tunnid enne sünnituse algust.

Sünnitusviisi valiku osas on Elite deviisiks “Klient on kuninganna”. See tähendab seda, et naine saab ise valida, kus või mis asendis ta sünnitab, ning see põhimõte kehtib mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas. Kui riigihaiglad põhjendavad sünnitaja lauale meelitamist sellega, et “nii on parem loodet jälgida” ning teevad kõik endast oleneva, et sünnitajal vannis pikka pidu poleks, siis Elite arstid ja ämmaemandad selliseid nippe ei harrasta. Dr Räim ja dr Küüts ütlevad otse, et ei ole mingit põhjust sünnitajat lauale sundida. “Tänapäeva aparatuur on sedavõrd heal tasemel, et sünnitajat on võimalik jälgida igas asendis,” kinnitavad nad ja arvavad, et põhjus, miks riigihaiglates laua peale sunnitakse, võib olla tingitud ämmaemanda mugavusest. “Selili asend pigem aeglustab sünnitust,” ütleb dr Räim. “Aktiivne olek tagab aga sünnituse kiirema kulgemise.” Seepärast pooldataksegi Elites aktiivsünnitust ja lastakse sünnitajal endale ise kõige mugavam asend valida. Kliiniku mõlemas sünnitustoas on olemas mullivann, mida on võimalik kasutada nii valude leevendamiseks kui sünnituseks endaks.

Ka valutustamise osas on kõik variandid olemas – lisaks vannile ja massaažile on võimalik saada ka epiduraalanesteesiat (maksab 225 eurot lisaks). “Kui naisel on valulävi väga madal ja ta ei jaksa enam sünnitada, siis soovitame epiduraali,” ütlevad dr Räik ja dr Küüts. “Soe vesi ja vann on muidugi paremad.”

Klient on Elites küll kuninganna, kuid on üks asi, mida siit ei saa – soovkeisrit. Nii Kristiina Sõritsa kui naistearstid rõhutavad, et seda saab vaid näidustusel. Tõsi, üheks näidustuseks on paaniline hirm sünnituse ees ehk horror partus, kuid selle, kas tegemist on tõepoolest horror’iga, teeb kindlaks arst. Kuna paaniline sünnitushirm tekib tihti närvilisest õhkkonnast, siis on Dr Räime sõnul väga oluline, et naist ei kiirustataks sünnitusel tagant ja et sünnitust ei forsseeritaks. “Suures haiglas on arstil sageli juba järgmine sünnitaja ukse taga, see tingibki kiirustamise,” tõdeb ta. “Naine sünnitab kiiremini siis, kui teda ei kiirustata.”

“Oluline on individuaalne lähenemine,” nõustub temaga dr Küüts. “Naisel peab olema võimalik valida, kuidas ta sünnitada tahab.”

Dr Räime sõnul vajab iga inimene elus tuge ega saa olla rahulik, kui arst ja ämmaemand ei seleta talle asju lahti. “Keeldude ja käskudega ei saa üldse sünnitust juhtida,” lisab dr Küüts. “Sünnitaja on väga hell, üksainus kuri pilk võib talle halvasti mõjuda, ta tajub selle õhust ära. Seepärast on tähtsaim naise ja personali koostöö. Paljudel minu patsientidel on olnud sünnitushirm, aga see on ära kadunud, kui oleme neile asjad lahti seletanud.”

“Suhtume sünnitajasse nii, nagu me tahaks, et meisse suhtutaks,” ütleb dr Räim naeratades. “Naine on siin nagu kuninganna.”

tagasi üles


Andrei Sõritsa: tahame pakkuda midagi ekstra

“Elite on loodud eelkõige selleks, et siin saaksid sünnitada minu lapsed ja lapselapsed,” ütleb sõbralik ja intelligentse olemisega Andrei Sõritsa, kes saab samuti mahti keset kiiret tööpäeva Võrumaa Teatajaga juttu ajada. Selle tõestuseks ehib Sõritsa kabineti seina lisaks paljudele tema kliinikus ilmale tulnud laste piltidele ka ta enda lapselapse raamitud foto. Pildil olev väikemees on Sõritsa poja, Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinikus naistearstina töötava Deniss Sõritsa ja tema abikaasa, Elite arendusjuhi Kristina Sõritsa poeg.

Sõritsa räägib, et Elite on kantud tema soovist pakkuda ka teistele sama kvaliteeti, mille ta on kindlustanud oma lastele. Kui Sõritsa enne Elite loomist veel naistekliinikus töötas, oli seal palju, millega ta rahul polnud – laest pudenes krohvi, kuid riigihaigla ei olnud nõus võtma riske, mis võimaldanuks sealseid tingimusi parandada. Sõritsa, kes pooldab pidevat arengut, ei suutnud sellega leppida ja tegi oma kliiniku, pidades eriti oluliseks seda, et tema patsiendid tunneksid end turvaliselt. “Et välistada, et midagi jääb puudu,” ütleb ta tõsiselt. “See on nagu autosõit – kui on head rehvid, siis on auto turvaline. See maksab aga raha. Sünnitusabiga on sama. Statistika näitab, et Eestis sureb ainult 75-100 last sünnitusel. Suurem osa neist ei ole looduse poolt elule määratud raske haiguste, vääraarengute või enneaegsuse tõttu. Kuid on olemas ka “sünnituse avariisse” sattunud lapsed, kellel oli elu lootus … Kes tahab olla selle saja seas? Meie püüame teha kõik selleks, et seda riski maandada.” Just seepärast ongi kõik arstid Elites kõrgema kvalifikatsiooniga ning kõigil Elite arstidel on minimaalselt 15 aastat tööstaaži. Peale Elite ei ole Eestis ühtki teist haiglat, kus kõik arstid oleks kõrgema kategooriaga. “Tahame astuda ühe sammu kaugemale, pakkuda midagi ekstra,” põhjendab Sõritsa oma kliiniku rangeid kvaliteedinõudeid.

Kuna Elite on perefirma – kliinikut juhib Andrei Sõritsa, selle sisekujundajaks on tema abikaasa Svetlana Sõritsa, kes on ka peretubade seintel rippuvate lillemaalide ja Elite logoga beebiriiete autoriks, ning kliiniku arendusjuhiks on Sõritsa minia Kristina Sõritsa, siis küsin kliiniku juhatajalt, miks tema enda poeg Deniss töötab naistearstina Tartu Ülikooli naistekliinikus, aga mitte Elites.

“Ta ei ole veel kogenud, alles lõpetas residentuuri,” ütleb veendunud perfektsionist Andrei Sõritsa naeratades. “Las saab enne ülikooli naistekliinikus praktilise kogemuse ja õpib teadustöö tegemist. Ainult praktiline töö kombinatsioonis teadustööga teeb arstist ARSTI. Tartu Ülikooli naistekliinik on selleks parim koht.”

tagasi üles



Mis see kõik maksab?

Mugavusteta pakett :

maksab 0 krooni ja tähendab, et sünnitusabi pakutakse lisamugavusteta – naine on üldpalatis, arst on väljakutsel, sünnitaja ei vali ise endale menüüst toitu jne

 

Mugavustega pakett :

maksab normaalse sünnituse puhul 500 eurot
plaanilise keisrilõike korral 720 EUR
erakorralise keisri korral 600 EUR
epiduraalanesteesia kasutamisel tuleb maksta lisaks 225 EUR

 

Mugavustega pakett Elites, Tähe või Gyne kliinikus arvel olevale naisele :

(arvele peab tulema enne 12. nädalat) – 400 eurot
plaaniline keiser 1020 EUR
erakorraline keiser 750 EUR
epiduraalanesteesia 225 EUR

tagasi üles

(2011) Ekspress.ee : Andrei Sõritsa nimi müüb

(2011) Igale naisele oma kleit

Lehele lisatud 20.09.2011, ilmus ajakirjas “Meditsiini Uudised” 13. septembril 2011


Ime Eestis sünnitas mehe kromosoomidega naine | Igale naisele oma kleit

Liis Kängsepp, aripaev@aripaev.ee

Andrei Sõritsa võrdleb katseklaasilapse meisterdamist nii kleidi õmblemise kui ka supi keetmisega. Sel aastal õnnestus tal kleit õmmelda isegi ühele mehe kromosoomidega naisele, kel sündis hiljuti terve ja tugev tütar.

Andrei Sõritsa Elites sündinud uue ilmakodanikuga
Pildi autor: Väinu Rozental / Äripäev

” Looduses otsi kokku viia on mõnikord väga raske. Inimorganism muutub, seal esineb suuri kõikumisi,” ütleb Sõritsa, kuid tunnistab samas säravate silmadega, et mäng loodusega on väga huvitav ega muutu kunagi rutiinseks, kuna analoogi ju pole ja meie teadmised on tegelikult väga piiratud. Isegi kui katse õnnestub, ei pane see Sõritsat end jumalana tundma.

” Vastupidi! See, mida me teeme, on tegelikult endiselt üsna primitiivne,” sõnab Eesti kuulsaim viljatusraviarst enesekindlalt. ” Meil ei ole efektiivseid kriteeriume, me ei tea, kas emakas läheb käima. See on kõik mäng loodusega.”

Seega tähendab iga katseklaasilaps sõna otseses mõttes katset, mille puhul ei saa keegi anda garantiid, et naise emakasse istutatud embrüod tegelikult päris inimesteks arenevad. Sõritsa erakliinikus Elite õnnestub umbes kolmandik kõigist katsetest. Maailma mastaabis peaks see olema väga hea tulemus.

“Meil on olemas kogemused,” reklaamib Sõritsa oma kliinikut ja naeratab selle juures kavalalt nagu kass Basilio. “IVF-tehnoloogia rakendamine on nagu kleidi õmblemine. Kleit on kleit, aga naistel on erinev kehaehitus – kellele sobib üks lõige, kellele teine. Ka Andrei Sõritsa võrdleb katseklaasilapse meisterdamist nii kleidi õmblemise kui ka supi keetmisega. Sel aastal õnnestus tal kleit õmmelda isegi ühele mehe kromosoomidega naisele, kel sündis hiljuti terve ja tugev tütar. Ime Eestis sünnitas mehe kromosoomidega nainematerjali valimine on iga kord erinev.”

Nii sattus üks Sõritsa hästi õnnestunud kleit Eesti meediasse alles üsna hiljuti. Tartus sündis kolmekilone terve plikatirts, kelle ema polegi kromosoomide järgi naine, vaid hoopis mees. Terve elu oli see inimene pidanud end naiseks. Looduse vingerpuss selgus alles siis, kui ta soovis last saada. Rasestumine ei õnnestunud kuidagi.


Kohaliku väärtusega uudis

“See uudis oli tema jaoks täielik šokk! Mõelge ise: olete terve elu olnud naine, aga ühel hetkel öeldakse, et tegelikult olete mees. Muidugi võib teha kunstpeenise ja naise meheks muuta, aga see oli tema jaoks vastuvõetamatu.

Siiani ei tea keegi, et ta on mees. Isegi tema abikaasa ei tea. Naine ei tahtnud talle öelda, kartes tagajärgi. Võib-olla ta ei sooviks mehega koos elada,” räägib Sõritsa emotsionaalselt.

Kuigi see on Baltimaades harukordne, on mujal maailmas selliseid juhtumeid olnud mitu. Sõritsa sõnul ongi tegemist ainult lokaalselt olulise uudisega, samamoodi nagu on meie jaoks olulised esimesed Eestis toimunud maksa-, kopsu- või neerusiirdamised. Välismaal sellega furoori ei tekita. Ta tunnistab, et tema juures on varem kaks sama probleemiga inimest käinud, kuid neid pole tal kahjuks õnnestunud aidata.

“On väga tore, et suudame rakendada selliseid tehnoloogiaid,” on Sõritsa saavutusega rahul. “Eesmärk ongi näidata, et kui looduses on midagi rikki läinud, on inimest ikkagi võimalik aidata. Ja seda vaatamata sellele, et meie teadmised on piiratud.”

Sõritsa on oma teadmisi püüdnud avardada juba üsna pikka aega, aga täit tõde ei tea veel temagi. Jah, üks naine on tema abiga sünnitanud tervelt kolm korda. Jah, ühes peres kasvab tänu Sõritsa meeskonna abile tervelt neli last. Jah, umbes kolmandik tema juurde tulevatest naistest saavad edukalt emaks. Aga ette ennustada, kellel õnnestub laps saada või kellel mitte, on võimatu. Nii nagu pole võimalik ette ennustada, kas kasiinos langeb võit ruletilauas punase või musta numbri valinud inimesele. Mõnikord tuleb võitu oodata pikalt ja see, kui must võidab kümme korda järjest, ei tähenda veel, et järgmisel korral võidab punane.

Tuleb ette, et kunstliku viljastamise puhul tuleb peavõitu oodata ligi 20 aastat. Tänavu sai emaks naine, kes käis Sõritsa kabinetis 17 aastat järjest. Alles kümnendal katsel õnnestus sel naisel laps saada. Sünnitades oli ta 39aastane. Miks alles nüüd ja praegu, on võimatu öelda.

“Objektiivseid kriteeriumeid ei ole,” rõhutab ta veel kord. “Minu töö on kunst, kus rutiini ei saagi tekkida.”


Titetegu on kunst

Tundub, et Sõritsale meeldib kunst ka sõnakasutuses – oma tööst rääkides kasutab ta mitmesuguseid värvikaid kujundeid. Peale kleidi õmblemise ja ruletilaua võrdleb ta titetegu hea seljanka keetmisega. Kokaraamatus võib retsept olla grammilise täpsusega kirjas, aga ikka juhtub nii, et üks inimene suudab samade koostisosadega keeta supi, mis viib keele alla, samas kui teise tehtud supp ei kõlba üldse süüa.

“Võiksime mõelda selle peale, miks ühes kohas maksab seljanka üks euro, teises viis, aga kolmandas äkki hoopis sada. Nende maitse võib olla väga erinev,” ütleb Sõritsa. “Ma ei kahtle, et saan seljanka keetmisega hakkama, aga omaette küsimus on, kas keegi seda ka süüa tahab.”

Tundub, et sööjate vähesuse üle Sõritsa titevabrik kurta ei saa. Mullu oli kliiniku käive üle 30 miljoni Eesti krooni ja kasumina läks sellest kirja peaaegu 10%.

Tulevikki tundub helge – statistikat vaadates ennustab Sõritsa, et kui katseklaasibeebide osakaal kõigist sündidest kasvab sama hooga edasi, on saja aasta pärast kõik lapsed viljastatud katseklaasis. Praegu on see osakaal Eestis umbes 3%.


 

Käed alati soojas

Günekoloogiast on Sõritsate puhul saanud pereäri.

Erakliinikus Elite töötavad ka Sõritsa abikaasa ja minia. Poeg Deniss lõpetas mõni nädal tagasi edukalt residentuuri. Nüüd astus noormees doktorantuuri.

Naistearstiks innustas Denissi õppima isa Andrei, kes oma soovituses lähtus ühest rahaga seotud naljaloost.

“Siber, mees sõidab raske veoautoga. Väljas on 40 kraadi külma. Äkki läheb rehv katki,” alustab Sõritsa loo rääkimist. “Autojuht ronib välja ja hakkab rehvi vahetama. Külmad sõrmed aga ei jõua polte lahti keerata. Mees saab pahaseks ja hakkab sõimama: “Ema soovitas õigesti, et õppigu ma naistearstiks – siis on käed soojas ja raha taskus!” ”


Põleb heleda leegiga

Kristina Sõritsa – minia, Elite kliiniku arendusjuht:

“Doktor Andrei Sõritsal on minu elus märksa rohkem rolle kui pelgalt kolleegi ja äia oma, kuigi ka need rollid on loomulikult olulised. Ma võin julgelt öelda, et ta on minu õpetaja ning minu lapsele armastav vanaisa.

Imetlen tema töövõimet, oskust lahendada igapäevatöös tekkivaid keerukaid situatsioone, julgeid ideid ja suutlikkust need ka ellu viia. Ta põleb heleda leegiga ning ma siiralt loodan, et see leek püsib sama kuuma ja heledana veel palju aastaid, andmaks valgust ja jõudu kõikidele teda ümbritsevatele inimestele.”


Kes on kes : Andrei Sõritsa

  • Sündinud:
    25.11.1961 Peres kolm last: 15aastane Sander, 23aastane Dina ja 28aastane Deniss
  • Haridus:
    1978–1984 Tartu Ülikooli arstiteaduskond, MD
    1984–1985 Tartu Ülikooli internatuur
    1997 kõrgem kvalifikatsioonsünnitusabi ja günekoloogia erialal
    1990 Minski Riiklik Meditsiiniline Instituut, meditsiinikandidaat
  • Teenistuskäik:
    2001– ASi Kliinik Elite asutaja ja juhataja
    1998–2007 dotsent, Tartu Ülikooli naistekliinik, sünnitusabi- ja günekoloogiakateeder
    1998– OÜ Tähe Erakliinik asutaja ja juhataja
    1998–2001 Eesti Bioeetika Nõukogu liige
    1997–1998 Tartu Ülikooli naistekliiniku juhataja kt, sünnitusabi- ja günekoloogiakateeder
    1989–1998 Tartu Ülikooli naistekliiniku sünnitusabi- ja günekoloogiakateedri assistent
    1985–1989 vanemlaborant, Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia instituut
  • Tunnustused:
    2006 Eesti Punase Risti II kl teenetemärk
  • Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus:
    1997– iga-aastase heategevusaktsiooni “Laps igasse peresse” organisaator
    Fondi Lootus asutaja
    Endocrinology for Central and East Europe’i liige
    ESHRE (European Society of Human Reproduction and Embryology) liige
    1995–1997 kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadust ettevalmistava komisjoni liige
    Eesti Naistearstide Seltsi liige
  • Teadustöö põhisuunad:
    viljatuse diagnoosimine ja ravimine,
    viljatuse ja endometrioosi epidemioloogia, diagnostika ja ravi,
    abistava reproduktsiooni tehnoloogiad (tehisviljastamine, munarakudoonorlus),
    günekoloogilised diagnostilised meetodid,
    perinatoloogia
  • Jooksvad grandid:
    2009–2014 Reproduktiivmeditsiini TAKi grandi täitmisel lepinguline partner

Elite kliinikule ISO 9001:2008 kvaliteedijuhtimissertifikaat

AS Kliinik Elite - Pressiteade nr. 1/2011 20.06.2011

Perioodil 14.04 kuni 30.06.2011 juurutas ja sertifitseeris Kliinik Elite AS ISO 9001 standardile vastava juhtimissüsteemi, mida kaasrahastas Euroopa Liit. Det Norske Veritas Eesti OÜ väljastas Elite Kliinikule ISO 9001:2008 kvaliteedijuhtimissertifikaadi (vaata: ISO sertifikaat).
Elite Kliinik on hetkel ainus Eesti erahaigla ja viljatusravikliinik, kel on vastav sertifikaat.
„Rahvusvaheline sertifikaat näitab nii Eesti kui ka välismaa patsientidele, et meid saab usaldada, oleme huvitatud pidevast arengust ja tõesti hoolime oma patsientide käekäigust“, põhjendab sertifikaadi vajalikkust juhataja ja viljatusspetsialist dr. Andrei Sõritsa. Tema sõnul oli kvaliteedijuhtimissüsteemi omaksvõtmine organisatsiooni strateegiline otsus, mille eesmärgiks on kliendi rahulolu suurendamine.

Tartus tegutsevas Kliinik Elite ASis töötab üle 40 eriarsti, pakutakse erinevaid raviteenuseid alatest günekoloogiast ja sünnitusabist kuni kõrva-nina-kurguarstide lõikusteni. Kliinik Elite osaleb Reproduktiivmeditsiini ja -bioloogia Tehnoloogia Arenduskeskuse partnerina ka teadustöös.

 

Pressiteate koostanud ja täiendav informatsioon:
Kristina Sõritsa
arendusjuht
55689664
info@elitekliinik.ee
www.elitekliinik.ee

(2011) Kus siis ikkagi sünnitada?

autor: Irja Tähismaa, Võrumaa Teataja

UURINGU KOKKUVÕTE: Võrumaa Teataja Lõuna-Eesti sünnitusvõimalusi tutvustav sari selgitas välja, et kõik siinsed sünnitusmajad ei ole sugugi võrdsed. Igal on omad plussid, mida naistearstid uhkelt välja tõid. Kuid igal on ka omad miinused ja seepärast peaks iga rase naine enne sünnitama minekut teadma, mis täpselt teda kuskil ees oodata võib. Sünnituslugude kokkuvõte üritab siinkohal abiks olla.

Ilmus Võrumaa Teatajas 29 Detsember 2011,
siia lehele lisatud 20.01.2012

Enamasti on sünnitaja esimene valik kodulähedane maakonnahaigla, mis paistab tuttava ja turvalisena. Mõeldakse ka odavusele – kui eestlasel on tavaks pulmadele ja sünnipäevadele laristada, siis sünnituse puhul peetakse iseenesestmõistetavaks, et see on tasuta. Sünnitajad ootavad, et neile pakutakse tasuta kvaliteeti, kuid on sageli sunnitud pettuma – foorumite põhjal otsustades ei jää enamik sünnitajaid riigihaiglate pakutavaga rahule. Põhjused on erinevad – keda häirib ämmaemandate sage vahetumine sünnituse juures, keda arstide külm ja noriv suhtumine, keda nõukogude ajast kaasa tulnud sünnituslauale selili sundimine, millest riigihaiglad ka tänapäeval loobuda ei raatsi. Kas riigihaiglates on siis üldse võimalik positiivset sünnituskogemust saada või saab kvaliteeti ainult erakliinikus ja raha eest? Toome eraldi välja Võrumaa Teataja külastatud haiglate plussid ja miinused.


Lõuna-Eesti haigla – haigla miljöö, aga professionaalne meeskond

Kui veel kümme aastat tagasi levis jutt, et Lõuna-Eesti haigla jääb mäekõrguselt alla naabermaakonnas asuvale Põlva haiglale, siis täna enam nii väita ei saa. Lõuna-Eesti haigla on astunud tõsiseid samme, et Põlvale järele jõuda ja tal on ka Põlva ees mitmeid eeliseid.

Esiteks kindlasti sünnitusvalves olevate arstide professionaalsus. Sünnitust võtab küll vastu ämmaemand, kuid kas Tartust või Tallinnast kohale sõitnud naistearst on kogu aeg kohal ja kuuldekaugusel ning käib iga natukese aja tagant sünnitajat vaatamas. Teiste seas käivad Lõuna-Eesti haiglas tööl Elite kõrge reitinguga naistearstid Krista Sitska ja Reet Küüts ning ämmaemand Ene Kons. Kogemustega arstide ja ämmaemandate kohalolek tagabki sünnitusteenuse professionaalsuse ja kvaliteedi. Miinus on see, et naistearste ja ämmaemandaid ei saa üldjuhul kinni panna ja sa ei tea kunagi, kas sinu sünnituse juures on Elite arst/ämmaemand või kohalik kuri tädi, keda foorumites „lihunikuks” kutsutakse.

Põlvaga sarnaselt on ka Lõuna-Eesti haigla ühes sünnitustoas vann olemas ja seda lubatakse ka sünnitamiseks kasutada – ainus tingimus on see, et ema ja lapsega on kõik korras. Pluss on veel see, et erinevalt Põlvast on sünnitajal võimalik saada valusid leevendavat seljasüsti.

Miinusena võib välja tuua seda, et vaatamata akendest avanevatele ilusatele vaadetele valitseb siiski Lõuna-Eesti haiglas haigla miljöö – pikad koridorid on kõledad ja peretoad näevad välja küllaltki troostitud. Kokku on peretube kolm, kuid laia voodiga tube on vaid üks (Põlvas kaks) ja ööpäeva hind on 12,78 eurot. Miinus on ka see, et pole tagatud tasulise ämmaemanda teenust – haigla väitel ei ole ämmaemandad sellest ise huvitatud, kuigi tingida saab ja teoreetiline võimalus selle saamiseks on. Hind oleks sel juhul 200 eurot. Sünnitajale tähendab selline ebakindlus järjekordset muret, sest rääkigu haiglad, mida tahavad – kõikide ämmaemandate talendid ei ole sünnituse vastuvõtmisel võrdsed.

Sobib sünnitajale, keda ei sega haigla miljöö ja kes tahab olla kindel selles, et saab vajadusel seljasüsti. Privaatsust ihkavale naisele on see haigla sünnitamiseks kindlasti parem variant kui Tartu ülikooli naistekliinik, kus võib olla kuus-seitse sünnitust päevas, sest sünnitusi on Lõuna-Eesti haiglas vähe ja on väga võimalik, et sünnitamine satub päevale, mil majas keegi teine ei sünnitagi.

tagasi üles


Põlva – privaatne, aga seljasüsti ei saa

Põlva haigla on hea mainega. Sinna kipuvad sünnitama ka Tartu ja Pihkva naised. Haigla on uhke oma väikse vaikse ja privaatse sünnitusosakonna üle. Tõepoolest – sellele, kes soovib eelkõige privaatset ja loomulikku sünnitust, on Põlva haigla Lõuna-Eesti riiklikest sünnitusmajadest parim. Kuid ka siin tuleb arvestada asjaoluga, et rõõmsavärvilisi perepalateid, mida on kokku kolm (hind 12–19 eurot), ette kinni panna ei saa. Ämmemanda broneerimisega on pisut paremad lood – seda teenust pakub Svetlana Nilbe, kes valiti aasta ämmaemandaks 2009. Teenus maksab 127 eurot, mis on Lõuna-Eesti odavaim.

Põlva on pikka aega olnud vettesünnituse pioneeriks, alustades sellega juba 1990. aastate alguses. Nüüd on vettesünnituste arv Põlvas drastiliselt kukkunud – neid on ainult kümme protsenti ja sellele ei pöörata ka enam suurt rõhku. Haiglas on ainult üks vann ja enamik sünnitusi võetakse siingi vastu selili.

Oluline miinus on epiduraali puudumine, nii et väga valutundlikul sünnitajal ei maksa Põlvasse minna.

Sobib naisele, kes soovib sünnitada võimalikult loomulikult, on kindel, et epiduraali ei taha, ning eelistab privaatset ja vaikset sünnitusmaja, kus on ilusad peretoad, aga rahakott erahaiglat ei võimalda.

tagasi üles


Kriminaalne Valga ütles intervjuust ära

Soovisime teha lugu ka Kagu-Eesti kolmandast maakonnahaiglast Valgast, kuid põrkasime seal kummalisele vastuseisule. Nimelt oli vanemämmaemand Daina Kaska algul lahkelt intervjuuga päri, kuid lükkas siis kokkulepitud aega kaks korda edasi, kutsudes Võrumaa Teataja viimaks kohale 19. detsembriks. Päev enne tuli aga temalt järgmine e-mail: „Kahjuks ei soovi keegi meie osakonnast seda lugu teiega teha. Kui me seda soovime, siis on meil selleks oma kohalik leht olemas. Daina”. Ei oska selle peale muud teha, kui käsi laiutada, kuid eks kriminaalse kuulsusega haiglal (nende ülemarst Andres Sell mõisteti ju äsja kohtus inimkatsete tegemises süüdi – toim) ole meediatähelepanu vältimiseks omad põhjused.

Haigla internetileheküljelt võib lugeda, et peretube on haiglas kaks (hinnad: 28,76 ja 19,17 eurot). Pakutakse ka individuaalse ämmaemanda teenust, mis maksab 159,78 eurot, mis on kallim kui Põlvas, ent odavam kui Võrus.

tagasi üles


Tartu – palju sünnitusi, aga professionaalseim

Tartu ülikooli naistekliiniku puhul tuleb esmalt märkida seda, et tegu on Lõuna-Eesti ainsa kolmanda etapi haiglaga, kus tuntakse uhkust selle üle, et sünnitaja turvalisus on täielikult tagatud – kõik teistes haiglates ohtu sattunud transporditakse lõpuks sinna. Teiseks on Tartu vaieldamatuks plussiks nende uus maja Maarjamõisas, kus tegutsetakse aastast 2008. Juba haigla koridorid on modernsed ja rõõmsavärvilised, sünnitus- ja peretubadest rääkimata. Oluline erinevus maakonnahaiglatega on see, et ka kõikides üldpalatites on WC ja duširuum sees. Uuendusena pakub naistekliinik alates sellest aastast minispinaali ehk seljasüsti, mis võtab küll valud ära, aga tundlikkust mitte. Seda tehakse küll vaid korduvsünnitajatele.

Miinus on jälle see, et sünnitusi on hirmpalju, keskmiselt kuus-seitse päevas ja kiirel päeval võib suurema tähelepanuvajadusega sünnitaja tunda end üksijäetuna. Kuigi perepalateid (hind 31,96 eurot) on palju, 13, võib ka seal sünnitajate suure arvu tõttu juhtuda, et jääd sellest ilma, sest kinni panna neid ei saa. Küll on tagatud individuaalse ämmaemanda teenus, mis maksab 191,73 eurot.

Sobib sünnitusabi kvaliteeti ja professionaalsust hindavale sünnitajale, kes soovib sünnitada modernses ja kõigi mugavustega sünnitusmajas, kuid ei taha maksta erahaigla hinda ning suudab taluda suure haigla melu ja rahvarohkust.

tagasi üles


Elite – maksujõulisele parim

Lõuna-Eesti ainus erahaigla Elite on professionaalsuselt võrdne Tartu ülikooli naistekliinikuga ja mugavuselt ületab ta kõiki Lõuna-Eesti sünnitusmaju. Kuna kõikidel Elite naistearstidel on ka kõrgeim kategooria ja vähemalt 15 aastat staaži (ämmaemandatel kümme), võib julgelt väita, et tegemist on Lõuna-Eesti, kui mitte Eesti parima sünnitusmajaga. Takistuseks võib saada vaid hind – normaalne sünnitus maksab 500 ja keisrilõige 750 (erakorraline) või 1020 (plaaniline) eurot.

Eraldi plussidena võib välja tuua järgmised olulised asjad: Elites on igale sünnitajale peretuba tagatud ja seal võib aega veeta juba tükk aega enne sünnitust. Ka kliinikusse kohaleminekul ei kehti ranget korda – kui riigihaigla ootab sind alates viieminutilistest tuhudest, siis Elitesse lubatakse juba siis, kui tunned, et vajad tuge.

Kehtib printsiip „klient on kuninganna”, mis tähendab, et sa võid seal tõepoolest mitte vaid teoorias, vaid ka praktikas kõike valida – nii sünnitusasendit ja -võimalust (mõlemas sünnitustoas on mullivann) kui pärast sünnitust a la carte menüüst toitu. Igal sünnitajal on oma brigaad – arst, ämmaemand ja lastearst ning sünnitust ei võta vastu mitte ämmaemand, vaid arst (kui oled Elites arvel, siis sinu enda arst).

Sobib naisele, kes soovib endale ja oma lapsele parimat ning on võimeline ja nõus selle eest maksma.

tagasi üles


Kas siis riigihaigla või erahaigla?

Mida siis lõppude lõpuks valida? Raske on dikteerida, sest iga naine on erinev. Mõni on väga valutundlik, mõni üldse mitte, mõni tahab, et teda juhendataks, teine tahab aga ise dirigent olla.

Kokkuvõtlikult võib öelda seda, et mida suurema individuaalse lähenemise ja tähelepanu vajadusega oled, seda rohkem tasuks kaaluda erahaiglas sünnitamist. Riigihaigla on paratamatult haigla ja sind võetakse seal kui patsienti, kes peab olema paindlik kui pajuvits. Jutt valikuvõimalustest on sageli müüt – sageli saab otsustavaks mitte sünnitaja, vaid ämmaemanda mugavus.

Erahaiglas oled jällegi klient, kes maksab, ja sul on õigus kaasa rääkida. Ehk siis lihtne erinevus ongi see, et kui riigihaiglas on kamandaja arst või ämmaemand, kes võib sulle su soovide täitmisel vastu tulla, aga võib ka mitte, siis erahaiglas oled arsti ja ämmaemandaga võrdne partner, keda võetakse alati kuulda.

Kuid mida teha, kui raha pole või kui ei taha seda kulutada? Siis tuleb valida riigihaigla ja nende seast peab juba igaüks ise oma valiku tegema – lähtuvalt sellest, mis kellegi jaoks oluline. Lühidalt võib öelda seda, et kõige odavam ja privaatsem on Põlva haigla, kõige tähelepanelikum ja avaram Lõuna-Eesti haigla ning kõige modernsem ja professionaalsem Tartu ülikooli naistekliinik. Kui vähegi võimalik, tasub võtta tasuline ämmaemand – siis saad koostada personaalse sünnitusplaani ja oled samuti klient, kel on õigus kvaliteeti nõuda.


(2010) Eesti katseklaasilaste isa

Lehele lisatud 18.11.2010, ajakirjast “ELUkiri” (artikkel)

 


Eesti katseklaasilaste isa

Piret Lakson

Tartus Sangla tänaval asuv Elite kliinik pakub kõrgtasemel arstiabi ning hotellitubadega võrdväärseid uhkeid ja luksuslikke palateid. Selle, Lõuna-Eesti esimese naistekliiniku rajas Andrei Sõritsa 2001. aastal. Isa jälgedes astub nüüd juba ka tema poeg Deniss. Rääkisime isadepäeva eel doktor Sõritsatega elust, isadusest ja loomulikult ka meditsiinist.

Doktor Andrei Sõritsat (48) teatakse eelkõige selle järgi, et ta on väga paljudel naistel aidanud emaks saada. Just neid, kellel see mingil põhjusel ei olnud seni õnnestunud.

Kõik sai alguse sellest, et 1994. aastal pääses Andrei Tempuse fondi kaudu Saksamaale Kieli ülikooli nüüdseks lahkunud Kurt Semmi käe alla õppima. Doktor Semm oli aga just see arst, kes pani aluse patsienti säästvatele laparoskoopilistele operatsioonidele, mis võimaldavad väga täpselt diagnoosida ja ravida mitmeid kõhuõõne organite haigusi ning leiutas selleks ka aparatuuri ja instrumendid.

Saksamaalt tagasi jõudnud, hakkas Andrei Sõritsa Tartu Ülikooli Kliinikumis arendama mõlemat meetodit – nii laparoskoopiat kui kehavälist viljastamist. Juba Saksamaal hakkas Sõritsa huvituma eelkõige endometrioosist kui haigusest, mida teatakse üle saja aasta, aga mille kohta ei ole teada, miks mõnel see on, aga ei väljendu kuidagi. (Endometrioos on haigus, mille puhul emakaõõnt vooderdava limaskesta (endometrium) taoline kude paikneb kolletena väljaspool emakat. Iga kümnes sünnitamisealine naine põeb endometrioosi, selle põdejail on probleeme viljastumisega. – toim) Ammusest ajast on aga märgatud, et kui naisel sees valutab, on terve tema elu rikutud. Mõiste „hüsteeria“ (närvihaigus, mida sageli täheldatakse just naiste puhul) on tulnud mõistest „hysteria“ (kreeka keeles – emakas).

„Tegime operatsioone, eemaldasime kolded, tulid ravimid, millega on võimalik munasarja funktsiooni blokeerida ja tänu sellele peatada endometrioosi aktiivsus. Viimase kümne aasta jooksul oleme efektiivselt kasutanud kombineerituna nii laparoskoopilist kui ka medikamentoosset ravi ja see on olnud edukas naiste puhul, kel rasestumine ei toimu ei loomulikul ega kunstlikul teel,“ jutustab tohter, tänu kellele on emaks saanud paljud naised, kellel see enne polnud võimalik.

Kas doktor Sõritsa ise peab arvet, kui palju lapsi tänu temale on ilma sündinud?

„Kuna lastetuse ravis kasutatakse erinevaid meetodeid (medikamentoosne, põletikuvastane, hormonaalne, operatiivne, meeste ravi), siis neid lapsi tavaliselt ei loeta, aga neid on kindlasti üle paari tuhande. Kunstliku viljastamise puhul teeme vahet: kehavälise viljastamise abiga sündinud lapsed – neid on mul praegu tuhande ringis, ning kehasisese viljastamise lapsed – neid on kahesaja ringis.”

Poeg sammub isa rada

AndreiDeniss

Päris oma lapsi on Andreil kolm. Abikaasa Svetaga tutvus ta tänu spordile – mõlemad tegelesid vehklemisega. Nad abiellusid 1981. aastal.

Sõritsate vanem poeg Deniss (27) on samuti arst, tütar Dina (22) on lõpetanud juura ja astus sügisel magistrantuuri. Noorem poeg Sander on 14-aastane ja õpib Miina Härma gümnaasiumis. „Kelleks tema tahab saada, veel ei tea, kuid see, et vanem vend on arst, on talle palju mõju avaldanud,“ tunnistab isa.

„See, et tütar lõpetas juura, õpib ja töötab Tartu kohtumajas, on samuti väga hea, sest arstina ei saa ma sageli juura ja meditsiini vahelistest küsimustest aru. Hea, kui saame omavahel neid asju arutada,“ sõnab Andrei rahulolevalt.

Poja Denissi üle on Andreil samuti väga hea meel. Astub ju poeg sama rada, mida ta ise on käinud, ja ta saab pojale edasi anda seda, mida ise on terve elu õppinud.

„Selles seisnebki ühiskonnamudel. Järglased on selleks, et elu jätkuks, aga kui nad jätkavad veel perekondlikke mudeleid, on eriti hea tunne. Nagu vanasti andis isa pojale üle näiteks saapavabriku. Mis võiks veel parem olla, kui oma oskusi lapsele edasi anda,“ sõnab Andrei Sõritsa uhkusega.

Deniss sündis, kui Andrei oli 20-aastane. Nõukogude ajal sündisidki Andrei sõnul lapsed vara. Tänapäeval on keskmine esimese lapse sünnitamise iga Eestis 27. Ühelt poolt tingib seda ühiskond: noored peavad õppima, reisima, karjääri tegema. Teisalt hakkab aga kõige parem lapsesaamise aeg läbi saama, naine peaks sünnitama esimese lapse siiski enne 35. eluaastat, räägib naistearst.

Doktorid Sõritsad – Andrei ja Deniss – tunnistavad, et nende suhtlus ei põhine enam pelgalt isa ja lapse suhtel, vaid partnerlusel. Noored omandavad kiiremini uusi tehnoloogiaid ja kui üks täiendab teist, on see väga tähtis.

Miks valis Deniss isa ameti? „Üks motivaatoreid oli võimalus teha inimesi õnnelikuks, valmistada peredele rõõmu,“ vastab noormees. Tulevikus tahab Deniss kaitsta doktorikraadi ja loodab arstitööga paralleelselt tegeleda teadusega. Praegu on tal käsil viimane residentuuriaasta. Andrei peab poja tulevikuplaane väga tähtsaks, sest inimene suudab olla veel parem arst, kui ta teeb lisaks igapäevatööle ka teadustööd, usub ta.

Deniss otsustas arstiteaduskonna kasuks siis, kui läks Hugo Treffneri kooli bioloogia-keemia eriklassi. Suureks eeskujuks oli muidugi isa. Südamest loodab Deniss, et kunagi, umbes 25 aasta pärast, saaks temagi oma praegu kaheaastase poja Sebastianiga rääkida kui oma kolleegiga…

Et Deniss saaks olla Elite erakliinikus oma isa kolleeg, läheb veel 10‒15 aastat, kuni koguneb piisavalt kogemusi. Praegu töötab ta Tartu Ülikooli naistekliinikus. Isa Andrei ütleb, et enne kui erafirmasse minna, peab olema midagi saavutatud: „See ei ole õppimiskoht, meie ei taha enda juurde noori arste – ükskõik, kas tegemist on pojaga või mitte. Enne peab kogemusi saama.“

Miks valis aga Andrei just naistearsti ameti?

Kui Andrei oli väike, jälgis ta oma ema, kes oli Haapsalu haiglas röntgenlaborant. Ema sai sageli koju väljakutseid, neil käisid kodus külas haigla arstid ja õed. See oli huvitav küll, aga veel kümnendas klassis ei teadnud Andrei, mida ta tahab õppida. Ta huvitus eelkõige spordist. Vanemad soovitasid meditsiini ning loogilise järeldusena läks Andrei õppima spordimeditsiini.

Huvi naistearstiks saamise vastu tekkis Andreil aga neljandal kursusel, kui oli vaja suvepraktikat teha. Suvel oli Pärnus vehklemise spordilaager, kus ta ise trenni tegi, aga ka arstina töötas. Kõige paremini sobis sisehaiguste, kirurgia ja sünnitusabi-günekoloogia praktikakohaks siis Pärnu haigla. Andrei sai assisteerida üksikutel operatsioonidel, mis aga ei pakkunud väga palju emotsioone. Sisehaiguste osakonnas olid kroonilised haiged, kes said iga päev sama ravi, eriti kiireid muutusi ei toimunud, ja see oli noorele mehele igav. Sünnitusosakonnas oli aga põnev: personal oli sõbralik, arstid võtsid tudengeid kaasa nii protseduuridele kui operatsioonidele. Iga päev olid sünnitused, ämmaemandad õpetasid meeleldi ka noort tudengit sünnitust vastu võtma. Andrei töötas sünnitusosakonnas kaks nädalat ning oli väga uhke, kui üks sünnitaja nimetas oma poja tema auks Andreiks.

Luksuslik kliinik

Andrei abikaasa Sveta on disaininud terve kliiniku ja see on tõesti muljetavaldav. Siin on privaatne ja palju mugavusi, sest Sõritsad peavad kliiniku teenindust, miljööd ja olmet väga tähtsaks.

„See on tõsi, et lühtrid ja maalid seintel otseselt ei ravi, aga see tunne, mis haiglas valitseb, on oluline. Väga tähtis on, et kliinik oleks patsiendisõbralik,“ räägib Andrei.

Kliiniku maja on saanud ka mitmeid auhindu: 2001. aastal Tartu parim ehitis, sellel aastal ilusaima aia auhind.

Andrei minia Kristina töötab aga Elite kliinikus personali- ja arendusjuhina ning tegeleb välismaiste patsientidega.

Elite kliiniku asutas Andrei aga sellepärast, et Tähe tänava erakliinikus ei olnud võimalik suuri operatsioone teha: patsient pidi ööseks koju minema. Elites saab teha kõiki operatsioone.

Erainvesteeringutel põhinevat kliinikut oli võib-olla sedavõrra ka lihtsam teha, et Andrei Sõritsa nimi oli selleks ajaks juba oma valdkonnas tuntud.

Just tema juhendamisel toimus Tartu Ülikooli naistekliinikus tulevase lapse emalt võetud munaraku katseklaasis viljastamine, mille tulemusel sündis 1995. aasta augustis Tartus Eesti ja üldse Baltimaade esimene katseklaasilaps.

Seda kuulnud, hakkasid Sõritsa juures käima patsiendid ka Leedust ja Lätist. Vastu sai neid võtta ülikooli kliinikum, kus ei olnud aga pikka aega remonti tehtud. Kaugelt tulnud patsiendid imestasid, et ühelt poolt on välja töötatud selline uudne tehnoloogia, teisalt aga kukub lagi pähe…

Riiklik meditsiin ootas paremaid aegu. Andrei otsustas, et ei hakka seda aega ootama. Perel oli võimalus teha esimesed investeeringud, kaasa aitasid nii vanemad kui sõbrad. Tänu sellele, et 30% patsiente oli Lätist ja Leedust, tekkis kolme aasta jooksul positiivne bilanss.

„Riik peab looma kliiniku ja haigla, kus on võimalik saada head abi. Erasüsteemi ülesanne on teha abisaamine võimalikult mugavaks ja privaatseks. Inimesed, kes seda soovivad, maksavad mugavused kinni. Tookord näitas aeg, et inimestele on seda vaja,“ selgitab Sõritsa.

Väga palju sõltub aga majandusest. Eelmisel aastal kahanes kõvasti nii sünnituste kui ka ambulatoorsete patsientide arv. Sel aastal patsientide arv tasapisi kasvab.

„Praegusel ajal on inimestele erakliiniku teenus sageli suhteliselt kallis. Me ei saa öelda, et ravime haigeid paremini kui meie peamine konkurent Tartu Ülikooli Kliinikum, aga saame öelda, et meie juures on patsientidel mugavam, privaatsem, nendega tegeleb rohkem töötajaid“, lausub Andrei.

Erameditsiin ei ole mõeldud kombinaaditööks, siin püütakse rohkem arvestada patsiendi isiksuse ja eripäraga. Patsient võib näiteks doktor Andrei Sõritsale helistada ja probleemi korral nõu küsida ööpäev läbi. Selline isiklik suhtumine teebki erameditsiini kalliks.

Kõige tähtsam on see, et Andrei saab head teha. Kliinikus on paljud pered saanud kehaväliselt juba teise, kolmanda ja neljanda lapse. Süsteemis töötab kokku üle 50 arsti, kes on kõik väga suurte kogemustega.

Balti riikides kõige suurema investeeringuga kliiniku omaniku ja juhatajana püüab Andrei siiski alati leida aega ka perega koosolemiseks ja reisimiseks. Sel aastal käis ta poegadega Alaskal kalal. Iga aastal käiakse perega Alpides suusatamas või palmi all päikest nautimas.

A112336p50


(2009) Spermapank sinu lähedal…

Ilmus 23. mai 2009, autor Alo Lõhmus

Spermapank sinu lähedal

 

Toimetuse naisperet hakkas huvitama küsimus, milliste tundemärkide alusel saab Eestis valida spermadoonorit. Et kas pruunisilmsete doonorite seemet ikka jätkub ja kas lapse kulmukaare kuju on võimalik ise välja valida?

Kõrgema kategooria naistearst ja viljatusravikliiniku Elite juht Andrei Sõritsa reastab oma lauale neli-viis andmetest tulvil paberilehte: need on munarakudoonoritest naiste anonüümsed ankeedid.

Selle kõrvale asetab ta üheainsa lehekese 11 seemnerakudoonori ankeetandmetega. Hoolimata munarakudoonorlusega kaasnevatest üsna vaevarikastest protseduuridest (võrrelduna seemnerakudoonorile osaks saava 15-minutilise lõõgastushetkega), leidub naisi, kes on nõus oma munaraku loovutama, märksa rohkem kui mehi, kes soostuvad abivajajatele jagama oma väärtuslikke seemnerakke.

Ent silmitseme esmalt lähemalt doonorite ankeete. Nagu öeldud, on tegemist rangelt anonüümsete dokumentidega. «Anonüümsus on mõeldud nii doonorite, perede kui ka laste endi kaitseks,» selgitab Sõritsa.

Anonüümsus tagab, et doonor ei saa näiteks kümne aasta pärast välja ilmuda ja isa või ema mängima hakata, samuti ei saa patsiendi perekond hakata doonorilt nõudma lapse toetamist. Vaid lapsel endal on täisealiseks saades õigus oma bioloogiliste vanemate kohta üht-teist välja uurida.

Leidub riike, kus kõik on korraldatud risti vastupidiselt. Näiteks USAs võib patsient spermadoonoriga esmalt isiklikult kohtuda ning leppida temaga detailselt kokku, kas doonor hakkab käima lapse sünnipäevadel, kas ta võib veeta koos lapsega nädalalõppe ja mil määral osaleb doonor lapse kasvatamise materiaalse külje tagamises. Ka Soome otsustas hiljuti loobuda sugurakudoonorluse anonüümsusest. Millegipärast aga napib Soomes pärast seda inimesi, kes oma rakke loovutada sooviksid…

 

Napid ankeediandmed

Kuid millised andmed siis ankeeti märgitakse? Nendeks on doonori vanus, pikkus, kaal, juuste värv, silmade värv, prillide olemasolu või puudumine, haridustase, rahvus, abielustaatus, laste arv, veregrupp ja reesusandmed.

On ka veel lahter «märkused», kuid sinna ei kanta tähelepanekuid doonori kunstimaitse, huumorisoone või isikliku hügieeni harjumuste kohta. Selles lahtris võib seista hoopis klausel «mitte Eesti kodanikele», mis tähendab, et kõnealusel doonoril on Eestis juba viis katseklaasilast ning populatsiooni kaitsmise huvides rohkem neid siinmail viljastada ei tohi.

Ehkki ankeediandmed on üsna napid, uurin doktorilt siiski, kas patsiendid eelistavad mõnda silmavärvi (või muud tunnust) teistele. Seemnerakudoonorite valiku osas raputab doktor Sõritsa kindlalt pead.

“Ühed patsiendid ütlevad, et neil pole mingit vahet. Teised sooviksid omavahel kombineerida ühe doonori pruune silmi ja teise pikka kasvu, mis on muidugi võimatu.
Kolmandad vajavad kõrgharidusega doonori rakke, neljandad tahavad eestlasest doonori asemel grusiini, sest sellest pidavat sündima tugev segu,» eitab Sõritsa väljakujunenud maitse-eelistuste olemasolu seemnerakkude klientuuril. Teisiti on aga lood munarakudoonorite valikul: sel puhul soovitakse blondide ja sinisilmsete naiste rakke tõesti teistest rohkem.”

Ent võib-olla tasuks ankeedis siiski rohkem kajastada doonori isikuomadusi, küsin mina. On ju ometi olemas sünnipäraseid andeid, nagu hea lauluhääl või lahtine pea matemaatika vallas. Miks ei saa patsient vähimatki aimu nende näitajate kohta?

“Kas teie sündisite ajakirjanikuks ja mina arstiks?” pärib Sõritsa vastu. “Vaevalt küll. Pigem on meie elu lihtsalt niimoodi läinud, meid on mõjutanud paljud kokkusattumused.”

(2008) Heategevusaktsioon “Laps igasse perre” ka 2008.aastal

AS Kliinik Elite | Pressiteade nr 1/2008

 

1. märtsil algav heategevusaktsioon “Laps igasse perre” on pühendatud prof. Aino Järvesoo mälestusele.

Aino Järvesoo on olnud Eestis suurimaks lastetute perede toetajaks.

Aastatel 2001-2003 annetas Järvesoo 3,8 miljonit krooni, mille abil tuli ilmale 156 last. Aino Järvesoo abiga osteti ka kunstliku viljastamise protseduuri jaoks vajalik laseraparatuur. Tema sooviks oli toetada eelkõige noori kuni 35-aastaseid ja terveid Eesti kodanikke.

Märkimisväärset tuge on lastetutele peredele pakkunud ka Eesti Haigekassa, tänu millele on lastetuse ravi ja kunstlik viljastamine muutunud kättesaadavaks üha suuremale hulgale abivajajatele.

 

2008. aastal tehakse Tartus erakliinikutes Elite ja Tähe 50 tasuta kunstliku viljastamise protseduuri aktsiooni “Laps igasse perre” raames. Patsiendil tuleb tasuda esialgu ise ravimite eest, hiljem vastavalt seadusele need kulud kompenseeritakse.

Heategevusaktsioonis osalemise tingimusteks on Eesti kodakondsus naisel, naise vanus alla 35 eluaasta, Haigekassa kindlustatus ja näidustus kehaväliseks viljastamiseks.

Kui varasemalt said aktsioonis osaleda ainult need paarid, kel peres ei olnud veel lapsi ja kes ei olnud varasemalt samast aktsioonist osa võtnud, siis sel aastal ei oma eelnevalt nimetatud asjaolud enam tähtsust.

Oluline on jätkuvalt nii mehe kui ka naise tervis – mõlemad paari osapooled peavad olema terved. Eriti peetakse seda silmas meeste puhul.

Registreeruda saab Elite erakliiniku telefonil 7409930 ja Tähe erakliiniku telefonil 7348145. Aktsioonist huvitatutel palume registreeruda dr. Svetlana Räime või dr. Reet Küütsi vastuvõtule.

Koostanud:

Kristina Sõritsa
arendusjuht
Kliinik Elite AS
7409930
55689664
head@fert-c.ee
www.fert-c.ee

(2007) Aasta 2006 Tartu erameditsiinis – Elite, Tähe ja Gyne näitel

AS Kliinik Elite
Pressiteade nr 1/07 12.01.2007

Nagu ka paljude muude valdkondade jaoks, võib 2006. aastat nimetada ka Tartu erakliinikute Elite, Tähe ja Gyne jaoks heaks aastaks. Üha enam inimesi on otsustanud end ravida erakliinikutes, see võiks olla märgiks tõusvast usaldusest erameditsiini vastu.

Kõige suuremat kasvu võib täheldada külastuste arvus. Kui 2002. aastal oli aastas kolme kliiniku külastusi kokku 13750, siis aasta-aastalt kasvades sai 2006. aastal ületatud 20000-nde künnis. Ka asutamisaasta poolest kõige värskemas Tartus Annelinnas tegutsevas Gyne kliinikus on patsientide arv tõusnud.

Ümberkaudsed inimesed (eriti rasedad!) on avastanud, et mugav on külastada arsti oma elukohas. Need näitajad on märk sellest, et inimesed hindavad võimalust valida, võimalust ise otsustada, millise arsti juures ja millises raviasutuses end ravimas käia.

Ka operatsioonide hulk on püstitanud 2006. aastal omamoodi rekordi.

Selle asjaolu taga peitub tõenäoliselt patsientide eelistus viia ühes kohas alustatud ravi samas ka lõpule, mis on patsiendi jaoks kindlasti lihtsam, kui pöörduda operatsiooniks mõne teise raviarsti või asutuse poole. Muutusena võib välja tuua vähenenud narkooside hulga Tähe kliinikus, mis tuleneb eelkõige koondumisest Elite kliinikusse.

Suunates patsiendid Elite operatsioonide osakonda, on kõikidel arstidel Gynest, Tähest ja Elitest võimalus lahendada patsientide proleeme, mis vajavad kirurgilist ravi.

Peamiste protseduuride ja operatsioonide nimekiri püsib aasta-aastalt üsna sarnane. Palju teostatakse aborte ja laparoskoopiaid. Võrreldes eelnevate aastatega on suurenenud LOR operatsioonide osakaal.

2006. aastal oli 2005. aastaga võrreldes enam ka
keisrilõikeid (vastavalt 38 ja 21). Selle tõusu põhjus on aga eelkõige üldises sünnituste arvu tõusus.

Nii nagu mujalgi Eestis, tõusis sündide arv ka Elite erakliiniku sünnitusosakonnas. Jõudsalt suurenes Elite perekoolist osavõtt.

2005.aasta 102 sünnitaja ja 106 lapse (4 paari kaksikuid) kõrval tõi 2006.aasta Elitesse 117 sünnitajat ja sama palju uusi ilmakodanikke.

Poisse oli 2006. aastal 59 ja tüdrukuid 58. Tõus pole küll märkimisväärne, kuid siiski võib täheldada kasvus teatavat jäjepidevust.

Sünnitajate arvu tõusu taga on Elite erakliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa sõnul inimeste järk-järgult suurenev usaldus ja mugavuse ja kindlustunde väärtustamine. Sünnitaja ja tema pere jaoks on oluline teada, et ämmaemand ja arst juhivad sünnitust personaalselt. Privaatsus muutub üha olulisemaks.

Ka kunstliku viljastamisega seotud protseduuride arvu juures võis täheldada mõningast suurenemist 2006. aastal. Seda võib seletada nii inimeste teadlikkuse suurenemisega (s.t arsti poole pöördutakse viljatuse probleemide tekkimisel üha varem) ning samuti arstiabi kättesaadavuse paranemisega tänu Eesti Haigekassa toele.

Äärmiselt olulised on  riigipoolne abi ning poliitilised otsused ravimikulude hüvitamiseks. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu nägi ette kehavälise viljastamise protseduuride ravimikulude osalist hüvitamist 2006. aasta riigieelarves selleks eraldatud vahenditest.

Kunstliku viljastamise abil saavutatud raseduste protsent on jätkuvalt kõrge.

Jätkus nii sperma- kui ka munarakudoonorite otsimine. Siiski näitas ka 2006. aasta, et doonoriks pürgijaid võiks olla märksa rohkem, kuna abivajajate hulk aina suureneb. Kui aastas tehakse Elite kliinikus üle kahesaja kunstliku viljastamise, siis nende hulgast 40-l juhul on tegemist doonormunaraku viljastamisega. 2006. aastal oli Elite kliinikul 28 spermadoonorikandidaati.

Haigekassa lepingumahtude osa on viimase kahe aasta jooksul oluliselt tõusnud ning see on ka põhjus, miks on saanud järjekorrad püsida mõistliku pikkusega. Elite erakliiniku arst-administraator Marju Nigu sõnul on koostöö Haigekassaga läinud järjest paremaks. Kui aastatel 1999-2002 oli lepingumahtude kasv järk-järgult suurenev, siis hüppeline kasv algas 2003. aastal.

Töötajate arv on püsinud võrreldes 2005.aastaga stabiilsena, 2006. aastal töötas Elite, Tähe ja Gyne kliinikutes kokku 50 arsti, nendest 20 on
spetsialiseerunud günekoloogiale. Võrreldes 2005. aastaga on mõnevõrra suurenenud vajadus abipersonali järele.

Nende näitajate põhjal võib arvata, et Eesti elanikud väärtustavad üha enam oma tervist ja on nõus vajadusel ka sellesse isiklikest vahenditest investeerima.

Nii nagu 2006 oli hea aasta nii Elitele, Tähele kui ka Gynele, oli eelmine aasta viljakas ka kolme kliiniku personalile – emaks sai neli töötajat ja 2007. aasta kevadsuvel maitsevad eelmise aasta vilju veel kaks noort ema.

Pressiteate koostanud ja täiendav informatsioon:

Kristina Sõritsa
Elite kliiniku arendusjuht
telefon: 55 689 664, 7409930
e-post: kristina@elitekliinik.ee

(2006) Lastetut peret aitab rakudoonor

(2006) Kuidas säilitada viljakust

Kuidas säilitada viljakust

ilmus femme.ee-s

Kristina Tubli
23.08.2006

Naised pühenduvad üha enam iseendale ja karjäärile ning naudivad elu ega pea vajalikuks noores eas pidada pereplaneerimise plaane. On teada, et seoses meditsiini arenguga on suurenenud võimalused saada lapsi ka nendel peredel, kelle jaoks veel kümme aastat tagasi oli tegu üksnes unistusega.

Tegelikult ei peaks me siiski jääma lootma meditsiini arengule ja Eesti arstide tublidusele, vaid mõtlema oma tervise ja produktiivsuse peale juba varakult. Ühel hetkel võib olla juba liiga hilja – ka meditsiin ei ole veel kõikvõimas. Toetudes Eesti ühe tunnustatuima viljatusspetsialisti dr. Andrei Sõritsa nõuannetele, on võimalik ka Femme lugejail õppida, mida naine (ja ka mees!) saab ise oma tervise heaks ära teha.

Selleks, et naisel ei tekiks rasestumisega probleeme, on olulised mitmed faktorid.

Esimese faktorina võib välja tuua tupe mikrofloora, mis omab kaitserolli ja on oluline ka selleks, et spermatosoididel oleks koht ja võimalus liikumiseks.

Mikrofloora seisukord mõjutab ka rasestumist. Kõik põletikulised protsessid, mis mõjutavad tupe mikrofloorat, takistavad rasestumist. Kuigi rasestuda võib ka põletiku ajal, on siiski n-ö õnnestumise võimalus sellisel juhul mitmekordselt madalam.

Selleks, et tupe mikrofloora oleks korras, on oluline õige toitumine. Kui vaevavad näiteks teatud kõhuprobleemid, on ka suurem risk, et tupes toimuvad seoses sellega mikrofloora muutused. Teatavasti on võimalik kõhus ja tupes leida sarnaseid mikroobe. Selleks, et toetada tupes happelist keskkonda kindlustavaid laktobatsille, on toitumisel väga oluline osa. Oluline on regulaarselt tarbida hapupiimatoite, iga päev tuleb juua kas hapupiima või keefiri, süüa jogurit.

Hoia puhtust!

Teise faktorina võiks välja tuua hügieeni olulisuse. Tänapäeval soovitatakse pesemiseks väga palju erinevaid intiimgeele. Praktika aga näitab, et kui tupe limaskest on tundlik, kutsuvad intiimgeelid esile kroonilist düsbakterioosi. Sellega seoses soovitatakse vastava murega naistel pesta intiimkehaosi ainult lasteseebiga. Tuppe tohib seestpoolt pesta ainult sooja puhta veega.

Naistel, kellel on korduvalt esinenud tupepõletikke, ei soovitata kasutada menstruatsiooni ajal ka tampoone, mis takistavad vere loomulikku äravoolu. Vere äravoolul on looduses profülaktiline toime infektsioonide suhtes.

Ära unusta seksuaalset hügieeni!

Kolmandana peaksime rääkima seksuaalsest hügieenist. See tähendab, et nii enne kui ka pärast vahekorda peavad mõlemad partnerid ennast pesema. Vahekord ei ole steriilne akt ja igasuguse mikrofloora kontsentratsioon tupes sel ajal tõuseb ning kui oma kaitsesüsteem (laktobatsillid) ei tööta hästi, võib see tõsta riski düsbakterioosile tupes.

Ole hoolikas, kui Sul on uus partner!

Ka partnerite vahetus võib põhjustada vahel vaevusi (ja mitte ainult hingelisi!). Meeles peab pidama, et igal inimesel on oma mikrofloora. Tupepõletik võib seega sageli olla seotud just partneri vahetusega, mitte tingimata seotud sugulisel teel levivate infektsioonidega. Põhjus on eelkõige selles, et erinevate mikroobide kombinatsioonid sattuvad naisele tuppe ja organism ei jõua nende kõigi vastu võidelda. Partnerite vahetamise puhul on väga oluline kasutada kondoomi.

Loobu suitsetamisest!

On tõestatud, et suitsetamine muudab tupe mikrofloorat.

Ole oma tervise suhtes tähelepanelik ja külasta õigeaegselt naistearsti!

Tupe mikrofloora kõigub tsüklite vältel ja ka mikroflooral on n-ö paremad ja halvemad päevad. Kui naine tunneb, et tupes ei ole justkui kõik korras ja enesetunne pole kiita, on parem vahekorrast hoiduda. Kui tekib aga põletikuline protsess, tuleb tingimata minna õigel ajal arsti juurde ja saada põletikuvastast ravi. Põletiku tagajärjel võivad toimuda muutused ja suureneb tõenäosus, et väikeses vaagnas tekivad muutused, mis vähendavad rasestumisvõimalust. Seega tuleb arvestada, et kui naine saab õigel ajal adekvaatset ravi, väheneb tõenäosus edaspidisteks probleemideks rasestumisel.

Planeeri beebi enne 25. eluaastat!

Probleeme esineb ka seoses hormonaalsete häiretega. Juba 15-aastastel tüdrukutel peavad käima menstruatsioonid regulaarselt ja kui see nii ei ole, tuleb pöörduda arsti poole. Sageli on just õigel ajal saadud ravi või isegi õigeagselt pandud diagnoos suureks abiks edaspidiste otsuste tegemisel.

Kui on näha, et munasarjade funktsioon ei ole väga tugev, pole lapse saamist mõtet väga kaugele tulevikku lükata, sest on risk, et munasarjad lihtsalt lõpetavad oma töö. Kuna rasestumine ja sünnitus on seotud vanusega, on oluline sünnitust mitte üha kaugemale lükata. Teatavasti on levinud tendents, et esmasünnitaja vanus järjest tõuseb. Tuleb arvestada sellega, et loodus eeldab, et naine sünnitab alla 25 aasta vanuselt. Kui naine lükkab sünnituse kolmekümnendatesse, tõuseb risk endometrioosile ja seoses sellega väheneb rasestumise võimalus.

Oluline on ka välja selgitada, kas emal oli probleeme rasestumisega ja kui oli, võiks varakult hakata mõtlema lapse saamisele ja kindlasti mitte lükata seda sammu edasi. On tehtud uuringuid, mis on tõestanud, et  teatud lastetusega seotud haigused on pärilikud.

Jälgi oma mehe tervist!

Meestelgi on rasestumise juures suur roll täita. Sarnaselt naistele on ka meestel suitsetamine, hügieeni eiramine ja partnerite vahetamine need faktorid, mis võivad mõjutada viljakust. Noores eas peavad mehed käima profülaktilises kontrollis kas uroloogi või androloogi juures selleks, et vaadata, kas areng on normaalne.

Vaja on ka jälgida, kas ei ole haiguseid, mis edaspidi võivad mõjutada rasestamist, näiteks veenide laienemine munandikotil. Kui ei toimu õiget verevarustust, väheneb normaalsete spermatosoidide produktsioon. Kui midagi taolist leitakse, leevendab õigel ajal tehtud operatsioon olukorda ja annab edaspidiseks võimaluse rasestada kergemini.

Kuna spermatosoidid armastavad jahedust, ei ole mehele, kel võib esineda teoreetiline risk vastavateks probleemideks, soovitatavad kuumad vannid ja väga kitsad püksid, mille kohta võib oletada, et temperatuur pükstes on kõrgem. Kõige parem oleks eeskuju võtta Šoti meestest – käia seelikutes.

Kui näiteks mehed töötavad autojuhtidena, peavad nad samuti arvestama, et pikkadel sõitudel tekib väikeses vaagnas verestaas – inimene ei liigu eriti, võib tekkida ülekuumenemine – ka see mõjutab spermatogeneesi. Kui on vajadus sundasendiks (nagu näiteks pikad sõidud), on soovitatav iga 50 minuti järel 10 jalutada.

Enne uute ravimite manustamist konsulteeri arstiga!

Ka ravimite kasutamine võib mõjutada nii naiste kui ka meeste mikrofloorat. Sageli võivad sellega seoses tekkida düsbakterioosid. Kuna naistel võib olla  ravimite kasutamine seotud düsbakterioosiga tupes, tuleb alati arstiga nõu pidada, kas on mõtet antud ravimit (nagu näiteks tugevad antibiootikumid seente profülaktikaks) manustada.

Kaalu rakkude säilitamist!

Tänapäeval on üha rohkem probleeme seoses naiste organite operatsioonidega. Iga kord enne ükskõik millist operatsiooni kõhuõõnes, olgu hea- või pahaloomulised kasvajad, tuleb arstiga aru pidada edaspidisest reproduktsiooni säilitamisest.

Näiteks enne pahaloomuliste kasvajate operatsioone või enne keemiaravi või radioloogilist ravi on võimalik rakud säilitada, seda nii meestel kui ka naistel. See on sageli ainus võimalus geneetilise lapse saamiseks. Sel juhul tuleb aru pidada oma raviarstiga või pöörduda kliinikutesse, mis tegelevad lastetuse probleemidega.

Ka mitteonkoloogiliste operatsioonide puhul tuleb nendel teemadel arstiga nõu pidada, säilitamaks võimalus lapsi saada. Operatsioonid ei peaks olema traumaatilised ja nende ajal tuleks teha maksimaalset profülaktikat, et kõhuõõnes ei tekiks liitelisi protsesse. Tänasel päeval võimaldavad seda operatiivsed ravimid ja tehnikad, näiteks spetsiaalsed lahused.

Erinevates riikides suhtutakse erinevalt oma kodanike fertilisatsioonivõime säilitamisse. Ka riiklikul tasandil saab nii mõndagi ära teha. Näiteks on teada tööd, mis on seotud suurenenud riskiga reproduktsiooni suhtes, näiteks kas või meie sõdurid, keda saadetakse Iraaki või Afganistani, kus meie inimeste jaoks on kliima väga kuum. Sellest hullemgi – suur on risk saada haavata. Selliste riskidega seoses  võib juhtuda, et spermatosoidid ei tee enam oma tööd. Seetõttu võiks enne selliseid missioone jätta spermatosoidid spermapanka juhuks, kui edaspidi võivad tekkida probleemid. Kui juba mure käes,  on võimalik neid rakke ära kasutada. Ka see on üks moment mõtlemiseks – nii inimestele kui ka riigile.

Sarnane on olukord igasuguste ekstreemsete ekspeditsioonidega, kus on reaalne oht külmuda või leidub mõningaid muid looduslikke riskifaktoreid. Selliste probleemide eest ei ole kaitstud ka tippsportlased, kes kasutavad teatud aineid, et kasvatada oma lihasmassi. Ka nemad võiksid mõelda, et see võib mõjutada spermatogeneesi ja kui nad on professionaalsed atleedid ning tahavad niimoodi pingutada, oleks mõistlik spermatosoidid külmutada. Samuti töötab palju mehi n-ö ohtlikel erialadel, kus on suurem risk traumade saamiseks.

Munarakkude säilitamine ei anna kahjuks häid tulemusi ja seetõttu ei kasutata seda väga palju, kuigi metoodika areneb ja tõenäoliselt on tulevikus võimalik säilitada ka munarakke, ent praegusel hetkel säilitatakse rohkem embrüosid, s.t viljastatud munarakke.

Lõpeta liigne muretsemine!

Et mitte sattuda lastetute perede rühma, on väga oluline ka psühholoogiline moment – ei ole mõtet end varakult hakata hirmutama mõttega, kas sa saad lapsi või mitte. Tuleb arvestada sellega, et looduses on rasestumiseks vaja aega. Enne, kui pere on aasta jooksul proovinud rasestuda, ei ole mõtet hirmu tunda, sest 100-st tervest paarist vanuses kuni 25 eluaastat, toimub rasestumine ühe kuu jooksul 20-25 paaril ja alles aasta jooksul kõigil ülejäänutel. Psühholoogiline stress mõjutab tavaliselt nii muna- kui spermarakkude produktsiooni ja on oluline, et ei hirmutataks ennast selliste mõtetega.

Kui ei ole õnnestunud aasta jooksul rasedaks jääda, külasta arsti!

Kui aastaga ei ole rasestumine toimunud, on mõtet teha uuringud, mitte peita pea  liiva alla ja rahustada ennast, et sa ei soovigi last jne. Sageli esinevad looduses väga väikesed probleemid, miks rasestumine ei toimu; vahel piisab täiesti ka sellest, kui toetada üht või teist organismi ja probleem laheneb. Oluline on pöörduda  keskustesse, kus tegeletakse just vastavate probleemidega.

Inimesed peavad aru saama, et meditsiinis toimub spetsialisatsioon. Sageli küsivad patsiendid, miks  nad ei ole abi saanud oma perearstilt või teiselt günekoloogilt või miks ei ole valitud taktika  olnud alati õige. Toimub siiski spetsialisatsioon ning perearst ega ka iga günekoloog  ei ravi kõiki maailmas ette tulevaid haiguseid.

Kui tekib lastetuse probleem, tasub pöörduda spetsialistide poole, kes tegelevad lastetute paaridega. Iga kord lastetud paarid ei vajagi kunstlikku viljastamist. Oluline on leida see võimalik faktor, mis võib takistada rasestumist ja see faktor likvideerida, mille järgselt pere võib saada lapse ka täiesti loomulikul teel.

Samas – kui on näha, et naisel on organid väga rikutud või mehel on spermatogenees väga rikutud, ei tasu oodata aastaid ja loota, et juhtub ime või midagi muutub iseenesest. Kui on näha, et süsteem on n-ö rikki läinud ja et midagi peale kunstliku viljastamise eriti valida ei ole, tuleb seda meetodit kaaluda. Üheks võimaluseks on külastada Tartus tegutsevat Elite erakliinikut (www.fert-c.ee), mis paistab silma nii väga heade tulemuste kui ka patsiendisõbraliku lähenemise ja privaatsuse poolest. Viljatute paaride raviga tegelevad dr. Andrei Sõritsa, dr. Svetlana Räim ja dr. Reet Küüts.

Töö tulemustega saab tutvuda aadressil:
http://www.fert-c.ee/elite/info/tulemused.html

 

(2006) Viljatud pered vajavad doonorite abi

Viljatud pered vajavad abi

femme.ee
10.08.2006

Eesmärgiga aidata viljatuid paare, otsib Tartus tegutsev Elite kliinik sperma- ja munarakudoonoreid. Doonorite abi vajavad pered, kellel endal sugurakkude produktsiooni ei toimu või kellel on sugurakud hävinud pärast operatsiooni või toksilist ravi.

Spermadoonoriteks on oodatud 19-38-aastased terved mehed, kes soovivad osutada omapoolset abi viljatutele paaridele ning kelle spermanäitajad on piisavalt head. Munarakudoonoriteks on oodatud terved naised vanuses kuni 30 aastat, kes ei põe geneetilisi  või infektsioonhaigusi, kel on vähemalt keskharidus ning kes on sünnitanud terve lapse.

Spermadoonori- ja munarakudoonorikandidaatidele teostatakse põhjalikud uuringud Elite kliiniku kulul. Doonorite isikuandmeid ei avalikustata.

Sperma- ja munarakudoonoriks saamisest huvitatutel palume helistada registreerumiseks ja vajadusel lähema info saamiseks telefonil 7409930 (spermadoonorlusega seotud küsimustele vastab dr. Piia Ott või bioloog Andre Taimalu, munarakudoonorlusega seotud küsimustele vastab dr. Andrei Sõritsa).

(2006) Erakliinikut eelistab vanem ja haritum sünnitaja

Jüri Saar, Tartu Postimees, 13. juuni 2006,
Lehele lisatud AS Kliinik Elite Pressiteade: 15.05.2006

Elite erakliinikus sünnitanud naine on vanem, haritum, eesti rahvusest ja töötav

Tervise Arengu Instituudi sünniregistri ja raseduskatkestusandmekogu 2005. aasta andmed näitavad mitmeid erinevusi Eesti riigi keskmise sünnitaja ja Elite erakliiniku sünnitaja vahel. Aborditegijate hulgas nii suuri erinevusi ei esine.

Võrreldes Eesti keskmisega on sünnitajate vanus Elite kliinikus kõrgem. Kui esmassünnitaja vanus on Eestis 24.96, siis Elites on sama näitaja 27.41 ehk Elite esmassünnitaja on rohkem kui 2 aastat vanem. Pooleteise aasta võrra vanem on ka korduvsünnitaja Elites.

Kui ema vanuse erinevus Elite kliinikus ja Eestis üldiselt on 2.13 aastat, siis isade hulgas on erinevus 1.62 aastat, seega igal juhul on Elite kliinikus isad-emad mõnevõrra vanemad.

Elite kliiniku sünnitajad on kõrgema haridustasemega kui võrrelda kogu Eesti andmetega. 2005. aastal ei olnud Elite kliinikus ühtegi alg- ja põhiharidusega sünnitajat. 47% kõikidest Elite kliinikus sünnitanud naistest on ülikooliharidusega. Eestis on 23%-l 2005. aastal emaks saanud naistest ülikooliharidus. Analoogne olukord kehtib ka isade puhul.

Elite kliinikus sünnitajatest käis tööl 12% võrra rohkem naisi kui Eesti keskmistest 2005. aasta sünnitajatest.

Elite kliinikus sündis mõnevõrra rohkem lapsi registreeritud abieludest, Eestis üldiselt rohkem aga vabaabieludest.

Elite kliinikus sünnitanutest on 86.27% eestlased, Eestis üldiselt on sama näitaja 71.65%.

Loomulikul teel sünnitas Elite kliinikus 72.5% naistest, 2005. aasta Eesti keskmine näitaja on aga 77.5%.

Plaanilisi keisrilõikeoperatsioone oli Elite kliinikus rohkem kui erakorralisi. Patsiendi soovil tehti Elite kliinikus keisrilõige kolmel korral. Elite kliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa sõnul on keisrilõigete suurem arv tingitud asjaolust, et Elite kliiniku sünnitajad on keskmiselt vanemad, vanuse kasvades on aga suurem tõenäosus haigustele, mistõttu võib olla vajalik keisrilõige.

Suurem keisrilõike protsent on ka nende naiste hulgas, kel on olnud ebaõnnestunud sünnitus ja kes soovivad kindlustunnet.

Samuti on keisrilõigete protsent kõrgem naiste hulgas, kellel on olnud reproduktsiooni häired ja kellel on kasutatud erinevaid abistava reproduktsiooni meetodeid.

Keisrilõigete üldarv Elite sünnitusosakonnas on siiski vähenenud võrreldes eelmiste aastatega.

Peresünnituse kasuks otsustasid Elites 91,2% sünnitajatest, Eestis oli aga peresünnitusi 69,1%.

Kui Elites väitis 96.1% rasedatest, et nad ei suitsetanud raseduse ajal, siis mujal oli selliseid naisi vähem ehk 81.7%.

Sündinud lapse kaal oli suurem Elite kliinikus sündinud beebidel, pikkus aga võrreldes 2005. aasta Eesti andmetega väiksem.

Abortide osas nii suuri erinevusi ei ole. Aborti teeb keskmiselt 30-aastane kesharidusega naine, kes 60% juhtudest on registreeritud abielus või vabaabielus.

 

(2006) Elite kliinikus avati autahvlid suurannetajatele

AS Kliinik Elite | Pressiteade nr 2/06 19.04.2006

19. aprillil avati Elite erakliinikus tänusein autahvlitega suurannetajatele.

Toetajate tänuseina avas Elite erakliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa. Tema sõnul on see austusavaldus nendele inimestele, kes on aidanud paljusid Eesti peresid.

Kuldsetele autahvlitele on graveeritud suurte annetajate nimed.

 

Suurimaks lastetute perede toetajaks on olnud heategijana tuntust kogunud, ent praeguseks siitilmast lahkunud professor Aino Järvesoo. Aastatel 2001-2003 on Järvesoo annetanud 3,8 miljonit krooni. Väliseestlasest metseeni Aino Järvesoo annetustest saadud raha eest tuli kunstliku viljastamise teel ilmale 156 last.

Aino Järvesoo abiga osteti ka kunstliku viljastamise protseduuri jaoks vajalik laseraparatuur. Tema sooviks oli toetada eelkõige noori (kuni 35 eluaastat) ja terveid Eesti kodanikke.

 

Märkimisväärset tuge on siinsetele lastetutele peredele pakkunud ka Eesti Haigekassa. Lätis ja Leedus ei toeta haigekassa kehavälist viljastamist. Eestis tasub haigekassa üle poole patsiendi poolt tehtavatest kulutustest ravimitele ja protseduuridele. Tänu sellele on Elite kliinikus patsiente kõikidest Eesti maakondadest.

 

Suursponsorite kõrval on aga läbi aegade kunstlikku viljastamist toetanud ka mitmed linnavalitsused, riiklikud asutused, äriühingud ja eraisikud.

(2006) Nelja naise üks elu

Made Laas, TervisPluss, 13. aprill 2004 7:01,
avaldatud Delfi naistelehe rubriigis “Tervis”

Lehele lisatud 19.01.2006


Kuigi oled ainulaadne, alustad sinagi oma naiseksolemist esimesest mensesest ja elu teist poolt kliimaksiga.


10-20: MA SAAN NAISEKS!

Kersti oli 12, kui ema tema tuppa astus sidemed näpus. “Naisel toimub üks huvitav asi,” alustas ta. “Selle läbi saad sinagi emaks.”

“Ma teadsin ju küll sellest asjast,” meenutab Kersti. “Aga ikka oli kuidagi uhke tunne, nagu saaksin varsti päris naiseks.”

Pärast mensese algust siginenud vinnid ja ohtrad karvad kätel aga Kerstile sugugi ei meeldinud. Rasestumisvastased pillid aitasid vistrike vastu, käekarvu otsustas ta ema noomimisele vaatamata raseerida.

15-aastaselt tundus Kerstile, et ta hakkab liiga laiaks minema. “Tegin palju trenni ja sõin vähe. Ükskord käratas treener, et kui ma rohkem sööma ei hakka, minu tulemused paremaks ei lähe. Võtsin siis teda kuulda ja huvitav küll – paksuks ma ei paisunud!”

TERVIS

Sel ajal toimub sinu kehas järsk pööre.

Keskmiselt 12-aastaselt algab Eesti tütarlapsel esimene menstruatsioon – emakalimaskesta regulaarsed muutused, mida põhjustavad munasarjad hormoonide toimel.

Alguses ei pruugi menses olla regulaarne ja mitte iga kuu ei ole ovulatsiooni – valmis munaraku irdumist munasarjast, mis annab võimaluse viljastumiseks.

Menstruaaltsükkel aktiveerub kord kuus 21-35 päevaste ajavahemike järel ja kestab 4-7 päeva.

Kasvama hakkavad ka rinnad ning karvad häbemeluule ja kaenla alla.

Hormoonid põhjustavad ka vistrike tekkimist, meeleolu kõikumist ja ärgitavad seksuaalset käitumist.

Umbes 15-aastasel on esimene seksuaalkogemus.

SEKS

See on suure uudishimu aeg, mis kätkeb endas avastuse, et kehas on mingi seletamatu ihalus puudutuste järele. Sa tahaksid neid aina veel ja veel. Noored õpivad oma keha tundma, sealhulgas masturbatsiooni teel. Esimene seksuaalakt on pigem segadust tekitav kui naudingut pakkuv.

Kasulik teada:

Kui menses pole 15-eluaastaks alanud, võiksid pöörduda naistearsti poole. Oluline on toituda normaalselt. Nii ala- kui ka ülekaal võib põhjustada mensese ärajäämist, munasarjade töö häirumist ja halvemal juhul viljatust.

Seksides on vajalik kahekordne kaitse: soovimatu raseduse vältimiseks tuleks võtta pille ja suguhaiguste vältimiseks kasutada kondoomi.

tagasi üles


20-30 : UPS – LAPS… KUI TORE!

Margit oli oma poisiga käinud vaid mõned kuud, kui jäi rasedaks.

22-aastaselt sünnitas ta pontsaka tüdruku, kes nüüd on juba kolmene rõõmurull. “See oli tema tulekuks õige aeg,” nendib naine. “Laps toob palju rõõmu ja loob tõelise pere tunde.”

Sünnituse järel ei ole Margitil enam valulikke menseseid, mis panid ta oksendama ja valuvaigisteid neelama.

Kuigi ühte last tahaksid noored veel, otsustasid nad tema saamise lükata mõne aasta taha, kui koolid lõpetatud ja ühtteist ka oma kodu jaoks muretsetud on.

TERVIS

See on parim aeg sünnitamiseks, sest oled noor ja terve. Selles õitsevas eas töötavad sinu munasarjad regulaarselt, täie võimsusega ja pea iga kuu liigub munasarjast üks valmis munarakk välja st keha lausa karjub – ma tahan rasedaks jääda!

Sinu keha ei huvita haridus ega töö, ta ei oota, et saaksid professoriks ja teeksid karjääri – tema palub last. Selles vanuses üle 90% last soovivatest naistest ka rasestuvad.

SEKS

See on aktiivne aeg, mil õpid palju. Vahel jäljendad ikka veel seda, mida mujalt seksi kohta kuuled ja võtad omaks väärarusaamasid, nagu näiteks, et kõige paremad on füüsiliselt võimekaimad mehed. Kui mõistad, et nii see pole, hakkad ka vähehaaval isennast seksis leidma ja naudingut tundma.

Katsu hoiduda omandiinstinktist, oma kehast võõrandumisest ja liigsetest ootustest endale ja partnerile. Sageli on just need kõige suuremaks komistuskiviks täisväärtusliku tunde kogemisel.

Loomulik on, et rasedana ja sünnituse järel sinu iha langeb ja sa keskendud lapsele. See aeg möödub ja sa tahad jälle seksida.

Kasulik teada:

Iga uus partner võib nakatada sind suguhaigusega. Moodsad ja enamlevinud on klamüdioos, mükoplasma ja ureoplasma, mis põhjustavad põletikke suguteedes. Põletik võib tekitada liiteid emakas ja see omakorda lastetust. Klamüdioosist võib märku anda tupevoolus, alakõhuvalu ja tsüklihäired.
USA uuringute järgi on naine, kellel on olnud 7 ja rohkem partnerit, potentsiaalselt viljatu.
Kasuta kaitsevahendeid ja väldi aborti, mis tekitab tüsistusi ja ohustab lapsesaamist.

(tagasi üles)


30-40 : NAISELIKKUSE TRIUMF

35-aastasel Monikal on huvitav töö, laps ja kena kodu. Ta naudib elu stabiilsust ja ka head tervist. “Käisin üle pika aja naistearsti juures ja lasin ära võtta spiraali, mille olin 7 aastaks sisse unustanud. Arst noomis mind, kuid õnneks ühtegi haigust ei avastanud.”

Monika lasi kontrollida ka oma rindu, kus samuti midagi halba ei leitud. “Ainult hambad on katkised, aga nende ravimiseks pole kunagi raha jäänud.”

Kui Monika leiaks mehe, kes enamikule tema nõudmistele vastaks ehk oleks lihtsalt normaalne, kaaluks ta isegi veel ühe lapse sünnitamist.

TERVIS

Sa oled terve ja energiline, saavutanud oma küpsuse, saanud hariduse ja loonud kodu.

Kui sa pole veel sünnitanud, pole hullu midagi, aga kaua sellega enam venitada ei tasu. 30-34 aastastest last tahtvatest naistest rasestub 75%.

Pärast 35 eluaastat muutub viljastumine raskemaks. Iga kuu ei pruugi enam olla ovulatsiooni, aasta jooksul valmib umbes 10 munarakku. Rasestumine langeb 60%-le.

Üle 35-ste naiste puhul suureneb loote geneetiliste anomaaliate risk, mistõttu tehakse lootevee kromosoomiuuring.

Alates 30 eluaastast aeglustub su ainevahetus aastas 5%. Sa vajad järjest vähem kaloririkast toitu ja rohkem liikumist.

SEKS

See on eneseteostuse ja särava seksuaalsuse aeg. Loodetavasti oled sa leidnud selle ühe, kellega seoses oma seksuaalsust väljendada. Sa ei seksi enam ihata ja otsid mitmekülgsust erinevatest asenditest ja miljööst. Sa tead, mida tahad, ega ihalda enam ühtegi meest lihtsalt sellepärast, et tal on suguti.

Kasulik teada:

Ka siis, kui sul pole tervisekaebusi, võiksid nüüd juba tähelepanelikumalt ennast jälgida.
Sind võivad kimbutada:

  • Premenstruaalne sündroom, mis algab umbes nädal enne oodatavat mensest. Tujukuse, rindade helluse, peavalu, unetuse jm sümptomite vastu aitab hormoonravi.
  • Vanuse kasvades suureneb munasarjakasvaja ja rinnavähi oht. Hiljemalt 35 aastaselt võiksid lasta uurida oma rindu.
  • Umbes 25%-l fertiilses eas naistel esineb munasarjatsüste ja müoome emakas. Vajadusel need moodustised/kasvajad opereeritakse.

 

Et säilitada oma head tervist:

  • Kontrolli end vähemalt kord aastas naistearsti juures
  • Liigu palju ja söö tervislikult
  • Ole rõõmsameelne

tagasi üles


40-50 : SAAN PÜHENDUDA ENDALE!

48-aastane Terje ei kurvasta selle üle, et kortse on rohkem, nahk on kuivem ja lugedes tuleb ette panna tädiprillid. “Kuna lapsed on suured, tegelen nüüd rohkem iseendaga, oma vaimu ja kehaga.”

47-selt jäi tal ära menses, kuid peale väheste kuumahoogude mingeid vaevusi polnud. Võibolla aitasid selle vastu sojatoodete ja ternespiimakapslite söömine.

Siiski näeb ta, et mõned temaealised on hädas tervisega. “Tuleb endaga lihtsalt tööd teha,” soovitab joogat harrastav naine. “Põhjust hädaldamiseks leiab alati, katsun mõelda hästi. Pool elu on veel ees ja see läheb aina paremaks!”

TERVIS

Kui oled elanud tervislikult, jõuad neljandasse kümnendisse suuremate hädadeta. Just nendel aastatel hakkab aga välja lööma varasema elu mõju ja mõnedel ilmnevad kroonilised haigused (näiteks liigesehaigused), veresoonkonna haigused jne.

Sinu munasarjade talitlus hakkab tasapisi kustuma ja vähem naissuguhormoone tootma. Järjest väiksemal hulgal naistest õnnestub rasestuda, sest ovulatsioone on vähe ja iga valminud munarakk ei ole geneetiliselt terve.

Läbipõetud haigused on kehale oma jälje jätnud ja mõjutavad kõige rohkem just viljakust.

Rasestuda sooviva naise tervist tuleb hoolikalt uurida, et mitte seada ohtu tema ja lapse elu.
Kui oled terve ja veendunud, et jõuad lapse suureks kasvatada, naudid hilist emakssaamist ilmselt topelt.

SEKS

Sinu seksuaalsus võib langeda, kuid see pole asi, mille pärast muretseda. Oled jõudnud gurmaaniaega. Nüüd naudid sa tillukesi portsjoneid imemaitsvas garneeringus ja seda kõigi oma meeltega. Loodetavasti ei mõtle sa enam, et suguühe lõpeb mehe suguti lõtvumisega. Ära söö laua ääres vaid suppi ja torma minema, adumata, et see oli vaid eelroog…

Kasulik teada:

  • Palju esineb naistel endometrioosi, mille puhul on emaka limaskesta kude sattunud väljapoole emakaõõnt. See haigus on umbes kolmandiku viljatuse juhtude põhjustajaks. Suureneb ka emakavähi jt teiste kasvajate oht. Vähemalt kord aastas lase uurida oma rindu. Üle 45 aastastele tehakse rindade röntgenuuring tasuta.
  • Naistel on ka palju veenilaiendeid, kõrget vererõhku ja luuhõrenemist ehk osteoporoosi. Lase kontrollida oma luutihedust ja vajadusel võta Ca-tablette.
  • Aastate lisandudes võib tõusta ka kehakaal, esineda vererõhuhüplemist, suureneda urineerimisvajadus, tõusta vere kolesteroolitase. Et ei tekiks haiglaslikke muutusi (ülekaalu ja rasvarikka toitumisega seoses näiteks sapikive), jälgi oma tervist ja pea nõu arstiga. Vähemalt kord aastas võiksid lasta perearstil kontrollida oma verenäitajaid – vererõhku, veresuhkru taset ja kolesteroolisisaldust.
  • 40ndate eluaastate lõpus läheneb üleminekuiga ja sellega koos tekivad tsüklihäired, kuumahood, meeleoluhäired jne. Kliimaksi vaevuste vastu aitab hästi hormoonasendusravi. Menopausis naistel väheneb luu mineraalide tihedus esimesel 4 aastal koguni 2,5%, edasi 1% aastas. Nüüd lase kindlasti oma luutihedust mõõta.

Allikad:
naistearst NAIMA TOOMIKAS,
naistearst ANDREI SÕRITSA,
seksuoloog HELGI TOOMSALU

(2006) Elites mullu sada sünnitajat

(2005) Elite ületas eelmisel aastal saja sünnituse künnise

30. detsembril kell 01.15 oli Tartus Elite erakliinikus 2005. aasta 100. sünnitus. Eelnevatel aastatel pole niisuguse tähiseni jõutud.

MARIKA KUSNETS
marika@mu.ee

Sillasoode peresse sündis teine laps. Kaheaastasele perepojale lisandunud 49-sentimeetrine tüdruk kaalus 3330 grammi. Pere sai juba 31. detsembri õhtul koju – tähistama nii lapse sündi kui uut aastat.


Tütarlaps õnnesärgis

Sillasoode pere oli sünnituse vastu võtnud Svetlana Räime sõnutsi hästi optimistlik ja tore. “Haiglasse saabusid nad 29. detsembri õhtul. Sünnitustegevus oli juba alanud. Valutamise perioodi veetis naine mullivannis. Kella ühe paiku oli asi sealmaal, et väike ilmakodanik võis sündida. Laps sündis n-ö õnnesärgis, loote veepõis purunes alles lapse sündimise ajal,” märkis arst.
Sündi hinnatakse 10-palli süsteemis. Kõik funktsioonid saavad optimaalselt kaks palli. “Siin oli kõik korras: tita oli roosa, heas toonuses, elav, tegi häält,” kommenteeris dr Räim.
Lastearst Eha Kallase hinnangul oli see igati tragi tütarlaps. Elites on kombeks, et sünnituse juures viibib ka lastearst. Soovi korral võib laps jääda edaspidigi sama arsti järelevalve alla.
Õnnesärgis sündinud tüdruk sai nimeks Katarina ja kosub ema Karin Sillasoo hinnangul kenasti.


Privaatsust hinnatakse

“Püüame minimaalselt sekkuda normaalsesse sünnitusse – jätta perele privaatsus, et neil ei oleks ühtegi negatiivset emotsiooni. Oleme rohkem jälgivas funktsioonis,” selgitas Svetlana Räim. “Propageerime just normaalset füsioloogilist sünnitust, mille juures on põhilisteks valutustamise vahenditeks soe vesi, mullivann, massaaž. Kui austada pere energeetilist kooslust, siis tavaliselt ei pea ka sekkuma. Arvan, et see on väga oluline.”
Sajas sünnitaja oli Elite personalile oluline tähis. Eelmisel aastal sündis Elite kliinikus kokku 106 last (50 poissi ja 56 tüdrukut), 2004. aastal 64 last. Läinud aastasse jäävad ka kliiniku ajaloo esimesed kaksikud. Ja kohe neli paari!
Erakliiniku Elite kolmekorruseline hoone valmis 2001. aastal ning see tunnistati ka aasta parimaks ehitiseks. Kliiniku sünnitusosakonnal (juhataja Lea-Mai Mitt) on kaks sünnitustuba 2. korrusel ja sünnitusjärgsed toad 3. korrusel. Kõigis ruumides on televiisor ja dušiga varustatud tualettruum, samuti personali väljakutse nupp. Sünnitustoad on kaasaegse varustusega ema ja lapse/loote jälgimiseks. Ühes sünnitustoas on mullivann.
Sünnitusel on võimalik kasutada kaasaegseid valutustamise meetodeid (veeplokk, naerugaas, tuimestussüst emakakaela kõrvale, epiduraaltuimestus). Kliinikus tehakse kõiki sünnitusabi operatsioone (vaakumekstraktsioon, keisrilõige). Töötab kolm valvearsti: Reet Küüts, Svetlana Räim ja Lea-Mai Mitt.


Kunstliku viljastamise kogemus

Elites teostati 2005. aastal 220 kunstliku viljastamise protseduuri, rasestus 70 naist (31%). Pooled neist sünnitasid Elite kliinikus.
Svetlana Räime sõnutsi kulgeb kunstlikult viljastatud rasedus enam-vähem samamoodi nagu tavaline rasedus. “Eks ta muidugi ole suurem emotsionaalne pinge perele ja arstile. Aga reeglina kulgevad need rasedused komplikatsioonideta. Ehk tuleb natukene sagedamini käia arsti juures, eelkõige nõustamise aspektist lähtudes, et hirme maha võtta.”
Uuringute maht ja kogemus aina suurenevad. Saadakse hakkama üha keerulisemate patsientidega.
“Praegu doteerib haigekassa kolme kunstliku viljastamise protseduuri, aga riigil on plaanis neid peresid veelgi rohkem aidata – suurendada doteeritavate protseduuride arvu ja tõsta ka dotatsiooni määra. Riigi eelarvest on selleks eraldatud 1 miljon krooni. On olnud paare, kus naine rasestub alles pärast viiendat-kuuendat protseduuri. Kliiniline kogemus on samuti väga oluline. On juhtunud, et ühes kliinikus ei ole naisel õnnestunud rasestuda, aga teises õnnestub. Ei tasu lootust kaotada,” oli tohter optimistlik.


Abi sookaaslasele

Svetlana Räim tegeleb ka munarakudoonoritega. Kuus tuleb niisuguseid protseduure ette üks kuni kaks.
Arst kinnitas, et naised on üldjuhul valmis teist sookaaslast aitama, ka võhivõõrast. “Doonoriks on olnud ka õde, aga reeglina on selleks ikkagi võõras inimene.”
“Selleks, et Elitesse sünnitama tulla, ei pea tingimata siin arvel olema. Tuleb vaid endast teada anda, et oskaksime oodata. Võtame vastu vaid ajalisi lapsi ja rasedus peab olema hästi kulgenud,” selgitas Svetlana Räim. “Korra võiks siin arsti vastuvõtul ja ka perekoolis käia – siis saab ühtlasi ka majaga tuttavaks,” kutsus ta Sangla tänava uhke, end hubase “lossiga” tutvuma.

 

***********************

LISABOKS:

Kliinikust Elite – kunstlik viljastamine

Naistearst Andrei Sõritsa meeskond on kehavälise viljastamisega tegelenud 1993. aastast, olles esimesi Baltimaades. 1995. aastal sündis Baltimaade esimene katseklaasilaps. Kunstliku viljastamine meetoditena on kasutusel:

  • emakasisene viljastamine kas doonori või abikaasa seemnerakkudega (AID, AIH);
  • munarakkude viljastamine pestud seemnerakkudega (IVF);
  • munaraku viljastamine spermatosoidi munarakku süstimise teel (ICSI);
  • varem külmutatud embrüo siirdamine emakasse (CryoET);
  • munandist/munandimanusest spermatosoidi aspireerimine järgnevaks kasutamiseks ICSI protseduuris (TESA/MESA);
  • Laser Assisted Hatching – embrüo laseriga abistatud koorumine;
  • munaraku- ja spermadoonorlus.

Sünnitusabi tasuliste teenuste hinnakiri:

  • normaalne füsioloogiline sünnitus (kuni 2 voodipäeva koos sünnitaja toitlustamisega perepalatis) – 6200 krooni;
  • sünnitus keisrilõike abil (kuni 5 voodipäeva koos sünnitaja toitlustamisega) – 11 300 krooni;
  • epiduraalanesteesia koos anestesioloogi jälgimisega – 2200 krooni;
  • lisapäev sünnitusjärgses palatis koos hommikusöögiga – 2400 krooni.

Kliinikus võtavad patsiente vastu:

  • naistearstid, uroloog, androloog, kõrva-nina-kurguarst, hambaarstid, kirurg, endokrinoloog, nahaarstid, ultraheliarst, allergoloog, ortopeedid, kardioloog (EKG), lastearstid, lastearst-neuroloog, psühhoterapeut ja massöör.
  • Kliinikus toimuvad vabastava hingamise treening, emade kool ning väikelaste ja imikute massaaž ja arendusravi.
  • Lastetuse raviks tehakse kliinikus munasarjade stimulatsiooni, laparoskoopilisi ja hüsteroskoopilisi operatsioone, meeste viljatuse
    medikamentoosset ja opera-
    tiivset ravi.

Allikas: kliinik Elite

(2005) Munarakudoonorlus

ilmus “Eesti Ekspressis”

Lehele lisatud 24.05.2005


Tartus paiknev Elite kutsub doonoriks kuni 30 aastasi terveid naisi, kel on vähemalt keskharidus ja kes on sünnitanud terve lapse. Hüvitis 10 000 krooni.

“Alati on tore, kui sulle raha makstakse. Aga see ei olnud peamine motiiv,” ütleb 20. eluaastates munarakudoonor Doris (siin ja edaspidi naiste eesnimed anonüümsuse huvides muudetud).

“Kõige tähtsam oli teha midagi erilist. See oli minu jaoks väga enneolematu. Enesekiituse tunne sinna kõrvale. Tahtsin iseendale tõestada, et ma olen nii terve, et suudan teist inimest oma tervisega ravida.”

Elite Kliinikus saavad abi naised, kel kas haiguste või kõrgema vanuse tõttu õnnestub rasestuda vaid doonormunarakkude abil. Kehavälise viljastamisega tegelevad küll ka kaks riiklikku asutust, kuid kummaski pole seni doonormunarakke kasutatud.

Kõik doonoriga seotud kulutused maksab kinni naine, kes vajab doonormunarakku. Arstidel on vaid vahendaja roll. “Me ei osta siin munarakke,” kinnitab Eesti viljakaim “katseklaasilaste isa”, Elite kliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa. “Kompensatsiooni aktsepteeritakse üle maailma selle eest, et doonorid kaotavad aega ja taluvad teatud ebamugavusi.“

tagasi üles


Sähke rakud, raha siia?

Ruttu-ruttu-ruttu, raha mulle, rakud sulle – selline suhtumine pole munarakudoonorluse puhul võimalik.

Esmalt täitis Doris põhjaliku ankeedi. Vanavanemate haigusteni jõudes oli ta rõõmus, et vastusevariantide hulgas leidus ka “ei tea”.

Talle tehti uuringud, et kontrollida, kas ta on suguhaigustest prii ja muidu terve.

Kuus kuud hiljem lappas üks lastetu paar munarakudoonorite ankeete, kus ridamisi kirjas faktipuru: vanus, pikkus, kaal, juuste ja silmade värv, nahavärv, veregrupp, reesusfaktor, rahvus, haridus, perekonnaseis, laste olemasolu. Kõik.

Paar valis välja just Dorise ning algasid ettevalmistused munaraku siirdamiseks.

Esmalt tuli häälestada mõlema naise menstruatsioonitsükkel samale lainele, et munarakkude küpsedes oleks emakas valmis neid vastu võtma.

Dorise ettevalmistus kestis poolteist kuud. “Alguses sõin pool aega oma tavalisi antibeebipille, millega saab kenasti tsüklit nihutada. Teise poole aega tarvitasin ravimeid, et korraga valmiks rohkem munarakke. Alguses pihustasin ninna aerosooli, siis pidin poolteist nädalat iga päev endale mingit rohtu kõhtu süstima,” kirjeldab Doris.

Uuringute ja siirdamiseks ettevalmistuse tõttu käis Doris kliinikus neli korda. Viiendal korral oli aeg “saaki koristada”: arst tõmbas süstlanõelaga välja küpsenud munarakud. Ikka läbi tupe, ei mingeid auke kõhus. Üldnarkoosis magav Doris ei tundnud kogu protseduuri ajal midagi. “Hommikul läksin kliinikusse, lõuna ajal jalutasin omal jalal koju. Pärast narkoosi oli kergelt ebamäärane olek, aga mitte ebameeldiv,” kirjeldab Doris.

Ja edasi? Rohkem Doris ei tea, ei saa kunagi teada.
USAs ja veel mõnes riigis võib lastetu paar näha väljavalitud munarakudoonori fotosid, temaga kokku saada, doonor võib käia isegi lapse sünnipäeval. Eesti seaduste järgi jääb doonor anonüümseks. Erandiks on vaid lähimast lähimad sugulased: tütar võib loovutada munaraku emale ning õde õele.

Doris ei tea sedagi, kui palju munarakke temalt võeti.
( Keskmine „saak“ on 10-15 tükki.)
Doris ei tea, mitu last ilmale tulnud tänu tema antud munarakkudele.
(Eestis tohib ühe doonori munarakke või spermat kasutada kõige rohkem kuue lapse saamiseks.)
Ja ta ei tahagi kõike seda teada. Dorisele piisab ettekujutusest, et tänu tema munarakkudele sai tõeks mõne viljatusravi vajanud naise unistus lapsest. “Mina olen oma ravimi andnud ja sellega on kõik,” ütleb Doris.

tagasi üles


Kohting katseklaasis

30. eluaastates lastetu Marge esitas munarakudoonorile ainult kaks tingimust: et tal poleks punaseid juukseid ega pruune silmi. “See ei haakuks ei minu ega mehe välimusega, siis oleks laps olnud nagu käopoeg või -tütar,“ seletab Marge.

Nädal enne siirdamist jättis Marge päevapealt suitsetamise maha. Varem tõmbas ta ikka paki päevas, niimoodi kümme aastat.

Marge mees eraldus kliinikus omaette tuppa ja tegi, mis vaja. Mehe seemnest eraldati kõige elujõulisemad spermapoisid ja viidi katseklaasis kokku doonori antud munarakkudega. Hästi läks: munarakud hakkasid jagunema ja tekkisid embrüod.

Mõni päev pärast “katseklaasikohtingut” viidi embrüod tupe kaudu Marge emakasse. Tuimestust polnud vaja, sest see pole valus. “Põhiline ebamugavus on pissihäda: sinna peab minema täis põiega, sest nii tõusevad vajalikud organid paremini esile,” sõnab Marge.

Margel vedas: siirdamine õnnestus kohe esimesel katsel. Hiljem ultraheliaparaadi all lesides sai ta teada lisaboonuse: sündimas on kaksikud, üks neist poiss ja teine tüdruk!

Paraku aga õnnestub vaid 30-40 protsenti munaraku siirdamisest. Nii et 2/ 3 naisi peavad teekonda oma lapseni alustama otsast peale.

Või – kas võõrast munarakust alguse saanud laps ikka tundub päris o m a? “Muud pole teistmoodi kui see, et ma oma geene ei saa edasi anda. Aga ma püüan positiivselt suhtuda. Mida see põdemine annaks? Praegu on meeletu õnn ja rõõm. Panen käe kõhule ja lihtsalt naudin,” ütleb Marge, kes ootab sellelt suvelt kaksikute sündimist.

„ Ta on minu! Esimesest hetkest, kui ma teda ultraheliekraanil nägin. Laps ju kasvas minu sees, mina ta ju sünnitasin, mina teda imetasin,” kinnitab Külli. Alla-kolmekümnene naine, kel ei õnnestunud rasedaks jääda probleemi tõttu, mis tavaliselt tekib üle-neljakümnestel: munasarja reservi langus.

„ Ma olen küllalt tugev inimene, aga teadasaamine, et on vaja doonorit, oli hirmus lööök. Nutsin kangesti. Midagi hullemat enam elus tulla ei saa, kui see on üle elatud. Või… hullem oleks ainult see, kui lapsega midagi halba juhtuks,“ ütleb Külli. Kelle poeg on terve kui purikas ja täpselt issi nägu.

“Kui laps sündis, siis igal õhtul ja hommikul tänasin mõtteis seda inimest, kes mind aitas. Praegu tuleb see harvem meelde, laps on juba suurem. Aga ikka vahel mõtlen, et on ikka häid inimesi,” ütleb Külli.

Munarakudoonor saab olla ka naine, kes vajab ise rasestumiseks arstide abi. Nagu 30 eluaastates Katrin, kelle munarakkudega on kõik korras, kuid need ei jõua emakasse, sest munajuhad on läbimatud.

Loomulikul teel üritas Katrin rasedaks jääda kuus aastat. Muuhulgas otsis ta abi kolmelt sensitiivilt, kes kõik lahkel keelel lubadusi jagasid. “Üks neist luges soolale sõnad peale ja laskis mul soolavanne teha. Sellest oli vähemalt niipalju tolku, et ma võtsin seitse kilo kaalust maha,” muigab Katrin. “Ülejäänud sensitiividest polnud mingit tuge. Nad ei küsinud küll astronoomilisi summasid, midagi sadades kroonides. Lihtsalt ajaliselt läks see palju maksma, kaotasin palju aastaid.“

Nüüd on Katrin ühe lapse ema ning uuesti rõõmsalt rase. Eesti väiksust arvestades võib vabalt juhtuda, et ta satub näiteks vesivõimlemise tunnis kõrvuti sulistama teise rasedaga, kelle kõhus kasvav laps on alguse saanud samuti just Katrini munarakust.

Ent Katrin kinnitab, et ta ei mõõda sellise otsiva pilguga ei teisi rasedaid ega ka väikelapsi. “See võimalus on kaduvväike, et ma ennast mingis võõras lapses ära tunnen. Vahel olen mõelnud, missugune ta võiks välja näha. Mingi ebaterve uudishimu korraks tekib, aga kaob kohe. “

tagasi üles


Kahepeale rasedaks jääda on odavam

„Ma ei müü raha pärast seda rakku,” kinnitab Katrin. “Esimene põhjus on see, et ma tean, kui kurb tunne see on, kui tahad hirmsasti last, aga ei saa. Alles teine põhjus on raha, et see teine naine aitab kinni maksta minu kunstlikku viljastamist.“

Kui esimesel kunstliku viljastamise korral õnnestus Katrinil kohemaid rasedaks jääda, siis teise lapse ootele jäi ta alles kolmandal katsel. Kõigil neljal korral leidus alati ka mõni naine, kes soovis saada tema munarakke. Nii kulus Katrinil endal iga kord “vaid” 18-19 000 krooni, et maksta siirdamise ning sellele eelnenud ja järgnenud ravi eest. Täpset summat pole Katrin kokku löönud, meelega ei ole.

Seda ei ole teinud ka Marge, kes põhjendab: “Mis see teadmine mulle annab, nagu paneks lastele hinnasildi külge.“ Umbkaudset summat Marge siiski teab: kunstlikule viljastamisele eelnenud kolme aastaga kulus tal 100 000 krooni ringis erinevate naistehädade raviks. Üks raviti välja, teine-kolmas tulid asemele. Kui viimaks selgus, et Marge enda munarakud ei ole eriti elujõulised, otsustas ta kasutada doonorrakku.

Elite kliinikus maksis Marge doonormunaraku, enda ettevalmistuseks kasutatud ravimite ja siirdamise eest kokku 30 000 krooni. “Oleks võinud ka 70 000 minna, kui ma oleksin võtnud doonori, kes ei tee endale kunstlikku viljastamist. Selliseid oli Sõritsal kohe kaks tükki. Aga koos mehega otsustasime oodata ja võtta programmis osaleja, siis kulutused jagunesid. See oli odavam variant,” seletab Marge.

Jooksvalt suutsid Marge ja tema mees ise maksta, vaid siirdamiseks pidid nad laenama osa summast Marge emalt. Nüüd on võlg makstud.

tagasi üles


-196 kraadini külmutatud õlekõrs

Munarakudoonorluse teeb keerukamaks, et kui emb-kumb naine jääb haigeks, tuleb kõike otsast alata. Kuna kord külmutatud munarakud enam ei viljastu, ei saa neid sama lihtsalt “panka panna” nagu spermat.

Doonorspermat võib rahumeeli hoida kuus kuud külmutatuna “karantiinis” ning seejärel teha doonorile uuesti suguhaiguste uuringud. Kui HIV-test on jätkuvalt negatiivne ja muudki näitajad korras, võib sperma üles sulatada ja kasutusele võtta.

Tavaliselt siirdatakse korraga kaks embrüot, et suurendada õnnestumise tõenäosust, kõige rohkem kolm. Kui mõni veel üle jääb, pannakse see küll tavaliselt külma. Täpsemalt: embrüod pistetakse plastikust kõrre sisse, kõrs omakorda suurde piimaplekile sarnanevasse termosesse, mis on täidetud -196 kraadini jahutatud vedela lämmastikuga.

Külmutatud embrüote sulatamine ja kasutamine uueks siirdamiseks on lihtsam ja odavam kui uuesti nullist alustamine. Kuid just parema tõenäosuse nimel otsustas kolmandale kunstliku viljastamise katsele läinud Riina (44) valida uue doonori, kellelt võeti värsked munarakud. „Aga kui sõitsime siirdamisele, siis doktor ütles, et pean teid kurvastama: embrüod ei arene. Ma olin nii kurb!“

Nii soostuski Riina haarama kõrrest, kus olid eelmisest siirdamisest üle jäänud embrüod.
„Jalutage 3-4 tundi, me sulatame teie embrüod üles,“ soovitas arst.

Jalutuskäigult naastes kuulis Riina: kõrres olnud kahest embrüost on üks sobilik. „See mulle istutatigi ja nüüd on ta mul vankris!“ rõõmustab Riina oma esiklapse üle. “See on niisugune ime!”

Paarikuine roosa ime lisab oma eksperthinnangu: “ÄÄÄÄÄ!”

tagasi üles

(2004) Spermapank ajakirjanduse silmade läbi. Spermadoonoriks kõlbab vaid iga kümnes mees.

ilmus “Õhtulehes”

Lehele lisatud 25.08.2004


(ja pisikesed lahtiseletused … )

Klatš, et spermadoonoriks käivad rahahimulised joodikud, prükkarid ja muidu seiklejad, ajab Andrei Sõritsa marru. “Minul käivad siin arstid ja politseinikud – supermehed, ilusad kõik, nutt tuleb peale, et selliseid mitte võtta! Aga kui spermatosoidid pole head – no ei saa neid võtta, mis teha,” laiutab Sõritsa käsi. Mis värk selle doonorspermaga siis on?

Kliiniku “Elite” väikese köögi mõõtu toas number 17 on televiisor, videomakk, mugav nahktugitool ja ümmargune lauake. Lauakesel on paar videofilmi ja ajakirjad, mille ontlik pereisa kodus väikelaste käte eest kõrgemale pakku paneb.


Käsitöötuba

“Need on ju tüüpilised meesterahvaste jaoks mõeldud käsitööajakirjad,” pakun ma julgetest tütarlastest tehtud pilte täis ajakirju sirvides. “Kõik, kes armastavad käsitööd, saavad neid lugeda, aga siin on nad asja pärast,” selgitab doktor Sõritsa lahkelt.

“Asi” on mõistagi sperma. Selle kättesaamiseks härrasmehed tuppa number seitseteist sulguvadki. “Siin on nende jaoks eraldi tualett,” näitab doktor Sõritsa, “enne peab end pesema. Siis nad vaatavad videot ja loevad ajakirju.” Kõige selle järeldusena peab eluvedelik maanduma plasttopsi (mahutab silma järgi teeklaasi jagu ollust), millele käib peale roheline kaas.

Aga mis selle potsiku sees on? “Siin on lubrikant,” tõstab Sõritsa laualt kreemipudeli. “Libestaja!,” teab fotograaf Aldo. Kui libestatud, mis vaja, ja teeklaasi suurusel plasttopsikul roheline kaas kindlat peal, rändab äsjapüütud sperma kõrvaltuppa – laboratooriumisse!

Kaua härrased tavatsevad toas number 17 aega veeta? Doonoritel kulub mõni minut, kinnitab Sõritsa, aga mõned, kes on tulnud siia lihtsalt uuringuteks proovi andma, istuvad nahktugitooli ja käsitöömaterjalidega toas tunni-poolteist-kaks. “Ja mõnikord ei saagi hakkama,” meenutab doktor Sõritsa üksikuid umbes tuhandest mehest, kes aasta jooksul siia tuppa asja teevad.

üles


Spermadoonorite nõudlik ämm

Kõrvaltoas, nagu öeldud, on laboratoorium, kus töötavad kaks tublit spetsialisti: Andre Taimalu ja Pia-Astrid Ott.

Proua Ott on pisike hallipäine daam. Proua Otil on vilunud lektori… või isegi logopeedi diktsioon. Musta pluusi krae on proua Otil valge kitli peale sätitud. Proua Ott pidas mõned nädalad tagasi oma 78. sünnipäeva. Tõenäoliselt pole Eestis vanaema, naist ega tütarlast, kes oleks nii palju ja nii ligidalt meesterahva seemnerakke näinud kui proua Ott. Proua Pia Oti juures on käinud õppimas enamik Baltikumi spermauurijaid. Kõiki ruumis number 17 antud proove analüüsib proua Ott mitu korda. Aga see pole kaugeltki tema ainus ülesanne. Proua Ott on inimene, kes annab oma naiseliku silma ja vaistuga igale spermadoonorikandidaadile esimese hinnangu. Väga sageli jääb see ka viimaseks. “Me hindame ka seda (proua Ott vaatab sügavalt silma – R.K.), mis ei ole päris nõutud. Me vaatame alati välimust, välist korrektsust, olemust – milline inimene on!” selgitab proua Ott. “Et kui ma tulen doonoriks, peaksin panema lipsu ette?” pärin ma ja üritan käega kolmepäevast habemeädalat varjata. “Jaa!” ütleb proua Ott punastamapanevalt.

üles

(noh… päris nii see kah just pole – ei ole vaja ei ülikonda ega lipsu…)


Sperma – reetlik ollus

Hiljem, omavahele jäädes, seletab doktor Sõritsa rahulolevalt: “Kõigepealt proua Ott vaatab, kas mees meeldib. Kui näeb, et ei sobi, leiab ta anamneesi võttes põhjuse ära öelda: teil on, teate, sellised asjad… Pole mõtet vaadata spermat inimesel, kellest on näha, et ta doonoriks ei kõlba!” Sperma vaatamine praagib välja suure osa neist, kes proua Oti naisesilmaga hinnates doonoriks justkui sobivad. “Meil tegelikult pole vaja, et mees üldse midagi räägiks,” selgitab doktor Sõritsa seemnevedeliku reetlikku omadust. “Sperma on samasugune organismivedelik nagu veri, mille järgi võib järeldada, kas inimesel on kõik korras.” Doktor Sõritsa jutt ei jäta kahtlust: vilunud silmale paljastab sperma kompromissitult, on mees terve või ei. Muidugi ei saa paljalt seemnevedeliku pealt ennustada, kas sperma küsitavas kvaliteedis on süüdi härrasmehe kehv toitumus, pikaajaline viinavõtmine, stress või mõni konkreetne kuri tõbi. Aga põhimõttelisele küsimusele – on mees terve või ei! – annab seemnevedelik vastuse küll.

üles


Julm, kuid vajalik detsimeerimine

Kui doonorikandidaat on nägus, viisakas, vaimselt ja füüsiliselt terve – alles siis asub proua Oti vilunud silm määratlema sperma enda kvaliteeti.

Katsesõel, mille spermadoonor ja tema kõnealune vedelik läbima peavad, on tihe. Sajast doonorikandidaadist tunnistatakse kõlbulikuks keskmiselt kümmekond. “Neid, kes käima hakkavad, jääb järgi neli-viis,” hindab proua Oti kolleeg Andre Taimalu.

Sellest hetkest, kui mees toast number 17 väljudes rohelise kaanega purgi proua Otile ulatab, peab kuluma veel pool aastat – alles siis võib hakata doonori spermat rasestamiseks pakkuma. Nii pikk ajavahe on vajalik välistamaks sperma kaudu naisterahva nakatamise. “Meil ei ole, ptui-ptui-ptui!” sülitab doktor Sõritsa kurja peletades kolm korda üle õla ja koputab igaks juhuks veel ka laua peale, “ühtki juhtumit, et me kanname üle mingi haiguse. Ja see on kõige olulisem.

üles


Kuidas “mehed” ujuma pannakse

Sperma kvaliteedi uurimine – proua Oti elu- ja igapäevatöö – käib nii.

Kõigepealt – kogu seda kisselli, mille mees osavalt manipuleerides teeklaasi suurusesse topsi lennutab, pole mõtet uurida. Pilk tasub peale visata viljastamisvõimelistele spermatosoididele – “meestele”, kes saba jaksavad liigutada.

Vaatamisvääriliste “meeste” väljameelitamiseks kasutakse swim-up süsteemi. Spermat lahjendatakse sabaga meestele sobiva söötmega, see on selline toitevedelik – et mehed nälga ei jääks – pannakse siis sigaritupe kujulisse katseklaasi ja tsentrifuugitakse – tehakse hästi kiiret karusselli. Spermatosoidid – muust supist raskemad poisid – vajuvad alla. Ülalpool olev puljong kallatakse välja, uus pannakse asemele. Taas karussell. Niimoodi pestult ja raputatult pannakse mehed soojakappi – kodused 37 kraadi Celsiust sees – tunnikeseks muhenema. Katseklaasi – ikka sellesama sigaripinali-kujulise – alumisse otsa on karusselli keerutamise tulemusel moodustunud midagi surnuaia taolist – siit leiab liikumisvõimetuid spermatosoide, poiste kinnikleepunud kolooniaid, teisi rakke ja muud sodi. “Elusad” mehed – need, kel saba taga ja kes viitsivad seda ka liigutada – hakkavad mööda katseklaasi edasi-tagasi, üles-alla sebima. Justkui ajaks omi asju, aga tegelikult päris sihitult. No ja sealt ülemistest kihtidest neid mehi siis mikroskoobi alla panekuks püütaksegi – neid, kel hing sees ja kes kogemata püüdmise ajaks ülesse ujunud. Neist meestest tehakse mitut masti preparaate.

üles


Kokkukleepumine – viljastamise vaenlane

Proua Ott juhatab mind binokulaari taha istuma. Binokulaar – see on nagu tavaline mikroskoop, ainult et torusid, millesse piiluda, on kaks, sisse kiigates näeb kolmemõõtmelist pilti – umbes nagu vaataks ülalt akvaariumisse.

Esimene preparaat on valmistatud spermatosoidide arvu määramiseks. Vaateväli on jagatud ruutudeks – loenduskambriteks. Vaatad järele, palju ruudus mehi on, ja arvutadki hulga kokku. Meestega on tehtud nii, et nad ei sibaks. No ja seal nad siis istuvad – nagu riisiterad, niit taga. Või nagu väikesed kurgid, nöör hännaks – millist suurendust parajasti kasutad.

Proua Ott sätib alla järgmise preparaadi. Siin on poistel elu sees. “Liiguvad?” nõuab proua Ott. “Liiguvad!” kinnitan takka, “justkui ebaproportsionaalselt pikkade ja peenikeste sabadega konnakullesed.” Proua Ott noogutab rahulolevalt ja juhendab edasi: “Vasakul on suur konglomeraat!” Tõepoolest, kella numbrilaua järgi orienteerudes on seitsme kohal liikumatu spermatosoidide kogumik. Mehed on hunnikus koos justkui autod parklas. “Niisugust asja – kokkukleepumist – ei tohi olla,” õpetab proua Ott, “see on meie töö vaenlane!”

“Need tuleb lahti kiskuda ja siis kasutada,” teab doktor Sõritsa rohtu. Loomulikult, kas siis mehed, kel pead-sabad koos, viljastamisega hakkama saavad!

üles


Kahe sabaga kulles

“Nüüd panen teile suurema suurenduse,” kruvib proua Ott spermatosoidid silmadele lähemale.

Poisid, suuremad kui enne, sebivad kes kuhu. Ühel naljatilgal on kaks saba! Meenub ammu gümnaasiumis õpitu: kahe sabaga spermatosoidid on kuukalal ja opossumil. Et mida siin siis nüüd õigupoolest näidatakse?

“Täiesti võimalik,” tunnistab proua Ott kahesabalised inimese spermatosoidid tõelisuseks, “defektsuse hindamiseks on veel eraldi preparaat.”

See kino, mida mina näen, on mõeldud poiste liikumise kindlakstegemiseks. Sebimise järgi jagatakse mehed nelja rühma. “Kõige paremad on need, kes lähevad ühesuguste liigutustega kõrvalekaldumatult ja sirgelt läbi vaatevälja,” tutvustab proua Ott poiste kõnnakuid. Teised on siis laisemad, aeglasemad, vahelduva aktiivsusega või teevad ühe koha peal ringe nagu jookseks staadionil. Kolmandad mehed vaid värisevad, ei kihuta kuhugi. No ja neljandad püsivad paigal nagu sambad.

Proua Oti soov on see, et esimesi – neid kindlat marsruuti pidid rändavaid – oleks mitte vähem kui veerand.

üles


Defektsuse määramiseks peab võõpama

Igat masti rahvast satub silma alla – mõned mehikesed on end kerra tõmmanud ja näevad välja nagu teokojad. Neist enam asja ei saa, teab proua Ott. “Aga muidu võib sellise pildiga rahul olla,” hindab proua Ott selle sperma vähemalt liikuvuse koha pealt normaalseks.

Veel uurib proua Ott kindlasti spermatosoidide morfoloogiat – selleks tehakse taas uus spetsiaalne preparaat, kus poisid paigale kamandatakse ja ära värvitakse, nii et pea üks ots on roheline, teine ots punane. Sedasi võõbatult on defektsed tegelased hästi äratuntavad.

Proua Ott joonistab märkmepaberile perfektse ovaali – selline on normaalse spermatosoidi pea. Seevastu äraspidise pirni kujulised mehikesed pole kiita. “Normaalse kujuga spermatosoide ei tohiks olla vähem kui 14 protsenti,” juhendab proua Ott.

On ka seisukohti, et ei tohi olla alla 5 protsendi, aga proua Otile sobib see 14-protsendi seadus rohkem. Muide – kõik see õnn, mida näidati, kuulus ühele ja samale mehele!

üles


Normaalseks loetakse ideaalseid

Millised peavad siis lõppude lõpuks spermatosoidid olema, et proua Ott nendega rahule jääks?

Vastus on aimatav. “Normaalseks loetakse ideaalseid,” teatab proua Ott rahulikult.

Kuidas proua Oti hinnangul normaalse spermaga mehi portreteerida?

“Need ei ole supermehed,” kinnitab doktor Sõritsa, “aga neil on hea bioloogiline materjal.” Ja doktor Sõritsa jutustab: tuleb siia heast tahtest mees, pereinimene, kolm lapse isa, naine tegi hiljuti abordi – normaalne mees, sperma töötab, aga doonoriks ei kõlba – nii hea seemnevedelik ei ole! “Mul käivad siin arstid ja politseinikud – supermehed, ilusad kõik, nutt tuleb peale, et selliseid mitte võtta! Aga kui spermatosoidid pole head – no ei saa neid võtta, mis teha,” kurdab doktor Sõritsa. Nende tervis, keda saab võtta, kaardistatakse täpselt ülesse.

Kliinik peab suutma ka aastakümnete pärast tõestada, et naine sai terve mehe töötava sperma.

üles


Meeste tabel

Kui abielupaar, kellel ei õnnestu mehe viljatuse tõttu lapsi saada, või lesbipaar (Eesti seadused ei keela üksikul naisterahval doonorispermaga last muretseda) saabub spermasooviga kliinikusse, näidatakse neile doonorite kaarti. Naine, tahab ta seda või mitte – peab ütlema selle doonori numbri, kelle spermaga ta tahab saada viljastatud. Mõned naised ütlevad doonori järjekorranumbri huupi ega huvitu andmetest sugugi. Sagedamini uuritakse aga spermadoonori strateegilisi näitajaid põhjalikult. Lehelt saab teada doonori vanuse, pikkuse, kaalu, juuste ja silmade värvi, rahvuse, kas mees kannab prille või ei, on ta abielus ja laste isa, milline on tema veregrupp ja Rh faktor ning haridus. Kaardil, mida mulle näidatakse, on kõik mehed kõrgema haridusega. “Tahetakse, et laps oleks ilus ja tark,” selgitab doktor Sõritsa ja muigab “isa haridus muidugi ei loe, ka professoril võib võtta loodus puhkust!” Ilu koha pealt valitakse teinekord hoolega, haruldane pole paari küsimus: kas number selle ja selle andmete juurde ei saaks number sellelt ja sellelt rohelisi silmi tõsta. No ei saa! Tegelikult ei saa arstid lapse sugugi määrata, ammu siis juuste- või silmade värvi. Veregrupi, vaat selle võib küll paika ajada. Mõnel korral on tahetud doonorispermat tellida koguni välismaalt – et laps tuleks ikka puhast tõugu eurooplane. Muide – haridusest on spermadoonorile niipalju kasu, et kõrgharidusega seemnevedeliku annetajale hüvitatakse aja- ja reisikulud 600 krooni ulatuses ühe topis kohta, keskharidusega doonori taks on 400 krooni.

üles


Ei Eesti kodanikele

Spermadoonor number viie kõrval on kiri: “Ei Eesti kodanikele!” “Temal on Eestis juba laste arv täis,” juhatab doktor Sõritsa, “Seaduses on lubatud ühest doonorist kuus last.” Aga Lätis võib tal veel kuus last olla, või Leedus – katoliiklikul maal, kus doonorispermaga viljastamine keelatud. “Temal on hea efektiivsuse tase,” kiidab doktor Sõritsa number viit. “Tavaliselt me ei kogu ühest doonorist nii palju, aga tema on tihti käinud ja tal on head näitajad.” Nojah, number ees ja taga asuvate doonorite number on midagi kolmekümnega. Kas mees, doonorikoodiga viis, teab, et tal on Eestis kuus last? “Ei,” vastab doktor Sõritsa kiiresti. Eesti seadused keelavad doonoril pärida oma laste kohta. Kui näiteks Ühendriikides võib teha spermadoonori lepingu, mis lubab sperma annetajal lapsega koguni kohtuda, siis Eestis on rohelise kaanega topsi üleandmine viimane, mida mees oma sperma saatusest teab.

üles


Külmad poisid

Üldjuhul on sperma saatus see, et ta satub rohelise kaanega topsist etiketiga kirjatud plastampulli, mis viiakse keldrisse, kus väärt kraam peidetakse ühte viiest piimanõud meenutava tünni sisse.

Tünnis on vedel lämmastik, miinus 196 kraadi. “Pista sõrm sisse – see kukub otsast,” on doktor Sõritsa sperma säilitustingimustega rahul.

Andre Taimalu, hariduselt bioloog, näitab ampulle külmutatud spermaga. Bioloog Taimalu: “Ampullis on pool milliliitrit seemnevedelikku, see tähendab, et siin võib olla üle kümne miljoni spermatosoidi!” Üks ampull võrdub üks doos. Kaua külmutatud sperma säilib – seda ei tea keegi. “Elite” kliinikus hoitakse spermat kuni viis aastat, tegelikult säiliksid vedelas lämmastikus külmutatud spermatosoidid vist igavesti

. Keldrist tagasi tulles näitab doktor Sõritsa spermadoonori abil elu saanud laste piltidest – vanemad vabatahtlikult saadavad – kokku lõigatud plakatit. Ilusad terved lapsed, palju on mitmikuid – täpse ja kontsentreeritud töö tulemus. Kui naine on terve ja suuteline lapsi saama, peab ta hiljemalt neljandal korral rasestuma.

Doonorisperma abil sünnib Eestis aastas keskmiselt 40 last. Lahkumisele sättides vaatab doktor Sõritsa mulle ja fotograafile kavalalt otsa: “Noh, kas hakkate ka doonoriteks? Senini pole ükski ajakirjanik, kes siin on käinud, selle sooviga tagasi tulnud.” “Ma olen liiga vana,” leiab 40. eluaasta ületanud fotograaf kiire vabanduse.

Nojah, ja mina pole kindel, et proua Ott ei hakka pärast esimest pilku otsima põhjust äraütlemiseks.

üles

(2003) Kaksikuteisa lugu

Kahe kaunitari sünnilugu – julgustuseks kõigile…

Kati Murutar

(ja pisikesed lahtiseletused lehekülje ehitajalt – kah muide mees … kes analüüsib ja “puhastab” meeste spermatosoide. Ja ette palun vabandust, et jupitan muidu väga ladusat ja kaasakiskuvalt kirjutatud lugu… Kes soovib autentset ladusat juttu nautida, see võib muidugi sellised lahtiseletused ka vahele jätta – need on vaid teadmishimulisematele )

2002. aasta novembrikuu lõpus sündisid Eestimaale kaksikud. Üsna kogukad, terved ja tragid plikad.

Pärast 10-aastast laste ootamist olid nende ema ja isa tulnud Elite erakliinikusse doktor Andrei Sõritsa juurde. Paar oli kohe algusest peale veendunud, et kehaväline viljastamine õnnestub. Seepärast kirjutas isa juba 2002. aasta 17. märtsil internetiajakirja Perekool vestlusringi oma esimese kirja – IVF vol.1 abielumehelt.

Et teisi perekondi Sõritsa juurde või teistesse kunstliku viljastamisega tegelevatesse kliinikutesse minema julgustada, pidas tulevane isa järjekindlalt ja põhjalikult seda avalikku päevikut. Ja praegugi annab mees aadressil kaksikuteisa@hot.ee beebiplikade kasvatamise kõrvalt nõu kõigile, kes tunnevad end lapsi “tegema” minnes ebakindlalt ja kardavad protseduure.

Veel nüüdki, kus missioonitundeline proua Aino Järvesoo on siitilmast lahkunud, tuleb nii selle õnneliku loo kaksikute kui veel ligi saja katseklaasilapse eest talle teispoolsusse tänu avaldada.

Tänu Aino Järvesoo annetusprojektile “Laps igasse peresse” pidi sellele perele, kelle isa kohe siin teiega oma julgustavaid teadmisi jagama hakkab, suur üritus esialgu maksma minema pisut üle 13 tuhande krooni. Viljatuse ravi medikamentide hinna. Tegelikult lisandusid ka sõidud Eesti ühest otsast teise ja muud loendamatud lisakulud, nii et suurtoimingu hind tõusis üle 30 tuhande. Aga titasid sündis ju kaks – nende “tükihind” jäi naljatamisi öeldes prognoositud piiresse. Või kes siinkohal üldse niiväga raha loeb.

Kaksikuteisa: “Minu kogemused on kirja pandud julgustuseks kõigile, kes kavatsevad minna IVF-le. Jutustan meie pere loo, millest teil on võibolla üht-teist õppida. Kui meie kunstliku viljastamisega alustasime, tundsime suurt puudust infist, kuidas kõik siiski tegelikult toimub. Meil oli vaid pisut teoreetilisi teadmisi, aga praktilisest poolest polnud eriti keegi kirjutanud.

Lisaks kunstliku viljastamisega tegelevate meditsiiniasutuste kodulehekülgedele sattusime ka Perekooli foorumisse, kus inimesed jagasid oma rasestumisprobleeme. Seal oli kunstlikust viljastamisest tihti juttu. Kuna terviklikku pilti kogu protseduurist ei saanud kusagilt, olimegi abikaasaga need julged, kes etappide kaupa kirjutasid protseduuride käigust. Ikka selleks, et saatusekaaslasi julgustada.

Hiljem saime aru, et ka meie vajame teiste toetust ja tahame teiste kogemustest lugeda.

Meie kirjutisi juhtusid lugema doktor Andrei Sõritsa ja ajakirjanik Kati. Nad tegid meie perekonnale ettepaneku meie loo baasil ühiselt üks hariv ja julgustav kirjatükk koostada. Et seda lugemiseks anda ja soovitada teistele peredele, kelle ainus võimalus last saada on kunstlik viljastamine.”
Tagasi üles


Kaksikuteisa lugu

“Oleme naisega mõlemad üle kolmekümne, koos elanud kümme aastat. Et abielludes olime veel noored, kellel polnud neid paljukirutud materiaalseid võimalusi, siis ega me alguses lapse saamisega eriti ei kiirustanud ka.

Tõsiselt hakkasime lapse peale mõtlema seitse aastat tagasi. Ei kasutanud enam kaitsevahendeid ja olime valmis rõõmsaks avastuseks, et meid saab olema kolm.

Aastad möödusid, meie nautisime elu ja teineteist – aeg tundus aina kiiremini lendavat, aga meie olime ikka kahekesi. Eakaaslaste lapsed läksid juba kooli. Meil polnud ikka veel kedagi.

Teadsime, et meie elundid toimivad normaalselt ja ei pöördunud esialgu spetsialistide poole. Lootsime lihtsalt, et ühel päeval juhtub See niigi. Aastad aga kulusid tühjalt.

Mõnikord sattusime juttu ajama ka kaardimooride ja sensitiividega, kellelt nii muu seas küsisime, kas meie perre on varsti järelkasvu oodata. Üks kaardimoor ennustas, et on, on – aga pärast paljusid sekeldusi tänu arstidele. Meie kehitasime õlgu ja pidasime seda juttu halvaks naljaks. Kaks sensitiivi aga kinnitasid mõlemad, et meil on probleem, mida saab lahendada vaid meditsiiniliselt.

Siis me otsekui ärkasime. Asusime tegutsema. Ahmisime kõikvõimalikku teavet rasestumise, seksuaaltervise kohta ja asusime väga tõsiselt “triipe püüdma”.

Otsustasime pöörduda Eesti parima kunstliku viljastamise spetsialisti doktor Sõritsa poole. Nii et kõik meie kogemused ongi pärit Elite erakliinikust. Eks samalaadne protsess käivitub viljatute paaride aitamiseks kõigis analoogsetes asutustes, vahe vaid hinnas ja kvaliteedis.”
Tagasi üles


Esimene külastus

“Esimest korda läksime Elitesse 2001. aasta 13. märtsil. Juba telefoni teel olime kokku leppinud, et kohe hommikul anname analüüsid – naise tupeproovid ja mehe spermaproovi ja lõuna ajal kohtume doktor Sõritsaga.

Et tegemist on erakliinikuga, polnud meil vaja mingeid saatekirju, maksime vaid üsna krõbeda visiiditasu. Aja kokku hoidmiseks võtsime kaasa ka naise basaaltemperatuuri paari viimase kuu graafikud. Neist oli hästi näha, et menstruatsioonitsükkel on korras ja ovulatsioon toimub.

Kui analüüside vastused olid käes ja me kohtusime doktor Sõritsaga, äratas esimene mulje kohe usaldust. Olime väga optimistlikult meelestatud.

Naisele tehti läbivaatus ja meie analüüside vastuseid uuriti. Naisel ei leitud mingit viga. Mehe sperma aga tunnistati Eesti mehe keskmiselt viletsaks spermaks, mis on küll täiesti viljastamisvõimeline, kuid mille näitajad viitavad organismi mingile põletikule.

Naine suunati laparoskoopilisele uuringule ja mees androloogi juurde.

Koduteel arutasime, et järgmisel kuul laseme doktor Sõritsa kliinikus laparoskoopia teha ja mina lähen kohe meestearsti juurde.”

Kodus ootas beebi poole püüdlejaid vastik üllatus. Nende äraolekul oli nende kodus sees käidud. Üsna tõenäoliselt keegi, kes teadis, mida sealt leida ja kus see asub ning millal pererahvas kodunt ära on.

Paar suhtus varaste käimisse heas mõttes fataalselt: kui Kõigevägevam pidas vajalikuks lasta kellelgi närunäol neid ühest küljest vaesestada, siis ilmselt oli plaan midagi hoopis enamat ja olulisemat kui kodumasinad asemele anda.

Majanduslikult oli kaakide külaskäik sellele perele aga nii suur põnts, et naise sisemiste suguorganite uuring tuli paraku riigihaiglas teha. Mis selles halba ja absurdset oli, selgub edaspidi.
Tagasi üles


Peatükk naistele, kirjutatud Kaksikuteisa poolt

“Kohe peab ütlema, et naine on IVF puhul kõige tähtsam. Nii tema füüsiline kui vaimne valmisolek eelseisvaks on mehest isegi olulisem kui tavalise rasestumise puhul.

Mehe roll piirdub ju sperma andmisega ja naise toetamisega. Muidugi ei saa öelda, et see viimanegi väga lihtne töö oleks.

Just naine on see, keda pidevalt uuritakse, kellelt võetakse verd, keda süstitakse, narkoositatakse ja opereeritakse. Psühholoogiline pinge veel lisaks.

Sellepärast, kallid naised, IVF-le minnes peate olema ikka väga kindlad, et olete võimeline selle teekonna lõpuni käima. Peate olema veendunud, et usaldate ennast jäägitult arstide hoolde, kuuletute nende nõudmistele ülimalt täpselt. Poolel teel tsurr! öelda ei saa. Siis on teie aeg, närvid ja raha lihtsalt raisatud. Selles mängus on ainult üks võit – laps. Või mitte midagi.

Et söandaksite eelseisvaks valmis olla, võin kinnitada: asjad, mis tunduvad alguses hirmsad, polegi nii hullud. Kõike tehakse võimalikult valutult ja meeldivalt. Ja – mis olulisim – lõppeesmärk on paljugi väärt. Tulevane laps annab igal hetkel jõudu ja kindlust.

Ma tean nüüd, pärast arvukate materjalide ja juhtumitega tutvumist, et vahel kahjuks naise keha ravimitele ei allu ja kõike tuleb otsast alustada. Siis on raha kulunud ja tulemust pole. Aga ka sel juhul pole miski sageli asjata raisatud – järgmisel katsel oskab arst teie organismi ravimidoosidega palju paremini mõjutada.

Tavaliselt – IVF õnnestumise protsendid ju paranevad tohutu kiirusega – läheb kõik hästi nagu meil. Naine läbib esimesed viljastamise poole liikumise etapid edukalt ning tema kehast saadakse mitu tervet ja tugevat sugurakku, mida viljastada.

Nüüd on juba iseküsimus, kas neist viljastatud rakkudest ka rasedus kujuneb. Kui aga naise rakud on saadud ja viljastatud, on kaks kolmandikku teest oma lapse poole käidud.
Tagasi üles


Niisiis kõigepealt: kuidas alustada IVF-ks valmistumist?

Olete märganud, et mitmeid kuid ja aastaid asjatut lootust te ikka ei rasestu. Ehkki olete proovinud seksida öösel ja päeval, teinud seda tihti ja harva, kasutanud erinevaid asendeid ja uskumatult erinevaid kohti. Ei midagi.

Olete saanud targemaks ja õppinud oma organismi üksipulgi tundma. Oskate mõõta basaaltemperatuuri ja ovulatsiooni aega välja arvestada. Viimastel kuudel pole te enam kordagi tühja karanud – olete seksinud täpselt õigel päeval ja kellaajal. Terminid “jalad seinale” ja “padi pepu alla” on teile tuttavad.

Mõni teist on teinud väikseid kõrvalehüppeid, et järsku teisega…

Kõik see segab pereelu ja tööd. Närvid on viimseni pingul ja mehega lähete tihti tülli.

Olete hädaga mõne sensitiivi üles otsinud. Need on teid kohates väga rõõmsad olnud, sest olete neilt saadud optimismi eest loobunud oma rahast. Lubati ju õnnelikku tulevikku!

Ent aeg möödub endiselt ja lapsest on saanud juba kinnisidee. Seda enam, et heasoovlikud tuttavad pärivad üha pealetükkivamalt, kas poleks lõpuks aeg pisikese peale mõelda ja peenikest peret luua. Teiste inimeste beebide olemasolu osatab teie lastetust ja kogu ülejäänud maailm näib keerlevat õnneliku emaduse ümber. Lapsevankrid, mähkmereklaamid…

Kui on juba veidi paremini minema hakanud, siis on teie mees olnud juba nõus spermaproovi andma. Tavaliselt on mehed ju nii väge täis, et arvavad: mehel ei saa midagi viga olla, ikka naisega on mingi jama.

Tegelikult on 40 % peredest viljatud mehe sperma probleemide tõttu.

Kui aga mees on siiski analüüse andma läinud ja kõik on korras, tunneb naine end veel rohkem süüdlasena ja piinatuna.

Ja siis te, kallid naised – meie saatusekaaslased – ärkate ükskord, märgates, kui palju aega on tühjalt möödunud. Tuleb siiski kasutada seda viimast võimalust, kunstlikku viljastamist. ÄÄrge saage üheks neist, kes ärkavad liiga hilja, kui kunagi võimalik olnu on igaveseks möödanik.

Mõnda teist võib hirmutada kunstliku viljastamise kõrge hind. Uskuge, ükski hind ei ole teie oma tulevase lapse elu eest liiga kõrge. Raha saab ju kuidagi ikka juurde teenida. Meie pere märkas, et lapse saamiseks tehtavatele kulutustele oli raha palju lihtsam teenida kui auto, mööbli või lõbustuste jaoks.

Ja oletegi esimesel vastuvõtul. Võtke sinna kaasa paari viimase kuu basaaltemperatuuri graafikud ja hiljutiste analüüside vastused. Enesestmõistetav on minu meelest, et võtate ka mehe kaasa. Ja siis selle tema spermaanalüüsi vastuse, mis loodetavasti juba olemas on.

Kõigepealt vestlete arstiga oma murest. Siis ta vaatab teid läbi ja kui teilt on analüüsid veel võtmata, siis selle läbivaatuse käigus need nüüd võetakse. Kui nii lihtsalt teie probleemi põhjust ei leita, suunatakse teid laparoskoopiale.

See on väike operatsioon, mille käigus uuritakse naise sisemiste suguelundite – emakas, munajuhad ja munasarjad – seisundit, ehitust, võimalikke muutusi.

Juba selle operatsiooni käigus saab teha parandusi – liiteid vabastada, munajuhade läbitavust parandada, tsüste eemaldada.

Laparoskoopiat tehakse minu teada kõigis suuremates meditsiiniasutustes, kus on günekoloogia osakond. Kui teil pole raha hetkel probleem – nagu meil selle protseduuri eel just juhtus – saate lasta selle protseduuri teha erakliinikus. Seal pole järjekordi ja tase on paraku siiski kõrgem, ehkki personal on ju sama koolitusega ja mõnel juhul üks ja seesama, nagu näiteks Elites ja Tartu naistekliinikus.

Lühidalt: saate laparoskoopiale suunamiskirja, lepite aja kokku ja lähete üks päev varem haiglasse – erakliinikus küll samal päeval – enne operatsiooni võite end soovi korral ise raseerida, op tehakse üldnarkoosis.

Teie kõhtu tehakse kolm pisikest auku, mis teid suurt rikkuma ei jää – üks nabasse ja kaks munasarjade piirkonda, nende kaudu sisestatakse kõhtu operatsiooniinstrumendid ja kaamera, millega nähtav ilmub arstide ette suurele ekraanile. Kõhuõõnde pumbatakse gaasi, mis parandab kõhukoopas nähtavust, ja kontrastainet.

Operatsioon kestab tunni või paar. Siis lastakse gaas välja ja augud õmmeldakse kinni. Mõistagi need, mis lõikuseks tehti – looduslikud jäävad ikka alles!

Tupest võib paar päeva imbuda kontrastvedelikku, millega teie munajuhade läbitavust uuriti. Ka rind ja õlad võivad pisut valutada – see on tingitud gaasist. Need pisihädad kaovad nädalaga.

Paar nädalat ei tohi te vahekorras olla ega enne järgmist mensest rasestuda. Aga selle rasestamatuse pärast te arsti juurde ju tulitegi!

Enamasti saate uuringu tulemusel teada, kas ja milline probleem teil oli ja kas see õnnestus kõrvaldada. Kui probleeme ei leitud, on teil mõne kuu jooksul pärast opi suurem võimalus rasestuda kui enne. Kui aga leiti häda, mida ei saa ravida, arutategi arstiga läbi järgnevad sammud ja võimalused. Tänapäeva meditsiin on õnneks sellisel arengutasemel, et lootusetuid juhtumeid peaaegu polegi.

Tean teid oma naise kogemuste põhjal julgustada: kõik pole nii hirmus, kui alguses tundub. Ning iga IVF käigus läbitud etapp annab jõudu ja julgust aina juurde. Neist etappidest edaspidi.

Ühte tahaksin teilt, naised, paluda: ärge unustage oma pühal teel emaduse poole oma mehi!

Kinkige neile hellust ja armastust. Sest hoitud ja armastatud mees kannatab paremini ära nii mõnedki “rasked perioodid meeste jaoks”, kui voodielust loobuma peate. Ja armastatud mees on teile endale suuremaks toeks.”
Tagasi üles


Peatükk meestele

Kaksikuteisa: “Ma arvan, et olen samasugune mugav mees, nagu te kõik. Arsti juurde pöördun viimases hädas, kui asja enam edasi lükata ei saa. Nii on ka meestearsti juurde minekuga.

Kui naised on naistearsti juures käimisega harjunud, siis enamus mehi pole meestearsti juures iial käinud. Ometi välismaal käivad mehed androloogi juures igasuguse valehäbita aeg-ajalt oma tervist kontrollimas. Olge ka teie moodsad 21. sajandi mehed, kes oma tervist kontrollivad.

Oleme teada saanud, et mehed on mugavad ja laisad ja lasevad kõigepealt ikka naist kontrollida.

Kuid kui rasestumisega on probleeme, siis uuritakse ka meest. Esialgu piisab sellestki, kui mees annab spermaproovi. Spermauuringuid tehakse mitmes Eesti meditsiiniasutuses. Mina isiklikult soovitan kasutada erakliinikute teenuseid.

Mina käisin Fertilitases. See küll maksis, ent ka anonüümsus ja kvaliteet maksab. Ja maksis ainult 300 krooni.

Spermaanalüüsiks tuleb end telefoniteel registreerida ning teada saada kuupäev ja kellaaeg, millal kohale tulla.

Enne proovi andmist ei tohi kolm päeva vahekorras olla – tähendab, seemnepurset ei tohi olla.

Registratuurist saadetakse teid laborandi juurde – Fertilitases on see mees

( Elites on mõlemat – nii mees kui ka naine. Ja tegelikult on nemadki kas laboriarstid või bioloogid…)

– kes annab mehele steriilse topsiku ja juhatab mehe spetsiaalselt sisustatud ruumi. Sinna võib abikaasa või muu abilise kaasa võtta.

Väiksema fantaasiaga meeste jaoks on selles toas abivahenditeks pornoajakirjad ja –videod.

(Järgnev jutt on “moodsale” mehele – liigtundlikutelt palun vabandust kui miski silma-hinge riivab… Tegelikult on see paljudele oluline – ei tasu seda võtta kui rasket füüsilist tööd, ja kindlasti kohe ei tasu seda teha kramplikult – on juhtumeid kus täiesti normaalse spermaga mees ei saanud vajalikul hetkel (naise folliikulite punktsioon oli juba toimunud ja munarakud käes) liigse närveerimise tõttu kuidagi oma osa antud – ka kusagil mujal mitte… Kui tegemist oli aga kordusanalüüsiga – tee ettepanek kasvõi spermadoonoriks hakata…
Eks see ole muidugi väga individuaalne, ja paljudel meestel ei ole see mingiks probleemiks. Kellel aga on, sellel soovitaks endal ennem vaim valmis saada (kuidas kellegil sobib- ajakirjade sirvimise või filmi vaatamise ja fantaseerimisega – loodetavasti on Teil mõistlik abikaasa ja ei pahanda…) ja siis see “tülikas füüsiline asjatoimetus” korda ajada. Kui Te aga endas kindel ei ole, siis võiksite ju koduski aja maha võtta ja pisut  “treenida” – see ei ole haigus)).

Kui laborant lahkub, lukustate ukse ise seestpoolt. Edasi toimub teate-ise-küll-mis. Lõpptulemuse püüate sellesse plastmassist topsi.

Juhul, kui sperma kättesaamisega tekib siiski probleeme, on sperma võtmiseks ka teatud muud meditsiinilised võimalused, mida mina kahjuks või õnneks kirjeldada ei oska. (Ja mis on ka palju problemaatilisemad, kallimad ja traumeerivamad – vaadake muude meetodite alt TESE, MESA jne.)

Pärast pihu-protseduuri sulgete oma topsi ja annate laborandile märku, et asi on tehtud. Kergitate kaabut ning õnneliku-totra ilmega näol marsite kodu poole. Kliinikus ei pea õnneks seda õhetavat ilmet häbenema. Seal ollakse sellega harjunud ning teie häbelik rahuldustunne ei lähe peale teie enese kellelegi korda. (Siiski – ka meil on siiras heameel kui Teil kenasti läheb… nii kliinikus kui ka muidu elus)

Kui tegemist on eriti ujeda mehega, keda naisel ei õnnestugi üldse kuidagi laborisse tarida, võib mees analüüsi anda ka haigla hoovis oma autos. (tegelikult ükskõik kus mujal – oluline on, et see proov jõuaks vähemalt kehasoojusel hoituna 30 kuni 60 minuti sees analüüsimiseks laborisse. Miks soojana? Ikka selleks et analüüsi tulemused oleksid adekvaatsed – eriti mõjutab  spermatosoidide liikuvust…)

Naine pistab topsi siis kähku põue ja jookseb võimalikult kiiresti laborandi juurde (parem mitte – kõndige rahulikult ja pingevabalt – Teie tervis on väga oluline) , et seemnevedelik kehatemperatuuril püsiks. Loodan, et Eesti mehed sellised ei ole. Siin pole tõesti midagi häbeneda.

Sperma analüüsimine võtab mitu tundi aega ja seetõttu saate vastuse järgmisel päeval. Ärge piirduge teatega, et sperma oli korras, võtke endale vastustest koopia.

(Soovi korral on Teil võimalus (kui just väga kibe tööaeg mikroskoobiga vaatajat herilaseks ei ole muutnud) oma “väikemeestele” mikroskoobis pilk peale visata. Enamasti Te küll ei erista seal muud kui mingit pisikest prahti siputamas (sarnaneb mõne desinfektsioonivahendi ilustatud reklaamile), ent uskuge mind – hea tunne on kui teate mis “värk” Teie poolt sellise pisikese ime nagu seda on laps idanema paneb. Pealegi – kodus Te seda ei näe… Seda hingesoojendavat siputamist… Tõsi – kommenteerija  koostas spermatosoidist ilustatud suurema skeemi millelt  on kõigil võimalus seda mehist alget – spermatosoidi – rohkem kui 100000 korda suuremana vaadelda…)

Neid tulemusi oskab aga hinnata iga günekoloog, sellekski ei pea kohe veel meestearsti juurde tormama.

Analüüsitakse spermatosoidide arvu, liikuvust, kuju ja seda, kas seemnevedelikus on leukotsüüte, mis näitavad põletikku.

Normaalne sperma:

(ka WHO(World Health Organization) 2002.aasta raporti järgi)

seemnevedeliku hulk peab olema vähemalt 2 ml (viljastamise juures  korvab selle mõistagi suurem spermatosoidide kontsentratsioon ehk arv)

spermatosoidide arv peab olema vähemalt 20 miljonit milliliitri kohta (seega selle loogika järgi minimaalne  spermatosoidide arv 40 miljonit spermatosoidi; tegelikult , arvestades seda, et nendest (loodetavasti mitte liiga suur!) osa on liikumatuid nn. D-spermatosoide jääb neid normipiireski olevaid loomulikul teel rasestamiseks suht napiks…)

-A liikuvus (kiireimad ja kvaliteetseimad viljastajad) (liigub edasi ca 5 peapikkust sekundis) vähemalt 25 %

-B liikuvus (aeglasemad, kuid samuti terved) (liiguvad samuti edasi (või ka tagasi), aga aeglasemalt)

sel määral, et A + B = 50 %

-C (liikumatud, kuid siiski piisavalt normaalsed, et neid vajadusel otse munarakku süstida (tegelikult paigal liigutavad s.t. elusad; ei saa päris samastada liikuvaid ja nn. normaalseid spermatosoide – spermatosoidide normaalsust hinnatakse spermatosoidide morfoloogia ehk ehituse ehk lihtsustatult – kuju alusel; tihtipeale võivad väga kiiretel spermatosoididel olla pead liiga pisikesed (ja seega kas ensüümikotike ehk akrosoomiosa või veel halvem geneetilist materjali kandev tuumaosa liiga väike) aeglasemalt liikuvatel ja paigal liigutajatel mitokondreid ehk energia”mootoreid” sisaldav keskosa defektne jne.)

ja D (surnud seemnerakud) (mitte tingimata – seda saab kindlaks teha spetsiaalse värvimisega; tihtipeale on ka paljud liikumatud spermatosoidid elus ja seega kasutuskõlblikud munarakku süstimiseks)

– mida vähem neid on, seda parem.

– leukotsüüte peab olema alla 1 miljoni, üle selle arv näitab põletikku, mis viitab tavaliselt mingile suguhaigusele (aga võib viidata ka mingile traumast või mitte-suguhaiguse tekitajast põhjustatud põletikule) .

Kui teie sperma vastab nendele parameetritele, võite oma viljastamisvõime asjus rahulik olla. Kui arvnäitajad on piiripealsed ja alla selle, tulebki androloogi juurde minna.

Minu näitajad olid uskumatult nadid – A – 5%, B – 25% ja leukotsüüte kõvasti üle miljoni ja nii ma meestearsti juurde läksingi.

Panin aja telefoniteel kinni ja novembris 2001 tegingi esimese moodsa mehe visiidi. Naine oli juba laparoskoopia läbinud, tema probleem (viljastatud munarakku edasi transportivate ripsmekeste puudumine munajuhades) kindlaks tehtud ja nüüd oli vaja saavutada, et mina toodaksin võimalikult kvaliteetset spermat.

Eesti kolme meestearsti hulgast valisin mina Olev Poolametsa, kes võtab vastu Fertilitases. Ka kõik teised androloogid on, muide, mehed.

Kui aus olla, siis see külastus oli tegelikult päris ebameeldiv küll. Mul oleks vist naissoost arsti juurde isegi mugavam minna olnud. Ehkki dr. Poolamets on tegelikult ütlemata mõistlik tohter. Eks ta teab, kui suure eelarvamuse ja vastikustundega tema poole pöördutakse.

Kõigepealt vestlesime ja uurisime koos minu spermaanalüüsi, mille olin Tartus andnud. Siis järgnes läbivaatus. Mehed ei pea õnneks kuhugi pukki ronima nagu naised. Lased lihtsalt püksid rebadele ning siis kontrollitakse, kas munandid on ikka olemas ja millise suurusega. Selleks hoiab arst ühes käes mehe munandit ja teises puumune, mille järgi ta määrab teie munandite suuruse. Tavaliselt on nii, et mida suuremad on munandid, seda viljakam on mees. Kui tohib, jätan oma numbri siinkohal saladuseks.

Protseduur võtab vaid paar minutit.

Järgmiseks läksime teise ruumi, kus võeti põletike proovid. Lasin aga püksid jälle maha, arst võttis riista pihku (minu oma mõistagi!) ja võttis kolm proovi. Proov võetakse kolme väikest pudeliharja meenutava orgiga (meeste puhul kasutatakse  vatiotsaga proovivõtmise vardaid (ilmselt arvestades torgitava kanali läbimõõtu) mis ei ole sedavõrd valusad… ehkki – valulävi on inimestel erinev ja see koht on üsna tundlik… üsna…) mis surutakse sugutiotsast paari sentimeetri sügavuselt sisse.

Viimane proov oli päris valus – tundus, et see viimane hari oli lausa terasest ja pidi võtma limaskestast väikese proovitüki. Kodus avastasin hiljem, et tilgake verdki oli pükstel ning urineerimine oli pärast mitu päeva kibe.

Ka see protseduur võtab paar minutit.

Ja sellega see esimene külastus mul lõppeski. Registratuuris maksin 300 krooni meestearsti külastuse ja 800 analüüside eest.

Nädala pärast olin tagasi, et teada saada analüüside tulemused. Minu ehmatuseks näitasid need, et olin otsast otsani suguhaigusi täis. Ise ei tundnud ma midagi ega osanud seda üldse oodata.

Leiti klamüüdia ja trihhomonoos.

Ja nüüd meenutagem, et minu naisele tehti riiklikus haiglas laparoskoopia!!! Ja riiklik haigla ei leidnud nakkust, kuigi me mõlemad olime seda üleni täis. Siit siis riikliku haigla, kes hoiab uuringute pealt kokku, ja erakliiniku, kes uurib patsienti tema enda raha eest, vahe.

Tuleb välja, et minu naine käis haiglas muuhulgas suguhaigusi levitamas!!!

Loodame, et kõik instrumendid siiski desinfitseeriti korralikult ja keegi meilt nakkust ei saanud.

Dr. Poolamets kirjutas mulle välja antibiootikumid ja käskis paari nädala pärast tagasi tulla. Naisel kästi oma günekoloogi juurde minna, sest meestearst ei saa naistele doosi määrata. Jälle 300 krooni visiiditasu ja apteeki, kus sain umbes 200 krooniga hakkama.

Kaks nädalat olime kahekesi antibiotse krõbistanud – öäk, kui vastikud, iiveldama ajavad ju, ja mis kõik! – kui Poolamets võttis “pudeliharjadega” uued analüüsid. Seekord visiiditasu ei olnud. Ainult 800 analüüside eest. Ja uue spermaanalüüsi andsin ka.

Nädala pärast tagasi minnes selgus, et sperma oligi korda saanud – A – 25 %, B – 50 % ja põletikunäitajaid napilt 100 tuhat. Lõpp hea, kõik hea.

Tänapäeval saab meditsiin aidata ka neid mehi, kelle sperma viletsaks jääbki. Pidage meestearstiga nõu. Ja pidage seda ka meeles, et tervislikud eluviisid tulevad kasuks. Õige söömine ja sportimine, mürkidest hoidumine. Lisaks tuleb munandeid võimalikult jahedas hoida, soovitatakse isegi külmi vanne võtta – jahedus soodustab spermatogeneesi.

Veel üks isiklik tähelepanek: olen elus 4 korda spermat andnud ja täheldanud, et kõige kvaliteetsem on 3-päevane sperma – kui eelmisest purskest on möödas üle 6 päeva, siis kvaliteet langeb (ja seda just spermatosoidide liikuvuse osas – oma aja ära “elanud”  spermatosoidide arv kasvab perioodi pikenedes, ent teisalt – “värsked” spermatosoidid tulevad juurde. Jah, paraku ei ole see 3- päeva omagi raudreegel – mõne mehe puhul on otstarbekam lubada spermatogeneesil  kauem “väikemehi” toota – eriti kui muidu spermatosoidide arv üsna madal…  Teine moment on veel see, et nagu igasuguse “muugi asjaga” kipub aja jooksul midagi “mittekasulikku” kogunema, seega ka näiteks kasvõi mitteküpsete spermiogeneesi rakkude poolt eritatud nn. vabad radikaalid, mis omakorda hakkavad kohe aktiivselt (spermatosoidi)rakkude membraane lõhkuma jne. Kõige olulisem on ilmselt siiski see niiöelda etteprognoositavuse moment – kui see “paastuaeg” toimis kenasti siis miks mitte seda ka vajalikul momendil hoida? Pealegi – diagnostiliselt on siis mida võrrelda…) .

Mehed-vennad, surugem alla oma tobe uhkus ja vastikustunne ning külastagem androloogi ! (Tegelikult suunab androloog Teid niiehknii kõigepealt laborisse spermaanalüüsi toimetama – siis oleks temalgi juba objektiivsed andmed mehe tervise “peegeldajast” käes- mille põhjal  edasisi orientiire paika panna. Majanduslikult mõtiskledes – säästate ehk ühe visiiditasu pealt, sest androloogil siis juba on mida peale Teie väliste näitajate veel arvesse võtta…). Seega tasuks enne telefonitsi androloogiga vestelda (lisaks tõstab see loodetavasti Teil endal kindlustunnet hinges – teate mis ees ootab, võrrelduna sellega kui naine Teie eest asju ajab ja ütleb, et “ole hea ja mine selleks kellaajaks sinna sellenimelise arsti juurde ) – et ei tekiks laborilegi ootamatuid lisaanalüüse – kõik võtab aega! Ja kena oleks kui oleks võimalik aega planeerida… Ka laboris töötavad inimesed… vist. Ja pealegi – võib ju juhtuda, et Teil endal tuleb kauem oodata – vaevalt see kellelegi meeldib (või ehk siiski?).

Seda enam, et ta saab aidata ainult neid, kes on oma suhtumistega 21. sajandisse jõudnud ja kobivad kohale.
Tagasi üles


Kaksikuteisa pere lugu läheb edasi…

Lugu jätkub sellest kohast, kus mehel oli arsti juures käidud ja kõik korda ravitud ja naine laparoskoopial käinud. Tagasi dr. Sõritsa juures, said nad teada, et naisel on munajuhades läbipõetud põletiku ja klamüüdia tagajärjel fimbriad sedavõrd kahjustunud, et rasestumine loomulikul teel on 100 % välistatud. Viljastatud munarakk ei jõua emakasse, kui pole fimbriaid, mis munajuhades püüavad munasarjadest eralduva ja munajuhas viljastuva munaraku kinni ning viivad emakasse.

Küll aga oli naisel menstruatsioontsükkel väga korrapärane ning ovulatsioon toimus nagu kellavärk. Järelikult olid kunstliku viljastumise õnnestumiseks tema füsioloogilised eeldused suurepärased. Nii teataski tuntud katseklaasiisa Sõritsa, et IVF on selle pere ainus võimalus. Ja et ürituse õnnestumine oleks päris kindel, soovitas pooled peatselt saadavad munarakud viljastada ICSI meetodil, seemnerakku otse munarakku süstides.

Tulevastel katseklaasikaksikute vanematel oli võimalus osaleda projektis “Laps igasse perre”. Kadunud Aino Järvesoo suurannetus võimaldas noortele peredele väga suuri hinnasoodustusi.

Meie loo kangelased vastasid proua Järvesoo seatud tingimustele – mis nõudsid üldjoontes, et pere oleks parimas eas, sotsiaalselt küps ja elulaadilt kandev. Eks doktor Sõritsa omakorda eelistas selle ilusa projekti sihtgrupina neid paare, kelle puhul õnnestumise võimalikkus oli võimalikult suur. Nii et oli sellesinase paari ka selle projektiga liitmisega kuulutanud tulevasteks õnnestujateks.

Õnnestujad pidid esialgse osamaksuna tasuma 9000 krooni IVFi eest ja 4400 ICSI eest. Selle summa eest pidid nad saama kõik vastuvõtud, ravimid, protseduurid ja vereanalüüsi loodetava raseduse tuvastamiseks.

Ja siit nad oma IVF retke neljale etapile teele läksidki…
Tagasi üles


Esimene etapp

20. 02. 2002

Esimeses etapis stimuleeritakse hormoonide abil naise munasarju, et korraga küpseks võimalikult palju munarakke.

Kaksikuteisa: “Sel päeval õpetas dr. Sõritsa meid vastuvõtul, kuidas ravimeid kasutada ja mida jälgida. Esimest korda manustasime ravimit tema kabinetis.

Ravimid, mis meile anti, on tohutult kallid ja kõiki juhiseid tuleb väga täpselt täita. Kui midagi läheb viltu või ununeb ära, siis vastutavad patsiendid selle eest ise ja vigade paranduseks tasuta uusi ravimeid ei saa.

Alustasime Suprecuri nina-sprayga (ehk ninaaerosool) (kahe pudelikese hind umbes 2500 krooni), mida naine pidi iga kuue tunni tagant endale ninna pihustama.

Lisaks määrati meile 5päevane Progesteroni süstikuur (umbes 1000 krooni), millest esimese sai naine kohe ka kätte.

Suprecuri ülesanne on ajada organism veidi segadusse ja panna munasarjad aeglasemalt tööle. Tavaliselt tekib naisel igal kuul munasarjades üks munarakk, mis küpseb ja eraldub. Suprecuri ülesanne on ajutiselt munaraku küpsemine ja eraldumine peatada.

Progesteron aga on lihtsalt naissuguhormoon.

Vahepeal oli naisel menstruatsioon ja 6. märtsil olime jälle Tartus Sangla tänava erakliinikus. Esimesest “nuusutamisest” oli möödunud 14 päeva. Hommikul andis naine vereanalüüsi, mis näitas, et organism allub ravimi mõjule hästi ja kõik kulgeb plaanipäraselt.

15. märtsil tegime järgmise Tartu-ekskursiooni. Siis oli stardist möödunud 23 päeva. Vereanalüüsi tulemus jällegi positiivne ning edasi pidi naine Suprecuri nuuskima kolm korda päevas.

Lisaks määras doktor 22 ampulli Gonal F 75 (600 krooni ampull), mida naine pidi nüüdsest ise iga päev endale kõhtu süstima. Kaks ampulli korraga.

Esimesel korral õpetas arst, kuidas seda teha ning naine pidi esimese väikese psühholoogilise barjääri ületama. Ta polnud eluski ühtegi süsti teinud. Ei kellelegi teisele ega endale. Esimene süstimine oli hirmus küll, aga hiljem ei tekkinud mingeid probleeme.

Naine võtab kõhult vähekese polstrit kahe näpu vahele ja süstib endale imepisikese nõelaga ravimit. Selle ravimi mõjul hakkab munasarjades korraga mitmeid munarakke küpsema. Olenevalt doosist tavaliselt kümmekond korraga.

Alates 19. märtsist pidime süstima 3 ampulli korraga ja 25. märtsil olime taas Tartus. Stardist möödas 33 päeva.

Tavaliselt oleks mu naisel tema 28-päevase tsükli juures ammu menstruatsioon olnud, ent nüüd oli organism täielikult ravimitele allutatud ja kuuletus raviskeemile. Ultraheli näitas, et munasarjadesse oli tekkinud 6 ilusat suurt folliikulit.

Arstikabinetis tehti jälle üks uus mitmesajakroonine süst kõhtu. Profasi 5000 paneb munarakud kiiresti küpsema. Järgmisel päeval nuusutas naine lõunani Suprecuri ja õhtul saime veel ühe Profasi süsti.

Päevaks, mil munarakud pidid olema piisavalt küpsed, et nad välja võtta ja viljastada, määrati 28. märts.”
Tagasi üles


Teine etapp

28. 03. 2002

Teises etapis punkteeritakse munasarjad. Küpsenud munarakud imetakse munasarjadest välja, et need nüüd katseklaasis viljastada.

Katseklaasiisa: “36. päeval olid meie munarakud valmis. Hommikul pisut enne kaheksat pidime söömata-joomata kohal olema. Selge, et mina võisin nii süüa kui juua, aga olen harjunud emaks-isaks saamise teemadel rääkides ütlema Meie.

Ultrahelis kontrolliti munarakkude olukorda ja kohe algaski nende väljavõtmine.

Munarakud eemaldatakse munasarjadest tupe kaudu, imetakse pika nõela abil süstlasse. Seda tehakse nii kohaliku tuimestusega kui ka kerge narkoosi all. Meile soovitas dr. Sõritsa narkoosi, kuna protseduur on pisut ebameeldiv ning ka tal on kergem munarakke kätte saada, kui naine pole hirmul ja pinges.

Toiming võttis aega 20 minutit ning ärkav naine sõidutati perepalatisse. Saadi 5 korralikku munarakku. Kui siiani oleks naine võinud ka üksi arsti juures käia, siis nüüd pidi mees kindlasti kohal olema. Teadagi, milleks.

Kuni naise munarakke puhastati ja viljastamiseks ette valmistati, oli minul au anda oma seeme. Selleks võisin kasutada nii perepalatit kui ka spetsiaalset ruumi.

Naine pidi veel paar tundi lamama ja läksimegi koju. Kuni 30. märtsini, mil viljastatud munarakud pidi tagasi emakasse kantama.

Et vahepeal igav ei oleks, määrati naisele uued süstid Progesteron 2, kaks ampulli üks kord päevas. Neid pidi tuharasse süstima. Seda aga ise teha ei saa.

Mina polnud enne kunagi kedagi süstinud. Kui mitte arvestada haige lamba süstimist lapsepõlves, kui vanemad olid kodust ära. Naisele ma seda ei öelnud. Olin kindel, et saan hakkama ning luiskasin, et olen enne ka süste teinud.

Ega selles midagi rasket olnudki. Naine tõmbas ravimi süstlasse, mina puhastasin piiritusega süstekoha ja surusin nõela tuhara ülemisse välimisse neljandikku. Seal on pehmem polster ja vähem võimalusi närvi pihta sattuda. Surusin süstla tühjaks, tõmbasin nõela välja ja hõõrusin süstekohta natuke aega.

Süstimisel peab jälgima, et ei süstiks liiga alla, seal on lihas tugevam, nõel ei taha sisse minna ja valus on ka.

Ja siis, kui nõel on sees, ei maksa seda kõigutada ega liigutada. Kuna ravim on paks, nõuab selle aeglane väljasurumine süstlast lausa jõudu. Süstekohta masseerida tuleb selleks, et rohi läheks korralikult laiali, ei tekiks kõva ja valusat süstikohta.

Mida rohkem te süstite, seda suuremaks meistriks saate. Samas muutub tuhar rohketest süstimistest valusamaks ja kõvemateks.

Mul isiklikult läks aia taha vaid esimene süst – tekkis väike sinikas.

Noh, ja kui me siis kodu poole sõitsime, oli naljakas mõelda, et kusagil meist eemal hakati just meile last tegema. Meie materjalist küll, aga ikkagi…

Psühholoogiliselt oli see etapp meie perele kõige raskem. Alateadvuses vasardas hirm ja lootus. Kümme aastat olime oma muna- ja seemnerakke kokku lasknud, ilma et neist oleks lapsi sündinud. Mis seekord juhtub?

Püüdsime näida rahulikud, kuid pidev ärevus näris hinges. Nagu näete, elasime need päevad siiski üle!”
Tagasi üles


Kolmas etapp

28. 03. 2002 – 30. 03. 2002

Kolmandas etapis viljastatakse munarakud ja siirdatakse tagasi naise emakasse.

Kaksikuteisa: “Niisiis samal ajal kui meie teise Eesti otsa kodu poole sõitsime, puhastati punktsioonil saadud munarakud ja viidi katseklaasis kokku kvaliteetsemate spermatosoididega.

Meilt saadud 5 munarakust kaks viljastati looduslikul teel ja kolmele tehti ICSI. Pärast viljastamist hoiti neid rakke laboratooriumis tingimustes, mis pidi keemiliselt koostiselt, soojuselt, niiskuselt ja pimeduselt meenutama naise organismi.

Nad olid pideva järelvalve all ja rakubioloog uuris nende arengut. Mikroskoobi all. Et olla kindel nende kvaliteedis.

Tagasi Tartus olime 30. märtsi hommikul. Stardist oli möödunud 38 päeva ja me ootasime siirdamist. Doktor Sõritsa võttis meid vastu laia naeratusega: kolm kvaliteetset munarakku olid siirdamiseks valmis.

Naine naeratas sellepärast ka veel, et kuna kohe algas siirdamine, ei pidanud ta enam kaua kannatama. Mida või? Pissihäda! Kuna siirdamine toimub viimase võimaluseni täis põiega, mis lükkab emaka soodsaimasse asendisse, tuleb vastuvõtule pissihädaga tulema.

Siirdamine käis nii: naine heitis pikali, tuppe viidi peeglid, arst puhastas emakakaela ning laborant (rakubioloog – võiks öelda -Teie tulevase lapse algjärgu “vaimne” isa – teeb selle osa tööst ära mil looduses “poisikesed plikale järgi jooksevad”) tõi süstla sees need viljastatud munarakud (sellel perioodil juba viljastunud ja esimesed kaks-kolm jagunemist  läbinud -seega ühe raku asemel juba neli või kaheksa (või vahepealne arv) rakku ehk blastomeeri sisaldav – embrüo)

– arst surus nad süstlast peenikese vooliku kaudu koos väikese söötmekogusega emakasse.

Laborant (rakubioloog) kontrollis mikroskoobi all, ega ühtki munarakku süstlasse jäänud ning arst ultraheli all, kas rakud jõudsid korralikult emaka põhja. Ja oligi kogu täiesti valutu protseduur läbi!

Meile siirdati kolm viljastatud munarakku. Mis sai kahest? Kolm munarakku, mis viljastusid looduslikult, olid mõlemad korras. Kolmest kaks olid spermatosoidi sissesüstimise käigus sedavõrd viga saanud, et praagiti välja.

Tavaliselt viiakse naisesse kaks rakku, kuid kuna meie rakkudest üht, seda kolmandat, polnud mõtet külmutada, otsustasime igaks juhuks kõik kolm siirdada. Ja see otsus piinab meid alateadvuses siiani, ehkki oleme pärast kaksikute sündi kolmandaga toimunust peaaegu üle saanud.

Kui viljastatud munarakke jääb üle mitu, saab neid soovi korral 7 aasta jooksul uuesti siirdada. Mistõttu juba sündinud IVF-laps saab mõne aasta pärast sisuliselt kaksiku!

Laseme nüüd naise pissile, enne kui läheme neljanda etapi juurde, mis on psühholoogiliselt teine raskem periood. Muidugi olime õnnelikud: loodus oli ninapidi veetud ja siiani kõik suurepäraselt läinud. Nüüd närvitsesime 10. aprilli ootuses, mil pidime andma vereproovi, millest pidi selguma, kas…”
Tagasi üles


Neljas etapp

10. 04. 2002

Neljandas etapis toimub raseduse diagnoosimine ja rasedust säilitav ravi.

Kaksikuteisa: “Üsna närviliselt pidasime selle ootusaja ikka vastu. Vahel olid närvid nii krussis, et tuli ette omavahelisi ütlemisi. Püüdsime end tagasi hoida – ei tohi närveerida, raskusi tõsta, venitada, saunatada…

Sel hommikul andsime Tallinnas Hiiu tänavas onkoloogia haiglas vereproovi. See tuli anda, olles söömata ja joomata. Meile oli see doktor Sõritsa saatekirjaga tasuta, muidu tuleb maksta 80 krooni.

Analüüsi nimetatakse hCG (human Chorionic Gonadotrophin), kui tulemus on üle 15, on rasedus olemas. Oleks see puudunud, tähendanuks see meile koos seniste sõidukuludega umbes 17 000 krooni mahaviskamist. Hingelisest muserdusest ärme üldse räägi.

Küll olid närvilised ja pikad need tunnid, mil tulemust ootasime!

Ometi teadsime ju alateadvuses, et kõik läheb hästi. Kell üks päeval helistasime… meie näit… jajah, naise näit muidugi, aga ikkagi meie!… oli 163.

Minu naine oli RASE. Stardist möödas 49 päeva.

Kui seda rasedust poleks olnud, oleks minu jutt siinkohal lõppenud ja meie oleksime pärast väikest toibumist otsast alustanud.

Ent 22. aprillil olime taas Tartus doktor Sõritsa juures, stardist möödas 61 päeva. Seadsime end hinge pidades ultraheliaparaadi monitori jälgima. Ja meil vajusid suud lahti. Meil olid kolmikud. Kõik embrüod korralikult pesastunud, naise sees kasvamas.

Aastaid polnud me saanud ühtki last, nüüd korraga kolm!

Siinkohas olnuks kõige ilusam meie lugu lõpetada ja teatada, millal meie beebid ilmavalgust nägid, kuid õnn ja valu käivad käsikäes.

Samal ajal, kui meie olime õnnest poolsegased, muutus doktor Sõritsa tõsiseks ja tõdes, et rõõmustada on veel veidi vara. Kõiki kolme embrüot edasi kandes võinuksime kõik kolm beebit kaotada.

Saime veel mitmeid kordi Tartus käia – ja iga kord tõdes arst, et kõigil loodetel on endiselt plaan siia ilma sündida. Looduslik valik pole ühtki välja praakinud.”

Kolmikrasedus tegi tulevase ema ja isa ühtaegu nii õnnelikuks kui õnnetuks. Et naine on tõesti väga väikest kasvu ja kolme loodet endasse mahutanud poleks, pidi paar üle elama palju valulikke tundeid vajadusest üks embrüotest Taevatibuks saata. Kas on eetiline… Kuidas ikka nii… Me nii tahtsime ja nüüd kolmest see üks…

Eetilisi küsimusi on esitatud ju kunstliku viljastamise kui niisugusegagi seoses. Kui doktor Sõritsa oma karjääri alustades küsis kirikuõpetaja Eenok Haamerilt, kas Jumal lubab seda, mida ta teeb – elu loomisse sekkuda, kui loodus ise hakkama ei saa – vastas õpetaja Haamer: “Kui Jumal lubas inimesel saada nii targaks, et ta oskab teaduse ja tehnika abiga aidata seda kolmandikku abielupaaridest, kes muidu lapsi ei saaks – küllap siis lubab Jumal seda tarkust ja oskust ka kasutada.”

Nii ongi.

Paar nädalat palusid lasteootajad oma kolmandat embrüot, seda kõige väiksemat ja õrnemat, et ta ise mõistaks paratamatust ja laseks emast lahti. Et ei oleks vaja meditsiiniliselt sekkuda, nii et ka teised kaks loodet üsna suurde ohtu satuvad. Ja samas oleks kõigi kolme alles jätmise korral kõik kolm üsna kindlasti aia taha läinud.

Kolmandast embrüost loobumine läks hingeliselt kergemini tänu Andrei Sõritsa asjalikule ja soojale suhtumisele. Aitas kasvõi see, et protseduuri nimetatakse redutseerimiseks. Vähendamiseks. See vähendas ka hingepiinu. Puhttehniliseltki pole tegemist abordiga, aga siinkohal jätkem üksikasjad.

Ihuliselt leevendas paratamatuse lahendamist see, et 9. rasedusnädalal juba liikuvaks muutunud kaks suuremat loodet tõmbusid arukalt eest ära, nii et redutseeritavale pääses ohutult ligi. Ja kõik läks hästi. Kõigevägevamalt ja tema juurde minejalt paluti andeks.

Kaksikuteisa: “Viivitasime viimase hetkeni, aga loodus meid ei aidanud. Saatuslik redutseerimine toimus 14. mail. Siis andis meie Taevatibu elu selle eest, et teised kaks saaksid siia ilma sündida. Ent teised elasid nukra toimingu asjalikult üle, ema sai veel mõned päevad Progesterooni süste ning elu läks edasi.

Laste soo sain teada 29. augustil, kui stardist oli möödunud 190 päeva. Kaks tüdrukut! Parim variant, millest unistasime, sest meie suguvõsades pole mitukümmend aastat ühtegi tüdrukut sündinud. Ja kui palju tüdrukuid sünnib, ei pidavat sõda tulema…”

Siinkohas sai selle raseduse ainukordsus õigupoolest otsa. Tõsi, iga rasedus ja uue elu algus on kordumatu ime, ent faktiliselt läks emme nüüd kodulinna naistenõuandlas lihtsalt rasedusega arvele..

Issi jälgis huvi ja vaimustusega, kuidas tema tilluke naine silmnähtavalt paisub. Ka sõprade ja tuttavate reaktsioone tulevaste kaksikute ootamise peale oli huvitav jälgida: kes rõõmustas siiralt kaasa, kelle pilgus kihvatas kadedus.
Kunstliku viljastamise teel saadud beebid, eriti veel mitmikud, eelistatakse ilmale tuua keisrilõikega. Eks selleks, et pika ja palava ootuse peale suhteliselt suure summa eest saadud lapsukesed ikka kindlasti elusalt ja tervelt sünniksid. Et riski võimalikult vähe oleks.

Pisike emme oli raseduse 36. nädalaks sõna otseses mõttes nii pikk kui lai. Kandis kõhtu süles ning ühestki bandaažist enam abi polnud. Kaht tütrekest täis kõht väikese naise küljes elas tema enese sõnul otsekui oma enese elu. Ja samas sisendas see iseseisev elu emasse julgust võtta just nimelt loomulikkuse risk.

Kuna mõlemad plikad olid sünnihetkeks peaseisus, otsustas vapper emme ise sünnitada. Kogu sünnitus Pelgulinna haiglas võttis neli tundi. Esimesena sündis väiksem preili. Piltlikult öeldes ukse tegi lahti 46 sentimeetrit pikk ning kaks ja pool kilo suur tüdruk. Tund aega hiljem tuli 48-sentimeetrine ja kolmekilone õeke järele.

Isa ei häbene tunnistada, et oma tütardele esimest korda otsa vaadates jooksid temal, turjakal ja jõulisel mehejurakal silmist kõige puhtamad ja õnnelikumad pisarad, mida inimene üldse kogeda võib. Aga miks esimesel tütrel pärast sündimist silmist pisarad voolasid, enne kui ta isa süles tudule jäi? Aeg annab arutust ja elu seletust. Eks pisaraid ole ju mitmesuguseid.

Üks tütardest on ema, teine isa moodi, kusjuures veregrupp on mõlemal isa oma, ühel reesus positiivne, teisel negatiivne. Kolm kuud pärast suursündmust on väike emme sale, terve ja heas toonuses. Isa saab üsna palju kodus töötada, tänu sellele on nõudlikke pisipreilisid kergem teenindada. Lapsed söövad kordamööda ja lasevad öösel vaid paar tundi magada. Plikad on vahepeal ka teineteisest tüdinenud. Ja kes öösel tissi otsas magama jääb, see kaissu ka jääb. Isa vaadaku ise, kuidas mahub.

Eks isa lähebki siis vaikselt arvuti taha, et oma õnneliku pere elatamiseks tööd teha ning kirjutada ka julgustavaid kirju saatusekaaslastele. Hinges tänu doktor Sõritsale ja inglitele eesotsas Aino Järvesooga.

Kaksikuteisa: “Nüüd, kus ma neid ridu kirjutan, on mu tütred juba kolmekuused ja lalisevad minu kõrval imearmsasti. Kolme kuuga on nad vaatamata väiksele enneaegsusele oma eakaaslastele ilusti järele jõudnud ja oma sünnikaalu kahekordistanud.

Iga päev imestan ise ka, kui ilusad ja armsad nad meil välja kukkusid.

Uskumatu, kuidas laste sünd muudab inimesi. Kuidas minusugusest tuimast Eesti mehemürakast on saanud hell ja hoolitsev isa. Hommikul ärgates ei näpista ma enam ennast, et veenduda: kõik polnud vaid ilus uni, meie unistused ongi saanud teoks.

Nii ma loodangi, et minu jutustus julgustas teid kõiki. Et saite piisavalt alginfot müstilise tähekombinatsiooni IVF kohta.

Miski pole nii lootusetu ega hirmus kui alguses tundub.

Julget pealehakkamist teile kõigile!

Kui keegi tahab konsulteerida või vajab saatuskaaslasest vestluskaaslast, siis kirjutage julgelt mulle: kaksikuteisa@hot.ee
Tagasi üles